Avastasin
end hetkel, kui pidin ühest kohast teise ära minema, et ei tahagi
seda teha, sest olin kohal ja juba paigas ning ei tundnud vajadust
lahkuda – mina olin juba oma kodus. Olles oma igapäeva elus võisin
mõelda endale asjad selgeks, tunda ja teada, kuid tegelikkus jõudis
kohale kui olin liikumises, elasin elusalt, siis alles mõistsin,
mida tegelikult vajan ja soovin, nii nägin vahet, mis on oluline,
mis mitte. Sain aru, et olen vanast juba lahti lasknud, kui ei
tahtnud enam vanadesse raamidesse tagasi pöörduda. Taipasin, et
olin vajanud muutust, sest tajusin vana piirangute ja kohustustena.
Uuest lahti laskmine oli raske, sest justkui kaotaksin taasleitud
vabaduse.
Minu
vana elu ja vanad asjad, mille olin ise endale valinud, olid paigas,
seisvad ja muutumatud. Uues kohanen, muutun ja uuenen, vaatan ennast,
näen võimalusi, teostan ja tegutsen. Vanas enam ei oska, ei taha
või tundub, et ei saa ilma lõhkumata, mis on raske või võimatu.
Ehk ei olegi seda vaja, võib lihtsalt lahti lasta, vanast välja
astuda ja edasi minna, sest ainult mina ise hoian raskustest kinni,
keelan endale vabaduse kerguse. Raskuseks on minu enda poolt kogutud
asjad, mis vajavad minu energiat, et endisel kujul alles olla.
Uues
on selge, mida tahan ei taha, vajan ei vaja, millel luban minna või
jääda. Kui on eesmärk ja ma näen seda elavana, siis mõtlen
välja, kuidas see saavutada. Kui plaane ei sünni ega kasva, siis on
hoidmine, säilitamine ja tunnen end vangina, sest tegelikult vajan
liikumist, arengut, selgust ja sihti, et mõista ja aru saada, mille
jaoks ja pärast ma elan ja olemas olen.
Ma
ei osanud oma igapäevast rada teekonnana näha, sest see tundus
pideva ringina, kus jõudsin ikka ja jälle algusesse tagasi. Kus
kordasin kordusi korduste järel: „Ma tegin ära!” seejärel:
„Jälle pean otsast alustama!” Keskkond ise ei muutu, kui mina
seda ja iseennast ei muuda. Siin Soomes olles sain aru, et mina
vajasin muutust, sest see, mis oli minu elus enne, see ei olnud enam
see, mida ma tegelikult endale tahtsin. Ära olles tundsin ja nägin
vahet, sain aru, mis on mis. Mõistsin, mis on tegelikult liigne,
ahistav, piirav – minule mittevajalik. Vanast ära minnes ja
sellest eemal olles nägin, mille jätsin seljataha, kas ja kuidas
see oli minu jaoks tegelikult oluline. Uues kohapeal elades kogesin, mida
reaalsus tegelikult endaga kaasa toob, kuidas selle sisse sobitun ja
kas see on see, mis paneb silma taas särama.
Nii
ongi, et hetkel on minu elus veel kaks kodu, kuid ainult üks, kus
soovin päriselt elada ja see on siin Soomes.
PS selline on vaade, kui istun maja ees trepil ja lihtsalt olen
Sa
seisad hetkes, kus Sinu käes on soovide laegas, sest Sa oled saanud
kingiks ühe soovi täitumise ning nüüd tuleb Sul see võimalikult
täpselt sõnastada ja lihtsalt välja öelda, sest siis ta täitubki
-just siin ja praegu. Oi, kui palju oled Sa endamisi soove soovinud
ja nende täitumisest unistanud, kuid nüüd, seistes siin, oled Sa
segaduses, sest kardad oma võimaluse käest lasta. Sa alustad, kuid
takerdud, sest mida iganes Sa välja mõtled ja öelda tahad ei ole
täpselt see, mida Sa päriselt soovid.
Sa
sead sõnu ritta ja tajud, kui keeruliseks see tegelikult osutub,
sest ühe sõna muutmisega muutub tulemuse sisu. Alles nüüd saad Sa aru, milline vastutus Sinul oma sõnade eest lasub. Kui algul mõtlesid,
et mis siin ometi nii rasket on, siis avastad, et sõnade lukku panek
jätab alles tee, mida Sa võib olla astuda ei soovigi. Kuidas
sõnastada siis oma soov, et saaksid täpselt selle, mida tahad,
kui alles sõnu ritta seades näed, kuhu ja kuidas võib tee laotuda,
kui palju on erinevaid võimalusi ja vähe kindlust, et kõik on
täpselt nii nagu Sina seda soovid. Kui soovi täitumine on käega
katsutav, siis ei ole see võib olla enam nii oluline ja Sa
tegelikult ei tahagi seda soovida ning Sa otsid endas järgmist
varjatud unistust.
Ehk
mõistad Sa siis, et endale valikute ja võimaluste jätmine on
vabadus elada ja valida ise oma tee ning jätad soovi alles, seni
kuni Sa oled endas kindel, et see, mida soovides välja ütled on
täpselt see, mida Sa kogu hingest ihkad kogeda.
Sõlm
on kui rätiku nurka seotud meeldetuletus, sest sõlmimise hetkel ei
olnud meis ressurssi, et teemaga tegeleda ja nii sidusime sõlme, et
mäletaksime, kui tuleb aeg ja me suudame, oskame või tahame sõlme
lahti teha, oma tundele otsa vaadata ja temast läbi minna. Oleme kui
Scarlett O`Hara, kes ütles: „Ma mõtlen homme selle peale!”,
kuid me jätame täpsustamata, millal see homme tuleb.
Sõlmed
on ebamugavad ja tundlikud kohad, mida me ei taha endas puudutada.
Osad meist ihkavad välise leebet silitust, armastuse paitust, mis
leevendaks pinget, kuid osad ei talu, et keegi neid puudutab, sest
see teeb haiget. Sõlm on vaimne valu, mis väljendub füüsilises
kehas, et me tajuks tema olemas olu ja ei unustaks, et me sidusime ta
vaid meeldetuletuseks.
Hoiame
end pinges, et hoida valu tagasi, õppime sellega ühes elama. Valu
tuleb lõdvenemise hetkel, kui laseme endal lõpuks olla ja ei võitle
enam vastu. Kinnisurutud koht elustub ja energia liikvele minnes
tunneme seda tervikuga. Lohutus peitub selles, et valu leeveneb ajas,
kuid tema talumise teeb raskeks see, et ta tuleb ootamatult, on
korraga kõiges ja kõikjal ning meid valdavas tundes ei mäleta me
ilma temata olemist ja ei usu valuta elamisse. Just selle, kõike
enda alla matva või endasse neelava, tunde pärast me oma teemaga ei
tegelenudki ja hoidsime sõlme alles. Hirm, tunde vältimine, iseenda
eiramine, teema eitamine – huvitav iseendale iseenda poolt valitud
elu.
Sõlm
on kohas, mida me endas ei armasta. Kohas, mida väldime, mida me
endas ei vaata või näeme moonutatult. Seal, kus ei ole armastust on
kõrb ja pimedus, seal on varju ja ellujäämise piir. Füüsilises
kehas lõikab arst sõlme välja ja valu hoitakse rohtudega kontrolli
all, kuid energeetilises kehas ja kehamälus pole sõlm veel lahti
seotud, seal on teema endiselt lahendamata.
Kui
endale ausalt tunnistada, siis kui palju me iseendast päriselt
näeme, kui suurt osa endast suudame aktsepteerida ja tegelikult
iseenda iseärasuste olemas olemist, aegade ja elamise jälgi endas
vaadata. Me näeme seda, mida tahame näha, kuid milline on
tegelikkus, mis peitub varjudes ilusaks maalitud eesriide taga, seal,
kus on sõlmed, mida on ebamugav, vahel lausa vastikust tekitav
katsuda. Puudutades tajume nende olemas olu, kui vaatame päriselt
otsa, siis tunnistame nad tõeliseks ja enam pole võimalik ennast
petta, sest seisame alasti iseendana ühes oma sõlmedega.
Lp. Luulekevadel 2018 osaleja. Teatame, et olete jõudnud meie luulevõistlusel III vooru, avaldame võistluse paremiku luulevihikus vähemalt ühe Teie luuletuse. Hiljem tulevad luulevihikud müügile ka Apollo ja Rahva Raamatu kauplustes. Kutsume Teid ka Eesti Luuleliidu liikmeks astuma... Luulekavad 2018 korraldustoimkond Ma olen vapustatud, siiralt tänulik ja õnnelik!!!!! Marianne Soomemaal 20.05.2018.a
Mina
ei pea Soomes elama, mina võin seda teha, kui ma vaid soovin, sest
minul on see võimalus. Lasen oma hirmud ja piiravad tunded lahti
ning luban endal elada elu, mis on minu oma siin ja praegu, just
selliste võimaluste, avatud uste, kutsuvate teede ja uue keelega, looduskaunil kaljuste mägede, veetlevate järvede, ääretu ilma ja mere
maal.
Päikselisel
päeval, kui puhus suviselt soe tuul, mis sasis juukseid ja sikutas
lehvivat seelikut, sõitsin tõukerattal ja tundsin siirast rõõmu
– mina olin vaba – sest jala tõukest veerema läinud ratas
tuhises mäest alla, tee lookles põldude ja metsi kandvate mägede vahel,
mina olin kohal ja minul oli lihtsalt hea olla. Täiskavanud naisena
olles tundsin end vallatu tüdrukuna, kes tajub, et käesolevas
hetkes on terve Maailm oma täiuses olemas.
PS
Ostsin endale kaupulusest esimese soome keelse raamatu ja nüüd loen seda - Jojo Moyes „ Kerro minulle jotain hyvää & jos
olisit tässä”
Helistas inimene, kellega mina ei
olnud pikka aega suhelnud. Meie, aegade tagune, viimane vestlus
katkes, kui ma tundsin, et pean end ründe eest kaitsma ja otsustasin
kõne lihtsalt pooleli jätta. Nüüd istusin, kõnelev telefon käes,
suure tamme all ning kuulasin teist
ja tunnetasin iseennast. Tajusin olulist muutust, kui võrdlesin
ennast eelmise kõne ajal ja nüüd, siin ja praegu. Kõige suurem
erinevus oli see, et käesolevas hetkes ma ei oodanud ega vajanud
sellelt inimeselt mitte midagi. Just see oligi see, mis meid
eelmine kord konfliktini viis. Tookord tahtsin ma talle selgeks teha seda,
mida mina tundsin ja mõtlesin. Tahtsin meeleheitlikult, et ta saaks
minust aru – mõtleks ja tunneks minu moodi. Ma proovisin igal moel
tõestada, miks minul on õigus iseendana elamisele. Mina tahtsin, et
ta tunnistaks minu Tõde.
Tamme all istudes sain aru, et
minul on minu vabadus iseendana elamisele ja olemisele olemas.
Mina ei pea
seda teisele
tõestama, sest nüüd ma tean, et tema ei saanud
ega saa seda kunagi minule
anda või ära võtta. Mina ei vaja iseendana olemiseks teise
luba ega heakskiitu. Minu
jaoks oli see kõne järjekordne kokkuvõttev test, kas ja kuidas
mina olin oma õppetunnid läbinud ning edasi kõndinud. Tegelikult
on see nii vabastav kui tajud, et suudad lasta teisel inimesel olla
see, kes ta on. Püüd Maailma ja teisi inimese kontrollida, muuta
või suunata enda soovide järgi, võtab iseendalt elamisejõudu,
sest nii kõnnime teiste teedel ja proovime neid enese energiaga
mõjutada. Jah, energiat saab juurde, kui meid kuulatakse ja
järgitakse, kuid energia väheneb, kui meile võideldakse vastu,
teisi peab veenma, mõjutama – tõestama oma Tõde.
Ma istusin ja kuulasin teist
inimest. Tundsin, et see
hetk oli
lihtsalt kohtumine, meie kahe teed kulgesid
korraks kõrvu. Mina ei
astunud tema omale ega kutsunud teda endaga kaasa. Ma olin, kuulasin
ja lasin kõigel minna. Teine
inimene ei soovinud
arutlust ega dialoogi minuga
vaid pingelise mõttetöö tulemuse tõestust pideva vooluna edasi
anda – ta tõestas mulle
oma Tõde. Ma sain temast
aru, kuid ei võtnud teda endasse – need ei olnud minu teemad.
Tajusin kohti, kus oleksin võinud reageerida, vaielda või ennast
tõestada, juba olin selleks
valmis, kuid siis
mõtlesin, et milleks, minul ei ole seda vaja. Mida see oleks mulle
andunud? Mina oleksin loonud vastanduva kontakti ja andnud oma
energiat kohta, kuhu ma ei soovinud seda jagada. Sain aru, et teisel
inimesel on
vaja endast välja rääkida, kuhjunud koormat vähendada. Keerasin
telefoni looduse poole ja lasin tal kõnelda. Jätsin talle võimaluse
rääkida Maailmaga, kuid nii, et mina ei lasknud võõraid sõnu
endast läbi.
Kui lasta selline jutt endasse,
kuulata jõuga öeldud
sõnu, siis need
salvestuvad ja hakkavad oma elu elama. See on kui programm, mis
programmeeritakse kuulajatesse, et saavutada oma idee/ mõtte kui
seemne idanemine,
sooviga luua muutust kuulajas. Inimene, kellesse võõras sõna
salvestub on nüüd alateadlikul moel mõjutatud. Temas sünnivad
seosed ja punktid, mida ta ei ole teadlikult endas loonud. Ta ei ole
kõndinud teed, et neid ise enda jaoks avastada. Kuulates võõraid
sõnu võib ta võitlema hakata, enda Tõde tõestama või iseennast
kaitsma tormata, kuid
ta võib ka uskuda, et see kõik ongi kõige lahendus - vau efekt,
uus teadmine. Jah, see võib üks või teine olla, kuid võib ka
tõsiseks teemaks osutuda, sest inimene
ei tea salvestunud sõnade tegelikku mõju iseendale. Kuulates täie
pühendumisega, ilma filtriteta oleme kui tühjad anumad, keda
täidavad nüüd teise inimese poolt, sisendavalt, välja öeldud
sõnad, mis on kellegi teise programmi osad. Oleme endast vähem
teadlikud, sest kuulame ja vaatame välist iseendas ning lähtume
nendest tõdedest. Võime jäädagi neid uskuma, omamoodi pühaks
pidama ja kummardama,
püüdes end nendele vastavaks muuta.
Mina tahan öelda, et see, kui
keegi kõnnib Maailmas
ringi sooviga teisi muuta, siis see ei ole aus tee. Aus on iseendana
olemas olemine ja teise inimese aktsepteerimine sellisena nagu tema
on – püüdmata, soovimata, tahtmata, väljakutset omamata,
pühendumata teda muuta, korrigeerida, suunata – mil iganes moel
enda soovi/ uskumuste /Tõdede järgi kujundada.
Inimene on mõjutatav, sest ta
soovib uskuda ja leida lahendust, kuidas just temal oleks võimalik
kergemalt
elada, tunda vähem valu ja kanda väiksemat
koormat, agateised ei saa
neid lihtsalt ära võtta ega minema visata. Oma
Tõde tõestades võidakse jätta
mulje, etinimene
ise ei vastuta oma sammude eest,
sest tema teed suunatakse
ja kontrollitakse, et tulemus saaks ootusele vastav. Kuid
inimene ei saa jääda
kandjat ootama, et see teda süles edasi kannaks,
sest astuda tuleb kõigil
ise. Inimene leiab tuge, kui ta ise
on valmis astuma oma
järgmise sammu ja ta küsib saatjat, kellega koos positiivse energia
hulka suurendades see teha.
Vaata Tõe jagajat, abi andjat,
teenuse pakkujat lahtiste silmadega. Kas selle inimese endaga on kõik
korras. Kas tema välimus, kehakaal, harjumused jne näitavad enese
hoidmist, enda eest vastutamist. Kas tema ise on oma Tõe enese jaoks
suutnud ära tõestada, kas temas endas on muutused toimunud või
toimumas. Kas tema on
kooskõlas või vähemalt teeb samme sellel teel, olles tegude
tegemises mitte teoorias – oma sõnade ilus kinni. Kas tema ise
oskab ennast kuulata ja annab endale seda, mida temal vaja on enne,
kui ta tõttab teisi oma Tõega valgustama. Kas
Tõde on üks ja ainus, mis kehtib/ töötab/ lahendab kõigi jaoks kõike ühte moodi.
Ehk on Tõde lihtsalt üks
vaatenurk, nii nagu see lugu siin on minu tänane vaateviis.
On
kesksuvi, päike paitab Sinu palgeid, mesilased sumisevad laisalt kui nad õielt õiele lendavad, kõikjal lõhnab magusalt rammusa suvesoojuse
järele. Sa kõnnid rohelises aias ja hoiad ühel inimesel käest
kinni, te olete jalutuskäigul. Sa toksid varbaga teele jäävaid
kivikesi, vahepeal jooksed kollastele ja kirjudele liblikatele järele
ning püüad liblika kombel lendu tõusta, kuid siis lippad jälle
tagasi ja võtad uuesti käest kinni. Sa tunned ennast turvaliselt,
Sul on hea olla, Sa naeratad Maailmale ja tajud, kuidas kogu
ümbritsev Maailm pilgutab Sulle lõbusalt silma.
Aianurgas
kasvavate puude all seisab pikk pruun puust poom. Sa soovid sellele
kõndima minna. Sa astud poomile ja vaatad, kuidas see lebab Sinu ees
kui üks pikk ja sirge tee. Sa tunned, et Sa tõesti tahad mööda seda kõndida, minna algusest lõpuni välja. Sa oled otsustanud, et
täna teed Sa selle ära. Sa astud esimese sammu ja see tundub nii
lihtne, sest Sa näed teed enda ees ja Sinul hoitakse turvaliselt
käest kinni. Sa teed veel mõned sammud, kuid see ei ole enam nii
põnev, sest Sa ei saa end proovile panna. Sa otsustad katsetada,
kuidas on, kui Sa paned silmad kinni ja seejärel kõnnid.
Sa
suled silmad ja peatud hetkeks. Maailm on muutunud, sest Sa ei näe
enam teed, kuigi Sa tead, et see on Sinu ees. Sa tead, et Sinul tuleb astuda
ja tasakaalu hoida. Esimese sammu teed Sa kobavalt, teine läheb
lihtsamalt ja kolmas tuleb juba väga hästi välja. Sa tunned,
kuidas Sa muutud enesekindlamaks. Sinus kasvab julgus ja
otsusekindlus teha oma järgmised sammud Ise, ilma toetava käe
abita. Sa lased toetavast käest lahti ja nüüd oled Sa päriselt Sina
Ise! Astud sammu ja naudid vabadust uuel moel. Sul õnnestuvad ka
teine ja kolmas samm ning korraga Sa tajud, et Sa oled võimas ja
suudad kõike. Sinu ümber on Maailm, kes toetab ja jälgib Sind ning
ta näeb, kuidas Sa kõnnid, näeb seda, milleks Sina võimeline
oled. Sa tunned, et siin selles Maailmas on Sinu jaoks kõik
võimalik, kõik teed on valla ja uksed avali: „Mine ja kõnni, kus
ja kuidas Sa iganes soovid!”
Kuid
korraga Sa taipad, et oled üksi. Sinu ümber on ehmatav avarus ja Sa
ei taju enda ümber mitte kedagi ega midagi, kust haarata abi
saamiseks kinni. Sa soovid tunda, et Sind hoitakse ja armastatakse
ning seda, et Sinu käest ei oleks lahti lastud. Kogu hingest vajad, et just nüüd aidataks Sul
turvaliselt edasi kõndida. Kuid Sa tajud, et Sa oled üksi ja pead
Ise astuma oma sammu, kuid see osutub korraga Maailma kõige
raskemaks ülesandeks. Sind ümbritsev tühjus on nii hirmutav, et Sa
jääd seisma ja ei julge enam edasi astuda. Sa lööd tasakesi
kõikuma, lähed tasakaalust välja ja kardad kukkuda. Sind haarab
paanika. Sa ei tea, mida teha, sest kardad, et nüüd on kõik läbi
ja kohe saad Sa füüsiliselt haiget. Hetk peatub ja Sa oled oma
tunde sees, Sa oled justkui selle sees kinni ja lõksus.
Kuid
siis avad Sa oma silmad. Sa oled taas päikeselises päevas kohal. Sa
näed, et Sinu kõrval ollakse, seistakse käed välja sirutatud ja valmis Sind iga hetk kinni püüdma. Sa haarad käest kinni ja
järgmisel hetkel tunned terves kehas rahunemist, sest tajud
füüsilist toetust ja tead, et Sa oled turvaliselt hoitud. Sa
taastad oma tasakaalu, seisad ja rahuned. Siin, selles kohas, on
Sinul võimalik valida, kas kaitstult turvalisele maapinnale astuda
või jätkata oma teed. Hetk vaikust ja Sina valid edasi kõndimise.
Esimese
sammu astud Sa taas teise käest kinni hoides, kuid siis tahad Sa
uuesti enda võimeid proovile panna. Taas lased Sa teise käest
lahti. Sinu jalad on kindlalt poomile toetatud, see on Sinu punkt,
millele ehitad üles oma tasakaalu. Sa mõistad, et oluline on leida
üles usk iseendasse, leida enda sees tasakaal ja astuda oma järgmine
samm. Iga samm on oluline, sest selle sooritamisest sõltub, kas
kukud või jääd teele. Sina Ise astud oma järgmise sammu. Sa keskendud
sellele, kuidas Sina seda teed. Sa tead, et see õnnestub, sest enne
kui Sa jala maha asetad, kuulad Sa iseennast ja tajud teed oma jalge all. Uuesti suled
silmad ja astud veel ühe sammu ning teisegi.
Korraga
Sa mõistad, et oluline pole see, kas Sa kõnnid avali või suletud
silmadega, oluline on see, kuidas Sa seda teed. Oluline on see, et
teaksid, kus Sa oled, mida Sa teed, kuidas ja kuhu Sa astud. Sa võid
end proovile panna, Sa võid kukkuda, Sa võid enda jaoks
ebaõnnestuda, kuid tegelikult on need kõik vaid Sinu enese sammud
Sinu teel ning mitte üks samm ei ole Maailma lõpp vaid järgmise algus. Sa saad aru, et peale igat sammu saad Sa uuesti valida,
kuidas ja kuhu Sa astud. Sina ise valid oma viisi. Sinus on olemas
punkt, millele luua ja ehitada oma tasakaal. Sinu turvatunne oled Sa
ise, sest Sa tead, et Sina oled kõigeks võimeline, kui Sa vaid Ise
seda usud ja endal tunda lubad. Sa armastad iseennast, sest Sina oled
Maailma parim kaaslane, kelle käest kinni hoides saad edasi rännata.
Sa
oled poomi lõppu välja jõudnud. Sa avad oma silmad ja kui liblikas
tõused lendu, hüppad Sind ootavate käte vahele ja saad osaks suure
kallistuse enne, kui jalad maapinnale libistad ning uuesti käekõrval
edasi kõnnid või joostes Maailma avastama suundud.
Sa
tunnistad, et Sinul on väga halb iseendana elada. Sa seletad seda
nii paljusõnaliselt, et Sinust ometi aru saadaks, kuid mida rohkem
Sa pingutad, seda enam saad aru, et Sind ei mõisteta ja lõpuks Sa
vaikid. Sa küsid: „Mida ma pean tegema?” Sulle vastatakse, kuid
Sina leiad üles kõik maailma põhjused, miks Sina ei saa mitte
mingil moel nii teha. Edukalt suudad Sa ennast sõnaliselt kaitsta ja
vastase argumendid ümber lükata – maatasa teha, sest teiste
soovitused on Sinu jaoks valed, Sind ei ole mõistetud.
Sa
vaatad välise pealt, milline Sa peaksid välja nägema.
Näed teiste väliseid külgi, arengut, toimetulekut, saavutusi, kuid
Sa ei näe teiste inimeste sisse. Sa võrdled ennast ja lood endale pildid
raamideks ning proovid siis nende järgi elada. Sa analüüsid ja
hindad enda vastavust ning võimekust toime tulla piltidel kujutatu
järgi. Pidevalt tõestad endale, et Sina oled normaalne, sest püüad
sarnaneda teistele. Sa tunned end elavana kui võimete piiril
kõndides lõhud ennast. Maandamiseks vajad füüsilist valu või
tuimestavaid aineid.
Ümbritseval
on Sinu suhtes oma ootused, sest nad eeldavad, et Sa tead ja teed
seda, mida Sa tahad ning tuled iseendaga toime. Sinus kasvab
vastumeelsus, sest tajud survet ja kohustust ootustele vastata. Sa ei
taha olla ega teha teiste jaoks ega nende pärast. Kuid tegelikult Sa
ei tea, mida Sa tahad ja survele järgi andes valid tegevusi, mida
tegelikult ei taha teha, sest Sulle tundub kõik vale olevat.
Sa
keskendud võitlusele välisega, sest Sulle tundub, et ta tahab Sulle
enda Tõde peale suruda, tahab Sind enda sarnaseks muuta. Sa võitled,
sest soovid meeleheitlikult leida iseenda erinevused, oma tee omal
moel. Sa oled väsinud ja ei leia endas jõudu, sest kõik, mis Sa
teed on Sinu jaoks mõttetu. Kõik on pidev kordus, ring, kus Sina
eeslina tarbetult rasket koormat vead. Kõik on juba tehtud ja
olemas, millegi uue loomine tundub võimatu. Sa istud trepil kui
teeristil ja ootad, millal Sind kaasa viidaks, et tuleks ometi lõplik
lahendus ja edasi oleks puhkus vaikses vaikuses.
Sul
on päriselt halb olla. Sa tahad, et Sind aidatakse, sest Sa saad
aru, et Sul on tõsiselt abi vaja. Kuid ometi oled Sa olukorras, kus
abi ei jõua Sinuni. Miks? Sa oled kinni jäänud jonniva, kuid
lohutust vajava lapse seisundisse. Sa oled laps, kes ei tunne, et tal
käest kinni hoitakse hetkel, kui tema alles õpib elama. Keegi Sulle oluline on Sinu käest lahti lasknud enne, kui Sina selleks valmis
olid ja see hirmutav üksinduse tunne ja kohustus/ sund ise hakkama
saada on Sind paigale tarretanud.
Lapse
jonn ei lase Sul sellest tundehetkest lahti lasta, sest Sa tead, et
siis pead Sa end Ise liigutama hakkama. Jonnid, sest ei taha võtta
vastutust iseenda eest endale. Sa oled kohas, kus on hirm, et
järgmine samm tabab tühjust. Sa küsid teistelt, mida teha, sest
arvad, et nemad näevad Sinu teed ja teavad, mis on Sinu jaoks õige, aga lapsena jonnid vastu ja tahad ise teha, nii kõigudki Sa abi
vajaduse ja ise tahtmise otsustavuse vahel ning tegelikkuses järgmist
sammu ei astu. Teed valikud, milleks oled sunnitud, Sul on raske
lahti lasta juba tehtud sammudest, kuid veel keerulisem on valida
uusi.
Mida
Sa tegelikult ei tee – Sa ei kuula ennast ega vaata enda sisse. Kui
Sa, aga ei kuula ega vaata ennast, siis Sa ei tea, mida Sinul
tegelikult vaja läheb. Sa ei hoolitse iseenda vajaduste eest ja see
kasvatab Sinus puudust. Kõik Sinus januneb armastuse järele, kuid
oma jonnis Sa seda vastu ei võta ja iseendale oled sa otsustanud
iseenda armastamise keelata – selle taga on valu, hirm iseendana
haiget saada, kuid ilma ennast armastamata ei leia Sa tõelist
põhjust, miks elada, olemas olla.
Ära
keskendu vihale teiste vastu ega enesehaletsusele, kui Sa pead
iseenda pärast iseenda jaoks elama/ tegema, vaid ole oma olemises ja
vaata iseennast selle sees. Sina ise valisid oma sammu, Sina ise saad
teha muutuse ja valida uuesti vastavalt sellele, mida Sina tunned,
vajad ja soovid.
Hirm
valu tunda, kartus haiget saada on loomulik, sest kui Sa enda tunde
sisse vaatad, siis tundub, et upud ja kaod sinna sisse, kuid
tegelikult Sa juba läbid teda, sest vabanenud tunne libiseb Sinust
läbi ja lahtub. Kui Sa saad üle hirmust jalg maha toetada, siis on
lahendus juba sündinud. Usalda, et sel hetkel oled Sa hoitud, Sinu
käest hoitakse kinni ja Sa ei ole üksi seda sammu tegemas.
Sa
leiad abi, kui Sinus on olemas tahe, soov edasi liikuda, kui Sina ise
oled valmis teise inimese käest kinni võtma, et koos järgmised
sammud astuda – see on Sinu enese otsus ja valik. Sul tuleb endale
tunnistada, et oled lapsikult käitunud, jonninud oma iseseisvuse
nimel ja vajanud lohutust armastusena, sest Sina ise seisid abile
vastu. Kas Sinus on olemas julgus olla Mina Ise – kõigega, mis
sellega kaasneb, ka iseenda armastamisega ning vastutuse võtmisega
ise enda ees ja eest.
Ma
ei tee Sinu enese pärast Sinu eest Sinu samme ära, sest mina ei ela
Sinu eest Sinu elu.
Soosaare talu ootab uut peret,
kes soovib just siin, avaral, looduslikult mitmekesisel ja põneval
maastikul, privaatsust ja turvatunnet pakkuvas kodus oma igapäevast
elu elada. 1940. aastal ehitatud palkmajas asuv kodu ei ole lõplikult
valmis vaid siin on väga erinevaid võimalusi, kuidas kujundada
majapidamine oma soovide ja vajaduste järgi. Maja asukoht on väga
hästi valitud, sest päike puudutab kõiki tube nii, et toad on valged ja
päikeseküllased. Kõrgemal asuva koht on hoidnud keldri alati
kuivana.
Elumaja renoveeriti põhjalikult
1997-2000. aastatel. Teine korrus ehitati välja 2004.
aastal. Samal ajal valmis lokaalne kanalisatsioon. Aknad vahetati
2015.a. Kahes, esimese korruse, toas on algupärane palksein
viimistletud ilusaks ja hubaseks interjööriks. Köögis, vannitoas
ja suures toas on seesama võimalus alles teostamata. Küttena on
kasutusel wc/ vannitoas põrandaküte, alumisel korrusel köögipliit
koos soojamüüriga ja plekkkestaga ahi, teisel korrusel kiiresti
soojust andev väike kamin. Elektrikatkestuse korral on tagatud
soojus ja söögivalmistamise võimalus. Lisaks on katusepindu ja
päikesepaistet, et võtta kasutusele päikesepaneelid ning tuult ja
avarust, et ehitada tuulegeneraator ja luua endale veel rohkem
sõltumatust pakkuva majapidamine.
Elamises on kasutatud valdavalt
naturaalseid materjale (laud, palgid) ja sooje toone. Teine korrus on
tubadeks jaotatud kahepoolsete riiulitega, mis lasevad soojusel ja
valgusel levida, suurendavad vaba pinda ja on soovi korral kergesti
eemaldatavad. Esimene korrus on laudpõrandatega, köögis on
linoleum, teisel korrusel lakitud OSB plaat, mis annab lastel
võimaluse mängida nii, et seal saab rahulikult ka ratta ja autodega
sõita ning vanemad ei pea kriimude pärast oma pead vaevama.
Just lastele on see kodu
turvaline mängumaailm, suur õu kasvavate kiige- ja ronimispuudega,
kus mängida jalgpalli ja joosta. Oma tee, mis on ääristatud
kaskede ja tammede alleega, pikkust on 450m, külavahetee asub alles
künka taga ja on kaugel eemal ning see loob turvalise keskkonna, kus
niisama jalutada või rattaga sõita.
Mõtiskluste ja avaruse
nautimiseks on oma kivikangur. Kevadel ja sügisel naudid sookurgede
huikeid. Metstuvid poetavad oma valgeid sulgi ja laulavad kumedalt.
Suvel punab teeäär metsmaasikatest. Sügisel leiad oma puude alt
kase-, tõmmu- ja kuuseriisikaid, erinevaid puravikke, võitatikuid
ja kogritsaid. Kitsede, jäneste, põtrade ja rebase rajad kulgevad
omasoodu, vedamise korral võib näha ka põllul jalutavat karu –
loodus on ümber ja kodu selle sees.
Majapidamise juurde kuuluvad veel abihoone, mis on ühendatud vee, elektri ja kanalisatsiooniga,
kütteks alumisel korrusel saunaahi, teisel päikeseküllane elamine
pliidi ja soojamüüriga; suur garaaž; puukuur; laut; kasvuhoone ja
küün. On metsa, kust teha küttepuid; on aiamaad, kus kasvatada
ilutaimi; on heinamaad, kui pidada loomi, on peenramaad oma tarbeks, on põldu, mis on kasutuseks vaba. See kõik pakub nii erinevaid võimalusi,
kui vaid on olemas nägemus ja soov, kuidas oma pere elu kujundada.
Helista ja lepi kokku aeg, et tulla, vaadata ja ise kogeda.
Vahvaid valikuid ja huvi avastamaks, milline on Sinu Maailm!
Sa
oled üksinda mänguväljakul. Sa istud kiigel ja õõtsutad end
tasakesi edasi-tagasi. Sa oled kurb, sest tunned end üksikuna. Sa
oled õnnetu, sest soovid olla koos oma isaga. Sa oled nõutu, sest
Sa ei tea, kuidas see saaks võimalik olla. Sina ei tea ega tunne oma
isa, sest täiskasvanutel on oma valikud ja teed, Sinu isa valis enda
omad, kuid tema rada ei kohtunud Sinu omaga. Sina oled laps, kes
soovib kõige loomulikumat asja siin Maailmas – olla koos oma
isaga. Sa soovid tunda tema kohalolu, tajuda tema armastuse toetust
igale Sinu hetkele ja tunnetada igal moel, et just Sina oled oma
isale oluline.
Sa
suled oma silmad ja korraga seisad Sa teel, millel on aiavärav.
Avades värava jõuad Sa aeda, kus kasvavad erinevad puud, silla alt
voolab vulisedes läbi ojake, päike paistab, kõikjal on soe valgus ja Sinul
on turvaline olla. Täna kohtud Sa siin oma isaga, kohas, kus ei ole eilset
ega homset, pole seda, mis on olnud ega seda, mis tuleb. On hetk, kus
Sina ja Sinu isa kohtute armastuse valguse soojuses.
Ühel
pingil, kastanipuu all, istub mees, keda Sa ei ole kunagi näinud,
aga Sa tead, et tema on Sinu isa. Sa lihtsalt tead seda. Isa tõuseb
püsti ja astub Sulle vastu. Ta seisatab hetkeks, siis kükitab nii,
et tema silmad on Sinu silmade kõrgusel. Te vaatate teineteisele
silma. Sa näed isa silmades iseennast vastu peegeldumas, Sa vaatad
edasi ja nüüd näed oma isa inimesena, Sa tajud tema hinge ja näed
tema teekonda.
Isa
sirutab Sinu poole oma käed, Sina ulatad enda omad vastu ja isa
võtab õrnalt Sinu käed enda pihkude hoida. Sa tunned füüsiliselt
isa kohalolu. Isa tõmbab Sind õrnalt enda poole ja Sa toetad end
tema vastu. Sa vaatad lähedalt tema silmadesse ja lõpuks usaldad Sa
teda kallistada. Algul oled ebalev ja hoiad end kangelt, kuid siis
voolad Sa üle ääre ja nutma puhkedes haarad isast kramplikult
kinni. Sa nutad kibedaid ja valusaid pisaraid, Sa rappud. Kuid täna,
siin ja praegu tunned Sa esimest korda, kuidas isa Sind tõeliselt
hoiab. Sinu nutt ei ole enam enese lohutamiseks, vaid on valust
vabastav ja pingetest puhastav. Sa tunned, et just siin ja praegu
saad Sa lõpuks ometi olla oma isa tütar. Selles hetkes on kõik see
olemas, mida Sa oled vajanud, igatsenud ja soovinud tunda ja teada.
Isa
on Sind endale sülle tõstnud ja tasakesi kiigutades hoiab Sind
enese südame ligi. Sa tajud tema südametukseid ja tunned tema
reaalset kohalolu. Sa nutad, kuni pisaraid jätkub. Sa nutad seni,
kuni sõlmed Sinu sees lõdvenevad ja lahti sõlmuvad. Sa nutad seni,
kuni tunned, et enam ei ole mitte midagi lahti lasta, andeks anda ega
muuta vaja. Kõik on täpselt nii nagu on, sest Sinu isa on siin
Sinuga koos.
Isa
võtab suure taskurätiku ja pühib ära Sinu pisarad, ta aitab Sul
nina nuusata. Natuke Sa häbened, kuid ometi on see nii loomulik ja
lõpuks ajab see Sind juba naerma. Sa toetad oma pea isa õlale ja
lihtsalt oled. Isa käed hoiavad Sinu ümbert kinni ja ta ise
sosistab Sulle kõrva, kui väga ta on seda hetke oodanud, et ta
saaks Sinuga koos olla. Ta räägib Sulle, kuidas Sa oled just
selline nagu tema Sind endale ettekujutas, kuidas Sa talle meeldid,
kui väga oluline oled.
Isa
räägib Sulle endast, milline laps tema oli, mida tegi, mõtles ja
tundis. Sina tunned ennast selles jutus ära, sest teis on nii palju
ühist. Sa naerad koos isaga tema juhtumiste üle, kurvastad koos
tema valude pärast ja lohutad teda. Isa räägib Sulle oma
valikutest ja otsustest. Sa tunned, et täna, siin ja praegu Sa
mõistad teda, sest saad aru, et Sinu isa on inimene, kes on elanud
oma elu omal moel ja see on talle maksma läinud hinna, mida ta on
pidanud tasuma ja see tee ei ole kerge olnud. Isa palub Sinu käest
vabandust, ta ütleb: „Mul on südamest kahju, et minu valikud on
Sinule haiget teinud.”
Sa
istud isa süles, kuulad teda ja tunned teie vahelist sidet. Isa
räägib Sinuga ausalt ja südamest nii, et Sa lõpuks ometi mõistad
teda ja saad aru, miks Sinu elu on olnud selline nagu on olnud –
miks just Sina kasvasid ilma isata. Täna Sa lased neist sõnadest lahti,
sest füüsiliselt ei olnud isa küll Sinuga, kuid Sa kasvasid isaga
koos, sest see osa, mille tema endast Sinu sünni jaoks andis, on
olnud kogu aeg Sinu sees olemas – Sina oled kasvanud isaga koos,
sest ei ole olnud päevagi üksinda – Sinu sees on Sinu isa ja koos
temaga temale eelnenud põlved, see on tugev side üle aegade. Oma
valus oled Sa sellest enda osast mööda vaadanud, oma kurbuses ei
ole Sa seda osa mõistnud, oma solvumises oled Sa selle sügavale ära
peitnud.
Kui
Sa nüüd seisad siin, siis tajud, kuidas Sa tõesti oled koos isaga
kasvanud. Sinu sees liiguvad tunded, mõtted ja Sa klõpsad paika –
Sa oled tervik – kahe inimese poolt antu on loonud kolmanda –
Sinu – ainulaadse ja kordumatu ime. Sa hingad sügavalt välja. Sa
tunned, kuidas Sul on kergem ja vabam olla. Sa justkui kasvad.
Korraga hakkad Sa südamest naerma, sest nii hea on iseendana olemas
olla. Sa tänad oma isa ja nüüd tunned, kuidas armastus Sinu sees
võbeleb ja täna, siin ja praegu suudad Sa oma isale öelda: „Ma
armastan Sind, Isa!”
Sa
mõistad, et seni keskendusid Sa sellele, mida Sinu elus ei olnud,
mida ei saanud – Sa mõtlesid puudusele. Sa ei ela enam sellele,
mida isalt ootad või vajad, vaid Armastusele, mida te ühiselt
jagate, sest Sinus on teadmine, et Isa on Sinu sees olemas, Sa ei
oota enam enda täitmist, ei süüdista ega mõista kedagi hukka. See
kõik on olnud lihtsalt Sinu elu ja Sinu enda vaatenurk andis elule
oma värvi.
Füüsilises
Maailmas, tunnete tasandil, inimeste vahel võib ja juhtubki kõike, kuid need kaks
Hinge, kes kunagi kohtusid, olid täiesti teadlikud sellest, mis
nende vahel on ja olema saab ning see, et just Sina nendest sündisid
on Sinu Isa ja Ema armastuse tõestus, sest nende, iseendast jagatud
armastuse kingitustega oled sündinud Sina - nende ühine kingitus
sellele Maailmale.
Sa
tõused kiigelt ja lähed oma teele. Sinuga on teadmine, et Sinu Isa
on alati Sinuga koos, ta on Sinu sees ja Sa tead, et oled alati oma
Isa Armastatud Tütar.