teisipäev, 3. september 2024

Iseenda tõlkimine ja tõlgendamine I – Elav elamine

 


Inimesel on raske olla Eikeegi – olla olev hetk – keskendunud tegevusele ja olla see täiega – kohal olemine, mis kaotab iseenda. Inimene tahab ennast kogeda – kas siit valutab, kas sealt annab tunda, kas kusagilt pigistab – et, kui ei tunne ega ole midagi, siis on vist surm külas käinud. Inimesel on lahendus olemas – tema vajab tunnet – ta otsib olevast ja enese lugudest loo, mida lahti võttes endale roll anda – ta saab olemise – ta viib tähelepanu olevalt ja tegevuselt ära – ta saab elava elamise – see on enese Mina nägemine - tunnete abil reaalsena kogemine – inimesel on väljund.

Need lood, läbi mille inimene ennast elustab, on tavaliselt möödunu mälestused. Võlgu jäänud või valesti pühendatud tähelepanuga mälestus annab tunde, mida kogeda – seal ja siis inimene ei saanud seda, mida vajas ja sel moel, kuidas vajas. Inimesele ollakse võlgu õige olemine – enese õigel moel ja õigena kogemine. Jah, tähelepanu oli olnud olemas, kuid inimene pidi kannatama – ta oli kogetav valena – tähelepanu ei vaadanud ega näidanud ega nimetanud teda õigel moel.

Vale kogemus tähendas vale tunnet – see ei läinud kokku sellega, mida ja kuidas inimene vajas – inimene oli tunne, mis oli tema jaoks vale. Inimese ajas oli toimunud huvitav muutus – ta ei vaadanud oma tunnet, kui info edastajat, vaid kui enese muutjat ja see muutus toimus teise inimese tähelepanu saatel. Inimene jättis kõrvale enese tõe ja hakkas valima oma olemist teise jaoks ja pärast – temas oli soov ja vajadus teisele meeldida – eesmärgipäraselt suunatud tegevus teise tähelepanu äratamiseks, püüdmiseks ja alles hoidmiseks.

See inimene, kes ei mõista oma tunnete olemust – enese kõrgema Mina sõnumit iseendale – intuitsiooni, mis edastab varjatud/ salatud/ mitte mõistetavat infot ümbritseva/ ümbritsejate/ iseenda/ iseendaga seonduva kohta, et inimene saaks otsustada endaga seonduva – selline inimene ei ole kontaktis iseendaga – ta on hüljanud enese väe ja selguse. 

Tema ise vähendab ennast – valib tunde, kui väljenduse ja on seejärel hädas, sest ta ei pääse vabaks vihast, solvumistest, kadedusest, ärevusest, hirmust, kurbusest, masendusest. Ta on kõike seda ja rohkemgi veel, sest ta kasutab tunnet, kui kanalit ja jõudu, et võidelda vastu oma tunde kogemisele ja selle näilisele põhjustajale – sellele, kellelegi teisele, kelle puudutust ta koges.

Tõesti, kui anda inimesele, kes on alles ema kõhus või äsja sündinud või just jalad alla saanud ning seal vahel ja järgi, kätte ülikooli õpikud, siis ta ei mõista neid kasutada ega saa aru sellest, mida ja miks on sinna kirjutatud. Sama on tema endaga – ta ei mõista ennast ja sellepärast tema ise, ennast oma tunnetega markeerides, endale infot edastabki – nagu piltkirjas, et oleks lihtne ja selge. 

Laps mõistab ennast väljendada, konkreetsele vanusele omaste, eakohaste võimalustega – vanem või keegi teine tõlgib teda – üsna sageli kogeb laps, et seda tehakse tema jaoks valel moel – midagi jääb puudu, midagi on üle, midagi teeb liiga – doseerimine, panustamine, kvaliteet ja armastuse hind – lapsel tuleb enese abitus ise kinni maksta – tema teab, kuidas iseenda elu elamine maitseb.

Selline vale tõlgendus toob kaasa tagajärjed – laps teab, mil moel, mis asi ja kuidas on õige sel hetkel, kui ta vahetult kogeb ja osa saab. Ta ei saa enam muuta seda puudutust, mis on ära olnud. Tal oli olemas info – ta koges – tulemus oli vale. Ta tahab kordust, et saada kogemus õigel moel – see tähendab, et saab loodud vajadus – on vaja seda, mis, mil moel ja kuidas on õige.

Tunne säilitatakse, et oleks teada, miks ja mida vajatakse, kuid tunne on kui pudelist pääsenud džinn – see ei taha enam pudelisse tagasi minna ega inimese tahtele alluda – tunne muudab inimest – ta valitseb inimese üle – Laps mängib enese väega ega oska ise ennast taltsutada. Ta ei oska ega taha olla ilma tähelepanuta – ta tahab ennast tunda – tundena kogeda. Halb on hea vastand – püüeldes ühte tuleb mõlemat kogeda. Kasvamine - enesele järgi jõudmine - tuleb jõuda mõistmiseni – tegemist on infoga – õpikuid tuleb kasutada sihtotstarbeliselt ja lõpetada, ükskord ometi, neid esemetena kasutades, sõja pidamine ja mängimine.


Marianne

03.09.2024.a


Kommentaare ei ole: