Inimese elus on üsna mitmeid lugusid, mis on jäetud või jäävad mingil moel pooleli. Pooleli jäämine tähendab ka seda, et inimene ise või loo teine osapool ei ole valinud jõuda ühisele pidavale põhjale, milles nemad mõlemad on võtnud vastutuse enese poolt käidud tee ja osa eest ühises - koristanud ühise toa ära sel moel, et on loodud tasakaal ja selgus.
Mina ei taha enam Sinuga koos olla! – Mina ei taha enam Sinuga tegemist teha! Sellised sõnad võivad ja saavad, mitmeid kordi, inimeste vahele vahe teha, kuid üsna sageli kostuvad need solvumise ja valu või ka igavuse tagajärjel – need on hetke väiteid, mis ei jää pidama, sest inimesed jätkavad koos – neid tõmbab teineteise poole või nad ei näe teistsugust väljapääsu – nad peavad/ nad on harjunud koos olema.
Kuid on kordi, milles, ka lihtsalt vaikides või eemale astudes, öeldakse sõnad, ja need annavad edasi täiesti tõese informatsiooni – siit ja sellest kohast edasi enam ühist teed ei valita ega kõnnita – ka selgitusi ja arutlusi enam ei vahetata. Loo teine osapool on oma otsuse teinud ja inimesel tuleb see vastu võtta ning ise enese Maailm teise omast eraldada ja ise enesega toime tulla – koristada ise enese lugu ja luua ise eneses tasakaal.
Tuleb peatuda ja ennast peatada – see konkreetne tee lõppes tänasega ja siia. Ükski varasem lahendus ei aita – enam ei ole olemas midagi, mis tähistaks ühise oleviku ja tuleviku tõeks saamist. Alles jäävad möödunu mälestused – kõik ja punkt.
Hinga – hinga – see on šokk – mõistus tõrgub teadet vastu võtmast. Sellist kogemust ei ole olnud – senised kogemused on teistmoodi lahenduse leidnud – varem on ühine tee jätkunud. On tundevaikus enne tormi – olemine on kui vaakumis – see on ilma õhuta hingamine. On segadus – kuhu ja mil moel edasi. On teadmatus, kuhu oma tähelepanu suunata. On käes olulisest tähelepanust ilma jäämise hetk - see võrdub enese kaotusega.
Veel, vahetatud sõnad ei muuda olema saanu vormi ega hetkeline füüsiline lähedus uut kaugust. Enam ei ole üldse midagi ega kuidagi – see on üksinda jäämine sellesse kohta, kus hetk tagasi oli kahekesi koos olemine.
Vahel tuntakse meelehärmi ja viha inimese järjekindluse pärast, kuid vahel võetakse inimesele lähenemise keeld – too ei tohi teist tülitada ega tema elu segada – temal endal tuleb iseendaga tegeleda. See lahendus näib ainuvõimalikuna, kui tüli ja segadust tekitav isik ei ole rahul olemas oleva ja toimuvaga – on midagi, milles tema tahab muutust – eluliselt olulise kontakti hoidmine on viis, kuidas edastada oma sõnumit, et jõuda teistsuguse tulemuseni.
See inimene ei taha jääda välja ega eraldi, sest tema jaoks on side elav ja see puudutab teda isiklikult – temas on tunnete ja soovide ja vajaduste segadus – info võib-olla tõlgendamatu ja selle edastamises puudub selgus või ei ole sellel sagedusel sellele vastuvõtjat, kuid too jätkab, sest tunneb ja näeb endiselt seotust.
Looga seotud tunded on elavad ja, kui inimene ei oska/ ei taha/ ei saa üksinda nendega tegeleda – lugu puudutab ju mõlemat osapoolt ja mõlemad on endiselt alles ja see näib võimalusena muutuseks, siis ta vajab seda teist. Kuid teine keeldub selles osalemast ja inimese lahenduse jaoks kohale tulemast või ka omal kohal seismast – too teine ei vali iseenda või teise või mõlemaga kohtuda.
Selline hetk on nagu lõks – selles kohas saab väljenduse nõudmine – oleme ja elame läbi koos – teine peab osalema, teine peab aitama lahendada – teine peab olema vahend selgust otsiva inimese loos. Teine teab, mida ja miks ta teeb - see ei ole eksitus ega viga - see on reaalsus - tema ei vaja seda inimest selleks, et ise ennast sellest teisest lahutada.
Inimese, kes ei vali vastu võtta tõde, et ühine lugu on läbi ja tema on see, kellega ei valita koos olla ning, mis peamine – tema on ka see, kellega ei valita teistsuguse ühenduseni ega ka lahenduseni jõuda - mingil põhjusel on teine sellise otsuse teinud ja peab sellest kinni - selle inimese mõistus tõrgub ja ta otsib muutuse võimalust.
Justkui meelega, justkui nimme, justkui kiusuga – oluline teine ei vali sellist kogemust ega elu. Seal ei ole pistmist sellega, et inimene oleks väärtusetu või ei oleks oluline – seda ei hinnata ega kaaluta – lihtsalt, see teine on jõudnud punktini, milles teed jätkuvad eraldi ja kokkupuude on olematu või minimaalne.
Muutuse võimalust otsiv inimene keeldub jätmast enese jaoks olulist vahele - tema ei saa möödunut ära lõpetada üksinda ega viia suhet teise tasandini. Tema peab ennast oluliseks ja väärtuslikuks – tema seisab enese eest – temale on teist vaja – too on oluline. See on järellainetus ja tunnete kaskaad – enam ei ole valetamist – see, mis seni püsis peidus on nähtavaks tehtud.
Inimene tahab jõuda lahendava lahenduseni, sest temas on vajadus kogeda ennast teistsugusena – temas on vajadus anda endale reaalne teistsugune väljund – on vajadus lõdvestuda ja vabaneda enese kaitsmisest ja moonutamisest – on vajadus olla aus põhjani välja.
Näiline illusioon kustutati ära – järele jäi ausus, kuid see ei ole tulemus, milleni inimene soovis jõuda. Tema soovis, et seotus jääks alles, kuid selle hoidmisel ja väljendusel arvestatakse temaga – suhe jõuaks teistsuguse tasapinna ja kvaliteedini – paremale ja arvestavale – nüüd oskab ja julgeb ta öelda ennast välja ja soovib seda teostada, kuid selgus, et temal ei ole seda kellegagi teha.
Teine ei vali teist tasandit ega kvaliteeti – tema ei plaani endast rohkem panustada ega ennast muuta – kui tema vale enam ei sobinud, siis ta sai võimaluse lõpetada mäng ja valida endale vabadus eheda iseendana ning teoks teha see, mida ta oli soovinud, kuid ei olnud välja öelnud või teda ei olnud kuulatud. Tema poolt seni panustatu oli parim ja maksimum, mille ta oli valinud anda.
Sõnad – Mina enam EI – on reaalne info, millest tuleb lähtuda – toimuv on ainus ja võimalik, sest midagi ja kuidagi muud moodi ei ole ega tule. Olemas olev Maailm on saanud reaalsed piirid – enam ei ole varjatut, kõhklusi ega segadust – valikud on selged ja nähtaval ja teostatud.
Protest, enese sees, kuidas saab teine sel moel valida – on loomulik reaktsioon – eitus ja lootuse otsimine ja lahenduse vajamine – muutke olukord ära – ärkan üles ja see kohutav olukord on olnud halb uni. Teise valikut tuleb aktsepteerida ja elada oma elu seda arvestades. Takistavaks saab lapse mõttemall – peab - teisele ei tohi ega saa EI öelda – sel moel ei tohi ega saa valida – laps ei tohtinud – tema pidi ka siis, kui temaga ei arvestatud ega teda kuulatud. Inimene võib ja saab teha teoks selle, mille tema ise valib endale.
Erinevad faasid – üks on lõpetanud, sest tema ei vali enam jätkata vanal moel, kuid teine on alles poolel teel, sest temal on olemas eesmärk, kuhu jõuda. Kuid loo lõpetaja dikteerib, oma valiku teoks tegemisega, ka teisega seonduva – tema näitab ette ja ütleb välja kõik selle, mida ja kuidas ei ole võimalik muuta. Kõik jääb ühele väljaku poolele – teise poolt tõmmatud vahe taha - seal on inimese mängumaa, kus tema saab, enese jaoks, muudatusi teostada.
Inimene, kes jääb üksinda, püüab anda endale rahu – ta püüab üksinda, ta üritab kontakti luua/ taastada, ta peidab loo enese sisse, kuna ta ei saa seda üksinda teha. Talle näib, et tema ei saa seda lõpetada, sest ta vajab enese nägemist – nõustumist selle enesega, kes ei ole enam teisega koos – Mina olen ja seisan üksinda.
Tavaline kinnitus tuli läbi teise – teise tähelepanu tunnustas ja täpsustas – see on harjumus – suhte olemas olemise kinnitus. Tõrge – Mina ei voola teises/ Mina ei lase teisel endas voolata – oleme erimärgilised! – on keeld toimuvat vastu võtmast/ toimuvaga, kui normaalsusega nõustumast. Tegemist ei ole vaieldava normaalsuse või ebanormaalsusega, vaid reaalse valiku ja teostatud otsusega.
Inimene otsib ja vajab, meeleheitlikult, pidavat põhja jalge alla – teadmist, et mis ja kuidas temale alles jääb – ta ei taha uskuda, et see, mis ja kuidas on, ongi kõik ja täpselt nii palju nagu on – enam rohkem ei valita ja vähemaks ei saa 0-st võtta.
Ausa inimese kõrval saab seista see, kes on aus oma valikus – need teised, kes seda ei vali, valetaksid, kui nad seda, ühel või teisel moel, teeksid. Ausus toob kaasa aususe – see teadmine tuleb vastu võtta ja sellega ühes edasi elada – aususe valimisel saab selgeks ja nähtavaks tegelikkus – see on seda ka siis, kui see teeb valu ja jätab üksinda seisma.
Marianne
24.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar