Mingil suvalisel aja hetkel, sel moel see vanema(te)le tundub ja näib, saab kuulekast ja nunnust lapsest, justkui üleöö, pahur ja jonnakas, vastu vaidlev ja ülbitsev eralduja – piiride tõmbaja. Nõuannete kasutamisele ja küsimustele vastamise ja enese eest vastutuse võtmise asemel kostub vastu porinat ja üle olev sõnade heide – Mina tean ega ma loll ole!!!! Sõnade ja kehakeelega edastatav mõte on – tõmbu eemale, ära ületa piire, jäta mind rahule, ma ei taha teemaga tegeleda – mina olen Mina Ise - olen enese eraasi.
Lapse õpetamine, kontrollimine, usaldamatus seal ja selles, kus ja milles ta on juba ise, on jätkamine vanas – vanem ei ole peatunud ega mõelnud käes olevat ja selles toimuvat läbi. Ta ei ole teadlik muutunud suhtest – enese panuse suurusest ja enese kohal olemisest lapsega seonduvas – ei ole paigas, kui palju on tegelikult vaja olla olemas ja millist infot on vaja edastada ja mille kohta teavet küsida ning ka saada.
Üks oluline küsimus, mida vanemal tuleb enese käest küsida, kui ta ei taha nö ohje käest anda, vaid vajab, lapsega seonduva üle, kontrolli säilitamist, on - Kas mina tõesti arvan, et minu laps tahab endale halba teha – kas tõesti tema ise valib selle, et temal oleks halb?
Avatud ja aus vastus - Jah, laps on mugav, st valmis kasutama erinevaid võimalusi ära, ega ole valmis maksma, st isiklikult kogema/ läbi elama/ teostama, kõige selle eest, mida tema ise ei ole endale valinud. Laps on valmis tingima mugavustes ja tingimustes, et olla ja teha seda, mida tema ise valib enese jaoks. See tähendab ka seda, et kui tema ei ole nõus teemaga tegelema ega infot vastu võtma või välja andma, siis ta annab sellest teada. See ei tähenda, et laps tahaks endale halba - tema valib endale selle, millega tema ise nõustub ning mida ja kuidas tahab kogeda.
Lapse eneseteadvust ja ise olemise tähtsust aitavad kasvatada kogemused – mina saan ise, mina teen ise, mina valin ise, mina otsustan ise, mina keeldun ja nõustun iseendast lähtuvalt, minu EI maksab ja peab. Mida rohkem on selliseid kogemusi ja mida enam on valdkondi, justnimelt suurte inimeste eluga seonduvalt, seda enam tunneb ja näeb laps oma võimeid ja oskusi – tema on ise seisev. Laps on uhke enese üle.
Tema uhkus, enese üle, muutub ülbuseks, kui enesekaitseks siis, kui toimub tähelepanu suunamine tema konkreetsetele käitumistele/ lahendustele/ valikutele – talle keelatakse midagi või temalt nõutakse kuidagi või tema autoriteet (tema enese või ka teiste silmis) seatakse kahtluse alla. Temal tuleb alluda, kellegi teise otsusele – see teine otsustab tema isikliku aja ja tegemiste üle.
Laps seab sellise käitumise, kui ülekohtu ja jõu kasutamise, küsimärgi alla – ta soovib tõestada selle paikapidamatust - temal on olemas tõestus, et tema on juba Mina Ise. Ta ärpleb, et tõestada enese tarkust, osavust, kartmatust, saavutusi – ta kasvatab ennast, teise isikut halvustavaid pilke ja sõnu kasutades, suuremaks, et tõestada enese võimu ja üleolekut – talle ei ole enam vabaduse piiramist vaja – see tähendab vanema poolseid etteütlemisi, suunamisi, kohustamisi – see on sõnum, et enam ei ole vaja sekkuda tema ellu.
Lapse uskumus enesesse sisaldab rohkem, kui ta seda tegelikult on. Ta ei ole õppinud võtma enese eest vastutust – tal ei ole kogemusi tagajärgedest – need on vanema kanda olnud – nendega on vanema poole pöördutud. Tema on andeks saanud ja teda on mängima saadetud – teda ei ole nendega vaevatud. Kui vanem või keegi teine on tema poole oma pahameelega pöördunud, siis laps teab, et tuleb vabandada ja tema osa on sellega kantud.
Kokkupõrge lapse ja vanema vahel on vältimatu – vanem ei loovuta piire, mida laps ei ole täitnud. Selleks, et mõista, kuhumaani on laps kasvanud, on vaja infot – lapse poolt öelduna ja päriselt teoks tehtuna – alles reaalne kogemus kinnitab olemas oleva. Piirid, mida laps on enese omaks teinud ja nimetanud, on tema vastutada – seal toimuva tagajärjed ei tohi tähendada teistele kohustusi ja ülesandeid, millega nemad ei ole arvestanud ega ka sellise tähelepanu osaks saamist, mida nemad ise ei ole põhjustanud.
Lapsele tuleb teda häbistava ja halvava üllatusena ning solvumise kasutamist reageerimiseks sundiv teadmine ootamatult ja jalgu alt ära viivalt – temal tuleb vastutada enese ja enesega seonduva eest – temal endal tuleb enese sammud korda teha ja tasakaal taastada – ta ei tohi võtta teis(t)elt vähemaks ega saada teis(t)e arvelt. Ka hetkeline mõtlematus, mis näis süütu naljana, saab tähendada, kellelegi teisele, lapse käitumisega samastamist, arve tasumist või reaalset tööd.
Lapse jaoks, kes ei ole veel täis kasvanud, on sellised hetked rasked kogemused – tal ei ole varju, kuhu peitu pugeda ega nime, mille taha varjuda – tema ise on tähelepanuvalguse käes. Selline hetk näib nii nagu teda süüdistatakse valena olemises – selline vaatenurk ja suhtumine näitavad, et ta ei ole mõistnud iseolemise vastutuse mõistet ega kaalu valiku/ teo teoks tegemise hetkel, kas temal on ressursse, et lugu korda teha ja mida see maksma läheb – kuidas seda kogeda on, kes sellega tegelema peavad ja kuidas teda vaadatakse.
Laps, kes soovib kogeda ja proovida, et näha ja näidata, kuidas tema on olemas ja, mida tema on teinud, et tõestatult tunda uhkust enese üle - alles mängib elu elamist – ta ei mõista tõelisust ja tagasi pöördumatuid lugusid – tema poolt jäetud sammud ja nende sisu on näha – enam ei saa neid ära kustutada ega anda teis(t)ele kanda.
Laps võib proovida protestida, et tema samme tähtsustatakse üle või neid mõistetakse valesti või neis ei ole laitmist või tema on vale aadress – kui laps on viinud loo üle piiride ja temaga seonduv on ka teiste teema, siis on tal kohustus olla kohal ja tegeleda teemaga – võtta vastu info, edastada endaga seonduv ja otsida teed, kuidas edasi.
See on koht, kus tal on võimalus näidata tegelikkust – enese sisu ja piiride pidavust, teiste omade austamist ja teadliku käitumise/ lahenduste/ valiku tegemise ette näitamist ja ellu viimist. Sel moel on see päris tõestus – mina ise olemisest – mida jagavad temaga ühes olijad – see on uhkus kasvava inimese üle, kes on ausalt kõndimas enese teel.
Marianne
05.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar