Elus tuleb ette, et vanem ei panusta oma lapsega suhtlemisesse – on nii nagu tema ise tahab ja valib. Vanema ressurss on piiratud ja ta püsib rajal, kui hoiab enesega seonduva kontrolli all – selline lahendus välistab läheduse ja süvenemise, sest see tähendaks enese kõrvale asetamist ja 100% teise jaoks olemas olemist - sel moel oleks teine tähtsam iseendast.
Teise jaoks olemas olemine tähendab selle teise kuulamist ja mõistmist ning valmis olekut selle järgi valima ja lahendusi pakkuma. See tähendab, et mõni asi võib tulla enese arvelt ja ka siis ning sel moel, kui ise ei taha ega näi saavat. See tähendab, et ennast tuleb muuta – pidurdada, loobuda, vältida – enesega tuleb tegeleda, et enese motiive ja vajadusi mõista ning, mis veel olulisem - enesele valetamine tuleb lõpetada – kuid see kõik näib, enesele, enese eluks vajaliku vabaduse keelamisena.
Vanem ei ole nõus vähendama ennast, oma lapse arvelt, kohas, kus mõlema heaolu on mängus. See tähendab, et andes, seal oma lapsele, jääb vanemale alles vähem – talle jääb vähem, sest tal oli juba vähem – tema näeb ja kogeb ennast samasuguse lapsena, kellele ei antud ja kelle jaoks ei oldud ega olnud olemas.
See tähendab reaalsena näivat kogemust, et teine laps takistab teda enda jaoks olemas olemast - selline lugu saab sündida kohas, kus ilmneb huvide konflikt - vanem on vahetanud oma Vanema rolli Lapse rolli vastu ja tal puudub enese pidav alus ja teadlikkus täiskasvanud Inimesena ja oma lapse Vanemana.
Selline käitumine tähendab, et vanemas on vajadus, mis ei ole täidetud – enese lapsega seotud teemades ilmneb selle vajaduse täitmata jäämine taas – vanem vajab enesele vajalikku kogemust, et tema kõrval seistakse ja temal on enesele vajalik tugevus olemas siis, kui tema on nõrk, abitu, hirmul, väsinud, segaduses – tema elab selle hetke üle, sest ta saab koormat jagada või selle hetkeks maha panna. Vajaminev kogemus - ta ei vastuta kõige eest ja saab ära minna või loost välja astuda siis, kui tema ise seda vajab/ tema ise sel moel otsustab.
Selline vanem ei seisa oma lapse kõrval ega ole talle toeks – selline vanem ei ole lapse tugevus, sest selline vanem jätab lapse siis, kui toimub ressursside jagamine ja on käes vastutuse võtmise koht – igaüks püsib oma rollis ja lähtub loosse või lahendab lugu sellest lähtuvalt. Selline vanem pöördub oma lapse vastu ja näitab välja ning tõestab enesele tehtud ülekohtu olemas olemist ja suurust.
Sellel hetkel ta ei ole Vanem oma Lapsele, vaid haiget saanud inimene ja enese õigust tõestav Laps, kes ei taha seda, mida ta peab – enese vabastamiseks, tagajärgede, kohustuste ja kogemuste eest, asetab ta „süü” ehk vastutuse lapse õlgadele – vaadaku see, kuidas too on oma vanemaga toimuva eest vastutav ja süüdi – kui last ei oleks olemas või ei oleks sellisena olemas, siis vanem ei peaks ega vanemal tuleks tegeleda sellega, millega ta ei taha ega pea. Vanem pöörab loo pea peale – ta annab lapsele enese rolli siis, kui tema vajab Lapse rolli.
Laps ei mõista sellist lahendust, sest tema on selles loos Laps – vanem valis tema tulemise – vanemal on olemas oskused, teadmised, vastutus ja ligipääs ressurssidele. Vanem otsustab lapsega seonduva üle ja vanem on see, kelle poole laps pöördub enese teemade ja raskustega – seda ka siis, kui vanem ei ole teda kuulanud ega mõistnud – laps edastab, tunnetekeelega ja kasutada oleva sõnavara ning füüsilise väljendusoskusega, oma info vanemale.
Kui vanem sellest keeldub ja vastutuse Lapsele jätab, siis ei ole Lapsel, kedagi teist, kelle poole pöörduda – kuid ega ta saagi seda teha, sest see, mis nende kahe vahel toimub, on nende kahe vahelise kommunikatsiooniga kaasnev - see on rollide sõda. Vanem ei küsi endalt – Kes ma olen siis, kui ... ? ja Laps ei mõista, kes ta on siis, kui vanem ei ole korraga tema Vanem, vaid see keegi teine, kes näitab Last, kellegi teise rollis olevana ja vajab lapselt seda, mida tollel ei ole anda.
Vanem, Lapsena, suhtleb oma lapsega tunnetekeeles ja ta teeb seda selle aja teadlikkusega, millal ta enese, kui Lapse rolli kaotas. Tema kaotas oma rolli siis, kui tal ei olnud enam oma Ema/ Isa, kellega koos ta oleks oma rollis edasi kasvanud ja järk-järgult enese eest vastutuse endale võtnud - tal jäi rollimäng pooleli.
Ta mängib seda edasi siis, kui kunagised vajadused endast teada annavad - kuid ta ei näe seda situatsiooni enese kasvamise võimalusena, sest tal puudub eneseteadlikkus - talle näib, et tema elu on ohus, kui ta ei saa olla temale kuuluvas rollis ja see tähendab, et ta astub vastu sellele, kes tema rolli endale võtab - seega ta ei saa olla Vanem oma Lapsele siis, kui see segab tema mängu ja on ohtlik.
See tähendab, et kommunikeerides oma lapsega, elab ta vahetult välja neid tundeid, mis on tema enese info temale endale – ta ei taha peatuda ega seda infot kuulata ega selles sisalduvat teadmist vastu võtta. Selles kõlavad sõnad – Mina Ise - sunnivad vastu protestima ja enese kibedust, valu, viha ning solvumist välja elama, et enese elu elamisega toime tulla.
Tema jaoks on lahendus olemas - tema vajab selle Lapse rolli, kellel on Vanem olemas - vanem on vastutav temaga ja temas toimuva eest - tema, kui peatunud aja Lapse Mina Ise, ei olnud vastutav veel selliste asjade ja teemade eest - tema on Laps, kellel peab olemas olema enese vabadus iseendale - temal on õigus lahendusele - enese jaoks vale ja ebamugava annab ta Vanema kanda. Seega reageerib ta oma lapsele vastu tunneteinfoga - mina ei pea, mina ei ole vastutav - tegele ise endaga.
Keegi on selles segaduses süüdi st vastutav toimuva eest - vanem, kui täiskasvanu, on vastutav, et suhtlus toimuks reaalsete rollide vahel ja vanem oleks oma lapsele Vanem - sel moel saab laps olla Laps ja läbida oma loomuliku arengutee.
Selleks, et elu oleks huvitavam ja väljakutse suurem - vanem ei lase käest oma võimalust ennast säästa ja päästa - seega kaob vastutuse mõiste ja jääb järele lahendus - tuleb leida süüdlane, kes ei saa luba ega toetust endale kuuluvas rollis ega iseendana olla, vaid võtab endale rolli, mis temalle selles kohas ja hetkes antakse ...
Marianne
27.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar