Mina ei ole tundetu

 

Kiusamisega seotud loo kirjutamisel oli mitu eesmärki – selgineda, kogemused välja kirjutada ja oma sõnades sisalduva info teatavaks tegemine. See tähendas, et tõlkisin selle loo ka soome keelde ja seejärel avaldasin oma soome keelses blogis ning kaassõnaga varustatult avaldasin lingi kohaliku Fb grupi lehel. Sealsamas, kuhu on liitunud kõik need, keda see lugu vahetult puudutas – nemad olid ja on aidanud sellel kõigel olema saada – nemad on olnud ja on osalised.

Mina ei ole tundetu, kuigi vahel teeks see elamise ja olemise kordades kergemaks. Peale Fb-s – Avalda – nupu vajutamist, jätkus erinevate tunnete segadus - sellised kogemuste tööga kaasnevad tagajärjed on tavalised. Kuni olen enese energia koondanud ja keskendunud olulisele, seni olen justkui eraldi enesest, kuid siis kui lugu läheb lendu ja ma tõmbun tagasi – saan nö jalad jälle alla – olen lihtsalt inimene ja mina ise enese argisuses.

Kui sõnad on teele saadetud ja need - kellega rääkisin, kellele kirjutasin - vaikivad või lähevad ära või ei võta ühendust, siis tavaline ja harjumuspärane on olnud minna tagasi enese sõnade juurde – lausuda neid üle, et tõestada enese õigust ja leida veel paremat sõnastust ja täpsemaid väljendusi – see on olnud soov olla liikumises ja tegevuses, et hoida kontakti, elavana, selleks, et säiliks võimalus – olev ei ole reaalsus – see muutub, sest seda muudetakse, kui mind, lõpuks ometi, mõistetaks/ kuulama jäädakse.

Sõnade vool, enese sees, oli minule vajalik, sest, nähtavalt ja välises, olulist muutust ei toimunud  – mina olin endiselt üksinda, sest keegi ei olnud valinud teemaga ühineda ega kõrvale astuda, et nähtavalt toeks olla või enese tegude ja valikute eest vastutust võtta. 

Mina ei tahtnud olla ja jääda üksinda - minus on olnud vajadus, et tee jätkuks ühiselt kõndides, sest tegelikkuses olin kogenud kestvat puudust – näiliselt ühes olemine ei tähendanud, et tee teis(t)ega oleks olnud ühine. Vajadus sündis ja jätkus, sest eirasin enese infot – selles kohas minuga ei arvestata – ei ole vahet, kas olen olemas või mitte – seal olen üksinda ja ainult ise, enese ja minu jaoks olulise ühise eest väljas.

Jäämine ja jätkamine lootuses, et olukord muutub – see vaadatakse ümber – tähendas, et ma kogesin enesega seonduvat kiusamisena. Kiusatuna kogeb ja defineerib ennast see inimene, kelle tunnetega ei arvestata ja, kellel ei ole võimalik muuta, iseennast reetmata, talle osaks saavat tähelepanu/ kohtlemist. 

Tema aus info, eneses/ enesega/ keskkonnas toimuva kohta, ei too kaasa muudatusi, vaid süvendavad tema eraldatust/ talle osaks saavat – tema väärtuse vähendamine jätkub. Temale, kui iseendale, ei ole seal ja selles kohta – ta ei ole õige, vajalik ega väärtuslik – keegi teine, kellegi teise tunded ja Minu Oma kontrolli all hoidmine määravad olulisuse ja olulise. Teda vajatakse/ talle ollakse nõus andma koht, kui ta võtab vastu talle määratud rolli ja täidab enesele ettekirjutatud osa - jah, see tähendab enesele olulisest lahti ütlemist ja enesele vajamineva keelamist.

Tunnete segadus - mina olin kurb, sest olin vajanud, enese jaoks, teistsugust tulemust – olin oodanud ja lootnud enamat. Mina olin kurb, sest ei olnud suutnud muutust saavutada – vahet tegevale ja vähendavale tegevusele ja väärtushinnangutele anti õigus edasi olemas olla. Mina olin ärevuses, sest teadsin, et keskkond jääb samaks – ma ei koli kohe minema ja laps jätkab samas koolis - see tähendab, et minul tuleb, vahel, minna ühistesse kohtadesse ja olla endiselt vaikivate ja eemale hoidvate inimeste keskel, kuid kes oskavad naeratada nii nagu oleksid nemad minuga või oleksin mina nendega - sõber.

Tõde – mina oli kirjutanud ja oma sõnad avalikuks teinud, sest olen täiskasvanud – kui minul on oluline sõnum, siis mina ütlen selle välja ja olen valmis koos tööd tegema, et vajaminevad muutused saaksid ellu viidud. Vastutuse võtnud inimesed just sel moel teevadki – nad räägivad ja lahendavad.

Tõde - mina olin kirjutanud oma sõnad, sest päris elus ei olnud looga seotud keskkond huvitatud ei tõstatatud teemast ega sellega seonduvatest muutustest. Mina ei olnud valinud võimalust vaikida ja säilitada sel moel rahulik pealispind, vaid jätkasin teekonda, et olla täpsem ja selgem ning näidata teistele teed – on vajalik ja on võimalik.

Eneses siuglevad ja tormlevad tunded tähendasid virvendust ja hoovuste liikumist – mina olin vaadanud toimuvat - kiusamisega nõustunud Lapse mälestuste jälgedes kõndides. Tõde – tegelikkuses olin ma teinud, enese jaoks, suure sammu – mina ei ole enam Laps - kui ma ka tunnen hirmu ja ärevust, siis ma ei vali neid takistusteks – vaikijad ei ole takistavaks teguriks – ma ei lõpeta ega katkesta enam enese teekonda ka siis, kui mulle vastatakse selle või mõne muu tehnika manipulatsiooniga.

Ma ei karda enam üksinda jäämist, olemist ega seismist, sest see ei tähenda elule ohtlikku olukorda ning ma ei näe maailma lõppu selles, kui kellelgi teisel on minust erinev käitumine, väärtushinnangud, lahendused – see on selle teise valikud ja põhjused – ei minu ega mina. Kuid, kui need puudutavad mind ja/ või minuga seonduvat, siis ma ütlen välja enese piirid - see on lubatud - too mitte.

Möödunus elanud Lapse jaoks oli vältimatu jätkata rollimänguga ja suruda end alla, kuigi oluline teine/ täiskasvanu ei olnud tema jaoks sobiv ega valinud, olulise info ilmnedes, midagi ega ka ennast muuta. See oli katkiste inimeste püüd hoida enese ja teiste tundeid kontrolli all - inimese vabale minale ei olnud selles kohas kasvamise ruumi ega väljendamise võimalust – olid piirid ja reeglid, mis püsisid jäikadena ning keelasid valguse, olemas oleva nähtavale toomise vältimiseks.

Kirikutes kuulutatav Jumal on täiskasvanute võimalus anda kokkulepitud viisil ära oma vastutus - olla see Laps, kellel on Vanem olemas – palu andeks ja saad päästetud. Kommentaar – see kehtib nende kohta, kes on selle konkreetse kiriku pidajate meelest sobivad ja õiged – kõigile see privileeg ei kehti. 

Kui inimesel ei ole kiriku Jumalat, siis ta valib endale teise jumala - raha, alkoholi, narkootikumid, suitsu, söögi jne - nendega ühes olemine annab talle võimaluse muuta enesega toimuvat ja kogetavat - ilma selle vahendita tema ise ei ole selleks võimeline.

Tavaline, inimestele vahendatav, Jumal soosib vastutuse võtmata jätmist - see ei ole täis kasvanud inimese lahendus – täiskasvanu mõistab enese vastutust – kui tema on teinud, siis tema enda tee on tasakaal taastada ja tuleviku jaoks järeldused teha. Täis kasvav inimene ei torma kirikusse ega hakka jumalat paluma, vaid küsib siis, kui tema poole pöördutakse või temale on teatavaks saanud oluline info – Räägi lähemalt, kuidas mina Sind aidata saan!

Inimese jaoks on okey olemine ja elamine arenevas ja kasvavas keskkonnas arenevate ja kasvavate inimestega ühes – seal, kus reaalsusest rääkimine leiab toetuse ning olevat paremaks muutvad mõtted leiavad lahenduse ja toetuse. Tunded ei määra ega takista, sest inimesed on enesest teadlikud – nad mõistavad enese teekonda – nad ei vaja selle kustutamist ega häbenemist ega enese valeks nimetamist – nad võtavad seda, kui õppematerjali ja loogilist teekonda – tänane info ei olnud eilses nähtav ega mõistetav hoolimata sellest, et see oli olemas – inimene ei olnud selle teadlikkuseni veel kõndinud.

Inimeste Maailma võlu ja valu seisneb selles, et ega inimene ei valiks astuda ega kogeda nii sügavalt ja täiega, kui tema osaks ei saaks kõike seda, mis talle osaks saab – igal lool, kohal ja inimesel on oluline roll enesena kasvamise teel. Kõik on täpselt õige ja paras - täpselt sobival teemal ja sobivas koguses - pane aseained käest ja asendusmaailm kõrvale, võta jalad alla ja hakka õppima.

Marianne

16.09.2024.a