Pahupidi Maailm

 

Taas olin olnud ja elanud ühes painajana kestvas hetkes – olin suhtlemas inimestega, kellega ühes ei olnud hea olla – ei olnud seda neil ega olnud ka minul, kuid me pidime ühes olema – meie ei tahtnud, sest meie ei olnud valinud – kuid see oli sõna PEAB, mis sisaldas kohustust ja see sidus meid kokku. Proovisin parandada olemist, püüdsin lõpetada tundmist, tahtsin välja ja eemale, kui sain aru, et ei olnud minu võimuses muuta olevat. Olin soovinud enamat, kui oli selle koos olemise mõte ja sisu – meie sõnad, teod ja ressurssidega panustamised lähtusid erinevatest peaeesmärkidest – igal oli oma.

Otsustasin ära, kui olin kohas, kus tundus olevat ohutu võimalus astuda ühisest suhtechatist välja – enam ei sõltunud ma teiste suvast. Valisin ära, et enam ei vali ühes olla – võin suhelda, kui vaja, kuid siis üks ühele ei kambas koos. Otsuse tegemise hetk ja sellele järgnenud sõrmede liigutused, ekraanil, andsid mulle tagasi rahu – lõpuks olin valest vaba – läbi sai see, mis oli olnud ahistav ja hirmutav. Hingasin kergendatult välja – lasin pingeseisundist lahti – enam ei pidanud enda kaitsmiseks valmis olema.

Kuid juba ülejärgmisel hetkel hakkas sees närima – seadsin sõnu ritta – alustasin oma otsuse põhjendamist. Tahtsin välja öelda enese sees olevad sõnad. Vajasin tähelepanu, et ära näidata, miks ma sellise otsuse tegin. Selline samm tähendas, et pöörasin oma tähelepanu - tähelepanule. Tundsin hirmu ja ärevust, sest ilma seletusteta võinuks mind vaadata valesti. Ilma ära rääkimata jäänuksin mina valeks, sest teine saanuks, tahtmise korral, ennast ohvriks pidada. Kuni kartsin, vale tähelepanu osaliseks saamist, ei leidnud lugu rahu – tundsin süüd, et ehk oleksin teise tulemuseni jõudnud või ikkagi suutnud jätkata näilises rahus.

Tegin oma otsuse selle info põhjal, mis mul selleks hetkeks kogunenud oli – chati loomise tegelik eesmärk, suhtluse tegelik eesmärk, tegelike inimeste väljajoonistumine taustale. Me ei olnud kokku saanud, et ära parandada katkiseid aegu – jõuda ühiselt pidavale pinnale ja astuda seal edasi – sest me ei olnud tegelikult koos, vaid sunnitud koos olema. Keegi ei tahtnud näha teise tõelisi tundeid ja seega me ei loonud ühes enamat, vaid jätkasime näilises, kuigi aegajalt pragunevas ja üksteist lõhkuvas, rahus, kuid tegelikult ikkagi vales – tundsin ennast piiratuna ja kontrolli alla olevana ja nii piirasin enese väljendust ja kontrollisin oma sõnu.

Tegin lõpliku otsuse – välja astuda – võttes lõpuks vastu teadmise, et selle ühenduse sees oli, terve ja turvalise ühes olemise jaoks olulise, info teada saamine raskendatud ja ka võimatu - kirjapandud sõnad ei läinud kokku reaalsete tegude ja tegemata jätmistega ega välja öeldud sõnadega. Polnud pidavat selgust, mis, kuidas ja kus tegelikkus on – jätkamine tähendanuks vales jätkamisega nõustumist.

Vahel lähevad soovid täide – kätte jõudis see hetk, mil sain võimaluse öelda välja oma sõnad – põhjuse, miks ma tegin oma otsuse teoks ega leppinud olemisega kohas, mis ei olnud ega loonud head. Loomulikult ei tähendanud sõnade lendu laskmine seda, et rahu oleks maale laskunud ja mind oleks mõistetud – loomulikult sain ma kuulda vastu sõnu – ühte ja teist öeldi välja. Öeldi, et vaata seda, milline ise olid, kuidas ise tegid – kui oleksid olnud teistsugune ega poleks teinud ega olnud, siis oleks halb kogemus hea olnud. Kuna ise ei olnud, siis ka teisiti ei olnud.

Mida iganes võib tahta ja püüda uskuda, kuid tegelikkuses ei oleks seda teisiti olemist ikkagi olemas olnud, sest oli nii nagu oli ja ka kogemused olid sellised nagu need olid ning seega sai ka tulemus selline nagu ta sai – enese teekonna hindamine ja selle eest hinna maksmine. See on enese selgus – teadmise vastuvõtmine.

Kuid inimene ei oleks see huvitav tundeminaga inimene, kui ta ei astuks, lahtkelt lahti hoitavasse, lõksu tagasi – usutakse sõnu, ollakse pime olemas oleva info suhtes – muudetakse ennast, püütakse olla see, teise sõnades kirjeldatud, õige, et saavutada ära olnule see maalitud tulemus. Kuid info, mis oli ja on olemas – see on olemas. Värvilised, näpuga osutavad, nimetavad, manipuleerivad, sundivad, meelitavad ja lubavad sõnad loovad illusiooni, mis ei tähenda samme tegelikkuses, vaid tabamatu püüdmist – näilise pildi sisse astumise tagajärjeks on kukkumine, vastu põrkamine, haiget saamine – valed ei ole enese tee, vaid teise nägemus – tolle teise enesevajaduste rahuldamine – lisa energia kasutamine enese huvideks.

Teise manitsevad ja „teed” näitavad sõnad lähtuvad tahtmisest omada vajalikku rollipartnerit – hoida teist enese vajadust/ sõltuvust rahuldavas rollis. Sõnades näidatud tee järgmine ei tähenda vabadust ja igaühe piire austavat koos olemist, vaid vajamineva söögi alal hoidmist – vampiirlust, parasiitlust.

Püüd, olla õige, tähendaks teisele meelejärgi olemise poole püüdlemist – kuid see ei ole enese teadlik olemine, vaid teise sõnades kujuteldu vastaspoolena olemise poole püüdlemine. Inimene ei taha olla halb – ta tahab, et teda nähakse heana ja seega ta püüab kujutlust ega märkagi, et sõnade taga olev info tähendab – sundust – pead olema – varju jääb sõnum – sel juhul saab teine olla. Survestatakse, sest arvestatakse iseendaga, kuid ei sellega, kelle olemine annab võimaluse kogeda vajaminevat tunnet.

Olin tundnud hirmu – pelgasin, et ei oska tabada seda hetke, mil pean ise ennast kaitsma – kartsin, et, head uskudes, astun lõksu - naeratav nägu ei olnud tähendanud head ja turvalisust, vaid rünnakut, välja naermist ja halvustamist. Kallistav käsi ei olnud tähendanud hoidmist ja turvatunnet, vaid näilisust ja pealispindsust, samal ajal, kui tegelikud teod, plaanid ja mõtted ei tähendanud sama, vaid hoopis vastupidist. Olin kaasa läinud pahupidi Maailma reeglitega – „Püsi, püsi! – ära astu välja ja Sa muudad oma kogemusi!” Pahupidi Maailmas tähendas vaimne ja füüsiline vägivald armastuse ja ühtekuuluvuse väljendust ning inimese vähendamine leidis toetust ja õigustust.

Kui inimene varjab infot, mis aitaks luua enamat ega vähendaks, siis ta ei ole avatud, vaid sel juhul peab ta infot vahendiks, mis aitab teostada enese jaoks vajalikku eesmärki. Sel juhul on info kaup, mida vahetada ja relv, millega manipuleerida ning mille jagamata jätmine tähendab vastutuse võtmisest loobumist.

See, mida ei ole, seda ei saa elus hoida – saab näiliselt alles hoida, kuid see tähendaks, oma energiaga, tühjuse täitmist. Rollisõltlasele vajaliku rolli sisse surumisega nõustumine tähendaks enese, kui puulase või tohtlase, energia ja ressursside peremehe hüveks ära andmist. Rollisõltlasega suhe tähendab madaldamist ja vähendamist –  energiat võtmist, kuid ei vastu andmist - elu ja olu võimalus ühes saagu vajaduseks - püütakse olla kujutluses loodu. Saadakse vabaks, kui julgetakse, ilma, näiliste kindlustunnet andvate, kuid tegelikult teed takistavate sidemeteta, iseendana olemas olla ja enese teel astuda.

Marianne

30.06.2023.a

Päikese vari

 

Halvav hirm ja paanika – on eluohtlik teha järgmine samm – Eiiiii! Ära teeeee! Püsi paigal, ära astu edasi – ära loo kontakti! Tõeliselt eluline situatsioon. Mida ma kartsin? Miks ma ei tohtinud – mis minuga juhtuda võis?

Oli aktiveerunud traumaatiline mälestus sellest, et kui ma küsin enese jaoks vajalikku infot, kuid ei saa selget vastust, vaid kohtan vaikimist, vastu nähvamist või välja naermist, siis ma olen ebaõnnestunud – mul ei ole õiget infot, et suuta olla õige ja tagajärjed osutavad minu valena olemist. Saan põlguse, hülgamise ja nimetamise osaliseks – kaotan võimaluse ellujääda kohas, kus usun, et olen vähem – sõltun teisest, kuna minust endast ei piisa.

Aegu oli mööda läinud, kuid muster püsis elusana – oli käes koht ja aeg, milles uskusin, et ei saanud teha valesid otsuseid ja samme, kuid infot ei jagatud või selle eest, mis sain, tuli ebameeldivate sõnadega kohtuda – kohtusin möödunuga – miski ei olnud kuhugi kadunud – ärevus, paanika, meeletu hirm – palun päästke mind välja – ära ja eemale – see, mida kogesin, ei olnud hoidev ega hea – see ei olnud austav, vaid vähendada püüdev ja olematuks teha tahtev.

Kasvasin üles kodus, kus minuga ei jagatud seda infot, mis peitus pealispinnal oleva rollinäo taga, suletud uste varjus, keelavate käskude all, vaikima nõudvate sõnade sees. Õppisin päästma, et päästa ära ise ennast. Õppisin ennetama, et suuta olla valmis. Õppisin varjama, et vältida valesid reaktsioone. Õppisin lobisema, et suunata tähelepanu ohututele teemadele. Kasvas vajadus tähelepanu järele – tõstva ja hoidva tähelepanu järele.

See oli enese tarretamine, vaikima sundimine, käskude täitmine, meelejärgi olla püüdmine, et jääda ellu kohas ja ajal, mil kogesin varjule jäävast tulenevaid tundeid, reaktsioone, otsuseid ja tegusi – nähtamatu jõud suunas ja määras minu elu. Nähtamatu suurus hirmutas – selle hirmuga sunniti vastama ootustele, olema kuulekas, täitma käske, et mitte äratada seda, mis püsis varjus ja millele nime ei osanud anda.

Elasime koos, kuid need olid ebaterved suhted – häiritud kommunikatsioon – traumajälgedega inimene kasvatas üles traumaatiliste kogemustega lapsed – elu vingerpuss – lastest said vanema tunnete eest vastutajad. Laps pidi olema balsam vanema hingele, kuid ebaõnnestus sellel teel, sest laps sai tundma varjudes püsijat, keda vanem ei tahtnud ise kohata. Laps sai püsiva trauma, sest ta ei teadnud ette, millal vanem avaneb ja koletis välja pääseb. Lapsed võtsid vanema mustri üle – erineval moel, erinevates kohtades – kuid üks oli neis sama – keegi teine vastutas selle tunde eest, mis elas varjude sees.

Olingi sõnale kuulelik – hea laps, õppisin kaotama ise ennast, kuulama seda ja kuuletuma sellele, kellest heaolu sõltus – müüsin ise ennast. Elasin vastuolus, enese vaikuses, suunates ennast asendutegevustesse. Kohtasin vaikijaid – olin ja elasin koos nendega, kes ei jaganud infot eneste sees toimuva kohta. Seega astusin üle ja tallusin varvastel. Seega olin hoolimatu ja ära kasutaja. Seega tahtsin saada ja hoida enesele. Olin Mina ja oli mina. Täitsin teiste vaikuse ja nende poolt jäetud tühjuse iseendaga.

Minu otsused on lähtunud minust – olemas olevast infost ja kompamise teel tehtud valikutest. Need ei olnud ega saanudki ollagi vaikijatega õiglased. Ma ei ole ega olnud süüdi ega ka karistust väärt, kui mulle ei antud ega anta infot, mida saanuksin/ saan kasutada, et luua tasakaalu oma sammu tegemisel. Ma ei vali enam mängida ohvri ega süüdlase mängu. Mina ei võta vastutust teise „kannatuste” eest – mina ei ole teise tunnete autor ega teise varjudes püsivale nähtamatule toit.

Kui minu käest ei küsita ega mind ära kuulata, vaid otsustatakse kellegi teise sõnade ja enese vaateprillide järgi, siis ei ole see mina, keda nähakse, vaid – soovnägemus – teise vajadus olla valitud rollis – vajaliku info jagamata jätmine ja olemas oleva kaalutletult töötlemine on üks edukas viis, kuidas kindlustada enda poolt välja valitud rollile rollipartneri olemas olemine. Nii saab too teine olla, enese sees ja nähtavalt väljas, õige – vähendades sellega oma hirmu, et ta ei ole ega saa olla see kes ta on – temas ei ole väärtust. Kui teine on vale, siis tuleb kohtuda oma tundega iseendas. Kui teine on Vale, siis saab olla Õige - tunne magab.

Marianne

23.06.2023.a

Palun - võtke minult mu koorem

 

Inimene teeb oma otsuseid ja valib samme olemas oleva ja ka oletatava info põhjal. Kui jalgratas on selliselt katki, et temaga sõita ei saa, siis on selge, et sellisena on ta sõidukõlbmatu. Kui tahta sõita, siis on vaja ratas ära parandada või töökorras oleva vastu vahetada. Kui inimsuhted on katki, kuna neis on tulnud ette vastu ja pihta käimisi, siis sageli jätkatakse nii nagu ei oleks midagi olnud. Suhtejalgratas on küll katkine, kuid mingil moel saadakse siiski edasi sõita või veetakse seda meelepetteks kaasas.

Katkise jalgrattaga on lugu lihtne, kui sõita ei saa ja vana korda teha või uut osta ei ole võimalik, siis käiakse jalgsi või valitakse mingi muu sõiduvahend. Inimeste vaheliste suhetega on keerulisem, kui suhtejalgratas on katkine, siis see tähendab, et suhe on takistatud. Kui suhe ei toimi mõlemaid pooli toetavalt, hoidvalt ega rahuldavalt, siis see tähendab, et rahu ei ole. Kui ühes või ka mõlemas osapooles ei ole rahu – ei olda suhtega ega enese positsiooniga selles rahul - siis see tähendab varjatult või avalikult sõjapidamist ja enesekaitse teostamist.

Kui ei olda olemas oleva suhtega rahul ja soovitakse seda parandada – enese olemist paremaks muuta, siis selleks, et see õnnestuks, tuleb mõlemal osapoolel avaldada soovi ja panustada - ühiselt. Sõnades võib öelda ühte, kuid kui teod ja väljendused ei kinnita sama, siis võib, silmi avades, avastada, et ratast enam ei olegi või ei istutagi ühisel rattal või sellel istudes proovitakse sõita erinevatesse suundadesse. Ollakse koos ja suheldakse, kuid ei taheta koos ja ühes olla. Kuidas see nüüd nii siis läks?

Olen tundnud süüd – väga sügaval enese sees ja pikaajaliselt. Ma ei mõistnud miks. Siis tajusin, et tundsin süüd, kuna minu suhted, teiste inimestega, ei ole kestnud. Hoolimata enese olemisest, püüdlustest – need ei ole vedanud välja, vaid on katkenud või sumbunud. Kuna väga paljudest suhetest ei ole saanud asja, siis tundus, et minust ei ole olnud asja. Uskusin, et viga oli minus – mina ei osanud, mina olin vale – mina pidin olema mingil moel süüdi. Keegi pidi ju olema - kui mina jäin välja ja ilma ning purunenud lood jäid minu seljataha, siis pidin see olema mina. Teistel näis/ näib õnnestuvat ja kestavat – ju nemad, siis oskasid ja oskavad olla õiged.

Viimased kuud olen elanud ajas, mis tähendab kriisi – ema lõpumeetrid ja tema surm muutsid ja liigutasid süsteemi– energiaväli korrastub. See, mis on olnud olemas, kuid püsinud varjus, see tõusis pinnale ja sai nähtavaks. Olen elanud peres, mis tähendab katkisi ja katkestatud suhteid – neid oli enne mind, neid sündis minu ajal ja need on käinud minuga kaasas. Ema surm tähendas ühtäkki ühist teed nendega, kes olid mind oma elust välja jätnud. Korraga oli taas olemas suhtlus, mis tähendas taaskordset sõitu sõidukõlbmatul suhtejalgratal – see oli olnud minema visatud ja seda ei olnud tehtud ega teinud me ka nüüd korda.

Tahtmata koos olla, sõitsime sellisel jalgrattal koos, sest pidime koos olema. See ühine sõit ei ole hea olnud – see ei ole olnud hoidev, toetav ega mõistev, vaid varjatud sõda enese õiguste eest ja rahu nimel – enesekaitse teostus. Olen pidanud olema koos inimestega, kes mind ise, kõrvale ja ühes olema, ei valinud ja võimaluse korral oleksid suhtlemise korrapealt lõpetanud. Ma teadsin ja tean seda, kuid ometi tundsin mina süüd, et ma ei saa ega ole osanud olla nii, et see suhe paraneks ja jääks kestma – ajutise hetke vältimatu lõpp on lähedal.

Inimene on üks huvitav mutukas, kes tunneb ennast olevat süüdi ka siis, kui temal on halb olla – ta kogeb vastuseisu, kuid tema ei saa seda muuta ega ära parandada – see sünnib teiste tahtmisel. Ta tunneb ennast süüdi olevat, kui ta on kohas, kus tal on halb olla - ta ei saa ise oma olukorda ära parandada – ta ei saa üksinda suhtejalgratast korda teha - see jääb katki – ollakse istumas erinevatel ratastel – ühine on vaid piiratud hetk. Olukord paraneb siis, kui astuda välja ja minna ära – lõpetada suhtlemine.

Perekondlikud suhted tähendavad, et sageli talutakse, lepitakse ja ollakse sunnitud elama vales – suhe ei tööta, suhe tähendab vaimset ja/ või füüsilist vägivalda, ülekohtu tegemist, eiramist, teiste vajadustega mitte arvestamist, enese vajadustest vaikimist – inimesed ei tee tööd iseendaga, vaid elavad enese sisse või ise ennast teiste pihta ja vastu välja. Tegemist on haiget saanud, pettunud ja solvunud Mina-dega, kes moodustavad, ühise sees, vastu ja poolt olemisi – grupeeruvad samanimelistega. Mis tähendab, et erinimeline on olemas olevas sees, kuid teiste hulgast väljas. Tervik on lõhestunud.

"Anna teisele andeks, lepi olukorraga – võta vastutus olukorra ja selle lahenduse eest endale – lase teisel nüüd olla – ega too tahtnud teha, meelega teinud, no juhtus – kõigil juhtub – mõni asi – kaua võib vana viha pidada. Mis sa ajad, ei ole midagi valesti - ise oled süüdi, sest tegid nii või jätsid tegemata – suu kinni. Läheme edasi – nii nagu ei oleks midagi juhtunud – alustame algusest – unustame vana jama ära. Vaikime edasi ja vaatame mööda." 

Võibki minna õnge ja loota parimat – jah, ehk olidgi ikka ise süüdi, ärritati teist või käituti valesti. Ollakse süüdi, kui ei taheta ebaõiglase ja ülekohut tegevaga koos olla. Ollakse süüdi, kui ei saa muuta, et muutuks. Ollakse süüdi – kuid, kas ikka ollakse, kui teise käitumine otsib ja leiab õigustust - põhjus on see Kes on Vale, kuid see ei tähenda vastutust enese osa eest.

Vot, kui juhtubki, sest ikka tuleb ette, siis on lõhkuja samm taastada tasakaal – võtta oma osa eest vastutus – teha koos tööd. Võõra vastutuse enesele võtmine tähendab süvenevat süüd – inimene ei saa iseendale tehtut ise korvata – see on süü enese ees, sest teiselt vastust ära võttes luuakse veel suuremat ebavõrdsust.

See, kes ei hooli suhte tervisest, see ei hooli sellest suhtest, kui võrdsete liidust. See näeb selles suhtes võimalust midagi omada/ saada või kohustust olemas olla – ei saa rollist loobuda ega selles mängimist pooleli jätta. Mõlemal poolel on õigus enesele, kuid ka kohustus ilma süüdistusteta öelda välja raskused ja nägemuse sellest, kuidas on hea. Jättes õigel hetkel ütlemata, ei võta inimene vastutust enese heaolu ega terve suhte eest – mitte keegi muu ei tea inimesest endast, kuidas ta ennast tunneb. Teatakse küll, kuid ei öelda, sest on hirm, et mis saab siis, kui öelda. Ei öelda, sest on hirm üksinda jääda, rünnakut kogeda, kaotada, karistada saada. Ei öelda ka siis, kui ei taheta olemas olevat parandada.

Kui üks ei ütle midagi – vaikib sellest, mis tuleks välja öelda, kuid kui teine ütleb, kuid esimene ei kuula või sõidab soovidest üle, siis on tegu lastega, kes on küll täiskavanu suuruses ja elusituatsioonides. Tegu on lastega, kellel on või kes vajavad, et kõrval või kusagil läheduses oleksid olemas täiskasvanud, kes lahendavad keerulised lood ise ära, võtavad vastutuse ja annavad andeks ning selleks, et mitte kogeda lapse, vastupurskuvaid, tundeid, vaigistavad tolle tundeid kingituste, rahaga, söögiga, asjadega, vaba ajaga, vaikimisega, maha vaikimisega jne – eesmärk on välise rahu taastamine – antakse tasu selle eest, et tundeis laps vahetataks oma väljenduse ära.

Tundub ebamõistlikuna kulutada aega jonnile või pisaratele või vihale – asjad oleksid saanud ju korda, igaüks oma tegemistega edasi minna, poereisi seljataha jätta, ühiselt aega veeta. EI tähendab EI – milleks nõustuda, kui on võimalus, et see ei pea, vaid sellest saab JA. Vanem, kes ise ikka veel laps, ei pea teise lapse survele vastu – ebamugav on kogeda EI-le vasturünnakul olevat last. Laps kasutabki võimalusi ära – ta saab edasi laps olla – ta ei pea võtma vastutust, ennast ega endast vastu andma – tema on see, kellele antakse.

Süüdi olev laps võtab õige lapse vastutuse endale, las teine olla. Jalgatas on katki – selleks, et ühes sõitu jätkata, tuleb luua ühine ja kokkulepitud alus – sõidukorras jalgratas. See, kes ei võta tahtlikult või näe vajadust võtta vastutus, sõidab teise kukil ja arvel. See, kes ei anna teisele võimalust võtta enese eest vastutust – ei jaga selget infot ega seisa oma Ei-ga kindlalt – see tahab, et teine sõltuks temast – kestaks ohvri ja süüdlase roll – selleks tulebki luua olukord, kus teine saab kasu – kasutada seda, mille eest tuleb hiljem maksta. See annab võimaluse näidata ja ette mängida tõestatud tõenditega, kuidas kannatatakse, kuidas teine on võlgu. Võlgu tagasi nõudev ei pea oma kahjutasunõudvate sammude eest vastutust võtma – kõik on põhjendatud, ka füüsiline ja vaimne vägivald ning ka valed.

Kui otsustasin vaadata süü sisse, siis avastasin, et kui võtta ette info, mis olnud olemas – vaadata seda ilma tunneteta ja uskumuste ning vajadustest tulenevate soovideta, siis võisin tõdeda, et need suhted, mis olid katkenud, ei olnudki mõeldud igavesti kestma - need olid lõpuni käidud. See tähendab, et mina ei olnud süüdi, kui minul, üksinda, ei õnnestunud neid elujõulistena hoida. Olin tundnud süüd enese sees ja ees – ebaterved suhted olid halvad kogemused.

Süütunne sundis – PEAN – omama, hoidma, töökorda tegema – ära päästma. Ebaõnnestumised tõid kaasa tõiga, et tundsin häbi – mina olin enese häbi. Pidev süüdi olemine ja õigeks mõista saamise võimatus kasvatasid viha. Vajasin viha, et anda enesele jõudu olla koos inimestega, kes ei tahtnud minuga ühes olla. Tegelikult me ei saanudki olla, minu mõistes, ühes, sest meil ei olnud kasutusel ühine jalgratas, vaid erinevad rattad ja ka teed olid teised jalge all – me kohtusime, kui möödusime või juhtusime ühel ajal ristmikule. Ma ei saanudki neid koos olemisi venitada kaugemale ajast, kus oli nende olemas olemise aeg olnud.

Annan enesele aega leinata seda, millele nägin võimalust, kuid mis jäi olemata. Olemata jäänu oli olnud olemas – kuid alguse võimalus ei tähendanud teostust. Minu puudutusest ja soovidest ei sündinud jäävust. Öeldakse et, mida külvad, seda ka lõikad - möödunu algused olid tähendanud valitud rolli – kindlat rolli ja rollipartnerit – ei muud. Seega, lasen lahti neist rollidest, mille kostüümid jäid tegelikult teatrilao nagidesse ja riiulitele.

Marianne

22.06.2023.a

Arvete klaarimine

Mind kasutati ära – see on mingi ajavahemiku kokkuvõte – selle aja sees ära antust ei olnud kasu, sest midagi jäi puudu, mis oleks antu korvanud. Mind kasutati ära – see on haav inimese sees – selles ajas, teine sai või selle lõppedes, jäi teisele rohkem, kui andjale – teine sai andja arvelt kasu. Sina kasutasid mind ära! - justkui oleks vägisi ja vastutahtsi ära võetud – andja pettumus tähendab tõestust, et saaja pettis välja, sest andjale jäi ju vähem, kui enne oli või jäi saamata see, mille ta oleks pidanud tasuna saama – lugu ei lõppenud õiglaselt.

Kui üks andis ja teine võttis vastu, siis on tegu tõsiasjaga, et saaja kasutas andja poolt antut, kas enese kasuks või selleks, milleks oli vaja – tema sai selle toel seda, mida muidu ei oleks saanud. Selle abil sai ta luua ja/ või olla enamat. Tundes, end ülekohtu ohvrina, ei ole andjal vahet, kas saaja kasutas saadut isiklikuks või laiema ringi tarbeks/ hüvanguks – saaja oli see, kes vastu võttis ja seega pidi jääma tolle kohustuseks hoolitseda tasakaalu eest.

Ära kasutamise lugu tundub lihtsana, sest süüdi peaks ju olema see, kes kasutas midagi/ kedagi ära. Seega oleks andja nagu ohver, sest tema saab lugeda ette enese poolt antud koguse ja nimetada selle väärtuse ning väita, et tema pole õiglast tasu saanud. Tähendab, et tegemist on tasakaalu otsimisega ja kahjutasu määramisega.

Sel hetkel, kui üks annab ja teine võtab, on antava hinna määramise koht – andjal tuleb otsustada ja anda oma otsusest teada ka saajale – antakse, kas kompensatsiooni eest või ilma. Selgelt tuleb välja öelda info – kui palju vastuvõtmine maksma läheb. Saajal on võimalus nõustuda, keelduda või omapoolseid ettepanekuid teha – tasakaalu otsida.

Inimeste lood teeb huvitavalt segaseks see, et sageli antakse justkui ilma – st kindlat vastu andmist ei ole määratud – antakse, endast või jagatakse oma, pereliikmetele, sõpradele, küsijatele, naabritele, külakogukonnale jne – kahetsus saabub kohale alles hiljem. Kahetsetakse siis, kui saaja ise või temaga ühes olemine ei ole sellised nagu temalt vastu oodatakse. Kahetsemine närib hinge ka siis, kui on antud ilma, sest ei saada, taheta või osata öelda EI. EI tähendaks selgust enese sees – teadmist ja ka selle väljaütlemist, miks ei saada või ei taheta anda või et ei anta, kui ei saada vastu. EI tähendab vastutust – kohtumist enese tagajärgedega – vastamisi tuleb seista teise tunnetega, kui too ei tule EI-ga toime või tahab seda ümber lükata.

Inimest on õpetatud jagama – andma seda, mis enesel on, et saaks ka see, kellel ei ole või anda sinna, kus antav muudab Maailma. Seega antakse sageli ilma, et oleks mõeldud enese peale – on sõna TAHAN või PEAN, sest ollakse asjaolude ja käitumisharjumuste vang. Kuna inimene on leidlik ja temal on oma ellujäämismehhanismid, siis sageli antakse näiliselt ilma, kuid tegelikult tahetakse midagi vastu – tunda end heana, päästjana, õigena, vajalikuna või teha saaja võlglaseks – tagasimakse küsimise võimalus tuleviku jaoks.

Ära kasutatu on see, kes tunneb, et tema vastu on teostatud ülekohut – teine on olnud halb – kuna võttis ära ja jättis andja ilma. Võttis, kuid jättis ilma tasust – Heast ja Vajalikust Tundest. Ennast ära kasutatuna tundev võis tegelikkuses saada vastu ja ka kasu, kuid ta ei hinnanud seda, sest ta ei näinud saadavas väärtust – see ei andnud või ei jätnud alles võimalust kogeda oodatud/ vajaminevat tunnet – saajale jäi vähem, sest ta ei võtnud teise poolt antavat vastu ja seega ta ei näegi teisepoolset osa andmist.

On olemas teadmine, mida vastu võtta ei taheta - tulemus on ka andja enese sammude tagajärg. Ära kasutatu eneseuhkus on haavatud – temaga käituti nii nagu ei olnud õige. Temas on tunne, millega ta toime ei tule. Andja ei taha seda tunnet, sest temale vajaminev tunne on võlgu jäänud. Ära kasutatu ei mõista, et ta vajab ja seega otsib võimalusi ühe kindla tunde kogemiseks. Selle asemel suunab ta oma tähelepanu ära antu, kui kaotatu, suurusele – kokku loetav materiaalsus ja aeg – need näitavad, talle ja ka teistele, tekitatud kahju suurust. Neid saab üle lugeda, meeles pidada ja vajadusel süüdlasele või ümbritsevale Maailmale ette lugeda – vot, kui need saaks tagasi või nende eest tasu, siis oleks Maailm õiglane, siis oleks lugu tasa.

Sina kasutasid mind ära – kõlab süüdistusena teise pihta, kuid see kõlab ka otsusena mingile sündmusele, koos olemisele, jagunemisele. Süüdistus toob kaasa enesekaitse ja vastu astumise – süüdi olemist ja häbi tunnet kogev inimene vajab enese õiguse tõestamist – võimalust enese õigeks mõistmiseks. Otsus toob kaasa protesti ja lootusetuse – koostööd ei tehta ja koosteed ei ole.

See, kes tunneb ennast ära kasutatuna, ei taha tegelikult lugu lahendada – ta ei taha välja astuda seisundist, milles ta on ega avatult suhelda sellega, kes teda „ära kasutas”. See on tema võimalus, miks ta ei pea tegelema tundega, mida ta kogeda ei taha. See on kogemus, mis osutab, et, hoolimata sellest, et andja andis, ta ei olegi ehk hea ega päästja ega õige ega ainus ega väärtus – ta on väärtusetu. Sellest tuleneb ka väljend – mind kasutati ära. Vahendit kasutatakse – vahendil puudub inimese väärtus. Vahend ei väärtusta ise ennast, sest ta on määratud, enesele või oma loojale, kasu tooma ja oma olemas olemise eest maksma.

See, kes tunneb ennast ära kasutatult, tahab oma tagasi võtta - andmist olematuks teha. Sina kasutasid mind ära! – see, mis antavast sündis – saaja, antut kasutades, lõi – seda ei saa andja tagasi, enese käsutusse ega enesele – sellest ei saa tema osa – seda ei jagata temaga. Teine sai võib-olla parema ja rohkema tähelepanu osaliseks – seega sai too võimaluse olla õige, hea ja parem. Sai olla õige ja parem teise arvel. Andja andis, kuid ei lasknud antavast lahti – sellel oli tagamõte juures – saaja oli vahendiks – andmine tähendas, et andja poolt antav lõi saaja – saaja sai olla tulemus ainult antava tulemusel – saajast oli saanud omand – andmine tähendas omastamist - vahendi loomist.

„Mina andsin, kuigi teadsin, et saaja ei hinda minu panust – ta ei väärtusta saadavat, sest ta ei ole seda küsinud. Mina andsin, kuigi teadsin, et tegin seda sellepärast, sest tahtsin ise midagi kindlat vastu saada. Mina andsin, kuigi teadsin, et andmine tähendas enesele liiga tegemist. Mina andsin, kuigi teadsin, et andmine tähendas vajamineva tunde ja õige tähelepanu otsimist - soovimist olla õige, hea, päästja, tubli. Mina andsin, kuigi teadsin, et saanuksin ja osanuks ka ise, ilma saadavata toime tulla. Mina andsin, kuigi teadsin, et ei pea andma.”

Andja tunneb süüd, sest ta ei saa muuta oma minevikku. Temas on hirm, sest ta ei tea, mida võib ta kaotada korduvas olevikus. Jah, tema ise andis, kuid siis ta ei teadnud seda, mis saab/ tuleb pärast. Tal on endast kahju – tema ise tegi endale liiga. Edasi aitavad sõnad – ma tunnen ennast ära kasutatuna – vähemana – aita minus luua tasakaal – aita mul leida tee iseendani. Aita leida vastus küsimustele - Miks ma valin anda ilma, et määraksin enese jaoks õiglase tasu? Miks, ära andes, ma ei lase antust lahti?

Sina kasutasid – on, enese sammude ja otsuste eest, vastutuse teisele jätmine. Sina kasutasid – on võimalus, kuidas olla tõestatult ohver. Võimalus olla õige ja saada õige tähelepanu osaliseks – tasu enese kannatuste eest. See tähendab info jagamist – kaalutletult ja suunatuna. See tähendab saadava info kallutatult tõlgendamist ja/ või teadmiseks võtmisest loobumist. See tähendab selge info vastuandmise vältimist. See tähendab, et oma jalgadel ei seista – jäetakse ära selgus - saan anda selliselt – tahan vastu seda – ei saa anda, sest .. – vastutus enese poolt tehtud sammude eest.

Lool on kaks osapoolt – andja saab anda, kui saaja võtab vastu. Kui saaja võtab vastu selle, millele tasu ei ole määratud, siis ta on osaline tasakaalutuses. Ta võtab vastutuse enese sammude tagajärgede eest – ühel või teisel moel tuleb tal maksta. Seega, et ennetada, tuleks tal seista omadel jalgadele ja küsida antava hinda, kui seda ei määrata, siis loobuda sellisest tehingust.

Kui saaja võttis vastu, sest ta vajas antavat või sai selle abil luua enamat, siis ta püüdis, müües ise ennast, olla andjale meelepärane - olla vajalik, kuulekas, õige, väärtuslik – olla nii, et temast sünniks, andjale, kasu. Saaja ei väärtustanud ise ennast – ta oli vahend toomaks/ andmaks enesele lisaks seda, mida ise ei omanud või ei osanud või ei tahtnud enesel vähendada. Ta võttis vastu ka hindamata jäetu, sest ka tema ise oli vahend, kes müüs iseennast, et saada juurde väärtust. Ta andis, andjale, kasutada iseenda ja selle väärtusliku, mida ta omas - tema andis iseenda, läbi selle, millega teine sai võimaluse luua enamat, Maailmale, kuid Maailm ei andnud, vastu tasu ega tähelepanu, temale, kui autorile, vaid sellele, kes sündis saadust. Andja, kes kasutas saadut, andis kingiks elu, kuid ta ei olnud elava looja - oma elu elav inimene on iseenda looja. Kuid saaja, andjana, oma kibestumuses, jäi ootama tasu enese töö eest - omaniku õigus on see, millest ta lahti ei lasknud. Ta ei andnud enesele vabadust - ohver kutsus süüdlase ka üle aegade tagasi - tema/ nende lugu edasi mängima.

Ja tulevadki tagasi, ühte ja samasse aega ning kohtuvad, teiste nägude ja nimedega, ning jätkavad, mõistamata, et lugu ei saanud alguse tänases, vaid kauges eilses, seni, kuni jõuavad mõistmiseni - miks ...

Marianne

21.06.2023.a

Ohvri ja süüdlase mäng toob hinged, üle aegade, taas kokku -

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/07/ohvri-ja-suudlase-mang-toob-hinged-ule.html

Võta veel üks tükk

 

Sageli imestab või kahetseb inimene tagantjärgi, et kuidas tema küll sai nii teha, nii öelda, nii mõelda, nii valida, selline olla. Inimene kogeb enese tagajärgi ja otsib neile põhjust. Inimene süüdistab kedagi või midagi või vajab süüdlast, et mõista enese ja Maailma kokkupuutepunkti. Miks on olevik haiget tegev ja ebaõiglane? Miks see ei ole soovide kohane? Miks peab olema kaotaja – millestki ilma jääma, midagi ära andma, valet kogema? Inimene otsib seda kohta, kus sai tehtud viga. Vastuse leidmiseks tuleb vaadata, kuidas ja miks mindi teele.

Inimene on kui lokaator, mis püüab ja võtab vastu signaale ümbritsevast ning ka iseendast. Inimene kompab iseenda tundeid, kaalub ressursse ja lähtub enese vajadustest/ soovidest. Inimene hindab, vaatab ja kuulab neid, kellega ta suhtleb ja seda keskkonda, milles ta asub. Kõik saadud info on oluline, sest iga algus, iga järgnev samm, iga valitud tunne ja tehtud otsus tähendavad info töötlemise tulemusel saadud pidepunkte, mille alusel ja raamides edasi toimetatakse.

Kuigi saadaval olev info on inimese käeulatuses, et võta ja kasuta seda teadlikult, siis on inimene üks huvitav mutukas, kes läheneb olulisele üsna kergekäeliselt või lihtsalt „unustab” vajaliku teabe - „Ah, mis siis! Küll ma kuidagi toime tulen. Saan hakkama. Vaatan hiljem.” Loomulikult aitavad selge info moondumisele kaasa ka erinevate tunneteprillide ninal hoidmine – „See peab ole nii. Ta mõtles kindlasti seda. Mina tahan/ vajan sellist olevikku, tulevikku. See on minu jaoks vale – ma teen selle ümber või ma ei vali seda näha!”

Inimene lausub, ennast edasi julgustavad, sõnad, kuid tegelikult ei mõtle ta sellele, mida tegelikkus endaga kaasa toob – teekond tuleb ju ise astuda ja osaks saavad kogemused vahetult kogeda. Mõte sellest, et küll kuidagi kujuneb ja kindlasti sujub, toob kaasa õnnestumisi, kuid ka valu ja pisaraid – vastakaid tundeid – ei muutu, ei muudeta, ei saa teha muutust – on see, mis ja kuidas olemas olnud infos kirjas oli. Valikuline ja valitud vaatenurkadega info töötlemine toob kaasa segadused ja nn valed tulemused.

Info on kui piiritletud rannajoon, kuid ka künkad ja orud ning teed ja takistused ja samuti hämarad metsad ning sügavad veed. Mis oli, see on - on inimeste uskumused, harjumused, oskused, soovid, vajadused, otsused ja ka varjatud jõujooned – need on need, mida inimesed ei taha või oska eneses muuta. Selline info on kui maakaart, mida teiste inimestega jagatakse, kuid sageli ei taha nood võtta vastu seda, mida neile näidatakse – tahetakse teistsugust – teistmoodi ja seda, siis ka nähakse. Oma soovnägemuse ja/ või käega löömise järgi inimene oma valikuid valib ja samme astub – ikka sinna, kus ta rada näeb olevat, vältides seda, kus sood ja takistused peaksid asuma.

Oma valiva valiku tulemusena saab inimene kogeda kokkupõrkeid ja tunnetesohu eksimisi – seinad on ees ning tee kadunud. Kolada mööda kiviseid oru põhju – teele kõrvu kõndima ei mahuta, kohta ei ole jäetud. Suutamatust muuta oma elu ühises – teine ei muutu ega muuda end. Valu ja pisaraid. Süüdistamisi ja süüdi olemisi. Enese ära kaotamist. Jne. Inimene ei saa aru, miks ta uskus seda, mis arvas tõese olevat – miks ja kuidas ta nii rumal oli.

Inimene tõestas ise ennast - ei kuuldes ütles, et küll ikka tahad ja lisas taldrikule veel ühe tüki. Tegi eest ära – võttis vastutuse kanda. Sundis tegudele või vaikima. Jättis enese kohta vajaliku info välja ütlemata. Pööras pilgu valelt ära. Esitas nõudmisi. Tundis ennast ära kasutatuna. Oli vale. Vaikis. Kannatas. Ootas. Proovis erinevat ja erinevalt, sest ootas vajalikke kogemusi ja õiget tulemust - need pidi tulema ja olemas olema täpselt sellistena nagu sobivaks töödeldud info lubas. Kuid selgus, et see tee tähendas kannatusi, üle elamisi, tänamatusega kohtumist ja enese ning teise tundeid – Appi – elu on üks kole koht!

Kõik vajalik oli alguses olemas ja lisandus teekonnal juurde – kuid, kuidagi ei tahetud uskuda seda, et teine ei hooli ühisest, et too on oma soovide eest väljas, et tolles ei olegi seda või teist omadust, et teine ei taha ennast siduda või vastu võtta seda, mida pakutakse, et teisel on hoopis teised plaanid ja teed jalge all, et ei olda sobivad ega sarnased – ühisosa ei ole – ei olda valitud rollidele rollipartneriteks.

Võta vastutus enese valikute ja sammude eest – tea seda Kes oled ja mida oled tegemas. Anna teisele õigus otsustada oma tegude üle ja jäta talle vastutus oma sõnade, olemise ja sammude eest. See, mis on olemas, on olemas – loe seda ilma soovide ja tunneteta – teadlikult.

Marianne

20.06.2023.a

Absurditeater

 

Naeruväärne -

naeru vääriv -

tuleb naerda välja,

et pilgates ja pilades,

maha teha -

väärtust vähendava naeruga

armetult väikseks

või ka olematuks

muserdada.

Katkeruus -

katkine roos -

see on kadedus,

see on kibedus,

selles pole austust

ega väärtustamist -

õis ei ole puhkenud -

õis on ära kuivanud -

teravad okkad

need alles püsivad

ja ise ennast

valusasti torkavad.

Siis valu

välja pääseb

ja enda sees väheneb,

kui teise üle

salvavalt valjusti

ja pilkavalt  naerda -

kui see teine,

kui see teise 

elu ja olu,

olematuks tegeva naeruga,

välja naerda.

 Marianne

19.06.2023.a

Intermedium

 

Ei seda,

külmana kõledat,

vihma,

mis sajab alla,

üldsegi huvita,

mida tunnen mina,

mida tähendan mina.

Vihm sajab alla -

piisad kukuvad

minu pihta -

alla voolates

märjaks mu teevad.

On enese asi,

et õuele astusin,

et iseennast

ilma varjuta jätsin.

On vihm

ja olen mina -

me puutume kokku -

mina saan märjaks,

kui, teed takistades,

vihmapiisad

minule maanduvad -

mina jään ikka endaks,

kui vihmavesi,

see lõpuks,

rentslist voolab alla.

Marianne

17.06.2023.a

Uinunu tõusis päevavalgele

 

Ebaterved suhted on need, milles inimesed ei ole hoitud – need on isikule vastu astuvad ning ise ja ühes olemise rahu lõhkuvad. Need madaldavad ja vähendavad, sest neis tõestatakse isiku väärtusetust – pidev süü näitamine ja alandliku tänu nõudmine selle eest, et ühes olla lubatakse. Ühes olemine tuleb kinni maksta ja välja teenida – kuid mitte miski ei ole kunagi piisav ega vabaks – vaba iseendana olema lubav. Kuni ollakse ühes – seni makstakse. Sellistes suhetes toimuv on soov karistada teist oma tunnete eest – hoida teda hirmu tundvana ja sõltuvana kinni ning panna teda, karistajale osaks saanud/ saava ülekohtu eest, maksma. Nähes, teist kannatamas ja tasumas, tuntakse ennast parematena ja õigematena.

Pealesunnitud rollid

Valikuline info jagamine

Selgust luua soovivate küsimuste peale vaikimine

Olulise – suhet hoidva ja parandava info jagamata jätmine

Välja eraldamine

Enesest eemal hoidmine

Sõnad, teod ja väljapaistvad/ paiskuvad tunded ei lähe omavahel kokku

Ootamatud, ehmatavad ja kiired tunnete ning käitumise vahetused

Enese tegude ja sammude eest vastutuse võtmata jätmine

Süüdistamine – enese osa välja jätmine

Ülestõusnud teemade eitamine, eiramine ja nende lahendamisest keeldumine

Tunnetega seonduvate teemadega ei tegeleta vahetult, vaid neid kogutakse sõjamoonaks - enese ohvrina/ õigena olemise õigustamiseks/ tõestamiseks

Välja naermine, pilkamine

Väärtusetuse näitamine

Kohtumõistmine

Soovimatus kuulata – ei taheta mõista

Saadava info tahtlik valesti tõlgendamine

Ebakindluse tekitamine - nüüd oled - kohe ei ole

Võtmine – jätmine -  arvestatakse - ei arvestata

Kõiki ei kohelda ega kõigile jagata samal moel - erinevus näidatakse, ka rõhutatult, välja

Koosolijad vaikivad ja vaatavad kõrvale ega astu toetuseks/ kaitseks välja

Selgitamatutel põhjustel otsuste tegemine ja neist tulenevate faktide ette seadmine

Möödunusse tagasi kiskumine – olevikku tõlgendatakse ja heidetakse ette minevikuna

Kunagi ega mingil moel ei ole võimalik olla õige

Igal moel ja võimalikul hetkel näidatakse välja, et ei vajata – talutakse, sest peab

Tunnetega ja tunnetel manipuleerimine

Õigusi tuleb tõestada st välja teenida, kuid neid ei aktsepteerita

On olemas suhteid, mis ei tähenda head ühes olemist. Minu olemas olemise aja lugu on kirju ja mitmekülgne – lisaks, paljule erinevale, mahuvad sinna sisse ka ebaterved suhted. Võiks öelda, et olen neis lausa kümmelnud – üleni sees olnud, arvates, et neid peab alles hoidma – uskusin, et ei ole vabadust valida – kuna olen, siis pean ja seega sundisin end vastu võtma ja leppima sellega, kuidas mind koheldi, minu kohta otsustati ja karistuseks tundekülmusega kõrvetati. Ju olin ise süüdi, kui olingi, siis miski ei olnud piisav, et selline kohtlemine lõppeks.

Oi jah, miks ma siis olin ega ära läinud? Kuidas ära minna, kui tegu oli keskkonnaga, milles elasin ja toimetasin. Kui tegu oli inimestega, kellega koos elasin – koos olema pidin - kodu ja kool. Inimene harjub – ellujäämismehhanism – kui teist valikut ei ole, siis ollakse sel moel, kui on võimalik. See on sõna PEAN, mille külge jäädakse kinni – ellu jäämiseks vajalik otsus.

Kuid huvitaval kombel jääb inimene selliste suhete kammitsaisse ka siis, kui ta tegelikkuses enam ei pea. Ta lihtsalt jätkab ega peatu, et mõtestada – näidata endale, et ebaterveid suhteid ei pea alal hoidma – neist saab välja astuda, neid on põhjust vältida ja mõistlik on neid, mis mingil põhjusel kestavad, minimeerida. Jõudes sõnadeni – ebaterve suhe – saab inimene ennast õnnitleda – mina ei pea, sest see ei ole hea – sellistes suhetes saab vaimne tervis kannatada.

Ema viimane aasta ja tema lahkumisega seonduv, tõid tagasi aja ja suhted, mis olid kunagi olnud, kuid siis katkenud ja omal moel, kuid siiski olematutena, justkui taas olema seatud. Kohtusin ja suhtlesin taas inimestega, kes olid, aastaid tagasi, mind endi seast ja eludest välja jätnud. Inimeste käitumismustrid joonistusid välja – olevik ei lugenud – minevik voolas välja – minevik määras ja põhjendas kohtlemise ja info jagamise. Kogesin suhtumist - olid – seega oled – seega saab osaks just see, mida väärt oled – negatiivsuse või eiramise, kuid ei positiivsust.

Tahtsin osa saada ja osa anda, sest olin osa – ema oli ka ju minu ema ja temaga seonduv puudutas mind. Alguses vajasin infot, mida ema ise ei tahtnud või saanud andnud. Hiljem lisandus matuse ja pärimise teema. Vajaliku info saamise ja vastuvõetavate otsuste tegemisel osalemise jaoks püüdsin olla õige – seada sõnu, et olla asjalik ja selgelt mõistetav ning korra isegi maksin 500 eurot. Hoolimata sellest, kuidas ja mida ma ette võtsin – asjad tundusid sumbuvat ja püüdlused liiva jooksvat. Mul ei olnud hea olla – tundsin ennast vähemana, lahti ühendatuna, minuga ei arvestatud, minu panust ei tahetud ega hinnatud.

Ühised arutelud, fb sõnumigrupis, viisid süüdistusteni ja nimetamisteni. Õigustasin ennast - tõestasin enese õigust infole ja vajalikele tegudele – vastu tõlgendused tulid „huvitavad”, kuid ei head kogeda. Näost näkku kohtumised olid ebamugavad – eiramine, vaenlasena kohtlemine, vahe tegemine, välja naermine - avalikus kohas käimasolevast teemast eemaldumine – ootamatult isiklikuks minemine ja mineviku väljakaevamine ning kohtumõistmine. Soovimatus mind kuulata ja mõista – otsused olid ära tehtud.

Alustades, peale ema surma, oma õe ja vennaga suhtlust, mõtestasin enese rolli – ma ei astunud ette õena, vaid oma ema leinaja ja pärijana. Nendes rollides olles tuli anda mulle infot ning tuli jagada ja arvestada – seda mind ei saanud jätta välja. Loomulikult ei olnud need teed kerged – hirm oli – sõnade, pilkude ja tegude ees – minul ei olnud võimu ega nuppu, mis taganuks hea – inimliku ja austava kohtlemise. Ega ma seda tunda saanudki.

Teades, et kohtumine oli ees, läksin kohale selles kindlas rollis, millepärast kohtumine aset leidis. Olen enese üle uhke – mina tulin toime – ma püsisin valitud rollides ega kasutanud võimalust süüdistada või nimetada - argumenteerisin keeles, mida oskan - energiad ja tasakaal. Kui kogesin rünnakuid, siis alguses, kui läksin mänguga kaasa, proovisin ennast küll kaitsta ja õigustada – anda infot, et mind mõistetaks, kuid töödeldes saadavat infot, mõistsin selle ürituse mõttetust – mind ei tahetud mõista – mulle oli jäetud Vale ja Ebaõiglust teostava inimese roll – sellena mind nähti ja selle rollina kogu minu teed vaadati ja hinnati. Sellepärast ei lugenud ka selle otsusega vastuolus olev sündiv olevik.

Kogemusi tegi huvitavaks veel see, et need inimesed suguvõsast, keda mina ei olnud kohanud aastaid ning isegi see, kellega olime, ema surmani, suhelnud ja jaganud omi elusid igapäevaselt ja ka vahetult ning ka see, kes helistas peale aastatepikkust vaikust ning vajas minu tuge ja juhatust, mille ta, mitmel korral, ka sai – kohtlesid mind nii nagu ma oleks neile ülekohut teinud või tegemas – eemale hoidmine ja vaenulik suhtumine. Mille põhjal nad oma käitumise valisid, kui meie ei olnud ju kokku saanudki või sellisel moel koos olnud, et põhjustada selline tulemus? See seal ei olnud see mina, kes ma olin – nemad ei vaevunud päris minuga kohtuma.

Minus oli vajadus oma olemist parandada, kuid ma ei õnnestunud – need inimesed ei valinud anda selleks ruumi ega võimalust. Sundisin ise ennast mõtlema ja püüdma, et olla õige ja teise vahelduvalt väljenduvale kindlameelsusele meele pärane. Tundsin ennast kahestuvana – olen süüdi – ei, mina ei ole süüdi. Olin pinges ja ärevil – ma ei teadnud, mida toob järgmine hetk – selliste inimestega ühes olemine ei olnud turvaline. Tahtsin vabaks saada, koostasin ennastkaitsvat lõpukõnet – lõpetamist ja välja astumist selleks hetkeks, mil enam ei pea minema, et kokku saada ega sõnu kirjutama või lugema, et infot vahetada. Tahtsin ära ja eemale – nähtavalt lahku.

Täna hommikul leidsin sõnad – ebaterved suhted – vabanesin oma taagast – kohustusest olla, enese silmis, kokku seotud sellega, mis ei ole hea. Enese sees oli elanud uskumine – hoolimata sellest, millised need OMA-d on, mina pean olema, sest olen – me oleme seotud. Uskusin, et vastu tuli võtta see, milline suhteühendus kogeda anti – vabaduse valikut ju ei olnud. Kuid - jah, mina ei saa muuta teisi inimesi, et muuta nende vaatenurki, kuidas nemad valivad minust mõelda, mind näha ja tõlgendada ning selle põhjal otsuseid vastu võtta. Jah, mina ei saa muuta teise meelt, kui too on otsustanud meie vahelist suhet mitte parandada – vaid kasutada seda süüdistuste esitamiseks, nimetamiseks ja oma tundekülmusega karistamiseks.

Kuid nüüd – mina tean – sellistest suhetest saab välja astuda, neid saab minimeerida – ilma süümepiinadeta. Kui meil tulebki veel kohtuda, siis need saavad olema kohtumistest lähtuvates rollides - kui tahetakse rolli vahetust teostada, siis saan öelda, et see ei ole selle kohtumise eesmärk. Kui on soov koostööd teha ja toimiv suhe luua, siis olen valmis proovima, kuid see saab sündida vastastikkuse austuse ja ära kuulamise põhjalt - ei süüdistuste esitamiseks - selleks on olemas kohus, kuid see kuulab otsuse tegemiseks ära mõlemad pooled ning loomulikult – igal ühel on oma osa olnus ja olevas – vastutus enese sammude eest.

Mõni aeg tagasi kasutas vanem poeg väljendit – perekonnatuttavad – kui küsisin, et keda nende alla mõeldakse, siis tuli välja, et tegu oli tema tüdruksõbra ema venna perega. Siis tundus see mulle, kuidagi võõras ja keelel kummaline, kuid täna ilmestab see väga hästi minu suhteid õe, venna ja tädidega – nemad ei ole minu perekond – meie vahel on, minu emast lähtuvalt, perekondlikud sidemed – kuid tänases päevas on need inimesed peretuttavad - minu tuumikperekonna tuttavad.

Marianne

16.06.2023.a

Lävepakul

 

Kogesin ehmatust endas,

kui tundeid nägin teises -

taas kõikusin

kahe vahel -

olen – ei ole 

pidamist ei olnud -

ma olin

ja mind

enam ei olnud.

Teise tunded pelutasid,

need lahti ühendasid -

me ei olnud seotud -

teine oma tundega ühte

kindlalt oli köidetud.

Teise tunde valgusevihus,

üksinda seisin korraga

ja ebalusest olin kange -

ma ei teadnud,

mida mina tegin,

ma ei teadnud,

mida tegema peaksin -

teine teavet ei jaganud,

mis ja miks

temaga oli juhtunud.

Seega,

ma ei teadnud,

millal, kas ja kuidas

teine tagasi vahetub -

ega ka seda,

mis see minule

maksma läheb -

mida ma kaotan,

kui teine tunneb.

Kuidas ma saaksin

teise tunde

ära kaotada -

kas mul tuleks 

ise ennast

ära kaotada!?

Minus elas uskumus -

teise tundeväljendus

tähendas minu muutumist -

minu rolli vahetust -

ma enam ei olnud

see Kes olin olnud,

sest teine,

tundena,

mind ei näinud

sellisena.

Ma nägin

ise ennast

läbi teise silmade -

tema rollile partnerina -

ja see tähendas,

et ma ei olnud

enam see

Kes ma olin enne -

kuid ma ei tahtnud olla see

Kes ma näisin olevat.

Teise tunde eest ja käest

tahtsin ära minna -

astuda lahku

ja kaugele eemale -

tahtsin ise ennast tagasi,

iseendana olemist tagasi.

Minus valitses segadus,

puudus enese selgus -

kuna teise tunne

oli minu pihta

ja minu vastu

selgelt pööratud,

siis järelikult olin

või pidin olema mina

teise poolt valitud rollile

lavapartneriks -

tahtsin ära,

kuid ei saanud minna.

Sellist ühendust

ma ei tahtnud

grammigi kogeda -

sellisel moel

ma ei tahtnud

olla ühes ja seotud.

Olin hüljatud

ja külmetades võbelesin -

sellises loos,

sellisel hetkel,

mina ei olnud

südamega hoitud

ega iseendana vastu võetud -

ma olin,

kuid mind ei olnud -

see ei olnud mina,

keda teine,

enese vastas,

seismas nägi.

Kuidas jääda ellu,

kuidas toime tulla -

kas nii,

et ma enam ei valigi

tundevahetajaga ühes olla

või olles siiski koos

on minus julgust

seista jalad maas

ja mitte kõikuda

olemise

ja mitte olemise

vahel -

olla mina -

iseendana -

nii nagu sees

nii ka väljas.

Marianne

15.06.2023.a

Film, mida ma ei valinud

 

On olemas inimesed,

kes ringi kõnnivad

ja vajaminevalt näivad,

midagi või kedagi,

tõsiselt otsivat.

Sellised inimesed,

olemas olevale,

vastu reageerivad,

kergesti aktiveeruvad,

pihta puudutavad

ja piire kompavad.

Sellised inimesed

ühte õiget rollipartnerit

enesele vajavad -

seda teist,

ühes kellega

oma tunnet,

millega üksinda toime

ei tuldud või tulda,

lahendada,

lahustada,

leevendada,

lõpetada.

Sellised inimesed,

osavalt ja sihikindlalt,

nii näiliselt kogemata

või ka tahtega sundivalt

jututeemad suunavad,

asjaolud need viivad

vajaminevale rajale.

Sellised inimesed

samme astuvad,

et luua algus

kord käidud rajale -

nad mäletavad,

et oma tundeid toita

nad meenutavad,

et neid alles hoida,

et kui saabub

või käes on

õige hetk -

koidab see sobiv moment,

siis nad alustavad -

st nemad jätkavad.

Sellised inimesed,

võimaluse saabudes,

iseennast välja valavad,

vigadele osutavad,

ennast tõestavad,

valele vastu astuvad

ja teda materdavad -

iseenda kannatuste eest

karmilt karistavad -

ja ise,

justkui tuhast tõustes,

endale võidukrooni

nad pähe asetavad.

Selliste inimestega

kokku puutuja

nonde tegude sihtmärki

ega sõnade eesmärki

sageli ei mõista -

on segadus

ja on abitus -

milleks selline rünnak,

milleks lahmivad sõnad,

milleks pilkavad naerud,

milleks lõhkuvad teod.

Film filmis -

filmist sai film,

mida ei valitud,

milles osalemist

ei oldud kaalutud

ega oodata osatud -

osava manipuleerimise tulemusel,

teise filmi tirituna,

oldi osaliseks -

kindlat rolli mängivaks tegelaseks.

Oldi seni, 

kuni mõisteti

ja välja astuti -

iseendana -

jalad maas -

taas seisiti -

saadi kogemus selline.

Marianne

14.06.2023.a

Terekäsi - rusikas või kindlus

 

Ära hinda ise ennast ega teisi ega rutta tegema järeldusi selle põhjal, kuidas ja millisena suheldakse nendega, kellega kohtutakse neutraalsel või positiivsel tasandil.

Info, millisena ja/ või kellena inimene väljendub või millises kohas ta kinni on, tuleb päevavalgele siis, kui tuleb, vahetult, suhelda ja/ või koos tegutseda sellega, kes tähendab või on tähendanud negatiisvet.

Info toob välja see, kuidas ja millisena kohatakse ja koheldakse seda inimest, kes on või on olnud nimetatud vaenlaseks - kas püsitakse olevikus ja tegeletakse sealsega - austades ja väärtustades teist, kui inimest või proovitakse teist viia või tahetakse ise minna tagasi, et tuua olevikku see aeg, mis oli, millegipärast, ebaõiglane - astumaks vastu või kaitsmaks ise ennast.

Reageerides, kunagisele negatiivsusele, luuakse see olevikku, kuid nii ei nähta inimest, kui inimest, vaid lähtutakse oma sõnades ja tegudes sellest, milline otsus sai teise kohta ära tehtud ning mida tahetakse ära tõestada või ümber muuta.

Marianne

13.06.2023.a

Oma elu ohvrid – iseenda ohverdamine

 

Inimeste Maailmas kõnnivad inimesed oma teedel – aeg-ajalt mõned neist kohtuvad – aeg-ajalt mõned neist teisega kokku või teise vastu põrkavad. Kokku - või vastupõrge tähendab tõdemust - Sina ei ole (olnud) minu vastu hea. Takistust kogenud inimene ei tunne ennast hästi – ta tunneb tundeid, mis vähendavad. Kuna tunded on tugevad ega mahu inimese sisse ära, siis inimene näitab neid välja – ta valib suhelda, enese või teise vastu, tundena. Üks tunneb ja teine saab tundma – ei ole hea ühes olemine. Mina ei taha Sinu tundeid kogeda – Mina ei taha oma tundeid kogeda.

Olulised kohtumised, laval, saavad sündida, kui teed viivad kokku – ühel ja samal ajal, ühes ning samas kohas – mööda ei pääse – olemata ei jää. Kuigi öeldakse, et halb karma. Kuigi öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata, siis ei olnud tegu juhuslikkusega ega valede inimeste või ära hoitavate kohtumistega - teise tunnetega pihta saamine ja nende eest süüdlaseks nimetamine – on enese töö tulemus. Õpetaja ja Õpilane – kui vaja, siis, mõlemad, mõlema rollis.

Okey, kui peab ja tuleb, siis olgu, kuid miks need õppetunnid nii ebamugavad, ebaõiglased ja ebameeldivad kogeda on? Hetked ei ole head – ei nähta teist, kui Inimest, vaid kogetakse enese tunnet, sest oma tunded on isiklikud. Otsitakse autorit, sest vajatakse süüdlast. Otsitakse süüdlast, sest otsitakse lahendust – pinge maandust – teist tunnet.

Elus tuleb ikka ette, et on olemas inimene, kes valib teha oma sammu – ta teeb, sest tahab teha või siis ütleb enesele, et – Mina pean! Ta teeb seda ja teist – teeb vähem või kauem, teeb rohkem või napilt. Ei ole siin ju midagi erilist või imetabast – inimene toimetab. Toimetab küll, kuid siis läheb lugu huvitavaks - saabub hetk, mil inimene tunneb eneses viha tõusmas. Ta tunneb viha ebaõigluse pärast – tema kannatab. Ta tunneb viha nende vastu, kes ei pea sama või samal moel tegema. Ta tunneb viha nende vastu, kes talle appi – teda ära päästma - ei tule. Jah, inimene ise valis teha, kuid nüüd, kui kogemust ei ole hea kogeda, inimene ei saa vabaks - lugu ei lase temast lahti – lugu on pooleli – inimese valikul on tagajärjed.

Kannatav inimene tunneb ennast ohvrina - „Mina ei taha – tahan teisele lavale – teistmoodi kogemuse osaliseks saada!” Ei saa, sest kaalukauss on langenud - enese elu õied. Inimene kannatab ja otsib väljapääsu - tagantjärele tarkus – et ei oleks pidanud, et on liiga hilja – kahetsetakse, kuid ei taheta tunnistada enese vastutust. Kannatav inimene ootab päästmist – tulgu keegi ja võtku liigne koorem ära. Kannatav inimene on ohver – keegi, kusagil, on süüdi. Ohver vajab, et teda toetataks, tema kannatuste ja valude eest makstaks. Kes otsib, see leiab - tunded purskavad välja - Mina ... , Mina ... , Mina ei saa, Mina ei taha, Mina ei või - ja need heidetakse pihta – Sina ..., Sina ..., Sina ... - Sinu pärast.

Tundub ju loogiline, et Õpetaja oleks nagu see, kes teises tundeid äratab, kuid Õpilane on see, kes teise tunnetega kohtudes tunneb neid enese pihta käivatena – ta reageerib vastu – astudes välja või põgenedes. Õpilane alles õpib, kui ta ei oska ise ennast mõista – lugeda olemas olevat infot – eraldada ise ennast oma tunnetest. Õpilane tunneb ennast teise tunnete/ teisele osaks saavate kogemuste pärast süüdlasena. On segadus ja mõistmatus – vajadus on päästa, lõpetada – pääseda kogemise käest. Süüdlane vastutab teise tunnete eest – lahendus – enese päästmiseks tuleb ohver ära päästa - tuleb lõpetada ohvri tunnete äratamine ja elavatena hoidmine. 

Inimene vastutab enese eest – see, mis on minus – see olen mina. Kui inimene on astunud oma sammu, siis järelikult on ta valinud seda teha – kaalunud oma ressursse ja valmis vastu võtma hinna, mis see samm talle maksma läheb – teekond ja tagajärjed jäävad ju enese kanda – see on vastutuse võtmine. Oleks hea, kui see alati nii olema saaks, kuid tegelikkuses näeb tundeelu elamine välja edasi lükkamisena, eemale, välja või kõrvale tõukamisena, vastupunnimisena, paigal seismisena, tormakalt ja mõtlematuna liikuma tormamisena. Tundeist saadetud sammud on tahtlikud ja tahmatud, mõtlematud ja vajadusega saavutada tulemus – lõpetada kogemine.

Õpilase õppetund seisneb enese selguses – Kas olen selle, milline ja kuidas ma olen, võrdsustanud sellega, millisena ja kuidas teine, läbi oma tunnete, valib mind vaadata? Kui takistusega kohtumise tagajärg on segadus enese sees, siis on see välisega samastumine - uskuma jäämine, et see seal on enese teo tagajärg. Ebaselge ja moonutatud info tõlgendus viib soovimatute tulemusteni - on enese segadus – Kes ma olen? Kuidas olla see Kes ma olen, kui mind sellisena ei valita näha ega vaadata? Kuidas mitte uskuda, et see pilt, millisena teine mind oma tundemoondes näeb, ei ole tegelikult mina? Enese segaduses inimene näeb ja vaatab teise tundeväljendust, kuid ta ei näe ega tunneta ise ennast. Temas on hirm tagajärgede ees.

Enese eest vastutust võttev inimene teab, mida ta on alustamas/ tegemas. Tema ei pea – ta võib ja saab, kui ta valib. Kui ta on valinud ja on vaja, siis küsib ta abi ning hoiab energiavahetuse tasakaalus. Kui võimalik, siis ta lõpetab, vahetab suunda, tegevust, kui tal ei ole piisavalt ressursse või samm toob kaasa maadligi vajutava raskuse ega too ja loo rõõmu. Samas, kui inimene on loonud sideme, siis ta ei saa panna oma vastutust teiste õlgadele - tema lugu ja teekond. Inimesel on vastutus enese elu loomise eest. Mõistmine, et sammu tehes on valitud enese tee, mitte keegi ei tule ära päästma, eest ära kõndima, kinni maksma. Kõike võib ja saab osaks saada – see on töö iseendaga, kohanemine - oma elus kohal olemine ja edasi astumine.

Marianne

07.06.2023.a