Mina olin ju valmis – mina ju püüdsin – mina ju oleksin – kui
ainult ... - kui ainult teine oleks võtnud käe vastu, leidnud aja,
soovinud kohtuda, istuda maha, et kuulata ja rääkida ning jõuda
tulemuseni – sellise suhteni, milles mõlemal on hea olla –
paigas on piirid – ei pea oletama ega ootama ega ette kujutama ega
äkiliste tundereaktsioonidega kohtuma ega vaikuse piina taluma ning
suletud ust jääma vaatama.
Olin olnud valmis tegudeks ja andsin oma parima, kuid teine läks ära
ega andnud infot, et meie tee läheb ühes edasi. Oh ei, seda ta ei
teinud – kuid selle asemel, enne ühenduse lõpetamist, luges ta
üles, mida olin ise valesti teinud – ma ei olnud ennast korda ega
õigeks teinud – olin oma elu, tema vaatenurgast vaadates, valesti
elanud – tema ei saavat enam jääda ega edasi ühes astuda – ta
oli küll tahtnud või isegi tahaks, kuid see ei olevat võimalik –
põhjus leidus kõiges selles, mida enam ei saanud ära muuta ega üldsegi puudutanud meie vahelist teemat.
Soovisin teada piire, milles saab suhelda – lahendusi, kuidas saab
– kuid neid ei öeldud ega näidatud välja. Teine ei öelnud, et
vaatab enese sisse ja näeb enese osa teekonnal ja olevas ning otsib
võimalusi, kuidas ja mil moel saab edasi. Teine lõpetas ühenduse
ega vastanud sõnumitele. Selles kohas selgus, et mitte midagi ei
olnud, millest hoida kinni ja näha jätkumist.
Enese ära päästmine ja lohutamine – kui oleksin püüdnud ja
teistmoodi olnud, siis oleks teisiti saanud olema. Ei saanud – ei
olnud teisiti. Ma ei ole nõus võtma kogu vastutust enesele – mina
ei olnud kõndinud üksinda ega enesega rääkinud ning paaris
tantsides solistina jalga keerutanud – mina ei olnud see, kes ära
läks ja ukse sulges – mina olin jäänud kohale ja olin üksinda –
sellest kohast algas minu teekond üksinda, sest suhe oli läbi
saanud – selline oli tegelikkus.
Maailm ei ole selge, kui vesi – inimesed teevad vee sogaseks ja
jätvad prügi maha, kui jätavad varju oma motiivid ja keelduvad
koristamast enese järel – kuidas sel juhul valida edasi – kuidas
sel hetkel olla edasi. Olen see, kellel enam ei ole – kui teist
enam ei ole, siis on alguses tunne nagu ei oleks ka ennast enam
olemas – seda ennast, sellest ajast, mil olime koos. Möödunud
teekonda on keeruline vaadata eraldi sel moel, et valida jätta teine
välja – ainult mina ja ainult minu tee – kuid teine ju oli –
meie olime Meie. Olime, kuid tolle aja Meie ei kehti enam tänases.
Olevas astun kõik oma sammud ilma teiseta – ei tea mina temast ega
tea tema minust – meie ei jaga ennast teisega.
Alguses on harjumus mõelda teine kaasa ja kohale. Jagada temaga oma
hetki – näha teda laua taga istumas ja kõrval kõndimas.
Igatsemas teda kohale olulisse, vajamas teda kuulama enese sõnu ja
tundeid või naermas ja ühiselt tegutsemas – soov kogeda kindluse
tunnet, et teine on alles ja tuleb järgmises hetkes tagasi. Selline
on ülemineku periood – elavad mälestused tuhmuvad ja vajadused
leiavad teise voolusängi ning aeg märgib üha pikeneva vahe eilse
ja üha järgmise tänase vahele.
Kui teine läks ja valis enam mitte olla, siis ta ei kadunud Maailma
seest ära – ta jäi alles. Temast oli vahel midagi kuulda –
keegi kandis edasi sõnu ja jagas muljeid – keegi sai temaga kokku
ja jagas temaga oma elu - nende vaheline side oli elus ja kõndis
ajas kaasa. Loomulikult see tegi vahel kurvaks ja vahel vihaseks –
minul ei ole – miks teisel on – mis on temas paremat/ õigemat/
olulisemat, kui minus. See keegi ei olnud kusagilt võõrsilt ega
uus, vaid keegi meie ühisest süsteemist – keegi, kellega olin
seismas kõrvu aegade teel ja ka too oli varem Meiega ühes olnud.
Eelnev tekst võib kõlada eleegiliselt ja paatoslikult – kuid elu
on ehe ja huvitav. Olles ühe süsteemi osad tuleb ette kohtumisi,
milles tuleb olla koos ühes ja samas. Kohtumisi leiab aset ka nö
juhuslikult, kuid tegelikkuses eksami tegemiseks ja ka üles
äratamise eesmärgil. Kui siis teine on samas ja naeratab või
lihtsalt astub vastu - kuidas siis olla – kuidas siis silma vaadata
ja mida öelda/ vastata – millisena olla – millises rollis
olevana kohal olla ja selles hetkes suhelda või lihtsalt mööduda.
Tuleb tõdeda, et erineval moel olen olnud – rõõmsalt vastu
naeratanud ja tervitanud, kuid siis kohanud agressorit, kes ennast
tühjendas. Olen asjalik olnud ja viisakalt vestluses osalenud, kuid
ka siis kohanud tõkkamisi – teise poolt heidetud sõnu ja
arvustavaid pilke – see oli agressor tagaplaanil vilksamas. Olen
olnud ärevuses ja öelnud välja, ainult asjakohase ja mitte isikliku, miinimumi – ka sel juhul agressor aktiveerus väljenduma ja
vähendama.
Ma ei tundnud ennast hästi – mitte üks neist, teise,
reaktsioonidest ei olnud õigustatud ega lähtunud selle hetke
kohtumise paigast, eesmärgist ega viisakate inimeste varasalvest,
kuid ta valis seda teha. Ma ei mõistnud, miks olid kohtumised
olulised – minu piiride välja selgitamiseks ja avaldumiseks –
mida ja kuidas tahtsin mina ning selle teisele teatavaks tegemine.
Oli aeg selgeks mõelda, milline ja kus olen mina - enese piirides –
iseendana.
Huvitavalt toimunud kohtumised olid teinud hellaks ja ettevaatlikuks
– otsisin ennastkaitsvaid võimalusi ja pelgasin uusi kohtumisi
ning isegi sõnumite saamist ja veel rohkem telefonikõnet –
abituks jätavad olukorrad – sõnad saadeti teele ja heideti pihta,
kuid need ei viinud ühte, vaid näitasid vahe suurust ja jätkuvat
tõestamist, miks teine ei valinud suhet hoida, kuid vajas enese tunnete
vabastamist.
Olin mõelnud ette, et kui tuleb taas kohtuda või suhelda, kas siis
olla nii nagu ei oleks midagi olnudki või olla nii nagu kunagi varem
siis, kui oli hästi või olla ettevaatlikult ja kompavalt või
eirata täielikult või siis vaadata otsa ja oodata teise sammu.
Ükski variant ei tundunud olevat õige – olin vaadanud võimalikku
ennast ja toimuvat stseeni väljast ja enese seest – kuidas teine
ja teised meie ümber mind näevad, kogevad ja arvustavad, kuidas
mina olen kaitsetu ja ilma abita – varem selgusid piirid ju siis,
kui teine neid ületas ja ta ei arvestanud nendega ka siis, kui olin
neid välja öelnud.
Minu piirid ei pea meeldima kellelgi teisele ega olema teise jaoks
sobivad ja mugavad. On piire, milles saab läbi rääkida, kuid on
neid, mille ületamine välistab läheduse – väärtushinnangud ja
inimese kohtlemine Inimesena - need on olnud selgelt erinevad ning
muidugi manipulatsioon erineva infoga, enese vastutuse vältimiseks,
on täiesti keelatud.
Info kohtumise kohta – me ei kohtu esimest korda, me ei kohtu suhte
selgitamise eesmärgil, me ei kohtu puhtalt lehelt, me oleme kohal
mingi teise asja ja muu rolliseotuse pärast, me kohtume ainult
kindlas aja hetkes – suhtlus ei jätku ning olulisim - meie ei ole
Meie. Hoolimata mööda läinud ajast ei ole suhtega seoses midagi
muutunud – inimesed on – nemad on erinevatel radadel käinud.
Suhet ei ole viidud edasi ja selle kvaliteeti ei ole tõstetud. Mina
õppisin elama ilma selleta.
Kõige huvitavam arutelu toimus minu sees seoses sünnipäeva ja
erinevate pühade õnnitlustega. Ebamugavad ja mitte head kogeda –
selle inimese head soovid paberil ja selle sama inimese sõnad ja
teod, mis ei ole headena tõlgendatavad – vastuolu. Ometi tundus,
et pean neid vastu võtma ja siis ka aitäh ütlema – selge mõistus
ütleb, et see on manipulatsioon – isikliku piiri ületamine, sest
minu jaoks ei ole suhe selle inimesega sellises läheduse astmes, et
häid soove edastada ega vastu võtta.
Avastasin huvitava nüansi – olin andnud iseendale infot, kuidas
mina soovin, vajan ja nõus olen – kuid mina ise olin proovinud
ennast mõjutada – enese hirm oli tasakesi uuristanud ise olemist –
oli hirm olla see, kes rikub suhte ära, kui ei ole teise jaoks õige
ega sobiv – teine tuleb ja naeratab, on lahke ja lõbus –
väidetavalt ei ela minevikus, vaid olevikus – ja mina ei näe teda
sellisena ega hinda tema säravust ja vabadust.
Oot, aga kus kohapealt ma sellise hinnangu endale olin võtnud, et
mina olen vale ja minu pärast ei õnnestu. Kus kohapealt olin võtnud
väite, et säravus ja lõbusus on ehedus ja soov olla koos. Miks
mina ise vaatasin ennast halvustavalt ja vähendavalt. Tuli välja,
et olin kaasa läinud teis(t)e manipuleerivate sõnadega – ikka ja
jälle väideti põhjus olevat minus – ei kordagi selles, et
tegelikult teine oli teinud või olnud või ei tahtnud. See oli olnud
minu ellujäämise reaktsioon – karjas püsimise jaoks vajaminev
enese hülgamine.
Kui mina enam ei tahtnud, sest ei saanud enesega arvestavat koostööd,
siis mina ei pidanud tahtma hakkama seda, mis ja kuidas oli minu
jaoks vale. Ma ei pea taluma teise poolt saadetud õnnitlusi – need
on minu jaoks tühjad ja osatavad. Need olid nagu rämpspost, mis
jätkas tulemist, sest nii oli harjutud ja kombeks – kuid mina ei
ole teisele andnud privileege - luba olla minu õnnitlejaks – minule
olulises hetkes, ajas, päevas osalisena.
Mind äratas üles küsimus - miks mina peaksin tahtma seda, kes ei
taha ega vali mind – kui ta oleks tahtnud ja valinud, siis see
oleks näha ja kuulda olnud – mina olin näidanud välja, et tahtsin ja valisin teda - see oli kõigile näha ja kuulda - tõde on see, et minu sammule, kõigile nähtvalt, oli vastatud Ei-ga/ vaikusega/ süüdistustega/ valetamisega.
Tulen tagasi selle juurde, mille jaoks olid nn huvitavad kohad aset
leidnud - teine ei tea minu piire, kui mina ei ütle ega näita neid
välja ega hoia neid pidavatena. Varem oli olnud hirm olla mina enese piirides, sest kartsin,
et teine võinuks solvuda ja vihastuda ning ära astuda – kartsin
teise tundeid. Olin olnud ilma selgete piirideta, kuid ka siis oli
teine näidanud välja oma tundeid ja ikkagi ära astunud. Siis olin
näidanud välja oma piirid ja teine oli öelnud välja oma tunded ja
ikkagi ära astunud.
Erinevad variandid olid ühe ja sama tulemuseni
viinud. Teise samasugune reaktsioon näitas, et ta ei arvestanud ega
hoolinud – minu oluline info ei olnud tema jaoks oluline. Astuksin ju enese juurest ära, kui valiksin teise – püüdes olla õige ja
meelepärane, kuigi tulemus oli ikka seesama vana jama - oli olnud, ennast pettev, ilusioon võimalikust teistsugusest koos olemisest.
Kuidas siis edasi – kohtumine ei tähenda, et pean olema ja
väljenduma lähtuvalt teisest – olen mina - iseendana. Paika on
pandud selle seotuse läheduse aste ja sisu maksimum ning see
rolliseotus, mille raames olen nõus vabatahtlikult kokku saama.
Oluline, enne kokku saamist või suhtluse alustamiseks, on, enese
pettuse ja arusaamatuse vältimiseks, küsida täiendavat infot –
mis on teise eesmärk ja kelle rollis olevana ta kohal on ning paikka on pandud kindlad piirid, millest ja kuidas vestlus toimub – milline käitumine on
lubatud ja mis mitte. Mis kõige olulisem - kui mina ei taha, siis mina ei pea seda, mida mina ei vali/ ei taha - mina kuulan ise ennast.
Enam ma ei vali taasalustada suhet pimesi ja selgete piirideta
sellega, kes varem ei valinud enese piire (enese osa vastutust)
nähtavaks teha, kes ütles, et temal on halb ja paha, kuid ei öelnud
välja, kuidas oleks hea, vaid ütles, et nagunii temaga ei arvestata
ega temast hoolita, sest varem tegin ja olin seega justkui teeksin edasi, kes
vaikis/ oli ebameeldiv/ vältis teemat/ kasutas manipuleerimist –
sellise tegevuse eesmärk ei olnud aus ja hoidev suhe, vaid enese
vabaduse ja võimaluste alles jätmine – lahendus, kuidas vajadusel
väljenduda agressori või ohvrina, kes keeldub enese osa eest
vastutust võtmast.
Mina olin kaasa mänginud ja ise sellise teguviisi võimaldanud -
teine ei olnud arvestanud minu infoga ega piiridega, sest need oli
olnud muudetavad ning meie ei olnud paika pannud nn ühiselu
reegleid. Piiride info on oluline mõlemale osapoolele – teine
näitab ennast varjamatult välja ja on teinud ära töö iseendaga
ning valmis enese eest vastutuse võtma.
Erinevaid aegu võib ja saab ette tulla – kui ollakse edasi ühes
ja selles samas ning on teada, et kahe vahelise suhte kvaliteet ja
toimumine puudutab ka ümbritsejaid, siis sellega arvestav inimene
edastab selge info oma tegevuse kohta – suhe asetatakse mingile
tasandile ning on selge, kas, kust, millal ja kuhu jätkatakse. See on koht, kus öeldakse välja, et suhet möödunud moel enam ja uut veel ehitatud ei ole.
Kui järgnevaks kõlab minu enda või ka teise valik – suurendada kahevahelist distantsi, vähendada suhtluse sisu ja kahandada
kohtumiste intensiivsust - siis ei ole see minu ega teise süü, vaid info, millele järgneb kohtumine oma tunnetega ja enese/ teise enda poolse otsuse tegemine, enese jaoks sobival moel ja teisega enam-vähem samasse suurusjärku jäävana, et oleks olemas tasakaal paika pandud piire arvestavana. Suhtesegadus kestab seni, kuni inimene teeb enese jaoks selgeks ja ütleb välja üheselt mõistetava otsuse - kuidas, kus, kellega ja mil moel ta läheb edasi.
Kõigil ja kõigel on piirid – kuid tundub, et mõni inimene elab
ilma isiklike piirideta – ei ole näha ega selgelt välja öeldud,
milline ja kus tema, inimesena, päriselt on, kuigi ta võib avalduda
kõiges, mis selles liivakastis, kus ta mängida valib, oluline on –
ta reageerib isiklikult võttes – kõik puudutab teda ja kõik peab
olema tema kontrolli all.
Inimene valib, enese võimete koheselt ja enamgi veel, kontrollida
seda mängu, mille tulemus on tema jaoks eluliselt oluline –
selline elutähtis mäng on Agressor – Ohver – Päästja rollide
mudel. Tavaliselt ei saa inimene ise arugi, et ta sellises mängus
osaleb – tema ise on samastunud/ teda on samastatud mingi kindla
rolliga sellest mudelist – ta osaleb mängus, sest tahab oma rolli,
kui privileege ja võimalusi säilitada või siis tahab mingi teise,
samas saadaoleva, rolliga kaasnevat ise kogeda – inimene tahab
mängida, sest ta vajab olemist, kui iseennast - olla see Kes ta
mängus on või sellepärast, et ta ei taha olla see Kes ta,
mängureeglite järgi, olema peab.
See inimene, kes ei mõista eraldada mängu elust, ei tee vahet
sellel iseendal, kes on tervik ja, kelle elu on täis väga
erinevaid rolle ning võimalusi ja sellel iseendal, kui mängijal,
kelle rollide valik ja nende sisu on piiratud ning ettemääratud.
See inimene kuuleb, näeb ja tajub temale osaks saavat ja jagatud
infot ning edastab ise ennast ja oma infot ning vastuseid vastavalt
enesele valitud või enesele nö jäetud kindlast rollist lähtuvalt.
Sõltuvalt olukorrast on aktiivselt väljendumas roll ja inimene jääb
tagaplaanile või siis on lugu vastupidine - vastu vaatab inimene,
kelle taustal on tooni andmas roll. See, kes võtab ohjad ja näitab
oma sisu välja, sõltub sellest, milline faas mängus käsil on –
kui tegemist on rollide jaotamise kohaga, siis aktiveerub kindlat
rolli säilitav, püüdev või vältiv väljendus ning siis, kui olijad on
vastuvõtnud rollid ja püsivad neis rahulikult, väljendub inimene,
kelle käitumises ja valikutes ilmnevad tema põhirollile
iseloomulikud jooned. See on vastus, miks inimesed, sekundi pealt, nö
heast halvaks muutuvad ja siis jälle tagasi - leebelt naeratama
asuvad.
AOP mudelis osalemine tähendab, et inimeste isiklikud piirid ja
tegelikud jooned püsivad saladuses – neid ei ole selgelt välja
näidatud ega paika pandud üksteisega, kui inimestega, arvestavalt.
Osalised tunnevad, et isiklik piir näib ulatuvat ümber kõige
selle, mis on Oma/ Meie – mängu liivakast ja selles osalised –
ning nad tajuvad ka seda, et kõik see, mis on küll Meie ja seega
Oma, ei kuulu ühel ja samal moel kõigile, vaid üh(ted)el on
suuremad õigused, kui teis(t)el – kuidas ja mis täpselt see
oleneb rollinimest.
Mängu kestmise seisukohast on tegemist tõsiasjaga, et avalikud
isiklikud piirid lõhuksid mängu dünaamika – võimalused
väheneksid. See tagab selle, et kõikidel mängijatel on
tegelikkuses omad piirid olemas, kuid need ilmnevad kaude – läbi
jõulise reageerimise, sõnade ja tegude kaudu varajatult, tunnetesse
asetumisega ja nende välja näitamisega, olulisest vaikimise ja
tegelikkuse teiseks valetamiste näol ning loomulikult ka nendes
kohtades, mida nimetatakse teise süüdistamiseks, kuid tegelikult on
tegemist info andmisega – inimese kohta käiva teabe edastamisega –
tegemist on sõnumiga – suhe ei ole tasakaalus, selles ei ole hea
olla ja soovitakse muutust.
Mudelis tähendab muutus rollide ümberjagamist, kuid kõik rollid ei
ole head ega aktsepteeritud – vajalik on see roll, mis näitab
õigena olemist ja tagab vajaliku. AOP mudelimängu töökorras
hoidmiseks on vajalikud kõik rollid, kuid kõige olulisem on
peaagressori olemas olemine. See on see inimene, kes ei tule oma
tunnetega toime – ta valib elada neid teiste peal välja ning teine
oluline punkt - tema omab teistele vajalikku, millest ilma jäämine
tooks kaasa nn elule ohtliku olukorra.
Tema vajalikkus/ tähtsus seisneb selles, et tema on see, kes nimetab
mängijad rollidesse ja annab/ tagab vajaliku neile, kes teda
tunnetest päästavad, kuid tegelikult temale alluvad ja teda
vajadusel Ohvrina näitavad, kuid muidu Päästjana tunnistavad.
Tegemist on vastutuse ära andmise mudeliga - osalejad ei vastuta,
millegi eest, kui nad on päästjad, kes toetavad ohvrit – ohvri
toetus tagab nende ära pääsemise – seega ei ole vahet, kuidas ja
mida tehakse – kõik sobib, kui see viib eesmärgini.
Tegu on samasuguse mudeliga nagu Maailma erinevad ideoloogiad oma
Jumalaid/ Juhte esitavad. Suurelt on väljatoodud ja sel moel kõigile
selgelt edastatud info, kellele see mudel allub ja kes saab seda
käsutada ja kasutada ning millised rollid on teistele võimalikud –
Süüdlase ja Päästja ja Päästetu omad.
Iga, mängu keskkonnas olev, inimene on oluline ja osaline, kuid ta
saab Päästetu rolli kanda siis, kui ta on oma Jumala vastu võtnud
ja tunnistanud tolle õigust peamisele ehk kõigi poolt tunnustatud
tähelepanu osaks saavale Jumala/ Juhi/ Päästja/ Ohvri rollile.
Alles sel moel on ta mängu peafiguuri sõnade järgi õige –
muidu, enese isekaid valikuid järgides, patune ehk mudelit kõigutav
ohtlik süüdlane, kes peab oma valikut kahetsema, tegu andeks paluma
ja ise ennast õigeks muutma – teisisõnu sõnade ja jõu
kontrollile alluma.
Kuid, kui allumatu ise seda vabatahtlikult ei tee, siis saab ta
karistada – järgneb privileegidest ilmajätmine, ümber
nimetamine, hirmutamine, eraldamine, füüsiliste ja vaimsete
kannatuste kaudu mõjutamine, häbistamine, väljaheitmine, surmamine
– tema väärtust vähendatakse vajadusel nullini. See on selge
info teistele, kuidas saab olema, kui Jumala mängureegleid ei
järgita.
Valeks ja ohuks nimetatakse see, mis ja kuidas on väljaspool mudelit
– teistmoodi lahendused ja võimalused – kõikide võrdne olemas
olemine on mängus välistatud. Ise oma teed käia valiva ja omaenda
peaga mõelda valiv nimetatakse selleks süüdlaseks, kes häirib
mängu korda ja mängijate rahu.
Tegelikult nii ongi – mudeli peaagressor on suureks kasvanud Laps,
kes ei tunnista temale öeldud Ei-d ega arvesta teiste isiklike
piiridega ning keeldub võtmast vastutust enese tegude tagajärgede
eest – see jäägu süüdlasele, kes ei „hooli” Lapsest, sest
laseb tollel kokku puutuda tunnetega, mida Laps ei vali omaks
tunnistada ning tahab kaotada privileegid, millest Laps keeldub ilma
jäämast - Lapse Mina on kõik see ja need, mida ta on oma
kontrollile/ meelsusele allutanud – tema õukonnal on kohustus
tagada Lapse heaolu ja rahuldada tema vajadused.
Kui on olemas keegi, kes ei vali mängida AOP mudeli mängu, vaid
valib elu või on keegi, kes tahab korraldada rollide ümberjagamist,
siis tunneb Peaagressor hirmu oma koha pärast mängus – ta
aktiveerub ja äratab oma õukonna - tema peab Jumala/ Juhi/ Ohvri/
Päästja rolli, läbi kontrolli ja allutamise, endale kindlustama ja
õukond selle üle kinnitama.
Sellepärast, et saavutada soovitud tulemus – enesele vajaliku
rolli ja privileegide alles hoidmine, valib Peaagressor manipuleerida
õukonna ja ka süüdlasega – ta projitseerib enese teod ja
eesmärgid valele teisele – ta nimetab vastalise Süüdlaseks/
Agressoriks, kes tahab, nii talle, kui ka teistele, halba – tolle
tegevus lõhub olemas olevat ja seega võivad teised ilma jääda
sellest, mis ja kuidas neil oli.
Jah, see on tõsi – kui toimub rollide ümberjagamine ja senine
juht on troonilt kukutatud, siis puudub teadmine, mis ja kuidas saab
edasi – milline roll, kellele määratakse. Kui mäng tehakse
avalikuks ja Elu võimalused avanevad, siis jäädakse ilma
rollinimest ning ka sellega kaasnenud turvatundest, et õigena olles
päästetakse ja vajalik tagatakse. Mis veel hullem - korraga tuleb
võtta vastutus tegelikkuses astutud sammude eest ja seda ka tagasi
ulatuvalt.
Lugu tundub ju pealtnäha lihtne ja mõistetav, et mängimine
lõpetada, kuid väga raske on olnud üles ärgata – näha ennast
iseendana, kui mängus osalenuna olid mind jätkamas hoidnud enese
hirmud ja uskumine, et ma ei ulatu iseendani – tegelikkuses ei
kõndinud ma, seal ja selles, enese poole, vaid olin tahtnud, Süüdlase rolli asemel, omada seda kindlat rolli, mida minule ei antud – Lapse rolli või Ohvri rolli või Päästja rolli ja lõpuks, kui ma ei
valinud enam olla Ohver ega mingis teises mänguga seonduvas rollis,
siis soovisin olla, juhipositsioonil oleva Lapse poolt ühte olema
lubatuna - olin vajanud nähtavat kogemust, et olen osa enese tervikust –
tegemist oli ju sellesamaga, millest olen osa alati – suguvõsa/
päritoluperekond, kes oli valinud mängida.
Iseenda kasvamine, Inimesena, äratas mind üles ja nii panin ma
küsimärgi alla senise Maailmakorralduse, mida ma alles hiljuti ei
näinud teistsugusena, kuid tajusin valena. Tahtsin olla uuena,
vanas, kuid ma ei tahtnud olla mingis rollis olevana, vaid iseenda
piirides olevana aktsepteerituna – jagasin infot toimuva kohta ja
soovisin, et saaksin teistega arvestada ja ise ennast paika panna,
nähes teiste piire ja sisu avalikustatutena.
Kohtasin Peaagressori vastust - „Sina minu ja mina Sinu liivakastis
ei mängi st Sinu mängureeglitele mina ei allu!” See vastus tundus
mõistetamatu, sest ma ei saanud aru, mis takistab nägemast Maailma
ja võimalusi väljaspool mängu – kuid ma sain aru, et ma ei suuda
teisi muuta ega pääse iseendana nö ühisesse. Jätkasin kõndimist
oma teel ja mõistsin AOP mudeli rolle ning nendega mängitavat mängu
ja ma valisin teadlikult Maailma väljaspool neid piire.
Täna oli mul ees ühe loo põhi, mida hakkasin tihendama, kuid siis
sai sellest hoopis teine lugu – see, mis siin on – töö on
kestnud ja veninud, sest materjal (mina ise) on vastupanu avaldanud –
vaatenurga vahetus tuleb läbi enese mõistmise ja välja settinud
selguse. Ma ei võta kogu au enesele – Tiktok aitas sõnaga, mis
avas järjekordse ukse.
Põhjus, miks inimesed jäävad neid vähendavasse keskonda ning
kuuletuma ja püüdlema Peaagressori poole isegi siis, kui too on
selgelt füüsiliselt/ vaimselt vägivaldne ja manipuleeriv st
iseenast peitev ning teeb kõik, et Inimese väärtust vähendada,
peitub sõnas - illusioon – enese meele petmine – teatud objekti
– eesmärgipärane - ekslik tajumine.
AOP mudelis mängimisest aitab kinni hoida illuusioon sellest, mida
Agressor ehk suhte omanik/ käsutaja võib anda, kuid saab ka ära
võtta – see on midagi, mida ise ei saa endale anda ega võtta –
selle jaoks on vaja nimetamist ja seda kinnitavat tähelepanu. See on
uskumus, mis tundub täiesti tõesena - Mind ei ole ilma selle
teiseta olemas!
Jutt jumalast õige – kui ei ole AOP mudelimängus iseendaga
samastatud rollis olevana olemas - peaagressor sellesse rolli seda
inimest ei nimeta - siis nagu ei oleksi ennast olemas. Just selle
peale agressor mängibki – tema on enese mängu Jumal, kes jagab
välja ja võtab ära rolle – mängus on võimalik saada Päästetu/
Päästja roll, kuid eksimise ja valena olemise ehk vastuhakkamise
korral jääb üle Süüdlase roll – Agressori valede tunnete eest
vastutava ja kogu õukonna rahu häiriva mängija roll.
Agressor kasutab vana ja töötavat lahendust – kindla sisuga
tähelepanu suunamist ja väljendamist – agressor vajab oma tunnete
autoriks süüdlast – sedasama inimest, kes on ohtlik
mänguhierarhiale, et tolle pihta väljaöelda enese, ennast häiriv,
sisu. Kindlaks määratud ja õukonna poolt üle kinnitatud süüdlase
olemas olemine annab võimaluse kasutada seda lahendust isegi siis,
kui too ei vali enam osaleda mängus või ei viibi liivakastis –
selge infoga suunatud tähelepanu kinnitab selles rollis olija isikut– inimene ei näi pääsevat endast.
Vana harjumus on visa kaduma – tundub, et tegemist on pisikese,
kuid tegelikkuses väga olulise nüansiga – mängus saab inimene olema KES, kui teda on nimetatud rolli st sellise iseendana olema ja
suunatud tähelepanuga on tunnistatud tema õigust/ põhjendatust
sellele rollile. Inimese teed, vabadusse, oli takistanud
tähelepanusõltuvuse ilmnemine – inimene oli oodanud enda uuena
nimetamist ja tunnustamist, et veenduda enese sellisena olemas
olemises. Lisaks sellele oli tagataustal hiilinud hirm mängu aegadest
- "Mina saan olla, kui Sina ei ole – mina ei saa olla, kui Sina
oled!" - mälestus sellest, et rollide valik ja kohtade arv on mängides piiratud.
Inimene, tervikuna, ei ole üks roll, vaid ta on see Kes kasutab
erinevaid rolle enese väljenduseks. Kokkupuuted vanade
mängukaaslastega on olnud enese kasvamise kohtadeks – eksamid –
see vana energia, kes on jätkuvalt valinud Maailma ja Mängu ühena
näidata, osales lavale seatud loos – sel moel, kui vana energia
kompas piire ja avaldus selgelt mustris olevana, oli võimalik õppida
tegema vahet, piiratud rollide, isiklikke piire mitte arvestavate
mängurite ning vabaduse ja ise olemise teed takistavate põhjustega
täidetud Mängul ja võimaluste vabadusega Maailmal – see on olnud
teekond, millel olen õppimas kõndima selgelt iseendana.
Madala
väärtushinnanguga inimene on ise ennast väärtusetuks või vähe väärtuslikuks pidav
inimene – nii näib see olevat ja sel moel sellest räägitakse,
kuid tegelikult kasutab selline inimene ennast selleks, et saada
enese vastu seda, mida ta vajab. Jah – ta on vahend saamaks enesele
vajaminevat. Tema väärtus ei ole tema, kui Inimene, vaid see peitub
tema võimes ja oskustes mõjutada teisi – manipuleerida õige
tulemuse nimel.
Selle
jaoks, et vinti üle keerata – selline inimene ei vali tunnistada
enese valikut. Oh ei – ta ei näe/ ei vaata enese sisse ega põhja
välja – talle ei ole tõde vaja. Ja see, mida ta peab tõestuseks,
et teda ei väärtustata, on tegelikult tema enda tunded, millega ta
ei vali tegeleda. Need on tunded, mis kaasnevad tema valikuga –
ennast vahendina kasutaval inimesel ei ole piire – tema ei saa neid paikka
panna ega välja näidata, sest siis ta ei saaks teisi vajalikul moel
mõjutada. Kuid ka siin on tegemist huvitava nüansiga – teda
häirivad tunded kaasnevad piiride ületustega – teised ületavad
tema nähtamatuid piire. Ega ta isegi puhas pole – teise inimese
piirid ei ole tema plaane peatavad.
Inimesed,
kes valivad vajaliku saamiseks jätta enese piirid paikka panemata ja
need selgelt välja ütlemata ning ei hooli teiste omadest, valivad
endale rolli/ rolle Agressor – Ohver – Päästja mudelist. Ohver
varjab ja vähendab enese võimeid, omatavat ja tegelikkust – kui
ta esitab etenduse, et temal ei ole ja tema ei saa, siis on seal
keegi, kes annab, teeb ära ja võtab ise kanda. Agressor saavutab
vajaliku jõudu kasutades – teine on see, kes muudab ennast
sobivaks – allub ja on kuulekas ning annab/ tagab vajamineva.
Päästja vaikib endast – ta jätab varju selle, kuidas ta päriselt
saab ja mis temal tegelikult olemas on – tema on õige, kui ta
vastab teise vajadustele – ka enese arvelt.
Kõigi
kolme rolli puhul on tegemist lahenduse leidnud Lapsega – see on
Laps, kes jätkab kunagiste valikute tegemist. Ta leidis need rollid
iseseisvalt – teda nö ei hammustatud katki, kui pähklit, vaid
lasti neid rolle kasutada. Või võttis ta need üle oma
kasvukeskkonnast – teda koheldi/ vaadati/ temast räägiti nii nagu
ta oleks üks, teine või kolmas – kohates suunavat reageeringut ta
reageeris vastu ja/ või samastudes.
Need
rollid on erinevad võimalused, kuidas kohtuda Maailmaga saamaks/
tagamaks endale vajalikku. Agressor on see, kes hoiab ja dikteerib
kontakti sügavust, intensiivsust ja piire. Agressor vahetab oma nägu
– nii nagu temaga kunagi tehti – ta võib muunduda ühest
äärmusest teise (naeratavast ja lahkest – löövaks ja põlgust
väljanäitavaks), kui ta tunnetab, et tema positsiooni kõigutatakse
– st ta kogeb tunnet, millega ta toime ei tule. Agressor on
äärmiselt tundlik muutustele, ta võtab kõike isiklikult, ohtu
kogedes on ta ründav ja võitlev ning jõuga kontrollile allutav – see on jonniva ja olevat lõhkuva lapse eesmärgipärane käitumine ning valikud.
Päästja
on äärmiselt tähelepanelik situatsioonide ja võimaluste kohta,
kus ta saab aktiveeruda. Ta oskab pugeda vahele ja teha ennast
sobivaks – justnagu ta olekski selles kohas olemas olnud. Tema
sulgeb silmad ning ka kõrvad päästetute tegelikele võimetele ja
võimalustele – ta ei vali tunnistada ega ka päästetule näidata,
et too saaks ja oleks võimeline ise – Päästja on Hea Laps, kes
nõustub, teeb "töö" ära rollide säilitamise tingimusel. Ohver sobitab ennast
agressorile ja päästjale õigeks – ta elab oma rolli nii hästi
sisse, et tema elus ja kehas võivad toimuda kinnitavad muutused –
ta on päriselt abitu ja võimetu – ta on laps, kes ise ei saa.
Kõik
kolm rolli on lapse lahendused, kuidas saada ja hoida alles enesele
vajalik tähelepanu – kontakt olulise täiskasvanuga. Agressor
kasutab jõudu, et kontrollida situatsiooni/ teist inimest. Ohver
elab ilusiooniga – senikaua, kuni säilib kontakt, on kõik veel
võimalik – saab mõelda suuremaks, paremaks, lahendatavaks,
olematuks. Päästja püüab hoida kontakti sellega, et ta teeb
ennast asendamatuks – siis ei saa temast lahti öelda.
Kõik
need kolm rolli on kasutusel sellel inimesel, kes soovib suunata
tähelepanu õigesse kohta – on olnud hetk, mil tähelepanu oli
pööratud sinna ja sellele, mis ei olnud tema jaoks hea ega õige.
Jõudu kasutav ja allutav vanem näitas lapse abitust, kuuletumise kohustust ja „vigu”.
Päästev vanem, rõhutades lapse saamatusele ja suutmatusele, võttis lapse tee ja tööd enese kanda. Ohverdav
vanem, tõstes lapse pjedestaalile, jättis enese vajadused ja soovid ning pühendas ennast
lapsele. Aeg-ajalt muudeti enese nägu - kui väsiti ja ressursse ei olnud piisavalt, siis süüdistati last agressorina käitumise ja tänamatuna olemise eest - need olid kohad, mil vanem vajas, et teda nähtaks Ohvrina ja Päästjana - ta oli soovinud kogeda neid rolle tunnustavat tähelepanu.
Kasvatav vanem seadis ette piirid ja andis lapsele
ülesandeks võtta iseenda eest ja enese tagajärgede vastutus vastu.
Kuid - kui laps ei taha, siis laps ei pea – siis tuleb leida teine
lahendus – näidata tähelepanule, ette ja kätte, õige suund –
see, millisena laps soovib/ vajab, et teda nähakse, millegi teisena
olemise kustutamiseks/ varjamiseks.
Tõdedes
- Mina olen väärtusetu – otsib inimene enese väärtustajaid –
ta vajab tema piiride ja päris tema endaga arvestajaid teiste
inimeste hulgast – selle tulemus ei ole edukas ega vajadusi täitev
– ta ei saa seda, mida ja kuidas ta ei vali – ta saab selle, mida
ja kuidas ta valib olla. Inimene kogeb enese väärtusetust, sest ta
on kohelnud ja kasutanud iseennast, kui vahendit ning lasknud ka
teistel temasse samal moel suhtuda ja teda kasutada. Tema eesmärk
on olnud tähelepanu ja selle õigesse kohta suunamine – ta on
õnnestunud ja ka ebaõnnestunud. Õnnestumine on tähendanud
töövõite vahendina, kuid ebaõnnestumine on kaasa toonud enese
kaotamise Inimesena.
Väärtusetu
on olnud lükata ja tõugata – tema ise ja teised on teda
kujundanud erinevate soovide ja tahtmiste järgi. Ta on muundunud ja
moondunud kellekski ja millekski – tal puudub kontakt iseendaga –
ta ei tea Kes ja kus ta päriselt on – ta ei ole kasvanud täis –
enese piiridesse kohale jõudnud ega neid välja öelnud. Ta on
saanud olema siis, kui talle on ette öeldud/ ette näidatud kuidas
ja seal, kuhu talle on koht antud/ jäetud. Miski ei ole igavene –
selle, mille teine andis, saab too tagasi võtta ja ümber vahetada –
see ei jää püsima ega samaks – sellepärast puudubki vahendina
kasutusel olnud inimesel kindel ja püsiv väärtus.
Selline
inimene on iseenda silmis väärtusetu, sest ta teab, et tema EI ei
maksa midagi – tema ei kuula ise ennast – tema teeb seda ja on
see Kes ta peab olema – tal ei ole piire – teised ületavad neid
ega hooli neist – tema ise annab selleks loa ja loob võimalused,
sest piirid on ohtlikud – need on tagajärgi kaasa toovad ja
vastust vastu võtma sundivad.
Heal
lapsel mitu nime – Laps, kes valib väljenduda Agressorina,
Ohvrina, Päästjana - keeldub tegelikkusest – ilusioon võimalikust
ja olnu/ oleva eitamine on kaitsevahendid säästmaks ja päästmaks
ennast juhtunu/ juhtuda võivaga kohutumisest ja võimalike tagajärgede vastu võtmisest – olemast see
Kes koges ennast muutvat kogemust – ei ole enam süütust, uskumist
ega kaitstust – kõik on võimalik.
Eitamine
– see on tõendite ja põhjuste otsimine ning juurde loomine, et
tegelikkus ei vasta tõele, kuni seda välja ei ole öeldud ja jõudu
kasutades paika pole pandud. Info, millest keeldutakse, on tõene – tegelikkus on see,
mis on tegelikult olemas – see on see punkt, millest läheb teekond
edasi ja tuleb võtta lahenduse otsimise aluseks. Kasu ei ole
vahelduvate sõnade, muutuvate nägude ja vastukäivate tegude varju
pugemisest - seal ja neis ei ole pidet – nendesse kinni jäämine
ongi jätkuva ärevuse ja hirmu põhjuseks – inimesel puudub pidav
pind jalge all,
Iseendale
väärtuse andmine - Mina olen ... - mina valin ... - mina ei nõustu
... – minu väärtushinnangud ... – minu eetika ... – minu
maailmavaade ... – minu soovid ... – minu vajadused ... - minu
oskused ... - minu ressursid ... - minu kogemused ... - minu
lahendused ... - minu teekond - mina täiskasvanuna.
See
info ei ole loodud ega välja öeldud selleks, et keegi teine seda
arvustaks ja üle hindaks ega ole see ka teise vastu tehtav ülekohus
ning mõistetamatus, millega ei tule arvestada. Vastupidi, see on
sõnum teisele/ Maailmale –
Minu väärtus on selles ja selles - näita, kuidas Sina
hindad ja arvestad minu väärtusega, mis ei muutu Sinu valikute
tulemusel ega sammudest lähtuvalt! See on oluline ja teadlik põhi –
see olen mina enese moel ja need punktid ei ole välja jäetavad
kohad – teatud piires saab läbi rääkida, kuid ei kõiges!
Kui
teine inimene arvestab ja hindab ning soovib koostööd, siis saab
teatud piirides läbi rääkida, kuid, kui arvestamist ja koostööd
ei ole, siis tuleb teha otsus ja sellest kinnipidada – see ongi see
koht, mida laps ei saanud/ ei osanud/ ei julgenud teoks teha. Lapse jaoks oluline - oli enne ja sai olema pärast - oli see hetk, mil selgus, et tal olid piirid, mis ilmnesid, kui täiskasvanu neid ületas. Laps sai kogemuse, et täiskasvanu ei arvestanud tema infoga ega pidanud tema piiridest kinni ning puudu jäi kogemus, kuidas enese
jaoks vajalik otsus teoks teha ja sellest kinnipidada nii, et enam ei tehta ega pea kogema.
Tuleb tõdeda, et oli olnud väga pikka aega kestnud segadus ja jama
– segased suhted olid tähendanud rahu puudumist – ei olnud
tasakaalu iseendas, sest minu Mina piirid ei olnud veel paigas.
Lõpuks valisin mõista ja vastu võtta teadmise, mille jaoks oli
seda kõike minule vaja olnud – oli olemas aeg iseendale –
iseenda avastamise, mõistmise ja mõtestamise jaoks.
Selle töö tulemus näitas kätte vahe - kuidas olin saanud Mina-na
olema enne ja kuidas peale iseenda vastuvõtmist. Varem oli olnud
oluline see, kuidas teine – selle AOP mudeli, mille mängus
osalesin, Ohvrirolli taha varjunud Agressor ehk suhteomanik - oli ja
tegi - mina olin olnud ootel, teadmatuses ja ärevuses, et kuidas ja
mil moel saan olla ja olema – teise samm ja tema poolt edastatud
info olid märkinud piiri ja nimetuse, kuhu asetusin ja kellena
esinesin selles mängus mina – kuid see piir ja rollinimetus ei
olnud minu Mina – see seal oli teise vajadus ja lahendus, mida
võimendas Agressorit järgiv ja toetav õukond.
Olin kuulanud teise sõnu ja vaadelnud tema tegemisi – olin
kõikunud kahe Maailma vahel – oli õige olemine ja oli vale
olemine. Mängus osalemine oli tähendanud enesele, kuid tegelikkuses ka kõigile teistele, valetamist –
olin püüdnud vastata Agressori poolt kehtestatud reeglitele ja mind
sissepiiravatele raamidele, sest olin soovinud olla osa ja mind
tunnustava tähelepanu osaliseks saada. Vajasin tähelepanu
iseendale, kuid sellisena mind sinna ei soovitud ega nähtavaks teha
lubatud. Agressor sai olla enesele vajaminev, kui mina täitsin, tema valitud mängumudelis, temale vajaliku rollipartneri osa – minu kannatused
ja vähendamine ei mõjutanud mängu kulgu ega äratanud
südametunnistust.
AOP mudel tähendab, et koos on seltskond, kes jagab ühist
arusaamist, et pealiku – selle mängija, kelle võimuses on teisi,
millestki olulisest ilma jätta - õigus on õigem õigus, kui teiste
oma ja kindel on ka teadmine, et mängija, kes on ühiselt süüdlaseks
nimetatud, õigus oma tõele on selgelt vale soov. Selle mõtteviisi pärast ei leidnud
minu, mind ja ka ühist tegevust puudutav info ärakuulamist,
mõistmist ega järgnenud sellele ka samme, et midagi muutuks.
Mängu tähistavad piirid olid tõepäraselt samastatud perekonna/ suguvõsa
omadega ja sellepärast ma ei mõistnud, mis ja mille jaoks toimus –
nagu vähkkasvaja oli mäng levinud ja nakatanud olemas olijaid ja
ajas lisandujaid sel moel, et vahe tegemine algsel, süsteemist
lähtuval, põhjal ja inimese tunnete poolt loodu vahel oli väga
keeruline – sellist lahendust, et olemas on kaks ühes, ei osanud ma ära tabada ja just sellepärast oli olnud segadus ja vale tajumine –
reaalsus ja mäng olid erinevad, kuid ometi nii sarnased – osalejad
olid mõlemas samad, kuid kandmas ühes/ teises erinevaid rollinimesid ja väljendumas olevas ühe/ teise valikust lähtuvalt.
Mängu veel mõistmata näis ühe ja sama ühes olemise sees erinev
olevat vaade maailmale, kuid tegelikkuses oli mängus osalejatel,
tervikus olijatest, erinevad eesmärgid, mis pühitsesid sisse ja
määrasid paika kõik muu – see tähendas, et süsteemist lähtuvad
rollid kaotasid mängus väärtuse ja sisu. Mäng tähendas, et süsteemis ilmnesid ja olevat segasid, ellujäämist harjutavate inimeste poolt nö enese, kuid tegelikkuses
endale vajaliku rollinime kaitseks seatud, piirid, mille muutmine,
muutumine ja sisu lähtusid väljavahetatud, ära võetud või kandma
määratud AOP mudeli rollinimedest.
Olin sumbanud sügaval tunnete sees – olid olnud enese erinevad,
erinevatest läbi elamata kriisidest pärit, tunded. Olin kandnud
enese õlgadel nende, keda olin valinud päästa, tundeid. Olin,
uskudes, et olen süüdlane ja vale, kandnud, enese koormana,
vastutust terviku eest. Olin ülevõtnud teiste tundeid ja eesmärke
ning teinud neist enese omad. Olin olnud takistatud tunnete poolt –
teiste tunded olid näinud keelavat ära iseendana olemise - päris minu piirid. Olin
kahelnud iseendas ja oma tee vajalikkuses. Olin otsinud põhjust, et
teekonda jätkata, kuigi tundsin ennast valena, et ei tee ega vali
muud – uskusin end olevat kasutu ja väärtusetu. Proovisin seda
huvitavalt toredat mängumaailma uskuma jääda ja nõustuda sellega, et enese teel
kõndimist ei pea/ ei tohi/ ei tule/ ei ole vaja jätkata, sest minule mängida
jäetud rollist ei näinud olevat väljapääsu – seda esitleti
selge ja ainuvõimaliku tõena.
Lõpuks ometi vaatasin enese põhjani välja – minu põhi on olemas
olevast süsteemist lähtuv tervik – kõik selle osad on olulised
ja väärtuslikud - kõik on seismas omadel kohtadel – kindlate
rollinimedega ja kindlalt paika pandud seotusega olemas ning see
annab aluse, kuidas on ja mida tuleb/ saab teha – tööd iseendaga,
et arvestada iseenda olemas olemisega ja teisega enese kõrval –
kõik on olemas ja kõigiga tuleb arvestada – kedagi ei ole õigust
jätta välja ega eraldada. See hõlmab ka teadmist, et ühiste
piiride sees on igal Inimesel olemas oma piirid – nendega tuleb
arvestada, neist tuleb teada anda ning need ei ole selleks, et
lõhkuda, vaid alles hoida ühist – seda tervikut, mida meist keegi ei ole ise
algusest alates loonud, vaid, mis on meile eelkäijate poolt edasi
antud.
Omal moel on ka AOP mängus osalejad püüelnud terviku poole, kuid
ometi valinud, tunnetest tõugatutena ja takistatutena, luua vähemat
– mängus osalemine on tähendanud, et ühise terviku sisse on
aegade jooksul moodustatud, kellegi kindlaks määratu kontrollile
alluvaid, erinevaid kooslusi. Kooslused on tähendanud, et on
ühinetud või ühinemist on soovitud eraldavalt - välja on see näinud nii, et ühe Oma poolt
olles on valitud olla, teise Oma vastu – Ohvrid/ Päästjad
versus Agressoriks/ Süüdlaseks nimetatu.
Ühinesid need, kes olid ühesugusel moel elu poolt kõrvetada saanud
ja näisid olevat samal moel aja ja/ või lähedaste poolt
ebaõiglaselt koheldud inimestena. See tähendas, et haiget saanud
tegid omadele haiget, kui valisid ennast oma õppetundide käest
päästa ja ise ennast oma kogemustest säästa – vaja oli seda,
kes jäi enesele kindlaks ega vankunud surve all – vaja oli läinud
seda, kes oli kõndimas teekonnal iseendani ja tegi selge vahe vahele
iseenda ja kellegi teise vastutuse vahele ning tegi nähtvaks AOP
rollide mudeli ja, valides iseenda, ütles EI mängus osalemisele.
Ega olev ole tühjast tõusnud – inimesed on ise selle loonud ja
iseendale valinud. Aegade teel on ettetulnud palju ja valusat – oli
aeg, mil perekond oli normaalsus - vanaema ja vanaisa alustasid
algusest – teineteist valiti välja, mindi paari, sündisid lapsed
ja olemas oli kodu, kuid siis kohati punast vasarat ja tarre astus
haigus – kaotati need, kes lõid ja hoidsid tervikut – järele
jäid ennast valest ja ohust ära päästjad - valutava hingega
vaenatud ja vaenajad.
Ka emal oli meeles tervik ja ta püüdles selle poole - ta valis
välja mehe ja sai lapse, kuid ei sõrmust ega abikaasat. Lõpuks oli
kolmas laps see, kes tõi, ikkagi ema sammude tulemusel, kätte oma
kodu, kuid ei Meest Naise kõrvale. Ema soovis tervikut – pidavat
põhja, mille peale ehitada ja, milles kogeda enese jaoks vajalikku
ja soovitut. Kindlat ja turvalist põhja – enese tunnustatud
väärtust - talle ei ulatatud. Enese poolt valitud sammude
tagajärjel loodu ei olnud enese soove ja vajadusi täitev, vaid
vabadust vähemaks võttev - see tundus koormana, sest seda ei tunnustatud, iseennast
ja oma elu väärtusena vastu ei võetud – elu elamine oli raske, sest
puudus enese põhi – ei olnud selge enese koht süsteemis, sest elu valiti elada mängumaailmas.
Elu erinevad kogemused olid teinud inimestest osalised AOP mudelis –
punase vasara poolt vastu võetud plaanid nimetasid inimesi
rollidesse, mis ei kuulunud neile, kuid sel moel ümber nimetatud
inimestega käituti ja nende elu lahendati sel moel nagu need oleksid
olnud tõesed – enese algus kaotati ära. See oli kaks ühes –
enese teadmine enese sees ja ümbritseva Maailma vale rollinime
tõeliseks kinnitav käitumine. Vahed tehti vahele ka perekondades ja
suguvõsades – märk jäi külge alatiseks - inimesed ei pääsenud
mängust välja.
Sellest tuleneski, et võeti sama mudel oma vabaks lubatud ellu kaasa
– selle tagajärjel nähti ja nimetati tegusid ja inimesi nii nagu
oli enese kogemuste najal õpitud. Elus tuli ette erinevat – kui
enam ei olnud vaja enese elu ära päästa, siis lõppes see faas,
milles hoiti ennast vaos ja vaiki ning algas eelneva aja jooksul
kogutud, kuid veel läbielamata tunnete avaldumise ja
kordusesitlusele tulemise etapp.
Enesega kohtumise eest ei olnud pääsu, kuid mudeli kasutamine tagas
selle, et keelduti nägemast enese osa toimuvas ja vastutuse
võtmisest – soov oli leida süüdlane, kelle pärast ja kelle
kanda jätta aja ja hinge valu ning lahendamiseks "valed" tunded.
Lahenduse leidmiseks kasutati samu nimetajaid ja sama mudelit – see
tähendas ühe tooli tantsu kindlate rollide ümber – olid
ihaldatud roll ja oli põlu all olev roll – kulminatsiooniks saanud
vihane kokkupõrge, kahe õe vahel, sündis 41 aastat tagasi, mil
ühine tee kaevati üles, sest koos olemine ei olnud enam võimalik – ohvreid oli kaks ja mitte keegi ei nõustunud kandma süüdlase rolli. Kuna elu põhines
mängul, siis see tähendas, et koos olla ei olnud võimalik – teed
jäid lõpuni lahku.
Emal on kaks tütar, kes võtsid temalt üle tema erinevad pooled –
üks on lähtunud süsteemil põhinevast tervikust ja on möödunu,
oleva ja tuleva aja ühendaja – teine valis hukkamõistvad tunded
ja karistava tee. Jätkus mäng Ohvri rolli nimel - sellepärast
võeti, valiti ja anti kanda ellujääja/ ära päästja/ ohvri roll
sellele, kelle ülesandeks jäi vedada „vastutusvõimetute”
koormat ja tagada neile see, mida päästetavad ise ei valinud/
osanud/ tahtnud/ vastutanud, kuid Ohvritena pidid endale saama ja
kogema.
Samal moel nagu alguses nii viis ka jätkunud mängus ohvriroll
inimesi lahku ja valiti pooli. Üks oli sama - ohvrid kogesid ennast
ohvrina ja vastaspoolt süüdlase/ agressorina – kumbki ei olnud
nõus endale kuuluvast – enese kannatused olid ära tõestanud
selle õiguse - Ohvri rollist lahti laskma. Senikaua, kuni käis sõda
rolli nimel, kestis lugu edasi – mängiti ju mängu, milles olid
piiratud võimalused.
See, mida olen soovinud luua ja hoida, on olnud õigemast õigem –
tervik kõigist – tervik kõigile. Olin, kohates raskusi ja ära
tõukavaid mõistmatusi, tundnud ennast ahistatuna – surve all
olevana tundnud peale sunnitavana, et pean enesest loobuma ja alluma.
Koos olemise jaoks näis olevat ainuvõimalik, et pidin jätma
kõrvale iseenda, enda teadmised ja teekonna – sellisena nagu olin
mind ei aktsepteeritud ega tunnustatud. Jep – mängus osaledes ja
osalemiseks oli see kõik vale ja liigne.
Loomulikult võitlesin ma vastu – võitlesin enese nimel ja teiste pärast
– on olemas teadlik mina – see, kes kõnnib läbi, kirjutab
välja ja saadab lugusid lendu, kuid ka see, kes käis ja tõestas
ning proovis jõuda mängijateni – soovisin oma kohta mängus, kuid
ei sellisena, kellena mind esitleti ja nähti – soovisin olla
iseendana, kuid seal ja selles see ei olnud võimalik. Kuni mina ise
ei teinud mängul ja reaalsusel vahet lõin ma uuesti möödunut ja
kogesin jätkuvalt seda, et ei ulatu iseendani – minu kaks mina,
mängus osalenu ja süsteemis olija, ei saanud kokku.
Tänases olen jõudnud selguseni - räägin seda ja kirjutan sellest,
mis ja kuidas on – ma ei pea seda ära tõestama – minu sõnad,
olemas olevatena, annavad teada oleva olemas olemisest. Minus on
olemas teadmine, et minu põhi on süsteemi tervik – kõik on
olemas ja vahed on ületatavad ning ära kaotatavad, sest need on
kunstlikult loodud – need on kasutusel olnud AOP mudelist lähtuvad
lahendused. Mina olen astunud Ohvrite mängust välja ja olen
sellisena, mis ja kuidas olen mina. Mina olen täiskasvanu, kes ei
vali kontrollida Maailma ega manipuleerida teistega.
Kontroll – allutamine, manipuleerimine, enese ohvrina esitlemine ja
agressori vajamine - on lapse rollist kinni hoidva inimese lahendus.
Laps kasutab selleks, et ise ennast vastutusest vabaks päästa,
kellegi teise mõjutamist – tuleb manipuleerida selle teise
mõttemaailma ja tunnetega sel moel, et saavutada enese jaoks õige
tulemus. Tähelepanu on suunatud enese jõu, kui Maailma üle
kontrolli omamise tõestamiseks, kasutamisele – teise inimese
allutamisele iseendale – edukas allutamine tähendab, et iseendal
ei tule oma sammude ja tehtu eest vastutada ning vajalik, vajalikul
hetkel, tagatakse.
See Laps, kes vajab Ohvri rolli ja Maailma kontrollimist, on kogenud
tema piire ületavat ja teda vähendavat agressiivsust –
mingisuguse sündmuse/ kellegi sammu/ mõistetamatu kogemuse
tagajärjel andis ta endale uskumuse, et tema ei saanud enam olla see KES ta oli ja seega ta ei tea KES ta on. Kuna temast sai mängur AOP
mudelis, siis, omal moel, on ta olnud lahti ühendatud süsteemist –
eemal enese juurtest - eemal enesest, sest AOP mudelis mängijal ei ole õigust päris iseenda piiridele.
Eneses selgusele jõudmata ja iseennast mõistmata ei ole inimesel
paigas oma Mina piirid. See inimene ei ole läbinud kriisi ega võtnud
ise ennast iseendana vastu. Ta elab enese päästjana enese ellu
jäämise nimel – ta elab samal moel nagu kunagine piire ületav
hetk/ kogemus kestaks edasi või oleks koheselt kordumas. Ta hingas
sisse, hoiab hinge kinni ega ole välja hinganud – ise ennast
pingest vabastanud – jätkuv kogemus kinnitab, et teine on veel
isiklike piiride sees - ongi senikaua, kuni valitakse AOP mudelist rolle ja mängitakse iseenda või kellegi teise poolt loodud mudelis kaasa.
Ennastkaitsva inimese lahendus – enese piire varjatakse, neid
kaitstakse ülepingutatult ja need ulatuvad kõige selle ümber, mis/
kes on omaks nimetatud, ohutuks tunnistatud ja sobivaks
manipuleeritud. Kuna selline inimene ei tea, kus on tema tegelikud
piirid, siis ta ei tea, millal neid ületatakse. See teadmatus tagab
ärevuse, hirmu ja paanika – ta vajab kontrolli Maailma ja kõige
valeks nimetatu, kuid ka enese üle.
Enese elu eest võitleva inimese jaoks on vaja agressorit – selle
olemas olemine tagab talle vajaliku – ta saab võimaluse
kontrollida üle oma piirid ja näha nendest kinnipidamist ning
vajadusel ka kogemuse, kuidas tema saab ohtlikuks nimetatu enesest eemale
tõugata/ enesega seonduvast välja jätta. Elu annab talle võimalusi ja ta saab agressori terrori ja rünnaku osaliseks senikaua, kuni ta valib enesele oma piirid selgeks teha ja ka teistele välja näidata – seda tehes on ta võtnud iseenda eest
vastutuse endale ja ka Täiskasvanu rolli vastu võtnud.
Täiskavanu mõistmine – tema on see, kellel on kaasas ja kasutada
erineva info pagas – elu ei tähenda ellujäämise nimel võitlemist
ning selleks, et ennast kaitsta ja hoida, ei ole vaja teisi päästa
nende teekonnast. Iga inimese teekond on tema enese astuda.
Täiskasvanu teab – mis ei ole mina – see ei
ole minu - mina on enese füüsilised piirid ning see, mis ja kuidas on enese sees ning enese poolt loodud kujutlus iseendast, kes kohtumas Maailmaga enese ümber.
Täiskasvanu on kohal eneses ja teadlik enese piiridest – ta teab,
et tema ise leiab lahenduse – tal on olemas oskused, ressursid ja
erinevad võimalused. Ta teab, et olemas olemise ja vajaduste
täitmise jaoks ei pea olema, kedagi teist – loo algus ja lahendus on temas - tema ise on enese jaoks olemas ja sellest piisab.
Segased suhted ehk suhte segamine ehk suhtesse segaduse loomine –
vastuolud, rahulolematus, alla neelamine, vaikimine, valetamine,
varjamine, eitamine, ülevoolavus, püüdlikkus, allutamine,
sõnakuulamine, meeldida proovimine – kõik need
ja palju enamatki teeb ja valib inimene, et oma suhteid enese jaoks
söödavaks teha, teise jaoks õigena näida ja suhet, väidetavalt,
alles hoida. Inimene manipuleerib eesmärgipäraselt - ta soovib enese jaoks õiget tulemust - millegi kindla allesjäämise võimalust.
Need on, tõest kõrvalaekalduvad, lahendused, mis tekitavad pinnal virvendusi ja proovivad
tagada olevas hetkes rahu, kuid tegelikult on need kõik valikud, mis
on valitud, et anda juurde aega, et, veel või äkki, siis ei peagi
midagi ette võtma – tõe tund veel ei saabu – see on vältimatu
edasi lükkamine. Pinnal toimuv on jäämäe tipp – allhoovuste
poolt tekitatud liikumise järellainetus.
Nendes kohtades, kus toimuvad ehmatavad üles äratused – öeldakse
välja varjatu, kärgatakse välja sisse kogunenu, tehakse teatavaks
ära keelavad/ lõpetavad otsused – on selge, et midagi on väga
viltu läinud – kusagil on lastud minna/ lükatud suhe kreeni ja
pikalt on kõnnitud kraavipervel kuni, kogedes olevat viimase veere
peal, proovitakse möödunut, olevat ja toimuvat korraga ära
lahendada. Lahendada võrrandit samade muutujatega, kuid sooviga
jõuda välja teistsuguse tulemuseni.
Kui teisega ja iseendaga ei ole arvestatud, ise ennast ega teist ei
ole mõistetud ega toimuvat mõtestatud, siis on vaja rohkem ja
täpsemat infot, et edaspidi saaks olema teistmoodi parem koos
olemine. Inimesed püüavad või on sunnitud tegutsema – nad
alustavad ja lähevad teele, kuid nad jäävad kinni esimestele
meetritele. Nad takerduvad tunnetesse – just nimelt nendesse
samadesse tunnetesse, millega ei ole tegeletud, mida ei ole jagatud,
mida ei ole kuulatud, mida ei ole tunnistatud ega võetud vastu st
lubatud endal ja/ või ka teisel avalikult, ära tuntavalt ja ühiselt
heaks kiidetud moel - vabaks lubavalt tunda.
Inimeste sees on peidus hirm – ei taheta/ ei olda valmis kogema
enese/ teise tunde tagajärgi – teise tundeid võetakse isiklikult
ja enese tundeid varjatakse – ei osata, midagi peale hakata selle
tundega, mille algust ei saa enam ära muuta – tunne on, kuid ei
teata, kuidas seda käsitleda st vabastada, et Ohvreid vältida.
Õpitud on otsima tundele autorit, käsitakse teisel ennast korda
teha, elatakse, veel nimetamata tunnet lahendav, tunne teise peale
välja, tõestatakse oma õigust tundele ja tuuakse näiteid, kuidas
tunne avanes/ ärkas/ tekkis, laotakse lagedale väited, et teisel ei
ole õigust oma tundele, sest too oli ise see, kes tegi midagi/
kuidagi valesti või oli teise vastu ülekohtune. Tundest saab tuline
kartul, mida loobitakse edasi-tagasi – otsitakse sihtmärki - et pihtas ja põhjas - ära peidetud.
Kuuldavale tuuakse erineva tähendusega sõnad, mis paiskuvad välja
erineva jõu ja helitugevusega, kusagilt kuhugi lendavad lauanõud
või kätteulatuvad asjad, millegagi lüüakse elutut, kuid ka
elavat. Inimesed võtavad appi kõik võimalikud lahendused, et anda
edasi oma info – eesmärk on teha enese sees peituv kuuldavaks ja
nähtavaks. Seda ka siis, kui ise ennast ei mõisteta lõpuni välja.
Selles see asi ongi, et on jama – otsitakse töötavat st infot
ühiselt mõistetavalt edastavat ja vastuvõtvat ühendusteed –
seda nii iseenda erinevate tasandite, kui ka enese ja teise vahele
jäävat maad ületama.
See koht ja selline tegevus, segase suhte harutamisel, osutub sageli
nii stressirohkeks, et kui füüsiliselt ja vaimselt enam ei jaksata
jätkata – ollakse üle keenud ja algsest väga kaugele triivinud
või peaga vastu seina tagunud – siis valitakse erinevad teed,
kuidas edasi minna.
Alguse aegadel enamasti nö maetakse sõjakirves maha ja valitakse,
selleks korraks, lõpetada – targem annab ju järele – kuid
tegelikkuses siinkohal ei ole küll tarkusega tegu. Võidakse, ühte
ja teist ning ette ja taha, paluda andeks ning tõotada muutust ja
tulevast paremust. Võidakse väga püüdlikult, õigena näides,
edasi astuda – ollakse ettevaatlikud, tuntakse hirmu eksimuse ees,
üritatakse teise tundeid ja tujusid välja peilida, et sobituda ja
meelejärgi olla. Vaigistatakse ja peidetakse ise ennast, et vältida
„hoolimatuna” olles teise tundeid riivamast.
Võidakse, kergendust tundes, et jätkatakse ikkagi koos ja kogemust
omades, et sai vajalik välja öeldud, minna ühisel teel edasi
uskumisega, et nüüd läheb kõik kergelt ja lihtsalt edasi –
takistused on kõrvaldatud ning ebakõlad, üksteisemõistmiseks,
ümber moondatud. Võidakse olla veendunud enese tões – teine pool
oli/ on ju selgelt vale ja tegeleb lahenduseks iseendaga. Võidakse
ka astuda samm kõrvale ja kaugemale, et nagunii ei muutu midagi –
käivad ettevalmistused lõplikuks lahkuminekuks.
Loodetakse ja palutakse, et enam ei juhtuks, sest midagi võeti ju
ette – erinevat infot öeldi ju välja ja sõditi enese jaoks
valele vastu – aur lasti välja, suud öeldi puhtaks ning haiget
tehti ka mehe moodi. Kuid tegelikkuses olemas oleva ja jagatud infoga
päriselt ei tegeletud ega arvestatud – koostööfaasi ei jõutud –
suhet ei viidud edasi, vaid vähendati selle edukalt toimimise
võimalusi – jätkatakse valetades ja jaanalinnu kombel päid liiva
alla peites – mida ei nähta, millest ei räägita, mille olemas olemist ei tunnistata - seda ei ole
olemas.
Inimesele on omane jääda kinni mustrisse – enese, nii isiklike, kuid
ka pealtnähtud, kogemuste tagajärjel proovitakse iseenda välja
ütlemist vältida/ vähendada/ ohutuks moondada – ja kui see samm
lõpuks ette võetakse siis, suhte selgitamiseks/ selginemiseks,
vajalik öeldakse välja, ennast ületava ja vastupanuga arvestava,
tundejõuga. Vaja näib olevat enesest suuremat jõudu, sest see on koht, kus ja milles otsitakse süüdlast –
kelle pärast on lood metsas ja vastutajat, kelle kanda jääb
segaduse korda tegemine.
Sellises mustris tähendab süüdlaseks olemine, et see on see
osapool, kes peab ennast vähendama – teise ehk ohvrirolli endale
saanu jaoks õigeks muutma. Süüdlasel puudub enese vabadus – ta
peab tegutsema ja olema enese arvelt, sest kuna tema jäi alla, siis
temaga ei tule arvestada – teise (selle mustri keeles peaagressori)
tunded on olulisemad ja määravamad.
Nii Agressori, Ohvri, kui Päästja eesmärk on hoida nn suhte
selgitamist selles faasis, kus toimub sõda tunnetega – selles
kohas pannakse paika ja jagatakse rollid ning inimesed saavad
lahenduseks iseendina ehk enesega samastatud või enesele vajalikus
rollis olla. Ja siin on ka põhjus, miks seda kohta tagasi vajatakse
– nn Süüdlane ei ole nõus enesele jäänud rolliga, vaid vajab
selle otsuse ümbertegemist, sest ta ei ole vastutav kõigi ja kõige eest ning seda tähelepanu, mis temale on
suunatud, ei ole hea kogeda ja see roll jätab teda teiste hulgast,
häbistatuna, välja ning eraldi seisma - tema on teistele ohtlik, sest ta tahab rollivahetust.
Ja just see on põhjus, miks parasjagu valitsev Ohvriks maskeerunud Agressor väldib suhte selgitamiseks võimaluse andmist - eraldi olevana püsib Süüdlane, Agressori jaoks vajaliku tegelikke ambitsioone varjava Ohvriks tunnistava rollikaotuse vältimiseks, ohutus kauguses. Lisaks sellele võimaldab, Süüdlase eraldamine, hoida Agressori kontrolli all teised samas mudelis olijad - sel moel saab teha kindlaks nende meelsuse ja jagada, ilma takistusteta, Süüdlast vähendavat ja ennast, kui Ohvrit, ära tõestavat infot.
Kuidas peaks inimene oskama ja suutma olla - nii enese, kui ka teise
jaoks - sobiv, mõistev, hoidev, toetav ja arvestav, kui ta ootab, et
see juhtub justnagu iseenesest – täiesti tõsiselt usutakse, et
alustades algusest või jätkates, peale kraavi põikamist, piisab
suhte töökorras olemiseks sellest, et tema ja teine on olemas ning
see tagabki, et kõik on korras ja laabub tõrgeteta.
Kallisse kodumasinasse ja imetlustäratavasse sõiduvahendisse
suhtutakse palju austavamalt ja enamana väärtustades, kui
iseendasse ja teise inimesse. Masinat proovitakse õigesti –
masinast lähtuvalt - mõista - juhised loetakse hoolega läbi, nendega
arvestatakse ning vajadusel küsitakse abi ja, kui enese oskustest
jääb väheseks, siis viiakse parandusse. Iseenda ja teise puhul
arvatakse ja loodetakse, et nii ettetuleva kui ka paratamatusega
kohtudes parandatakse ise ennast ära ja kuidagi mängitakse välja –
küll kohanetakse ja lepitakse – inimene talub ju paljutki.
Selge ja ausa info, enese kohta, saab ainult inimene ise anda - kui
soovitakse ausat ja töökorras olevat suhet – ühendust, milles saab olla vabana ja on võimalik kasvada nii Inimesena, kui ka ühes,
siis ei ole kohta ega aega selleks, et edastada moonutatut teavet ega
ka keelduda teise poolt välja öeldu vastu võtmisest.
Täiskasvanu
teab ja tunnistab enese vastutust ja tagajärgi – tema jaoks on
selge, täpne ja aus info väärtuslik. Lapse rolli kandev inimene on
see, kes mängib enese ja teiste tunnetele rõhutades ja rõhudes – laps on
selgeks õppinud, et manipuleerides, suudab tema teist inimest teiseks muuta/ muutuma panna –
see, järgi proovitud ja tõeseks tunnistatud, info annab teadmise,
et teise tõde ja soovid ei ole olulised ega määravad sest, kui Laps
tahab/ vajab teisiti – siis saab olema teisel moel – Lapse jaoks
sobival/ õigel viisil.
See info annab Lapsele, kes ei PEA valede
asjade ja lugude eest vastutama, suuna, kuidas tegutseda ja mil moel
mitte. Ja nii need suured Lapsed oma suhteid, üsna huvitavalt, selgeks proovivad
selgitada, sest üks ja seesama info on neil kõigil samasugusena olemas. Neist keegi ei taha jääda välja ja eraldi - saada vale tähelepanu osaliseks.
Just vale tähelepanu oligi see, millest manipuleerimine ja AOP rollide mudel alguse sai - last vaadati tema jaoks valel moel - tema osaks said Lapse rollis olijale mitte sobivad ja ülekohtused kogemused - tema koges füüsilist/ vaimset vägivalda, tema ette pandi piire, tema ise pidi võtma vastutuse enese olemas olemise ja tegude eest - tema ei tahtnud olla see KES - kes ta, vale tähelepanu ees ja käes, näis olevat - ei Laps, vaid enese uskumustest tulenev roll. See vale olemine / vale nime kandmine - oli lapse valik, kuid ennast ära kaotavast ohust päästev Laps jäi uskuma, et teise inimese tegu/ sõna/ hääl/ valik muutis teda teiseks.
Võib ja saab inimesele öelda – Sina oled vaba – kogu Sinu elu
on Sinu enese kätes ja teha – vali ise, kuidas Sa elad ja ennast
lood. Harva kohtab see info mõistmist – avatud vastu võtmist.
Sagedamini näivad need sõnad tegevat haiget või solvavatena –
inimene tahaks ju, kuid ei saa – kas siis teine ei näe või ei
mõista seda.
Inimene loeb üles väga erinevaid põhjendusi, miks olevast
erinevalt ei ole võimalik. Inimene valib vastuseks pisarad,
eitamise, vaikimise või viha, sest sõnad näivad teda narrivat ja
maha tegevat – teised ju, Maailm ju, vahendite ja ressursside
puudus ju jne. Kui oleks teisiti, küll siis saaks olema teistmoodi -
kuid ei ole juuuuuuuu!!!!
Põhjused, mida inimene üles loeb, märgivad vabaduse puudust –
lahendusi toovat ja loovaid võimalusi selles nimekirjas ei ole.
Inimene ei näe, et ta on vaba – ta usub, et tema tee on
takistatud. Ta kogeb täiesti tõeliselt ahistatust ja piiratust, kui
kogeb enese kaotust. Ta ei ole valmis kuulama ega nägema, et tema
ise on see, kes valib endale sel moel öelda ja näidata.
Inimene ei vali olla vaba, sest on midagi väga olulist, mida ta
tahab – ta tahab saada teadmise, et Maailm allub tema kontrollile
ja tema saab endale vajamineva kogemuse – kindlas keskkonnas, ühe
tunde asemele teise - vajamineva tunde. Ta ei lase oma tahtmisest
lahti ja sellepärast on ta justnagu lind, kes maandus vasttõrvatud
katusele – nokk kinni (põhjus) – saba lahti (argument)
– saba kinni (tõestus) – nokk lahti (selgitus) –
ongi ära tõestatud, et ei ole võimalik lendu tõusta.
Välises Maailmas võivad olla tuhanded erinevad võimalused täiesti
vabalt saadaval, kuid kui inimese sisemuses ei ole vabaduse tunnet
ega kogemust, siis ei ole seda ka välises. See inimene, kes ei ole
seesmiselt vabaks saanud ega mõtestanud enese osa enese loos –
jääb vabaks murdma. Vabaks murdmine tähendab püüdu pääseda
ahistavast ja piiravast puurist välja – inimene on asjaolude,
põhjuste, tingimuste vang – seega ei ole tal võtit, mis avaks
ukse vabadusse.
Inimene võib mõista, et ta soovib vabaneda vanast ja vanaga
seonduvast, kuid ta ei pruugi mõista, et selle tegevuse eesmärk on
seotud kontrollimisega. Inimesel on oma arved õiendada - ta tahab
pääseda sellest kontrollimisest, mis ei allunud tema kontrollile –
ta tahab ennast kehtestada, kuid see peab olema ära tõestatud üle
olemine – temal tuleb omada kontrolli välise üle sel moel, et
väline allub inimese tahtele.
Inimene vajab kogemust, et ta kontrollib seda, kes kontrollis teda –
ta suudab panna seda teist enda tahtmiste järgi tegema. See on tema
eesmärk, mis peaks andma talle vabaduse. Need on vana aja armid –
laps ei saanud enesele vajalikul ja olulisel hetkel tuge ega
mõistmist, vaid pidi alluma – kuuletuma jõule ja/ või sõnale.
Suureks kasvanud Laps otsib võimalust, et taastada möödunu –
anda endale võimalus vastu põrkuda, teist takistada ja murda ennast
vabaks ning ära olnust välja. Selline inimene otsib ja vajab
Agressorit, kes, proovides Last kontrollida ja allutada, avaks
möödunu ja lahendus saaks sündida. Lapse elab sellise tõe ja
teostuse hetke ootuses.
Kuid siis, kui puudub väline agressor – kunagine agressor ei olegi
enam agressor või teda ei ole enam olemas või on valitud (enese
lugu mõistmata) ühe asemele hoopis teine – siis on inimesel
iseolemise vabadus olemas, kuid ta ei vali selle sisse astuda - tema
tahab vana aja mudeli sisse tagasi.
Kui inimene ei saa teostada plaan A-d, siis läheb käiku plaan B -
vajades kogemust, et tema ise kontrollib olukorda, siis ta käitub
ning valib sel moel nagu temal, Ohvrina, oleks Agressor olemas –
need on katsed, kuidas panna kedagi teist agressori rolli vastu võtma.
No vot ja kui siis saavad kokku Ohver, kes vajab Agressorit ja
kunagine Agressor, kes ei vali enam vana rolli ning proovitakse
iseennast ja suhet lahendada, siis on käes segadus ja mõistmatus.
Inimesed on, info öeldakse välja, kuid lahendust ei sünni –
eesmärgid on erinevad. Tegemist on erinevate rollipaaridega - kahe
erineva lavaga.
Jõuetus, viha, mõistmatus ja frustratsioon – näiliselt on kõik
võimalik, kuid tegelikkuses ei ole – ei ulatuta teiseni. Teine ei
ole õige, kuid ei mõisteta miks. Mõlemad tunnevad, et sellisena
nagu nad on neile ei ole teise loos kohta. Ohver ei vali olla enese
tee eest vastutuse võtnu ja võrdsetena lugu nägev ei vali olla
Agressor. Ohvri piirid on jäigad ja muutumatud – tema vajab
kindlat kogemust ega vali sellest loobuda. Teine otsib ühist lahendust - seda, kuidas on võimalik, kuid nii, et mõlemad vastutavad oma osa eest ja kedagi ei vähendata.
Ohvri lahendus, sellises olukorras, on valida endale Agressori roll –
kasutada sõnade ja füüsiliste väljenduste jõudu, et allutada
teist enesele. Teine peab ennast kaitsma ja astuma vastu – voilà - Agressor on sündinud ja vana mäng saab alguse – nüüd on
võimalik ennast lahti murda – kasutada sõnu ja tõukuda eemale –
öelda ennast välja ja kasvatada suuremaks - kuid ei Inimesena, vaid
teist vähendades – parim, mida Ohver suudab.
Aeg on mööda läinud, kuid Ohver ei ole mõistnud ega vaadatud otsa
tegelikkusele – enese teele ja iseendale olevikus. Enese piirid on
jäänud ajale jalgu – ollakse ja elatakse endiselt nii nagu oleks
olevikus olemas see, kes teostab ülekohut. Piire hoitakse paigal, et
hoida Agressorit kindlas paigas – piisavalt kaugel ja enesele
kuuluvast väljas. Ohver on kaitsmas enesele kuuluvat – ise ennast.
Seda iseennast, kes koges valu ja vähendamist – kes, oma
elustuvates mälestustes, kogeb endiselt – ehedalt.
Kui üks ei taha, siis teine ei saa – loo vastas pooled kutsuvad
teist oma etenduse lavale – üksinda ei saa nad lugu lahendada –
mõlemad tahavad minna tagasi, sest pooleli on jäänud vastutuse
jagamine – kellele, kui palju kuulub. Ohver ei vali võtta
vastutust, enese osa eest loos, sest, tema tõekspidamiste järgi,
ohvriroll kuulub õigusega temale - üle elatud kogemuste kaal märgib
teda selle kandjaks.
Ohver ei ole nõus enese rollist loobuma – ta ei saa teist rolli
valida, sest ta vajab õiget kogemust. Ta on kurt ja pime enese
sammude ja valikute tagajärgede kohta – tema ei ole midagi valesti
teinud. Ta ei mõista, et tema enese areng on toonud teda sellesse
kohta – ega aeg ja inimesed seisa paigal. Tema vajab süüdlase
nimetamist, kes võtaks toimuva eest vastutuse ja kannaks karistust –
see on Agressor, Ohver, Päästja rollide mudel, mida valib Laps, kes
tegeleb enese päästmisega – mis siis, et enam ei pea ega ole vaja
– tema vajab enese jõu sihipärase ja eduka kasutamise kogemust.
See, kes on seadnud piirid enese kaitseks, ei loobu neist
vabatahtlikult ja ei nõustu, suhte parandamiseks/ paremaks tegemise
nimel, läbirääkimistega – need näivad rünnakutena ja ülekohut
tegevatena – on hirm enese kaotuse pärast. Muutus loos ja
vaatenurgas tähendaks enese valeks nimetamist, kuid Ohver ei saa ega
ole nõus olema vale – st teist rolli valima – tegemist oleks ju
enese kaotusega – enesega samastatud rolli kaotusega.
Minnes kuhugi sööma/ ööbima ja midagi kogema/ tarbima ning
makstes saadu eest, siis on inimene vahel rahulolematu – ta
kritiseerib ja näib, kogetut ja tema jaoks toodut/ loodut/
eraldatut, laitvat või maha tegevat. See võib olla harjumuseks
saanud tegevus, et inimene valib arvustada seda, millest ta osa saab.
Kuid see võib olla ka sõnum, mida ta ei mõista – mis on see
info, mida ta endale või kellegi teisele edastada tahab.
Inimene on läinud ja osalenud, et saada kogemuse osaliseks.
Arvustades – puudusi esile tuues - ta tõestab, miks see või too
ei ole tema jaoks parim ega täit kiitust/ tunnustust väärt.
Inimene ei vaata enese sisse – teda tegudele sundivale tundele
otsa. Inimene kogeb, millegi olulise kaotust ja ta proovib
teadmisega, et selles kohas teisiti ei saa ja muutust välises ei
toimu, toime tulla.
Pidades enese võimalusi nigelateks – enese või kellegi teise
poolt välja valitut ei saa muuta ega vahetada, sest selleks puuduvad lisa ressursid/ oskused/ võimalused/ aeg – kogeb inimene, et tema peab
leppima vähemaga siis, kui see, mida ta on enda poolt antule vastu
saanud, ei ole enamat võimaldav sellest, mida ta ise on võimeline
endale andma. Rahulolematus süveneb, kui selgub, et kogetav jätab
ta ilma ka sellest, mis ja kuidas on tema jaoks oluline ja mis temal,
ilma raha maksmata/ teenust tellimata/ kohale minemata, on mujal olemas.
Kritiseerimine ja arvustamine näitavad, et inimene ei nõustu oma
kaotusega – ta kahetseb, et ta maksis – ta otsib süüdlast ehk
korvajat sellele teadmisele, et tema andis enese oma ära ja sai selle eest vastu seda,
mida ta sel moel ei soovinud kogeda. Nähes ja kogedes, et temale jäi
alles vähem, on tegemist (ala)teadliku kaotusevalu läbi töötamise
protsessiga. Kuid inimene ei näe seda protsessina, vaid
ebaõiglusena, sest varju jääva tunde pinnalt tõuseb üles
pahameel – solvutakse, sest olukorda leevendav viha ei lahenda ega päästa valest ära.
Inimene on jõuetu, sest tal tuleb edasi olla – tema peab leppima
sellega, mida tema ise endale ju ei valinud. Tegemist on lapse ja
täiskasvanu rollide vahelisse etappi kinnijäänuga, kes usub/ mäletab/ vajab, et olukorra lahenduseks tuleb kusagilt täiskasvanu, kes vahetab ära ja ümber
selle, mida Laps ei ole nõus sellisena kogema.
Kaotusevalu märgib
pooleli jäänud protsessi – tahtmatust/ suutmatust vastu võtta
teadmist, et seda teist ei ole tulemas ega olemas - on ainult tema ise, kes valis ja nüüd, kogedes, maksab oma valiku eest. Tegemist on teadvustamata nõustumatusega, sest tähelepanu ei ole suunatud tundeinfo teadlikule vastuvõtmisele, vaid tunde tundmisele enese sees - sellesse tundesse on salvestatud info, et sellistel tingimustel ja asjaolude kokkulangemisel on tegemist Maailma poolse hoolimatusega lapse vastu ja osutamisega, et Maailm ei tegele lapse vajaduste täitmisega.
Vahetu kogemine, et Maailm ei allu lapse kontrollile - väline päästja/ kordategija puudub - märgib eluohtlikku olukorda/ situatsiooni. Arvustamine, kritiseerimine, virisemine näitavad, et endiselt on kehtimas Lapse aja mõttemudel suureks kasvanu valikutepagasis - tegemist on jonnimise ja ümbertegemist ootavatele vigadele osutamisega - laps ise ei saa - tema elu on ohus.