Ära vaiki, ära jää üksinda – otsi abi. See õpetus antakse lapsele ja inimesele kaasa, et ta teaks, mida teha siis, kui ta kohtub kiusamisega. Väga lihtsad ja selged sõnad, kuid selle lahenduse teoks tegemine ja selles iseendana ellu jäämine on raske – see nõuab väga tugevat inimest, tõelist tahet ja tegelikku toetust, sest infoga kokku puutuvad inimesed valivad, kuhu nad kiusamisest teada andva inimese puhul, oma tähelepanu suunavad – kas sinna, kuhu info osutab või selle inimese isikule, kes oma teadmise/ abipalve välja ütleb. Alles seejärel selgub ju, milline teekond valitakse ja millist eesmärki või keda lahendama hakatakse.
Mitte just väga paljud inimesed ei vali endale võimalust seista kiusamisega seotud keskkonnas, kiusamisega seotud inimeste ees – olla üksinda ja öelda välja, et kiusamine on jätkunud juba aastaid ja seda peetakse normaaluseks, sest enam ei mõisteta kiusamise ning austava ja väärtustava ühes olemise vahel vahet teha. Olla kõikide ees ja öelda välja, et samad inimesed on ise teostanud või nõustunud kiusamisega. Öelda välja – teie olete minule näidanud, et mina ei ole teiega võrdne ega samasuguse väärtusega, kohas, kus ma tegelikult olen seda.
Mina tegin seda – mina valisin võimaluse rääkida sellest, mida ma tean. Kui ma olin seda teinud, siis ma jäin üksinda – sõnade kuuljad lahkusid ega keegi neist valinud näidata välja toetust ja mõistmist. Justkui ei oleks olnud mitte midagi – üks inimene lihtsalt peatas korraks nende aja – nad olid kohal ja siis, jätkasid sealt, kuhu pooleli olid jäänud.
Mina tundsin enese sees mühisevat segadust – minu sõnad jätkasid sisemist voolamist – mina kaitsesin ennast, mina tõestasin enese sõnade tõde ja seda teadmist, et on vaja reageerida – MEILE kõigile on see oluline. Tunnetetorm tähendas, et mina olin vajanud reaalset tähelepanu ja kogemust, et minu kõrvale astutakse seisma – nägemist, et mina ei jää üksinda – on olemas veel keegi, kes valutab ja hoolib – kuid, nii nagu mina olin, nii ma ka jäin üksinda.
Mina oman reaalseid kogemusi, kuidas olla see laps, keda kiusatakse - kes koges füüsilist ja vaimset vägivalda – löömist, nimetamist, eiramist, vähendamist – endaga seotud keskkondades, ka kodus – teostatuna eakaaslaste, kuid ka täiskasvanute poolt. Mina ise olen olnud ka kiusaja. Mina ei saanud abi, mina ei leidnud toetust – toimuvast ei räägitud, sellest ei räägitud nii nagu see oli, seda nimetati iseenda poolseks põhjustamiseks ja tõestati, kuidas ma olin saanud riided, toidu ja peavarju – olin tänamatu, kui ei hinnanud tehtut. See ei kustutanud kiusamist ega nimetanud seda ümber – mõlemad pooled olid olemas. Minu reaalsus on see, et olin oma teemaga üksinda – see oli minu elu.
Minu lapsi on kiusatud – vajadusel ja võimalusel olen ma seisnud nende kõrval ja olnud toeks – ma ei ole vaikinud ega olnud mugav – ma elasin endale osaks saadud tähelepanu üle. Tuleb ausalt tunnistada, et mina ise, ema kohustusi täitva emana, olen põhjustanud oma lastele lisa ülekohtusi kogemusi.
Kiusamist puudutava info jagamisel on olnud tagajärjed – ühel või teisel moel on laps saanud karistada ja mind ei ole olnud, sel hetkel, tema jaoks olemas ega ise oma sammude eest vastutust võtmas ega nende tagajärgedega, võrdsemana kui laps, kohtumas – teine täiskasvanu, kooli personal, kaaslased –nende poolt, kiusamisega ja sellele pühendatud tähelepanuga tegelemiseks, kasutatavad lahendused ei ole olnud head kogeda. Õpetaja ei ole toetanud last – ta on lahendanud last, kui probleemi ja kaaslased on õpetanud vaikima – MEIE ei räägi sellest, mida me teeme – kui tahad olla MEIE, siis vaikid sellest.
Oma kogemuse põhjal saan öelda, et kui kiusamise teatavaks tegemisest on möödunud kuu ja enamgi, aasta ja enamgi – kuid endiselt on samad õpilased kiusajad ja samad õpilased on kiusatud, siis see on tõestus, et senised lahendused ei ole töötanud. Kuid ega aeg ole jooksnud tühja - lapsed/ inimesed on oma oskusi arendanud – kiusamine on muutunud – seda teostatakse varjatult ja ka lubatud tegevuse sallitud raamides – see on nähtaval, kuid see on maskeeritud, millekski tavaliseks ja piiri peal kõndivaks argiseks.
Kiusamisega tegeledes ei ole ainult kontroll ja kindlad reeglid teemat lahendavaks lahenduseks, sest laps/ inimene jätkab sellega, mida ta vajab eneses oleva teema lahendamiseks/ väljendamiseks. Ta jätkab senikaua, kuni tal ei ole mõistmist, miks ta seda vajab ja tal ei ole olemas teistsugust, töötavat ja käepärast, lahendust. Temal on vaja ellu jääda seal, kus ta on üksinda – see on tema reaalsus.
Sel hetkel, kui ütlesin oma lapsele, kes kiusas ise, sest teda kiusati ja, kes ta lootis sellega vältida enese väljajätmist enese jaoks olulisest kambast – et igasugune füüsiline ja vaimne vägivald on keelatud – siis nägin, et tema maailm kukkus kokku – mina, tema ema, keelasin temale vajaliku enesekaitsemehhanismi ära – temal ei olnud teist lahendust olemas – ta ei teadnud, mida teha ja kuidas ellu jääda – tema aju oli lühises – ta tundis meeletut hirmu ega olnud valmis enese lugu arutama ja harutama. Omal moel oli sel hetkel tema elu läbi – ta koges kaotust. Ta pidi leidma uue lahenduse, kuid ta ei teadnud, millise ja kuidas ja, kas see ka töötab.
Kiusamine lähtub tähelepanust ja selle vajadusest. Kiusamine näitab, et ei olda teisega võrdne ega iseendana väärtuslik. Ollakse vähem ja ollakse vale. Teistega, kindlaks ja pidavaks, ühes olemiseks peab kiusatu/ kiusamist vältiv inimene valima endale kindla rolli ja väljenduma sellisena – see tähenda, et ta peab tegema ka seda, mida ja kuidas tema ise ei valiks ning varjama/ kustuma ise ennast – ta peab olema sobiv vaadata ja õige kogeda – ta peab seda sunnitult.
Kiusamine tähendab, et see, peale sunnitud või enesele vajatud, olemine ehk roll ei ole seda inimest väärtustav, vaid vähendav – see ei aita teda kasvada paremaks, vaid näitab teda vähemana ja tema ebavõrdsena olemist – see võtab ära iseendana olemise vabaduse ja julguse – inimeses on hirm eksida. Hirmust lähtuvalt valib ta endale „huvitavad” lahendused ja kasutab neid – see loob aluse vajadustele – pidevale puudusele ja janule – turvatune järele, julguse järele, iseendana olemise õiguse järele, väärtuse kinnitamise järele – see on konkreetselt ja kõigile nähtavalt väljendatud tähelepanu vajadus, mis moondub ajas vajaduseks üleüldiselt tähele pandud saada.
Sellega, et peale koosoleku lõppu tõstsin käe ja rääkisin, tunnetest ja ärevusest saadetuna, natukene segaselt ja ülemääraste vigadega soome keeles, ausalt sellest, mida ma teadsin kiusamise kohta ja sellest, kuidas see mind ennast, vahetus keskkonnas, oli puudutanud ja andsin teada abivajadusest – olin astunud, enese jaoks, meeletu sammu – mina olin oma erinevates aegades üks – olin kiusamise kogemusega inimene, kes ütles välja – kiusamine ei ole aktsepteeritud.
Ei ole minu võimuses muuta seda, mida muuta ei valita – kiusamise tegelikke tagamaid. Kuid minul oli ja on võimalus tuua oma teadmised avalikkuse ette – minul oli ja on võimalus anda oma lastele eeskuju – teadmine, et on väga oluline rääkida enese jaoks olulisest. Mina ise, kes ma olin kartnud kogu rääkimise aja ja ka nüüd ´tunnen hirmu, et mind vaigistatakse ja minul ei lubata öelda ja mind ei kuulata, olin/ olen andnud endale teada – mina ei vaiki ega karda teiste tähelepanu ega eiramist ega vähendamist ega vaikust – mina tean enese väärtust – mitte keegi teine ei saa seda mulle anda ega minult ära võtta. Ükski roll ei ole sellise väärtusega, et ise nõustuda enese vähendamisega.
Kiusamine ei ole kadunud, sest tänase aja lahendus õpetab inimest nahka vahetama ja valetama – teod, sõnad, enese sisu ja väline nägu ei lähe omavahel kokku - vahetud kogemused näitavad, et kiusamisest/ vähendamisest vaikimine on parem lahendus – vastasel juhul on valeks nimetav ja eirav tähelepanu kindlustatud ja kui ebameeldivast eemale hoidmine tagatud. Puuduliku tundehügieeniga ja enese väärtusega kimpus olevad inimesed ei tule toime neid puudutava vahetu infoga - kiusamine ei kaunista mitte kedagi ega taga vajaminevat tähelepanu - inimene ei vali seda, mis saab teda vähemana näidata.
Kui inimene ei ole, inimeste maailmas, õiges rollis, siis teda on võimalik ja lubatud kiusata - see on nii. Inimest ümbritsevad inimesed ja keskkond otsustab ja näitab ette, millised on õiged rollid – kodus, õues, koolis, tööl, külas, linnas, riigis, maailmas. On inimese isiklik ebaõnn ja tragöödia, kui ta ei saa endale, teda kiusamisest vabastavat rolli või tema ise ei oska/ ei saa/ ei vali ennast sellisena luua – see võib õnnestuda välja vahetatud seltskonnas ja keskkonnas, muutunud maailmas või järgmises elus - kuid ellu tuleb jääda seal, kus toimub reaalsus.
Suurim julgus ja vabadus on elada eheda ja ausa iseendana – rääkida sellest, mis on oluline – mida saab muuta. Selleks, et mõista, mida on vaja muuta, on vaja võtta vastutus ja rääkida sellest ja kuulata seda, mida, miks ja kuidas on tehtud. Vaikimine ei muuda olematuks ega heaks seda, mis on tehtud ega tegelikkuses ole olnud hea.
Marianne
13.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar