kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Hirmuga elad puuduses




Hirmuga elad puuduses,
kaevulgi janusse jäädes.
Hirm kujutlusse pilte maalib,
et vesi kaevust kohe kaob
ning taas oled ilma
kui tühi tass, täitmata.
Ei ole hetke aega nautida,
tuleb uusi ämbreid üles tirida.
Hirm kurgu kinni nöörib
nii pisemgi piisk mööda vaob.
Joo palju Sa jood,
tass tassi järel sisse kallad,
Su ümber laiub tüma maa,
kuid Sina ikka tühi ja täitmata.

Hirm Sinu sisse kodu on teinud,
on endale turvapaiga leidnud.
Hirmust puuduse ees
Sina ise hoiad tast kinni.
Hoiad oma kümne küünega,
Sina oled väljas ja tema sees
täitmatu täitmata tühjuses.

Pisikene piisk vaid jäänud alles,
väike sinine kullatera.
Piisas terve kaev on peidus,
kui Sa vaid lubad ja usud,
et teda on täpselt niipalju,
kui Sinule vaja,
siis ta täidab ja kustutab janu.


Sa kardad kaotada seda, mida iseendas ei näe, sest kui Sa tead, et ta on Sinu sees olemas, siis mõistad, et Sa ei kaota teda mitte kunagi.


Marianne

31.01.2018.a

teisipäev, 30. jaanuar 2018

Inimene rõhutab oma väliseid erinevusi, kuid ei julge tunnistada oma olemuse erinevust



Üks ja sama lugu, üks ja sama muster, kordub kordustes kordudes. Me oleme suhtes olles rahulolematud, sest midagi häirib, kuid me ei tea, mis see on. Esimese sammuna otsime konflikte, sest tundub, et nii leiame vastuse. Vastused, mis tulevad, suurendavad meie halba tunnet veelgi, sest nn „näpp” -Sinu enda teema – on ikka meile suunatud. Ühel hetkel saame aru, mis on see, mis meid häirib ning nüüd vastust teades soovime, et just teine inimene muutudes lahendaks teema. Kuid teine inimene ei saa meie soovist aru, ta ei muutu ega muuda end meie pärast, sest see ei ole tema teema. Lõpuks jõuab meieni teadmine ja me saame aru sellest, mis meie enda tegelikust olemusest on põrkunud teise inimese muutumatu tegeliku olemuse vastu.

Iga inimese tegelik olemus on tema põhjapanev erinevus, millega tuleb arvestada, see on see, mis meid liidab ja lahutab, tunnetes ükskõikseks ei jäta – Sina oled selline!!!! Kuid mõistmise korral muudab meid vabaks, sest iga inimese olemus on nii nagu ta on ja selle, teise tahte peale, muutmise soov, ennastlõhkuvalt mõttetu. Mõistmine, et teine inimene, meist erineva olemusega, ei saagi olla selline nagu meie seda soovime ning ta ei suuda ega saa ennast lõhkumata olla ega anda täpselt nii nagu meie seda soovime. Suhteteemad – miks Sa oled selline, miks Sa nii tegid – on kohad, kus inimesed võivad end muuta, kui saavad ühisest mustrist aru ja soovivad suhet jätkata, kuid need on ka enese peitmise kohad, kus hirmust, suhtest ilma jääda või enese avamise ees, surutakse ennast alla, ei olda suhtes iseendana, sest vaid nii on lootus olla õige, teisele meelepärane, et saada see, mida arvatakse end soovivat saada. Kuid see tee viib konfliktini, sest see on valega vales elamine.

Inimesed saavad edukalt koos olla, kui ollakse iseendana ja näidatakse oma tegelikku olemust. Kui mõistetakse, et see on inimese alus, mida tuleb nii iseendale tunnistada kui ka teisele näidata, sest selle peale ehitatakse ühise olemise maja. Inimese tegelik olemus on see koht, kust ta on võimeline erinevat energiat jagama. Oma olemust tunnistades ta teab, milleks ta on suuteline ja mida võimeline andma. Suhtes me kohaneme, sobitume ja räägime iseendast. Meil kujuneb välja pilt, mida sellest suhtest on oodata, kas see täidab meie ootusi ja soove, kas meil on seal hea olla. Kui me teame, milline teine inimene on, siis meil ei ole petlikke ootusi, kuid kui teine end peidab, siis alateadlikult tunneme, et me ei saa seda, mida on lubatud, kuigi pealtnäha justkui saame, sest teine inimene ju annab oma osa, kuid meis kasvab rahulolematus, sest väline pilt ja tegelikkus on erinevad. Seni kuni oleme lihtsalt niisama, mõistmata iseennast ja tundmata teist, siis ei saagi me aru, miks me ei saa seda, mida tahame ning kes või kas üldse peaks muutuma. Tegelikult ei peagi muutuma, vaid olema teadlikud oma tegelikust olemusest ja seda ausalt tunnistama, mitte varjama ega näima kellegi teisena, et olla soovitud.

Kui ollakse teadlikud iseendast ja teisest inimesest, siis on olemas üksteise mõistmine ja on võimalus, arvestades teineteise erinevustega, teha kokkuleppeid, siis ei ole selles suhtes kohta enesepettusele, et teine muutub. Meis on nii kerge tulema ennast pettev mõte, et küll saame hakkama, harjume, lepime, muutume, kuid sellega klammerdume oma erinevate, suhte kohta käivate, hirmude külge. Ometi võiksime ausalt iseendale ja teisele inimesele tunnistada, mis on see, mis on meie erinevus ning muuta see teadlikult ühiseks tugevuseks, et see ei muutuks, varjudes peitudes, meid lahutavaks miinuseks.

Me soovime suhtes olla nii, et on meil oleks hea, saada suhtest see, millest meil endil on puudus või mille toel kasvada ja loomulikult loodame, et teine inimene vastaks meie tingimustele. Kust tulevad, siis meie ootused või tunne, et me ei vasta teise inimese ootustele? Ootused tulevad peitmisest, näitlemisest, teadmatusest – sealt, kus on ruumi ettekujutlusele. Kui suhtes on valgus ja teadmine, siis varje, millest enesepettust kasvatada ei ole, sest teame, et on nii nagu on või ei olegi.

Kui lähedases suhtes oma olemust peidame, siis teeme iseendale karuteene, sest sellega juhatame end ees ootavatesse konfliktidesse. Ennekõike peame me tundma iseennast, olema seda tehes aus ja tunnistama ennast just sellisena nagu me oleme, sest seda tegemata ei anna me enesele teadlikult aru, kes me oleme, kuidas ja milles oleme võimelised muutuma, mida andma ja mida mitte, millega oleme suhtes nõus, millega mitte. Seda kõike endas mõistes ja teades tuleb oma tegelikku olemust ka teise inimesega, kellega soovitakse suhtes olla, jagada.

Miks meie suhe ei vasta teise inimese ja iseenda ootusele? Me kulutame ja lõhume ennast, kui jagame energiat, mida me ei suuda suurendada. Anname teda kohast, kus me ei voola st ei ole meie ise, sel juhul anname oma eluenergiat, anname iseendale vajaminevat hapnikku ära. Peites suhetes ja tegemistes oma tegelikku olemust, lõhume iseennast ja teisi olles see, kes me tegelikult ei ole. Ometi klammerdume suhetesse ja tegemistesse, sest ei julge iseendale ja teistele tunnistada, et siin on nüüd see koht, kus teen muutuse, sest ei soovi enam ennast lõhkuda. Vahel piisab teadlikust mõistmisest, sest muutus meis endis tuleb juba sellest, kui lõpetame eluenergia jagamise ning nii saame rohkem valgust ja hapnikku, sest enam ei kuluta energiat enese peitmisele ega varjamisele ning ütleme Stopp, kui märkame end taas enesepettuse teele astumas. Iseenda olemuses olles seisame sirgelt, särame elujõus ja valguses.

Meie tavaline väljend – Ma ei tunne iseennast – tuleb sellest, et oleme iseenda nii edukalt ära peitnud. Oleme teinud seda peale oma suhteid ja olukordi, kus meie iseendana olemine on osutunud lahkhelide allikaks ning meis on teadmine, et just sellepärast oleme millestki olulisest ilma jäänud. Enese peitmise tee valisime, kui surusime end suhetes alla, sest ei soovinud läbielatud tundeid ja kokkupõrgete tulemusi uuesti kogeda. Kuid tegelikult ei pea me teiste inimestega kokkupõrkama, kui me tunnistame iseenda tegelikku olemust ja tunneme oma piire. Kokkupõrked toimuvad, kui inimesed on juhitamatud, olles lihtsalt oma tunnetes ja tegevuses, kuid olemata oma olemusest teadlikud. Oma piire tundes ei lase me teise olemusel meie sisse tungida, sest teame, kus kohal öelda – Stopp! Siin on piir, siit algan mina ja mina tean, mida mina tahan ning ma teen seda, millest sõltub minu heaolu.


Marianne

30.01.2018.a


esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Sina oled iseenda jõud ja talisman - Meditatiivne rännak vol 22




Täna oma tuba koristades leidsid Sa ühe kaardi, millele on joonistatud salapärane teekond. Sa ei mäleta, et oleksid seda kaarti varem näinud ning Sa ei tea, kes ja miks on selle teinud. Sa lõpetasid oma tegevused, ja nüüd teed juues ning puhates, uurid kaarti lähemalt. Kaardile on kirjutatud ülesanded, mis tuleb ära lahendad, et seejärel sihtpunkti jõuda. Sa otsustad minna rännakule, et kaardile joonistatud teekonda peidetud mõistatus lahendada. Sa sead end mugavamalt istuma ja alustad esimese ülesande lugemist.

Esimesena seisab kirjas, et: Palun tuleta endale meelde, mis oli see ese, mille Sa võtsid vanasti välja minnes endaga kaasa. Asi, mis oli Sinuga keerulistel ja rasketel hetkedel, millelt said, teda kaasas kandes või käes hoides, tuge ja jõudu. Ese, mis oli Sinu talismaniks. Kui Sa oled selle eseme endale meelde tuletanud, siis otsi ta nüüd üles. Selles toas, kus Sa oled, on ta olemas, Sina pead ta vaid ära tundma ja ta on taas Sinuga koos, valmis Sind toetama, et tänasele seiklusele vastu minna.

Sa leiad oma talismani üles ja jällenägemisrõõmus tulvavad Sinu sisse ammused emotsioonid. Need on tunded, mida Sa temaga koos käies tundsid. Hoia talismani lihtsalt oma käes ja lase kõigel, mis tuleb, tulla, hoia neid tundelisi emotsioone endas ja lase neil taas minna. Sinu talisman oli ja jääb Sinuga ka siis, kui te reaalsuses koos ei ole. Sina ise oled iseenda jõud ja talisman, sest sellele esemel andsid Sina oma jõu ja võluvõimed, sest läbi talismani uskusid Sina oma jõusse.

Järgmise ülesandena on kirjas, et: Palun leia endas üles füüsiline tegevus, hääl või lause, millega Sa ennast kunagi ammu lohutasid. Läbi elu on Sul neid mitmeid olnud, kuid otsi endas üles see, millega Sa lohutasid ennast päris väiksena, siis kui Sa mõistsid, et Sind aitav lahendus saab tulla ainult läbi Sinu enda, sest välisest seda ei tulnud. Lase oma mõtetel rahulikult olla ja mine ajas tagasi. Otsi lahendust iseendast ja see meenub Sulle tegevuse, viisi või sõnadena. See oli moodus, kuidas Sina ise, iseennast lohutasid või rahustasid ja läbi selle tegevuse ennast ise aitasid.

Kui Sa ta nüüd üles leidsid, siis proovi, kuidas ta täna Sulle mõjub. Millised tunded ta Sinus esile kutsub. Ole lihtsalt ja tunneta. Ära arvusta seda tegevust, sest see oli väikese lapse lahendus olukorrale, kui temas oli puudus, sest tema elus oli hetk, kus valitsesid tunded, millega temal endal tuli toime tulla, sest välisest abi ei tulnud. Väiksena leidsid Sa lahenduse, kuidas ennast aidata, ning täna mõistad Sa, millest Sul tookord puudu jäi ja mida Sa oma tegevusega endale juurde andsid. Sina väiksena leidsid endas üles selle, mis Sind edasi aitas. Sa väljendasid oma tegevusega armastust ja hoolimist iseenda vastu.

Järgmise ülesandena on kirjas, et: Palun tuleta endale meelde see hetk, kus Sa astusid endas nii suure sammu edasi, et saab öelda: „Oli enne ja on nüüd.” See oli hetk, kus Sa proovisid teha midagi, mis Sul varem ei õnnestunud, sest võib olla oli see midagi, mis ei olnud veel eakohane ning oli suurt füüsilist või vaimset pingutust nõudev. Hetk, kus Sa tahtsid saavutada iseseisvust tegevuses, mida Sa sinnamaani olid teiste abiga teinud ning siis, ühel sulle sobival hetkel, Sa otsustasid ja tegid selle ära. Sina saavutasid iseseisvuse läbi iseenda ja oma tegevuse, sellest hetkest alates ei sõltunud Sa enam teiste abist. Otsi endas üles see hetk ja ole selles. Sa tunnetad, et kui Sinu sees on suur soov, siis oled Sina ise võimeline oma elu muutma, sest sel hetkel ei tundu ükski väljakutse võimatuna, sest Sina iseendana oled võitmatu.

Ülesanded on nüüd lahendatud ning Sinus on kasvanud mõistmine iseenda ja oma võimete kohta. Kaardil on kirjas, et nüüd tuleb Sul minna peegli ette ja vaadata endale silma. Silmade sügavusse vaadates vaatad Sa endale otsa. Sa näed ja tunnetad, et Sinu sees on see jõud ja need võluvõimed, mis Sa oma talismanile omistasid. Sa näed ja tunnetad, et Sinu enda sees on oskus ennast armastada ja leida lahendused oma tunnetele ja vajadustele. Sa näed ja tunnetad, et Sinu sees on võime muuta oma elu, sest Sina ise suudad ja oskad teha järgmise sammu, kui Sa vaid ise oled endas otsuse teinud, et nüüd Sa astud selle.

Selle kaardi joonistas Sulle, Sinu „Mina”. Ta jättis selle Sulle leidmiseks hetkel, kui Sinus on küpsemas soov muutuseks, vajadus leida lahendus ja soov tunda armastust. Kaart on meeldetuletus, et kõik vajalik selle jaoks, mida Sa soovid, on Sinu enda sees olemas – on alati Sinuga kaasas.


Marianne

29.01.2018.a

pühapäev, 28. jaanuar 2018

Armastuses hoituna olemine



Õnn ei oota mind ettekujutuse olematus tühjuses. Õnn on rahuloluna peidus argipäeva reaalsuse käegakatsutavas toetuses. Ma leian ta hetkes, kus minu enese sügavusest voolab huulile tänu, süttib silmadesse sära ja sünnib huulile naeratus. Kohas, kus olen vaikses tänupalves, lihtsas olemises, sest just siin ja praegu on minus kõik olemas, midagi enamat ei ole vaja ega ole puudu. Hetk olevikust kinkis mulle just selle, mida täna vajasin – Armastuses hoituna olemise.


Marianne

28.01.2018.a

laupäev, 27. jaanuar 2018

Õhtul suure linna pargis




Seal, pealpool pilvi
on tähelaste kodu.
On vaikus ja on rahu,
et uneks sulgeda silmi
on tõmmanud kuu
maa peale pilvevatist teki.

Siin, allpool pilvi
on inimlaste kodu.
Ei ole vaikust ega rahu
on raudsete ruunade
teedel mühav rivi.
Pilvevatt ei lase
müral hajuda
ega tähelaste
und segada.

Minu kõrvadel on valus,
on väga väga valus.
Pargis ei kuule loodust,
iseenda olemise vaikust.
Kõneldes ei kuule
enese hääle kõla,
pudeneb huulilt sõnu,
mis kohale ei jõua.

Unustasin kaasa võtta
ja linnapiiril keegi ei andnud,
müra eest kaitsvaid klappe,
kust pargis jalutades
kuulata võiksin
puude kohinat ja linnulaulu.

Et lõpuks müha katkeks
ja vaikuses olla saaks,
kätega kõrvad sulgen,
pilveteki peale tõmban.
Siin, iseenda sees
on rahu ja on vaikus,
jalutuskäigu saateks
mu enese südametuksed
ja omal viisil ümisev hääl.


Marianne

27.01.2018.a

reede, 26. jaanuar 2018

Tere, mina tulin täna iseendana!


Kord läks üks väikemees punaseks lakitud küünega lasteaeda. Õhtul nõudis ta laki eemaldamist, kuid mõtles natuke ja ütles, et kuna talle meeldib oma sõrm sellisena, siis järelikult peab ta seni, kuni lakk peal on, kodus olema. Kuid hiljem ta otsustas, et  järgmisel hommikul läheb ta ikkagi lakitud küünega lasteaeda.

Kas minus on julgust
olla Maailmas iseendana,
võtta endaga kaasa
kõik see, mis minuga koos käib,
olla tervenisti mina ise,
mitte vaid väljast näiv.
Kas julgen olla see,
kes ma päriselt olen
ja astun Maailma
või iseendana koju jään?

Kas varjan end lambana,
huntide pilgu eest
peites end kodus
või hundinahas käies
teiste huntides seas.
See on minu otsustamise koht,
kuid ma ei ole see,
kes ma olla ei oska ega taha.

Nii, et täna ma ei küsi ega oota,
Milline ma olen või
kuidas Sinule tundun?”
Olen see, kes olen,
olen see, kes olla tahan
ja minu üle naerab vaid see,
kes iseendana olla ei julge.

Kui ma astun Maailma,
varju kombel ma ringi ei hiili,
sala ja vargsi seinaääres ei käi.
Ma seisan uksel, siin ja praegu
vaatan teile otsa, silmast silma:
Tere, mina tulin täna iseendana!


Marianne

26.01.2018.a

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Inimese elust puuduv käsiraamat




Ma tulin ning nüüd olemas olen,
teadmata, kuidas olema pean.
Ma astun või seisan,
selgusetus, mida edasi teen.
Kus on minu elamise juhend,
inimesena käitumise õiend?
Sündides sain kaasa nime,
kõik muu on elust õppimine.

Ma valin ja astun,
nii mina proovin,
kuidas toimin,
kuidas käib elamine.
Ma ei imesta kui eksin,
komistan, kukun
või mõne vea teen.

Ma teen, mida oskan,
mõndagi juba aiman,
kuid ausalt võin öelda,
et ma ei tea, kuidas olen
või mida ma päriselt teen -
sel uuel hetkel,
mis siin ja praegu sünnib.
Ma võin küll olla kõhkvel,
kuid ainus, mida kindlalt tean,
on see, et sammule samm järgneb.

Ma võin vaadata tagasi,
et näha, kuidas ja miks ma tegin,
kuid ette ma ei näe,
et öelda, kuidas ma olen.
Minul puudub elamise manuaal,
sest mitte keegi pole kirja pannud,
mis saab siis, kui ...


Marianne

25.01.2018.a

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Kuidas suuta oma teel kohatud õpetajaid mõista ja tänada


Aasta tagasi 27.01.2018.a avaldas Alkeemia minu esimese loo ja täna läks lendu juba 18-nes

Mitmed meie elu muutvad kohtumised on jätnud meie sisse oma valujälje. Need õppetunnid olid kahe Maailma kokkupõrke kohad, mis muutsid energiate hulka, vähemaks võttes peatasid meie hoogu, juurde andes lükkasid meid liikvele ja selle protsessi käigus tundsime end mõjutatuna nii, et täna mäletame seda hetke negatiivse tundega. Raske on tunnustada ja mõelda tänulikkusega inimese peale, kes tegi meile haiget. Keeruline on mõista, et teine inimene on olnud meile õpetaja ja tema ülesandeks oli meile vaid teed näidata.

Miks me ei taha tunnistada, et teised inimesed on olnud meile olulised õpetajad, kelle toeta ei oleks me jõudnud siia, kus oleme? Miks on neid keeruline tänada, kuigi nad on oma osa meie teekonnale andnud? Ausalt öeldes ja tõtt tunnistades teame neid hetki, kus meie teerada muutis suunda või läksime liikvele, kui teise inimese poolt tehtud tõuge muutis meie elu. Alati ei olnud meie reaktsioon ja tunded positiivsed, kuid enda sees me teame, et just see koht oli oluline, just selle inimese toetusel tehtud samm viis meid arengus edasi.

Õpetaja aeg ja koht olid küll minevikus, kuid meie kanname mossitades seda olevikus kaasas, kuigi ammu oleks aeg sel minna lasta, sest meie ühine hetk on möödas ning täna siin ja praegu oskame ilma nende toe ja tõuketa edasi minna. Me ei ole valmis õpetajast tänamisega lahti laskma, kui meid hoiab kinni selle hetke emotsioon. Meis räägib alles viha, valu või solvumine, sest meiega toimus midagi, mida me ise teadlikult ei küsinud või siiski küsides, ei soovinud sellist vastust saada. „Miks ta tegi mulle niimoodi?” „Miks ma läbi valu ja kriisi pidin edasi minema?” „Miks ta mind ei hoidnud ega armastanud?”

Emotsioonis olles vaatame kohtumise hetke, mitte seda, kus me enne olime või kuhu selle tulemusel jõudsime. Laiem vaade aitab mõista ja jõuda tänamiseni, sest kogu loo pealt on abi nähtav ja tulemus tuvastatav. Raske on tunnustada, kui tõuke tulemus tuli läbi meie valu, mille tekitas meie endi reaktsioon õpetaja, mis tahes moel tehtud sammule. Keeruline on näha armastust valus, abi pisarates ja toetust meie turvalise kookoni lõhkumises. Mõistmine tuleb siis, kui saame aru, et need lahendused olid just meie jaoks õiged, sest vaid nii suutsime liikvele minna. Need olid tõuked, mis sundisid meid kõndima edasi, otsima lahendusi ja leidma vastuseid oma küsimustele.

Mitte üks õpetaja, kellega jagatud hetk tegi meile haiget, ei jäänud ise valust ilma, sest ka tema maailm sai kokkupõrke tagajärjel kannatada ning tema ise, selle tulemusel, oma mugavustsoonist välja lennutatud. Meie nägime ja tundsime ainult iseendi valu ning pisaraid, teise kingadesse me ei astunud.

Vahest ei suuda me endale tunnistada, et mõnikord olemegi nõrgad ja vajame õpetaja abi, sest ei ole nii tugevad, ei oska ega suuda ise selliste tulemusteni jõuda. Võib olla soovime ikka veel hoida teise inimese käest kinni, soovides, et aita meid, sest me ise ei ole veel valmis kõndima. Ja nii me lähemegi tagasi, küsimuse ja abisooviga, kuid meid saadetakse uuesti teele, ise otsima, ei lahendata ega tehta meie eest ära, ja siis me oleme vihased või solvunud. Kuidas me ilma õpetaja sellise käitumiseta, oleksime õppinud endaga „palli mängima”, kui laseme teistel end põrgatada. Me jääksimegi nurka seisma ja ootaksime kedagi, kes tuleks ja liigutaks meid. Selle asemel kasvatasime jalad ja õppisime veeremise asemel kõndima, ise oma samme valides astuma.

Enne õpetaja tõuget me ei teadnud, mis meis peidus on, kuhu oleme võimelised jõudma või mida saavutama. Õpetaja tõuke abil tehtud samm muutis meie elu, andis meile uue vaatenurga. Me saime teadlikuks kohast, kus olime olnud. Võisime küll soovida vanasse tagasi astuda, kuid seda võimalust meile ei antud, sest olles juba muutunud seisundis ei olnud vana enam olemas.

Kuidas leida endas jõudu naerda selle üle, mida iganes on tulnud „juhusel”, mida olemas ei ole, väljamõelda, et sundida meid liikvele minema. Noorusaja äratuskellade ja külma veega tehtud trikid on lapsemäng nende kõrval. Tegelikult on ju naljakas see naer läbi pisarate, vaadates, kui kangelt olime jäänud vanasse seisma nii, et oli valus kui tuli uuesti liikvele minna. Võime ju vaielda, et kuidas teine inimene meid õpetas, kuid tema jäetud jälg on tõestus, et ta puudutas meid, sest meil on tulnud seda teemat endas lahendada, me muutusime, mõtlesime, liikusime – me astusime lihtsast olemisest välja. Iga teel kohatud õpetaja andis meile kingituse, mille võtsime vastu, sellest sai meie osa, mida täna kasutame oma oskusena iseenda teekonna jätkamiseks.

Kuidas siis vaadata minevikule ja iseendale otsa ning suuta öelda: „Mina tänan Sind, Õpetaja!”

PS Aitäh teile, kes te olete mind, minu teel, õpetajatena saatnud! Ma kummardan teie ees. Teie kingitus minule on ikka ja jälle olnud teadmine - Mina ise olen vastutav iseenda eest.


Marianne

24.01.2018.a

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kaos sisekosmoses



Avatud uksel, kui akna all seistes,
nähtamatud klaasid on ees.
Siitsamast algab tee,
vaid üksainus võimatuna näiv
samm on jäänud veel,
kuidas küll murda välja,
kui klaasid on ees.


Mässava ja tormleva hinge
sisemuses kasvanud pinge,
mis väljapääsu otsides,
kõrvu ja silmi sulgedes,
kuuleb ja näeb emotsioonides,
tantsib tunnetes tunneldes.

Hirmu poolt keelatuna,
vaiki jäädes sõnatuna,
lahendust otsides,
alles jäänud sammu astudes,
kuristikku kukkudes
ja olematusse kadudes.
See tunne oli käegakatsutav,
nii elav ja reaalselt hirmutav.

Lõpuks paigale jäädes,
väsinud ja hingetu olles,
taas sisse- ja väljahingates,
uuesti kõrvu ja silmi avades -
uks Maailma oli avatud.

Maailm oli samas paigas alles,
seisis puutumatuna ja muutumatuna.
Olematu klaasi mina ise
oma kujutluses maalisin.
Ühte mõtet seemnest kasvatades,
keeristormina lõhkudes,
ja iseennast purustades
olin loonud kaose sisekosmoses.


Marianne

23.01.2018.a

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Kui Sinu "Mina" on haiget saanud - Meditatiivne rännak vol 21




Täna seisad Sa ukse ees, mis on veel suletud, kuid Sa avad selle ning leiad eest suure ja avara toa. Sellel ruumil on kõrged aknad, mis avanevad aeda ja neist voogab sisse päikese valgus. Tuba on meeldivalt värviline, hubaselt sopiline ja kuidagi tuttav ning nii omane. Tuba näib Sind kutsuvat, ta justkui ootab Sind sisse astuma ja Sa teed seda. Avatud akendest voolab tuppa päeva soojus. Muusikana paitavad Su kõrvu väljast kostvad looduse hääled: lindude laul, puude kohin, lehtede sahin ja vaikselt tuule käes nagiseva maja hääl. Sinus on rahu ja hetkes kohal olemise vaikus.

Toa keskel on suur laud, millel lebab üks omapärane kuub. Sa astud laua juurde ja vaatad leitud eset lähemalt. See on Sinu „Mina” kaitserüü ja Sa taipad, et Sinu tänaseks ülesandeks on see kuub ära parandada. Sa võtad kuue kätte ja tunnetad tema raskust. Sa tead, et ta on Sinuga üks, kuid siin ja praegu on ta reaalsuses Sinu ees. Sa silitad kuue pinda, libistad peod üle tema ja tunnetada kõike seda, mida ta endas kannab ja mis temaga juhtunud on. Sa jõuad mõistmiseni ja oled otsustanud vaadata möödunule otsa. Sa tead, et selle jaoks pead Sa oma kuuest välja tõmbama kõik pinnud ja okkad, sõlmima lahti sõlmed, harutama üles pusad, pesema ta puhtaks, siluma välja kortsud ja parandama katkised kohad. Selles toas on olemas kõik see, mida iganes Sa oma töös võid vajada ja see kõik on Sinule käepärast võtta.

Töö käigus meenuvad Sulle kohad, inimesed, tunded ja hetked, nad tulevad piltidena ja viivad Su korraks tagasi sinna aega ja kohta, kus Sa said haiget ja tundsid valu nii, et kuuele jäid jäljed. Sinu ees oleva akna taga kasvab puu, millel istuvad linnud, kes ootavad, kui minevikust elustunud pildiga koht saab parandatud, et siis vabanenud mälestus ära viia. Nende lindude tiivalöögis on rahu ja leebus, mis paitusena puhub haiget saanud kohale nii, et Sa usaldad oma valjujäljel minna lasta. Linde on puu peal täpselt nii palju, kui Sinul vaja läheb, et Sina saaksid oma töö lõpuni viia.

Sa alustad sellest, et otsid üles kõik pinnud ja okkad, tõmbad nad üksteise järel, ükshaaval kuuest välja ja viskad ämbrisse. Seejärel käega pinda silitades leiad üles kõik sõlmed ja pusad, harutad nad lahti ja silud otsad. Nüüd vii kuub suurde vanni ja pese ta puhtaks. Tee seda hästi õrnalt, sest kuub on ju Sinuga ühevanune ja ta on juba päris palju siin elus ringi käinud ja näinud. Loputada teda hoolikalt, et viimnegi tolm ja puru tema seest saaks välja uhutud. Riputa kuub puule kuivama, päikese soojus paitab, tuule hoog hällitab kiigutades ja valgus näitab teda Sulle sellisena nagu Sa ise pole teda kunagi varem näinud. Sa näed, millised värvid Sina ise oled oma kuuele valinud. Valguse käes löövad nad särama, nad on taas justkui uued ja nii kirkad. Sa võtad kuivanud kuue ja parandad ära kõik rebenenud kohad.

Sa teed oma tööd seni, kuni kuub on Sinu käte läbi saanud tunda Sinu armastuse kinnitust – mis kord oli, see on juba olnud. Sa ei süüdista, ei mõista hukka, ei arvusta ega vihka enam iseennast, et Sa kord lubasid endal nii tunda, selline olla või nii reageerida – see olid Sina, kes andis oma parima võimalikust sel hetkel ja põhjus miks Sa nii valisid teha oli see, et Sina kaitsesid iseennast ning see on ju armastus, sest sa soovisid iseendale head. Tunnistades seda tunnustad Sa iseennast ja võtad vastu kõik selle, mis on olnud ja nüüd ennast mõistes lubad sellel minna. Pisarad, mis voolavad puhastavad ja Sinu keha hingab sügavalt välja, sest sõlmed Sinu sees on lahti sõlmitud, kortsud silutud, okkad ja pinnud välja tõmmatud, rebenenud kohad parandatud ja nüüd voolavad pinged koos hingamisega välja. Keha sirutub ja lõdveneb.

Aastatega olid Sa kasvatanud oma kuue raskust kõige sellega, mis Sinu teekonnast tema külge kinni oli jäänud ja seda kõike olid Sa, iga päev, oma elus endaga kaasas kandnud. Oma käidud teel Sa ei eksinud, Sinu valikud olid tehtud selle jaoks, et Sa jõuaksid siia, kus Sa täna oled. Nüüd on aeg , lasta möödunul minna, Sul ei ole vaja seda kõike enam kaasas kanda. Oma kuue taskust leiad Sa sõnumi, mille Sa kord ise endale kirjutasid, selleks hetkeks, kui Sa oled mõistnud, et see, mis on möödas, on juba läinud ning Sinu kuue kergus ja puhtus oleneb Sinust endast. Loe see sõnum läbi ja hoia teda endas. Sina, kes Sa oled armastuses armastusega sündinud, kõnnid armastusena armastuse teel ...


Marianne

22.01.2018.a

pühapäev, 21. jaanuar 2018

Tulevik olevikuna kaasas käib



Kui elus on otsustamise koht,
käes on valiku tegemise aeg,
siis soovin linnu kombel
taevasse tõusta kõrgel,
tahan näha, mis on ees,
kuhu keerab minu tee.

Kas jooksen kiirelt, kõrgele lendan
või ümber nurga piiluda püüan,
kuid minu tulevik ei ole veel seal,
ta olevikus minuga kaasas käib.
Minu mõte, sõna ja tegu,
siin ja praegu,
loovad mulle tuleviku.
Alles siis, kui jõuan sinna,
kuhu edasi viib mind tee,
koos minuga saabub see,
mille leian oleviku seest.

Minu minevik oli, olevik on
ja tulevik alles tuleb,
kuid tegelikult on nad kõik ühes,
on üks, minu olemise aja sees.


Marianne

21.01.2018.a

laupäev, 20. jaanuar 2018

Küsi, ära ela oletades teise inimese elu




Nii inimlik on infot omamata oletada, anda enda hinnang, öelda välja arvamus selle kohta, kuidas on teise inimese elu kulgenud, kuhu ja kuidas ta on jõudnud ning mida teinud. Miks see ometi vahel nii tugevasti ärritab ja tekitab vastajas protesti küsija vastu?

Teine inimene on mind ja minu elu endas kandnud ning jõudnud järeldusele, kuidas küsimuse hetkel minuga lood on. Ta ei seisa, vaid astub mulle vastu, öeldes mulle ette, mida, kuidas ja kes ma olen. Mina reageerin, sest tunnen, et pean ennast kaitsma, õigustama või andma selgituse, miks minu elu ei ole selline nagu teine inimene arvab seda olevat. Ma ei tunne end ootustele vastavat, sest teise inimese oletus ja minu tegeliku elu vahe tundub mulle hinnangu andmisena.

Teise inimese oletus otsib kinnitust sellele, kuhu tema ise minu elu endas kandes jõudnud on, aga minule tundub, et ta ei vaata mind, sest ta ei küsi minu käest, vaid ütleb tulemuse oletades välja. Kui ma end kaitsen ja õigustan, siis puudutas teise öeldu minu elus kohta, kus ei ole kõik nii nagu ma sooviksin. Teise inimese oletuses olnud sõna või teema valik vajutas minus päästikut tundele või teemale, mida ma ei ole jõudnud enda jaoks lahendada ja parema meelega teise inimesega veel ei arutaks.

Ometi annab teine inimene oletades mulle võimaluse endast rääkida. Ma näen, et ta mõtles minu peale ning positiivsete teemade ja tulemuste korral reageerin rõõmsamalt, sest ma saan võimaluse enese üle uhkust tundes ja teise ootust kinnitades oma elu jagada. Kuid mõistlik on küsida, anda inimesele endale valida, mida ja millest ta soovib rääkida, sest oletamine on justkui teise inimese loo ettekirjutamine.


Marianne

20.01.2018.a

reede, 19. jaanuar 2018

Sõna „pean” tähistab vabaduse puudumist




Mingil hetkel oma elus tunned, et oled kohas või teed midagi, mis on kohustus, mida tähistad sõnadega „ma pean”. On tunne, et Sa ei ole vaba, sest ei ole vabadust minna, et olla mujal või teha midagi muud. On raamid, milles oled kinni ja teel on piirid ees. Usud, et pead olema, sest teist valikut ei ole, kuid sõna „pean” tuleb ristis hammaste vahelt, halb on olla, energia kaob, tunded on negatiivsed ja tahtmist ei ole. Kuid tegelikult on sõnad: „ma pean”, märk sellest, et oled sisemiselt muutunud ja on aeg teha uus valik, see on Sinu võimalus järgmiseks sammuks.

Kordused ja raamid annavad igapäevaelule piirid, milles tunda end turvaliselt, sest see, mis täna on, oli eile ja tuleb homme ka. Kas raamid annavad seljataguse ja kindluse, et minna vastu muutustele või hoiavad paigal, et vältides muutusi, lasevad Sul mugavalt olemas olla. Kui ise hoiad oma raame hirmust muutuste ees, siis areng peatub ja hing muutub rahutuks. Kui nüüd raamid murenevad ja piirid enam ei pea, kas proovid neid lappida, et säiliks näiline turvatunne või lubad müüridel langeda.

Sõna „pean” on kui ainus väljapääs, lõplik ja otsustatud valik, kuidas minna edasi, et saada see, mida soovisid. Protesti, vabaduse piiramise vastu, tekitab see, et selle sõna valikuga kaasneb millestki olulisest loobumine või ilma jäämine ja see on signaal, et Sa pole oma valikutes vaba, sest praegu soovid teist valikut, tahad välja pääseda. Nägemata veel ust, ei ole mõtet selles kohas end raamide vastu katki teha, proovides jõuga läbi suruda, sest ennasthävitav on kurta selle üle, millega Sa oma elus rahul ei ole – muuda kui saad ja kui ei julge või ei näe veel võimalust, siis lase sel olla, sest Sinu enese sõnad on energia, mis loob tunde, millega oma elus toimetad.

Sa ei peagi täna tahtma seda, mille valisid eile või tahad homme. Täna on Sinu sees segadus ja teadmatus: „Mida Mina tahan?”, sest avastasid, et muutumatuna tundunud kohas on olemas teised võimalused ja Sinus on uus, kuid hirmutav teadmine, et edasine oleneb Sinu enda valikust. Üks valik on üks võimalus mitmete hulgast, kuid teed soovitud tulemuseni jõudmiseks ja selle kvaliteedi mõjutamiseks on erinevad. Kui valid, siis tahad seda teha enda soovi järgi, oma tingimustel anda nõusolek sellele, mis valikuga kaasas käib.

Kui oled pinges ja rahutu, siis otsi üles, mis on see, mida „pead” tegema, mille eest makstav hind viib Sind tasakaalust välja. Kui oled valmis, tee uus valik, kui ei ole, siis lase olla ja suhtu olukorda teadlikult, sest see on Sinu enda teha, kas ütled „Ma pean” ja võtad sunnitud kohustusena või suudad öelda okey ning näha selles ajutist hetke ka siis, kui see kestab täna, homme ja veel mõne aja, kuni näed uut võimalust teha oma samm, et saada tulemus Sulle sobivamal viisil. Küsimus on Sinu enda tundes, suhtumises ja energias, sest kõige raskem ongi olla kohas, kus järgmise valikuni on veel tükk maad, mis tuleb kõndida vanas, kas Sa lased raskusel suruda end vastu maad või hoiad teema teadlikult endast väljaspool, Sa tead, mis seal on, kuid ei võta teda endasse ega tee enda omaks ja osaks – see on lihtsalt ajaline hetk, mitte ehk kõige parem, kuid ometi Sinu võimalus elada siin ja praegu.

Tegelikult on ju võimalik kohe teha muutus, kuid iga valikuga kaasnevad oma tagajärjed ning need ongi need, mille pärast Sa ei julge või ei taha astuda, sest hind, mis Sul tuleb maksta, motiveerib tegutsema või sunnib paigale jääma. Kui Sa tegelikult oled valmis astuma, kuid ei julge seda teha, siis Maailm, tajudes Sinu valmisolekut, teeb selle Sinu eest. Ta vastab Sinu soovile muutuda ja esitab Sulle väljakutse, millele Sul tuleb reageerida.

Hetkel kui Sa tajud, et oled muutunud ja tunned, et sisemise ja välimise maailma vahel tuleb leida tasakaal, mis toetaks Sinu sisemist muutust ja iseenda ning Maailma mõistmist, siis otsid vastuseid küsimustele: „Kus ma asun?”, „Mida ma teen?”, „Mida mina tahan?”, „Kuhu tahan jõuda?”,„Millest olen valmis loobuma?” ja „Mida tahan alles hoida?” Oma teel kõndides ja valikut tehes, Sina ei pea, Sina võid, ja kui teed, on see Sinu enda valik, mille Sa ise valisid ja milles oled seni, kuni oled valmis järgmist sammu astuma.


Marianne

19.01.2018.a


kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Enese peitmine on iseenda petmine




Kui elus on teemasid, mis ei rahulda ja tekitavad pinget, siis olles kohas, kus näed võimalust asendamiseks, peidad olemasoleva, et näidata Maailmale – minus ei ole, olen valmis uut vastu võtma, kuid uuele ei ole kohta seni, kuni vana teema pole veel lahendust leidnud.


Marianne

17.01.2018.a

teisipäev, 16. jaanuar 2018

Üks infovoos jagatud kild




Me elame Maailmas, kus aeg voolab peatumatult ja meie elud on kui jagatud killud infovoos, kus surfajatel on kohad esireas, et olla toimuvaga ühendatud ja osalised. Tahad olla olemas, siis pane end voogu ja lase sirvida, teadete ja piltide värvilises virrvarris. Anna endast osa ja nii saad võimaluse, et olles märgatud, antakse „laik” tunnustuseks selle eest, et lasid end vaadata.

Kuid, kas märgati tegijat või vaadati jagatud kildu, kellel oli aega peatuda, olla hetk koos? Klikiti ja visati kokkuvõttele pilk peale, sest vilumus ja kärsitus on elu osaks saanud, kui köitvat pilti ja haaravat sõna ei ole, siis läheb lugu klõpsuga kinni, muutub möödunuks ja nool otsib uut ruutu, sest sõrm on harjunud vajutama ja kibeleb üha uuesti oma oskust kordama. On väljakutse võtta keegi peopesale ja vaadata teda lähemalt, kuulata ja panna tähele – täna tundub, et see on seisak, sest samal ajal liigub aeg edasi.

Aeg on kui eskalaatori lint, kuhu infot, inimesi ja elu seatakse seisma, et saaksime üksteisest, pilkudega riivates, mööda sõita. Tahtes eristuda ja eraldi seista, tuleks endal lindi pealt maha astuda, sest lint seisma ei jää ja keegi peatust ei küsi, sest siis on oma koht ja seltskond läinud. Nii energiat kulutav oleks korraks peatuda, et siis kõigega, mis juba mööda voolas end kurssi viies hingetuks joosta. Pealegi pole vajadust, sest kõik see, mis on vajalik ja oluline on nagunii silmade kõrgusele riputatud, tüdineda ega igavleda ei ole aega, sest kõik vahetub nii kiiresti.

Millal oli viimati aeg, kui ise veel kõndisid ja valisid, võtsid riiulist, sirvisid lehti, hoidsid käes, tundes köite raskust ja kaalusid, kas lugeda või mitte. Kui panid käest, siis teadsid, et sinna jäi ta alati ootama, ta ei kadunud vooluga. Kui jääd seisma ja vaatad silma, siis ehk ei tahagi edasi liikuda ja mida siis teha, kui jääd voolust maha. Kas aeg läheb eskalaatoriga edasi või käib meie endiga kaasas. Kus on tegelikult vabadus, kas seal, kus voolul on raamid või seal, kus jalge all on päriselt tee. Kus oleme tegelikult olemas ja elu sees, kas vaadates otse „avatud aknasse” või pöörates pilgu sinna: 

 Kus tuul puhub üle lageda välja
 ja külm ei mõista üldse nalja,
 kuid taevas on selge,
 sest värvivalik on helge.
 Seal, kus nähtav on reaalne,
 mitte voolavalt virtuaalne....


Marianne

16.01.2018.a