reede, 31. märts 2017

Ema ja Tütar. Kaks Naist. Kaks Inimest.Kaks Peeglit.




Ema ja Tütar, kaks Naist, kel on antud võimalus kogeda sama – kuupuhastust/menopausi, armuda noormeestesse, abielluda mehega, luua ning hoida peret ja sünnitada ning kasvatada lapsi. Näha ja kogeda läbi oma ema/tütre elu, vigade, saavutuste, murede ja rõõmude iseennast ning võrrelda oma elu tütre/ema eluga - toetades, mõistes, rõõmustades, kadestades, oma valu ja hirme uuesti läbi elades, tunnustades ja armastades.

Tütrena kasvades on ema peegel, kust vaadata, milline ma soovin ja ei soovi olla. Tütrena kasvades, on hetki, kus soovin teha kõike teisiti kui ema. Tütrena kasvades, on hetki, kus tunnen, et minu kasvatamisel tehti kõik võimalik võimalikult valesti ja ma tõotan oma lapsi kasvatada täiesti vastupidiselt. Tütrena vaatan peeglisse ja näen sarnasusi, mida ei soovi näha, ma vihkan oma Ema, sest ta on selline nagu ta on ja ta on minu Ema. Tütrena kasvades, on hetki, kus olen oma Ema üle uhke ja rõõmustan, et just mina tema tütar olen. Tütrena, ema ja tema tegemisi vaadates, lepin ema, iseenda ja oma eluga, sest see olen ju Mina ja ma andsin ning tegin parima, mis oli võimalik.

Emana vaatan peeglisse ja näen, milline ma olen. Emana vaatan peeglisse ja näen, mida ma teinud olen, kuidas tütart kasvatanud ja millist vilja minu töö nüüd kannab. Emana vaatan peeglisse ja näen sarnasusi, mida ei soovi näha. Emana on hetki, kus tundub, et ma olen oma tütart kasvatanud nii valesti kui võimalik. Emana tütart vaadates, ei mõista ja kurvastan miks teeb ta ikka samu vigu, mis ma ise tegin. Emana tütart vaadates, tunnen uhkust oma tütre üle ja rõõmustan, et just mina tema ema olen. Emana tütart ja tema tegemisi vaadates, lepin tütre, iseenda ja oma eluga, sest see olen ju Mina ja ma andsin ning tegin parima, mis oli võimalik.

Lastel on suureks kasvamisel ja oma elu elades nii palju vajadusi, soove ja tahtmisi. Lapsed on isekad, sest „Ema ise ju soovis mind!” „Miks ta, siis ette ei arvestanud kui raske see on ja nüüd kurdab.” Lastena usume, et ema ikka saab, suudab, annab ja andestab, aga ise solvume, mossitame ja elame oma elu. Me soovime, et Ema meid mõistaks, toetaks ja tunnustaks just sellise Tütrena nagu me oleme. Kas oleme endalt küsinud ehk soovib sama ka ema? Tütre mõistmist, tunnustust ja toetust Emale just sellisele nagu ta meil olemas on.

Mida ema peab andma on toit lauale, riided selga ja katus peakohale. Samad asjad, mis on ka talle endale eluks vajalikud. Tavaliselt on need asjad olemas. Kõik muu peale selle on see, mida ema saab ja suudab anda, täpselt nii palju kui temal endal hetkel võimalik on. Emas on edasi andmiseks olemas see, mida andis talle kaasa tema kasvamine. Ema jaksab nii palju kui temas on elujõudu. Emas on jagamiseks nii palju armastust kui ta ise on saanud. Ema oskab armastust edasi anda nii nagu tema seda saanud ja õppinud on. Jagades, armastust nii nagu Ema ise seda defineerib. Jagades asjade/tegevustena, mida ta ise armastusena mõistab ja tunnetab.

Millal mõistan, et ema ei elanud oma elu minuga üksi, vaid mina ise olin temaga päevast päeva kaasas. Mina ise mõjutasin oma tegemiste, olemiste ja kasvamisega meie ühist elu. Ema ju ei ole seesama Ema, kes ta oli lapse eostamise hetkel, sünnimomendil ja meie erinevatel eluaastatel. Kes meist on täpselt samasugune 5, 10, 15, 20, 25 jne aasta möödudes. Ema ise on muutunud, teda ümbritsev on muutunud, perekond on kasvanud ja kahanenud, meie ise oleme muutunud. Vastutuse võtmine ja mõistmine, et Ema on see, kes ta oli, on ja saab olema ja Mina ise olen see, kes ma olin, olen ja saan olema. Ma õpid elama, sest ma olen Ema ja mul on Tütar. Ma õpin elama, sest ma olenTütar ja mul on Ema. Ma elan oma elu Emana/Tütrena täpselt nii hästi nagu ma oskan, suudan armastust jagades ja selle saamist tunnetades.

Me soovime erineda, elada paremini, teha vähem vigu, olla õnnelikumad – me soovime olla meie ise. Me soovime oma piirjooni olles Tütar ja Naine. Ühel päeval peegli ees seistes näen ma peeglis ema vilksatust iseendas, ma kuulen ema on hääles ja tunnen teda oma tegemistes. Ühel päeval seisab minu tütar minu ees ja ütleb, et „Sa oled teinud minu kasvatamisel kõik valesti.” Ometi andsin ma endast oma parima, täpselt nii nagu mina seda suutsin, oskasin ja mõistsin. Sel vastamisi seismise hetkel näen ma ennast aastaid tagasi. Nüüd mõistan, et Siin sellel kohal olen ma Oma Ema Tütar ja siin sellel kohal olen ma Oma Tütre Ema. Ma mõistan oma Ema ja tunnen, kuidas Armastus on minu sees, ma tunnen ja tunnistan, et Ema Armastab Mind Just Sellisena Nagu Ma Olen ja Mina Armastan Oma Ema Just Sellisena Nagu Tema On ja Mina Armastan Oma Tütart Just Sellisena Nagu Tema On ja Minu Tütar Armastab Mind Just Sellisena Nagu Mina Olen. Energia, mis voolab armastusena selles hetkes ja Ma võtan oma elu vastu selle hinnaga, mis see maksab mulle. Ma võtan vastu oma elu ja saatuse armastusega.


Marianne

31.03.2017.a

neljapäev, 30. märts 2017

RõõmuKilluke




Ma tunnen, kuis väike RõõmuKilluke mu kõhu sees pikutab.
Siis korraga lustlikult kuristab ja end pikemaks sirutab.
Seejärel kasvab ja kasvab ning juba kerana kukerpallitab.
Ta kurgus mul kudistab ja nina sees kõdistab.
Suunurki üles veel sikutab ja põski vallatult punni pigistab.
Silmade ümber naerukurrud mul sätib ja silmisse sära sütib.
Mullidena naer mu sees kasvab ja kosub ning juba ma lagistan, lõkerdan ja rõõmsalt rõkatan:
Minu sees elab üks RõõmuKilluke! Ma uuesti leidsin ta ülesse!”


Marianne

30.03.2017.a

kolmapäev, 29. märts 2017

Kuidas elada rahus oma Valitud Valikutega?




Kuidas elada rahus valikutega, mille ise olen endale valinud?
Kuidas elada rahus valikutega, mida muuta ei soovi ega saa?
Kuidas olla välises nii, et olen ka iseendas?
Kuidas olles kohal ja kuulates teisi, kuulata ka iseennast?
Kuidas olles kohal ja vaadates teisi, näha ka iseennast?
Kui väline provotseerib sekkuma.
Kui väline sõidab sisse ja lammutab.
Kui väline vallutab jäägitult.
Kui hoian kinni sõnadest Ma Pean.
Kui kaob tasakaalupunkt ja vääratan.

Kuidas, siis elada rahus oma Valitud Valikutega?
Kuidas, siis leida koht ja aeg iseendale, et olla olemas?
Kokkuleppides hetki ja aegu, võttes end vabaks.
Vabaks iseendale, hetkeks kus olla iseendas.
Kus ei lahustu ega vilksa.
Kus ei ole ootel ega varjus.
Pöörates pilku väliselt iseendasse ja oodata.
Oodates, kuni olen taas kohal ja olemas.
Kohal kuulamas ja nägemas iseennast.
Ja naerdes. Vabastavalt naerdes, lastes lahti kõigest, mis hoidis krampis ja kinni.
Naerdes nii, et pisarad silmist voolavad.
Siiras vabastav naer ja puhastavad pisarad.
Tundes, et see oli vaid hetk, mis möödus ja mina olen taas Mina koos oma Valitud Valikutega.


Marianne

29.03.2017.a

esmaspäev, 27. märts 2017

Alguse Allikas.



Selleks, et elada, särada ja luua, ei ole vaja välist.
Selle jõu alguspunkt ja kese on meis endis.
See on kahe raku ühinemisel toimunud AegRuumi plahvatuses sündinud Läte – Alguse Allikas.
See oleme me Ise.
Silmade sära on meie lätte valgus.
Silmade selgus on meie lätte puhtus.
Silmade sügavuses näeme me teed allikasse - rada iseendasse, tõelise jõu keskmesse.


Marianne
28.03.2017.a

Hind, mida me maksame, oma valitud valikute eest.



Inimene on nii seatud, et ta soovib, otsib, tahab, vajab, võtab, palub, küsib, ihaldab jne ikka ja jälle, midagi uut, muutust oma ellu, paremat ja ilusamat suhet, asja jne. Ometi ei ole ta lõpmatuseni paisuv ja kõike mahutav anum. Selleks, et uus saaks meis oma koha, tuleb millestki vanast loobuda, lahti lasta või ära anda. See on hind, mida me maksame kõige uue eest.

Me loome ruumi ja valime seejärel erinevate valikute vahel. Kõike me ei saa ja nii tuleb otsustada. Kui me teeme oma valiku, siis kaasneb sellega oma lugu, mis erineb valimata jäänud valiku loost. Kui me teeme oma valiku, kaovad meie elust inimesed ja kohad, keda/mida pole valitud loos. Rajale ilmuvad uued kaasteelised ja paigad. Ka see on hind, mida me maksame.

Igal valitud rajal on koht, kus meile näidatakse valimata jäänud raja lugu ja
me kaalume, kas valitud raja eest makstud tasu oli iseenda jaoks õiglane.
Igal valitud rajal on hetk, kus meile öeldakse, mis maksis meie tehtud valik meie lähedasele, sõbrale – teisele inimesele ja me peame suutma sellele inimesele otsa vaadata ja hinnata iseenda valitud valiku mõju meid ümbritsevale maailmale.
Igal valitud rajal on punkt, kus me otsustame, kas makstav tasu on seda väärt, et valitud rajal jätkata või tuleb uus rada valida.

See kõik on hind, mida me maksame, oma valitud valikute eest. Alati maksame enne kui selgub valiku tegelik hind meie jaoks. Ja nii seisame me ikka ja jälle peegli ees ja vaatame iseendasse ning näeme, millise Hinna me maksime.


Marianne

27.03.2017.a

laupäev, 25. märts 2017

Oma Mina Kasva(ta)mine.




Kui, ma iseendasse vaadates, näen vaid teisi. Kui, ma iseennast kuulates, kuulen vaid teisi. Kui, soovi soovides, tean vaid teiste unistusi ja tahtmisi. Kuidas, siis kuulda, näha ja olla Mina Ise?

Kui, võtan teised kanda, siis jääb endale vähem ruumi. Ja, nii tunnengi, et teine inimene tegi haiget või mõjutas mind. Tegelikult ta puudutas vaid kohta, mille ma olin talle iseendast andnud.
Kui, lämmatan iseennast lahti laskmata tunnete ja mälestustega, siis ma ei kuulegi end ja arvan, et Valu ja Hirm olengi ma ise.
Kui, lasen mustritel käivituda, siis ei juhi ega kontrolli ma iseennast. Ma teen ja olen enne kui ma jõuan mõeldagi.
Kui, mu pilk märkab vaid teiste fantastilisi kogemusi, võimalusi ja põnevat elu, siis ei näe ma iseenda olemust ja teerada. Ja nii tundub mulle, et ma ei oska, ei saa või ei suuda kunagi samasugune olla.
Kus ja Kes olen, siis Mina Ise?

Siis tulebki teisi mitte kuulata, näha ega tunnetada, seni kuni minu Oma Mina on kasvanud ja täitnud mind ennast, et teised ei mahugi enam sisse. Otsides iseennast. Lahustades valu ja hirme, muutes mustreid ja mõtteid. Leides, Oma Mina, võtta ta omaks, tunnustades ja Armastades teda.

Ja, siis ehk ühel õhtul jalutades, tammede all, olen ma iseenda olemises. Ma ei kuule enam teisi oma mõtetes. Ma ei näe teisi oma silmades. Ma ei tunne teisi iseendas. Ma olen olemas, rahus ja lihtsas kohalolus – Oma Minas.
Ja, siis ehk ühel õhtul seistes tähistaeva all tunnen ja tean, et on Mina ja Maailm. On Armastus, suur ja otsatu. Armastus iseendas. Minu Mina ja Maailm ühes. Minu Mina on kasvanud ja täitnud mind otsast otsani.

Marianne

25.03.2017.a

neljapäev, 23. märts 2017

Kodutee südamed.



 Minu kallis kodutee ei väsi südameid kinkimast! 12 pikka aastat kõndisin pea iga päev 450m edasi ja tagasi, kas postkastist ajalehte tooma või niisama jalutamas käies. Ma ei näinud ühtegi südant. Aasta tagasi, kevadel märkasin esimest südamekujulist kivi ja nüüd leian ikka ja jälle uusi. Need südamed on tänased kingitused.


Marianne
22.03.2017.a




Minus, Sinus - meis  kõigis on olemas kasvõi üksainus imepisike veepiisake. Piisake, mis on suure ja võimsa Ookeani osa. Ole Sa kus iganes, kuidas iganes ja milline tahes - Sa oled ja jääd alati Suureks Ookeaniks!

Marianne

23.03.2013.a

kolmapäev, 22. märts 2017

Jagamise mõõdupuu.




Jagame aega, suhteid, kohta, asju, hetki ja iseennast. Anname teistele endale kuuluvast osa.
Kui ma ei anna, kas ma olen, siis tõesti isekas ja kade?
Kui mul ei ole anda, kas ma olen, siis tõesti vaene ja tühi?
Kui ma voolan üle, kas ma olen, siis tõesti lahke ja abivalmis?
Kelle mõõdupuu järgi hindame jagamise kohustust ja suurust?

Kõike ei jagata ja kõike ei anta. Kõike ei saa jagada ja kõike ei tohi jagada. On hetki, kus jagamine kasvatab, loob enamat ja rõõmustab südameid. On hetki, kus jagamine kahandab, lõhub ja väsitab. Kas jagada või mitte? Kas anda või mitte? Kas võtta vastu või mitte?

Vaid me ise tunnetame, kuidas on iseendale õige. Võin anda, kuid ei pea, sest ainult mina ise tean jagatava suurust ning iseenda suhet ja soovi antavasse. Annan, siis kui soovin ja täpselt nii palju kui hetkel iseendale õiglane ja võimalik tundub. Kui annan, siis lasen lahti. Kui ei jaga, siis olen oma otsuse teinud. Seda tehes nõustun, arvestan ja pean lugu, et igal inimesel on oma jagamise mõõdupuu.


Marianne

22.03.2017.a

Teerajal kõndi  alustades valdab meid soov edasi liikuda. Keskpaigas, jalgu puhates, mäletame  möödunut, kuid eesootav on veel varjudesse peitunud. Alles mäele jõudes, näeme tervet teerada ja mõistame Miks ja Milleks. Ent, ometi ei tea me, millal me, kus asume. Me arvame teadvat, kuid ühe teeraja lõpp võib olla hoopis pika teekonna algus või keskpaik. Aga, üks on kindel, me oleme Teel – oma Eluteel.

Marianne

22.03.2017.a

esmaspäev, 20. märts 2017

SINILINDU PÜÜDMAS



Kui meil on elus sihtpunkt, mille poole püüdleme, kas kohale jõudnuna või alles teel olles mõtleme teekonnale kui sellisele. Kas mäletame ja meenutame rada või tõttame uut sinilindu püüdma. Kas rajal kõndides leiame mahti vaadata kõrvale, üles ja maha, uurida kõrvalteid ja proovida neil kõndida. Kuis me teame, et valitud rada on õige ja parim kui me ei ole teistel astunud. Ehk ei olegi, siis valitud rada oma, kui ei usalda olla ja tunda. Kui liigume otse ja rühkides mäetipult mäetipule.

Kas sinilindu käes hoides, tunneme siirast ja säravat rõõmu või väsinult ohkame, et ei ole see vallutatud mägi nii kõrge ja uhke ühti kui meile eemalt tundus. Seejärel silmapiiril uut sihtmärki nähes tõmbame joonlauaga uue joone ja seda jälgides taas samm sammu järel end kui silmaklappidega hobune edasi veame.

Kui väsime eesmärkide poole pürgimast ehk, siis istuks maha ja oleks olemas oma elus. Kohal ja kuulamas. Mõeldes, millise tundega maitseme hetki ja kohti. Millise naudinguga oleme olemas osalisena oma elus. Kas on, siis julgust eesmärgist lahti lasta ja iseennast vabaks anda. Ehk astuks, siis kõrvale ja vaataks teistele teedele ning prooviks julgelt uusi maitseid ja lennutavaid tuuli.


Marianne

20.03.2017.a

pühapäev, 19. märts 2017

Nähtamatud Nähtavad



Möödudes peeglist, kas kiikame sisse, kas vaatame silma?
Kas seisatub hetk ja pildina salvestub mällu?
Või vilksab ta mööda ja läinud ta ongi.
Kui seisatud ja meenutad?
Kas tuleb, siis meelde?
Kas nägid nähtavat,
Või nähtamatut riivasid?
Kas oli või ei olnudki olemas oldud?

Marianne

19.03.2017.a

laupäev, 18. märts 2017

Mina Ise



Omamoodi kurbnaljakas tõsilugu.

Kui ma kuulan, siis kuulen iseennast.
Kui ma vaatan, siis näen iseennast.
Kui ma mõtlen, siis süvenen iseendasse.
Kui ma räägin, siis kõnelen iseendast.
Kui ma tunnen, siis tajun iseennast.
Kui ma soovin, siis tahan iseendale.
Kui ma õpetan, siis kasvatan iseennast.
Kui ma teen, siis ikka ainult iseendale.
Vastutan ja vastust annan vaid iseendale iseenda eest.
Olen Mina Ise, teiste Mina Isede seas.
Olen Inimene, teiste Inimeste seas.

Marianne

18.03.2017.a

reede, 17. märts 2017

MUSTRITE RINGTEE



Siiani mu mustrirongid rööpail ringe tegid.
Käivitus mootor ja vedur huilates startis.
Istusin reisijana vagunis, ei juhtinud ega kontrollinud,
Vaid toolist hoides ja aknast kiigates nentisin –
Reis tehtud ja algusesse jõudsin taas.
Seal nõkstades, rong läks teele ja jätkus sõit,
Kui tivoli karusellile oleks ma pileti ostnud,
Kuid ei muusikat, nalja ega laternaid.
Rööpad, mis ringikujuliselt ladusin,
Ei viinud uutele teedele
Rongid vaid ringiratast käisid.

Soovides, vagunist väljuda, paindusid rööpad ja peatus rong.
Nüüd seistes jalgel ja edasi astudes, loon uusi radu ning mustreid.

Marianne

17.03.2017.a

neljapäev, 16. märts 2017

OLEMISE VAIKUS



Olen oma olemise vaikuses.
Kohas, kus minevik enam ei loe.
Kohas, kus tulevikku veel ei näe.
Pole tormi ega pusklemist.
Pole vajadust murda ega tõestada.
Kõnnin vaikelu maastikul,
Tammede energiast väestatud rahus.
Kulgen oma olemise liikumises
Elades loomise hetkes.

Marianne

16.03.2017.a

KÖIELKÕND ELUTEEL



Eluteel kõndides, oleme ühtaegu nii alguses, keskel kui lõpus.
Millegagi alustame, kusagil oleme kohal ja midagi lõpetame.
Otsime tasakaalu, säilitame balanssi,
Vabastame mõtteid, heidame seljatäisi,
Vaigistame tormakaid tundeid ja energia purskeid,
Vältimaks kõikumist ja kukkumist.
Elutantse tantsides.
Hoides tasakaalu, otsides harmooniat, elades oma elu.
Kõik ühes tervikus, ühel lookleval köiel.

Marianne

07.03.2017.a

kolmapäev, 15. märts 2017

Isikliku Mõõtme Järel Lainetus.



Neljapäeva hommikune Häbi mõtestamine muutis mind. Muutis nii, et sisemised seinad nihkusid, senised piirid ja mõõtmed korraga enam ei kehtinud. Ma olin Mina, kuid ei olnud ka. Ma olin uus, kuid ei olnud ka. Valu oli vabanenud, vana oli muutunud ja vabanenud ruum ootas täitmist. Ma soovisin olla iseendas, et kohaneda ja tunnetada. Ma vajasin seda, kuid vahel on oma aja leidmine raskemast raskem. Kui oled ema ja abikaasa, siis on ka teistel oma õigustatud ootused minule ja minu ajale.

Reede oli meie perel Tartu päev. Toetamaks üht last konkursil sõitsime kõik kaasa. Kulgesime linnas, veetsime oodates aega ja olime Tartu ajas. Mulle tundus, et olen omas mõnusas mullis, mida ümbritsev aegajalt nihutada soovis. Kõik justkui sujus. Aega oli ja nii istusin juuksuri tooli. Juuksuri käte puudutuses kogesin, kui pinges ja krampis ma olen. Tunnetasin korraga kui suur jõud kulus enda kontrollimisele, et välist püsti hoides, sisemist hoida ja kaitsta. Ma olin iseennast ära petnud ja peitnud.

Laupäeva hommikul võimeldes sõnastasin soovi ja ütlesin selle välja „Ma vajan kehalise kontrolli lõdvestamiseks massaaži“. Lõuna ajal, keset poemelu helises telefon ja mulle öeldi, et „Õhtul on minu jaoks aega. Kui ma vaid soovin!“

Õhtul massaažis ei leidnud mu mõtted kuidagi kohta. Tundus, et peab olema koht, kuhu nad kuuluvad, aga ma ei leidnud seda. Kõik tundus võõras ja mitte minu. Ekslesin otsides ja aegajalt vaikuses olles. Millalgi ilmus teadmine, et olen oma keha täitnud Jonni ja Valuga. Lasin sellel olla. Siis korraga ühteaegu kirjutasin ja läbisin meditatsiooni „Kolme targa kingitused“. Oi, kui raske oli näha rullidele kirjapandut. Väepaigad olid olemas, kuid tegevused ja omadused oleks kui nähtamatu tindiga kirjutatud olnud. Olin ja kogesin ning proovisin uuesti ja uuesti. Üks tegevus ja kaks omadust ilmusid lõpuks nähtavale. Seejärel oleks nagu sõnad otsa saanud ja mitte üks mulle teadaolevast ei muutunud paberil nähtavaks.

Peale massaaži tänaval kõndides otsisin endast Jonni. Jonnivad lapsed, aga mis mõttes mina jonnin? Kuidas on ta minuga seotud? Kui leidsin sõnapaari Vaidlemine, leidsin endast ka jonni. Ja, ta oli minus olemas ja oi, kuidas veel oli. Ma tunnistasin ta enda omaks ja kirjutasin enda loosse „Lapsed jonnivad, täiskasvanud vaidlevad“.

Pühapäeva jäi kogemus moksa teraapiast. Astudes ruumi ja vaadates silmadesse, kuulsin ma „Sa oled tasakaalust väljas“. Korraga ei hoidnud ma enam kontrolli, sest sisemine oli nähtav. Tundsin vaid meeletut väsimust ja kurbust. Võtsin abi vastu. Abi inimeselt, kes näeb ja tunneb, kes tajub ja mõistab, kes aitab koos kõndides lahendusi luua. Seejärel taastumine ja laskmine asjadel ja iseendal olla. Lihtsalt olla.

Neli päeva kestnud rännak. Tunnen, kuidas minus on uued seosed ja sidemed sündinud. Veel ei tea ega näe kõike. Mul tuleb õppida uusi ühendusi kasutama, vabaks saanud kohti täita ja iseenda Mina avastada ja kasvatada.

Mul oli HIRM. Hirm lahti lasta. Hirm, anda vabaks hetke, mil tundub, et kõik on olemas. Hirm, et see kõik ei kordu. Kui hoian, siis ta ehk ei kao. Kontrollin ennast, hetki ja maailma.

Ja, siis just kontrolli käest libisemise hetkel kui laps lõbusalt lompide sügavust mõõtes veest tilgub, leian naaber tänava aaretepoest just ühed ja ainsad sobilikud püksid. Kui buffee valikus on kõikide lihade sekka sattunud praetud kala, üksainus pannitäis, just minule praetud. Kui ühele uksele koputades pead raputatakse, siis Usu ja Usalda, et teist ust avades tullakse naeratades vastu ja öeldakse, et ma oled oodatud ja minu juuksed saavad hoitud. Kui tunnen, et vajan abi, heliseb telefon ja mulle on aeg loodud.

Usk ja Usaldus, et ust ja iseenast avades, kontrolli vabastades ja maailma lahti lastes ei kao oluline vaid leiab ikka uuesti ja uuesti tee minuni. Sündides uuesti, uuena ja uudsena.

Marianne

15.03.2017.a

teisipäev, 14. märts 2017

LAPSENA JONNIME, TÄSIKASVANUNA VAIDLEME







Jonn on meie sisemise vastupanu väljendus. Jonnime, kui meile tundub, et meid sunnitakse tegelema millegagi, mida me ise ei ole valinud. Kui meile tundub, et väline ei kuula, ei tunnusta ega tunnista meie Mina. Me kuuleme:„Sa pead tegema nii nagu ma ütlen/ teen/ olen,“ – ja jonn käivitub. Kui lapsena kisasime, trampisime, viskasime põrandale, siis täiskasvanuna argumenteerides, väideldes, otsides vastuväiteid – me vaidleme. Vaieldes/ jonnides peame lahingut oma Mina eest ja oma Mina nimel.

Lapsena öeldes „palav“, vajame vaid välise peegeldust, et kontrollida, kas me oleme oma tunde õigesti nimetanud, kas meist on aru saadud või me anname lihtsalt infot enda kohta. Täiskasvanu ükskõik kui mõistlikud soovitused ja lahendused ei ole meie endi omad. Meile tundub, et ei usaldata meie endi võimet olukorda lahendada või me ei otsigi hetkel lahendust. Abi vajades ju küsiksime:„Palun aita“.

Täiskasvanu poolt ette öeldud lahenduskäigud sunnivad last jonnima. Jonn – lahendus, mis on lapsena kõige kättesaadavam. „Ma kisan nii kaua, kui keegi minust ometi aru saab“. Täiskavanu poolne korrale kutsumine, nõudmisega jonnimine koheselt lõpetada, ei ole lahendus. Laps ei oma lülitit. Täiskasvanud ise ka ei oma. Vabanemiseks kulub oma aeg. Tunne voolab välja, tekib usalduse alge ja lootus ning seejärel tunne, et minu Mina arvestati ja tunnustati. Jonnist väljumiseks tuleb seda ise soovida.

Loomulikult on hetki, kus laps jonnib katsetamaks piire ja oma võimalusi. Siis on see lapsevanema kasvatustöö kunst neid mõistlikkuse piires hoida ja õigel hetkel avardada. Kuid lapse võitlus oma Mina nimel on sõnum:„Palun austa mind! Palun kuula mind! Palun mõista mind!“

Täiskasvanuna vaidleme kui soovime leida paremaid lahendusi, teha õigemaid otsuseid ja valikuid. Sellistes vaidlustes ilmneb kui küpsed on meie Minad. Kui kaks erineva partei esindajat, istudes laua taga ja tuliselt vaieldes, astuvad seejärel uksest välja ja on sõbrad edasi, siis ei ole nad politiilisi erimeelsusi iseendaga samastanud. Kuid pidades vastaspoolt, erineva arvamusega inimest oma vaenlaseks, oleme oma Mina samastanud poliitilise/usulise/või muu erimeelsusi loova vaatega. Me ei saa lihtsalt aru:„ Kui mina tunnen nii, siis nii on ju õige,“ ja olles harjunud jonnima, ei kuula ega proovi me mõista teise arvamusega inimest. Me võitleme endast kõike andes. Peame oma Mina nimel võõrast lahingut. Meist erinev arvamus on oht, mis tuleb maha lammutada. Kõik peavad uskuma ja tundma nii nagu Mina.

Kogedes üha uuesti sisemist protesti, tundes üha uuesti välise usaldamatust meie Mina võimekusse, ei ole me saanud jonnimist selja taha jätta. Me ei ole suutnud sellest välja astuda, et see saaks lapsepõlve jääda. Me ei ole õppinud oma tegelikku Mina tundma. Meil puuduvad piirid iseenda Mina ja teiste Minade vahel. Me jääme sellesse oma Mina eest võitlusesse kinni. Oluliseks saab oma Mina tõestamine. Raiudes oma tõde, seades nö õiglust jalule. Oma Mina hoidmisest saab suurim võitlus, mis on väljunud iseenda piiridest. Tunnustamata teiste Minasid, püüame neid allutada, sest meie Mina arvab teadvat, mis on kõigilele parim.

Kuidas siis täiskasvanuna vaielda, mitte jonnida? Küsides küsimusi: Kelle lahingut ma pean? Miks ma vaidlen, aga ei kuula? Miks ma ei suuda leppida, et teine inimene omab oma Mina ja oma arvamust? Mida ma tõestan vaieldes/ jonnides? Miks ma hoian sellisest suhtlusvormist kinni? Mis saab kui ma, omades oma arvamust, ei vaidle ega soovi, et kõik sellega nõustuks? Mis juhtub kui ma astun olukorrast välja? Mis juhtub kui ma lasen asjadel lihtsalt olla?

Tunnetades ja tundes iseennast. Tunnetades iseenda Mina olemasolu ja piire. Omades oma arvamust, ilma et väline maailm seda tunnistama ja tunnustama peab.

Siin, sellel peopesal, on minu Mina, just selline nagu ta on. Ei hea ega halb, ei must ega valge, ei suur ega väike. Ta on minu Mina. Muutuv ja kohanduv, õppiv ja armastav. Mina hoian oma Mina ja ma ei vaja selleks kontrolli kõigi teiste Minade üle. Mina olen imeliselt erinev kõigi teiste imeliselt erinevate Minade seas.

Marianne

14.03.2017.a



pühapäev, 12. märts 2017

MEDITATSIOON VOL 5 Kolme targa kingitused.



Otsi endale mugav asend. Lõdvesta oma keha. Lase argimõtetel minna. Ole kohal siin ja praegu. Hinga 3x korda sügavalt sisse ja välja ( 5). Hinga rahulikult, aeglasemalt, sügavamalt (20).

Sa kõnnid mööda rada (5). See rada lookleb ühe mäe külge mööda, juhatades Sind mäe tippu (5). Sa astud ja oled põnevil sellest, mis Sind raja lõpus ees ootab (5). Veel on viimased puud varjuks (3). Sa möödud neist ja Sulle avaneb vaade Maailmale (5). Avarus, üleval kirkad tähed, all orud, metsad, sädelevad jõed ja järved (10).

Mäetipp särab tähtede valguses (5). Kõik, mida Su silmad haaravad on hõbedaga kaetud (5). Siruta oma käed välja ja vaata kui hõbedaselt nad kumavad (5). Vaata oma säravat rüüd (5). Tunneta, kuidas selle hõbedane helk, Sinu sisemuse särama lööb (10).

Mäe tipus on troon ja sellel asub lapsehäll (). Tõuse nüüd mööda astmeid üles poole (3). Hällis lamab vastsündinu (). Laps, kes naeratab Sulle vastu (). Sinu silmad kinnituvad tema omadesse (5). Sa tunnetad teid ühendavat sidet (5). Astu ta juurde, siruta käed ja võta ta õrnalt sülle (5). Tunneta tema südametukseid enda südametuksete vastas (5). Tunneta tema usaldavust ja armastust (5). Laps täis elu (5). See laps Su süles, oled Sina ise (15).

Sa näed, kuidas kolm tähte taevavõlvilt alla laskuvad (5). Maad puudutades, muutuvad nad kolmeks meheks (5). Need on kolm tarka, kes tulid vastsündinule kingitusi tooma (10).

Esimene tark kummardab ja ulatab Sulle kolm kirjarulli (3). Võta need kingid tänades vastu (). Neis kolmes rullis on kirjas Sinu kolm väepaika selles Maailmas. Ava kirjarullid ja loe, mis neisse kirjapandud on ja jäta see meelde (20).

Järgmisena kummardab teine tark ja ulatab Sulle oma kolm kirjarulli (3). Võta ka need kingid tänades vastu (). Neis kolmes rullis on kirjas Sinu kolm säravaimat omadust selles Maailmas. Ava need rullid ja loe, mis sinna kirjutatud on ja jäta see meelde (20).

Nüüd kummardab kolmas tark ja ulatab Sulle oma kolm kirjarulli (3). Võta ka need kingid tänades vastu (). Neis kolmes rullis on kirjas Sinu kolm oluliseimat oskust selles Maailmas. Ava ka need rullid ja loe, mis sinna kirjapandud on ja jäta see meelde (20).

Nüüd annavad kolm tarka Sulle ja lapsele oma õnnistuse (10). Täna neid (5) Ja vaata seejärel, kuidas targad tähtedena taas taevasse tõusevad (10).

Aseta nüüd laps hälli tagasi (5). Hälli kõrval lauakesel on kolm ehitud kastikest (). Üks väepaikadele, teine säravaimatele omadustele ja kolmas oluliseimatele oskustele (). Aseta rullid kastikestesse ja sulge kaaned (5).

Võib juhtuda, et Sa esimesel korral ei näinud rullidesse kirjapandud teksti, siis tea, et see on seal ikkagi kirjas (). Kõik 9 rulli on täidetud (). Lase mõtted vabaks ja lihtsalt ole endas (5). Kuula ja tunneta (10) .Võib juhtuda, et Sa oled iseennast iseendasse nii hästi ärapeitnud, et täna ei leia Sa kõiki sõnu või ei tunne neid ära, sest ei oska neid veel enda omadeks pidada (5). Lase sel olla täna nii nagu on. Sul on alati võimalus uuesti rännakule minna (). Mil iganes Sa soovid, saad Sa taas kastikesed avada ja kirjapandut uuesti lugeda (20).

Kallista nüüd last ja anna talle musi (5). Laps jääb rõõmsalt oma hälli, iseenda varbaid ja sõrmi uurima (5).
Astu nüüd mööda rada mäest alla (5). Rada lookleb puude vahel ja jõuab järve äärde (5). Veepiiril asub üks kivi (3). Astu sellele kivile ja tunneta tema soojust oma jalataldade all (5). Vaata üles taevasse (5) Siruta oma käed, peopesad koos tähtede poole (5). Sealsamas näed Sa üht langevat tähte (5). See täht langeb Sinu pihku (5). Just täna on antud Sulle võimalus soovida (3). Soovida üks soov (2), Südamesoov (5). Lausu see soov tähele (10). Sel samal hetkel kui Sa soovid hajub täht tähetolmuna (5). Sinu soovi on kuuldud (10).

Istu nüüd kivile (), libista jalad vette ja joonista oma varvastega hõbedases vees mustreid (10). Taevas särvad kolm tähetarka (3). Säravad Sulle meeldetuletuseks (5). Ole iseendas, Maailmaga ühes, tähistaeva all (20).

Sa oled täna oma Rännaku teinud. Hinga 3x sügavalt sisse ja välja (5) Hinga rahulikult. Kujutle oma varvastest ja kandadest väljuvaid kuldseid juuri. Need juured ulatuvad otse maa keskmesse. Sa oled ühendatud ja maandatud Sa oled siin ruumis tagasi.

Liiguta tasakesi oma sõrmi ja varbaid, tunneta oma keha. Tule tasakesi siia tagasi. Kui valmis oled tee silmad lahti. Tere tulemast tagasi.

PS sulgudes on pausi pikkus aeglaselt loetuna.

Marianne

12.03.2017.a

neljapäev, 9. märts 2017

Lendu Lastud Lugude Isiklik Mõõde.









Kasutades, maailmas leiduvaid sõnu, kirjutan ma nad lugudeks. Panen kirja lood, mis on kasvanud minu seest välja. Lood, mis puudutavad mind ennast. Lood, mis tulevad küsimusi küsides ja vastuseid otsides. Lood, mis puudutavad inimesi, kes minu käest oma küsimusi on küsinud. Luues ja kirjutades, olen ma kõik sõnad ja mõtted ise läbi tunnetanud ja tundnud.

Esimesena ilmub mõtteisse sõna või sõnapaar, pealkirja või peamise mõttena, sellele järgneb sisu, mille ma paberile ülestähendan ja hiljem arvutis tervikuks vormistan. Seejärel annan loo vabaks, lasen ta lendu. Andes koha uuele kasvamisele, uuele loole.

Loos „Potike keeda“ kirjutasin, kuidas kaant avades ja endast andes, sisu kasvab. Täiesti tõsi. Kirjutama asudes ei mõelnud kui palju ja kui kaua ma kirjutan. Lihtsalt alustasin. Hekel võrsub pea igapäev lugu või paar. Aegajalt tunnen ikka veel hirmu, et ehk ma homme enam ei oska luua – ikka ja jälle saan vastuse „Usalda iseennast, lase asjadel voolata ja kõik kujuneb“. Nii ma siis olen, kuulan ja kirjutan.

Selle looga soovin jagad tänast hommikut. Kuidas lood mind ennast väga sügavalt puudutavad. Kuidas kõik on omavahel seotud.

Hommikul last bussile viies, tunnetasin liiklussituatsioonis Viha. Juurdlesin selle tekkemehhanismi üle. Otsisin tunnetades, vastuseid küsimusetele Miks? ja Kuidas? viha käivitub. Vastus tuli. Seejärel ilmus sõna, Hirm. Vastus tuli. Seejärel ilmus sõna, Armastus. Vastuse vormistamine võttis aega, sest otsisin endas hetke, milles sain kindel olla, et tundsin seal tõelist armastust. Mitte rõõmu, õnne, rahulolu või muud tõstvat tunnet, seisundit. Lasin lool olla, sest ta tundus valmis olevat. Korraga ilmus sõna Häbi. Otsisin endast, tunnetasin. Pingutasin, aga ta libises käest. Samal ajal kadus telefonis kontakt youtube´ga. Tavaliselt valin sealt olemisele sobivat muusikat, mille saatel kulgeda. Vajasin tausta ja seega valisin salvestatud lugude seast Havai mantra Hooponopono. See andis tõuke, leidsin Häbi hetke endas ja vastus vormus, kirjutasin ta paberile. Läks paar hetke kui mind rabas äratundmine. 

Minust uhas üle kohutav kurbus ja valu. Pisarad voolasid ja ma ainult kõõksusin neis lainetes. Vabanes see, mis nii pikalt oli minu sees kinni olnud. Uks avanes ja ma mõistsin tervikut.

Lapsena kurjustas ema minuga ühe teo eest ja vaatas mind, seda tehes, selliste silmadega, mis tekitasid minus sügava šoki. Ma tundsin häbi. Ma astusin enda seest välja. Ja ei astunud sinna tagasi 38 aastat. Kõik need aastad elasin, iseennast väliste mõõdupuudega hinnates ja välismaailma, eelkõige oma ema, silmade läbi vaadates.

Loole eelneb veel üks kogemus. Eelmise aasta novembris käisin ma kursusel „Tunne ennast ja teisi“. Seal jõudsin oma rännakul hetke, mida ma teadlikult ei mäletanud. Ma olin selles hetkes ja ma karjusin väga kõvasti välja oma valu“ Ükski ema ei tohi oma last kunagi sellise pilguga vaadata“. Ma tundsin seda valu, mida see vaade minus oli tekitanud. Juhendajate saatel hingehaavu ravides, sain aru, et ma ei ole oma kehas, vaid olen sellest väljas. Ma olin ikka veel väike, aga minu keha oli nii suur, et sellesse sisenemiseks pidin ma redelit kasutama.

Täna hommikune loo kirjutamine aitas avada ukse. Lasta vabaks tunded. See puudutas nii sügavalt, et Minu Maailm sai uue mõõtme. Vabanemine muutis keha asendit. Piltlikult öeldes ma panin maha koti ja sain ennast uuesti sirgu ajada. Seda muutust on tunda füüsiliselt. Mõned hetked, kuid tunne on kui pikalt rännakult tulles. Vaimselt väsinud ja läbi raputatud.


Selline jagamine täna.

Marianne

09.03.2017.a

TUNNETE KÄIVITUSMEHHANISMID



VIHA käivitub hetkel, kui ilmneb reaalne takistus, jõudmaks soovitud sihtpunkti reaalses maailmas. Sihtpunkti, kuhu me oma kujutluses olime juba jõudnud. Reaalsus astub vahele, tuues meie tähelepanu olevikku tagasi.

HIRM käivitub hetkel, mil elusitutasioon viib meid reaalsusest kujutlusse. Kujutlusse, vaatama pilte ja kuulama helisid, mida meie alateadvus meile ette mängib. Sel hetkel väljume reaalsusest ja liigume kujutlusse.

ARMASTUS sünnib hetkel, mil meid ei sunnita reaalsusesse ega lennutata kujutlustesse. Me asume nende kahe kokkupuutepunktis. Oleme oma elus kohal, rahus ja mõistmises piirideta Maailmas ja elavas Elus.

HÄBI sünnib hetkel, kui vaatame iseenda peidetud osa välismaailma silmadega ja hindame välise mõõdupuuga. Seda tehes astume me iseendast välja.

Marianne

09.03.2017.a 

kolmapäev, 8. märts 2017

SEE ERILINE TAVALINE MINA






Kord kippus kuningas kuule. Ehitati siis torn, kuid kuust jäi puudu üksainus kastike. Kuninga käsul võeti selleks kõige alumine – vundamendi kast. Ehk tundis see kastike tol hetkel suurt rõõmu saamaks alumisest ülemiseks, jõudmaks põhjast tippu, kõigile särades paistma. Kuid Torn varises kokku.

Just selles kohas, just selles iseenda Maailmas, just sellisena nagu Sa oled, oled Sa vundamendikastike. Iseenda maailmas ei jää meist allapoole kedagi ja alt üles vaadates, kogu maailma raskust kandes, on kerge unustada iseenda ainulaadsust. Me soovime kinnitust iseenda erakordsusele imetlusena välisest maailmast. Me märkame teiste eripära. Jah, me näeme meie või teiste maailmade ülemisi kastikesi, mis säravad päikese käes. Justkui jättes meid seal all varju. Need meie maailma ülemised kastikesed on omakorda nende endi Maailma vundamendid, kellele tunduvad jälle endi ülemised kastikesed harukordsed ja imelised.

Me vahetame majadel katuseid, aknaid, teeme pisiremonte. Vundamenti ei vahetata, soovi korral saab sellele uue maja ehitada. Kümneid, sadu aastaid hiljem, kui majad on rusudeks vajunud või laiali veetud, leitakse vanad maailmad just vundamendi kivide järgi üles.

Sa oled kõige esimene ja ühtlasi kõige viimane kivi. Sinu taga ei ole enam kedagi ja Sinule toetub kogu Sinu maailm ja see teebki Sind kordumatuks. Seega meist igaüks on oma erilises tavalisuses eriline iseenda Maailma vundament. Usu ja Sa tunned seda.

Marianne

08.03.2017.a

teisipäev, 7. märts 2017

MEDITATSIOON VOL 4 Sinu suguvõsa Naised Sinus.



Otsi endale mugav asend. Lõdvesta oma keha. Lase argimõtetel minna. Ole kohal siin ja praegu. Hinga 3x korda sügavalt sisse ja välja ( 5). Hinga rahulikult, aeglasemalt, sügavamalt (20).

Vaata, Sinu ees lookleb rada (). Astu sellele ja kõnni mööda seda. Vaata, milline see rada on, kuidas ja kus ta kulgeb (5). Kas ta on kivine või mullane, liivane või rohu peal, sirge või looklev (5). Vaata, millised puud/ põõsad tee ääres kasvavad (5). On nad lehtede või okastega, rohelised või värvikirevad (5). Milline on taevas Sinu pea kohal (5). On ta päikseline ja pilvitu või pilves (5). Kõnni, vaatle ja tunneta, ole kohal (15).

Sa jõuad nüüd lagendikule (). Selle keskel põleb heleda leegiga lõke (). Tema soojus ja kirkus kutsuvad Sind. Sa astud lähemale ja näed 6-t Naist lõkke ääres istumas (5). Need on Sinu suguvõsa Naised (10). Istu nende juurde ja vaata koos nendega lõkketuld (5). Vaata, kuidas lõke sädemeid pillutab (5), Kuula, kuidas tuli praksub – lõke elab ja hingab koos teiega (15). Sul on Naiste seltsis rahulik ja turvaline olla (5). Tunneta, kuidas te olete seotud ja ühendatud (20).

Tõuse nüüd püsti ja astu kordamööda iga Naise juurde (). Igal Naisel on Sulle, midagi öelda või anda. Vaata Naiste silmadesse, kuula südamega ja võta vastu see, mis Sulle kingitakse (40).

Nüüd, mil Sa oled iga Naisega kohtunud (). Istu veel korraks lõkke äärde (). Aseta iga sõna, iga kingitus enda sisse tallele (20). Tunneta, kuidas kingitused ühendavad Sind ja Naisi (), Tunneta seda sidet, tarkust ja armastust (20).

Tõuse ja täna Naisi, lõket ja iseennast. Kui saad ja soovid, siis kummarda (10).

Astu nüüd rahulikult mööda rada (). Vaata, kas rada on endine või muutunud (5). Kas puud/ põõsad on muutunud (5). Kas Sina oled muutunud (10). Tunneta, kuidas Sinu südames on rahu (), Sinu suguvõsa Naised on Sinuga Sinus (). Sinuga, siin tänases Maailmas (). Naiste antud kingid on Sinu südame ja hinge varandus, Sa oled hoitud ja kaitstud (20).

Sa oled täna oma Rännaku teinud. Hinga 3x sügavalt sisse ja välja (5) Hinga rahulikult. Kujutle oma varvastest ja kandadest väljuvaid kuldseid juuri. Need juured ulatuvad otse maa keskmesse. Sa oled ühendatud ja maandatud Sa oled siin ruumis tagasi.
Liiguta tasakesi oma sõrmi ja varbaid, tunneta oma keha. Tule tasakesi siia tagasi. Kui valmis oled tee silmad lahti. Tere tulemast tagasi.

PS sulgudes on pausi pikkus aeglaselt loetuna.

Marianne

07.03.2017.a