Siis, kui kõlab üks vale noot või korduvalt vajutatakse valet helikõrgust löövat klahvi – on ebakõla – siis inimese olemine saab häiritud – ta on võtnud vastu info ja on edastamas seda enesele – inimene kogeb tunnet – see on sõnum iseendale. Inimene võtab oma tunnet isiklikult ja tõttab tundega tegelema – tundma/ tundmist keelama/ tundele autorit otsima. See tähendab enese, iseenda tundega, samastamist või sellest keeldumist – protest konkreetse tundena olemise vastu.
Inimese olemisest on näha, millist tunnet ta eneses kannab – tema energia annab sellekohase info edasi ja ka teised võivad sellest puudutatud saada. Inimene tõlgendab toimuvat – mina tunnen kurbust/ mina tunnen viha. Mina olen kurb. Mina olen vihane. Mina väljendun – kogen enese sees ja olen nähtavana väljas – olen tervik ja olen täiega.
Inimene usub teadvat, miks ta konkreetset tunnet ehedalt kogeb. Mina olen kurb – mina kaotasin midagi olulist. Mina olen vihane – mina pean seda, mida mina ei taha/ mina ei saa seda, mida ja kuidas mina tahan. See näib olevat protsess – enese tundeinfost sündinud hääletus, lainetus, torm või tsunami, mis kestab, erinevate seikade ja jõuga, senikaua, kuni inimene on infoga kohanenud/ selle läbi töötanud – ta ei võitle enam vastu ega proovi midagi/ kedagi muuta – ta raugeb ja voolab edasi.
Inimeste Maailma suurim jama on see, mis toimub erinevate tunnetega seonduvalt. Inimesed mängivad oma väe ja võimuga selleks, et täita enese tunnete poolt antud ülesandeid ja elada ennast tunnetena välja. Tundeid on palju ja tunnetel on oma ajalugu ja tunnete poolt edastatud infot ei lahendata seal, kus nende algus on – info tõlgendus ja lahendus näitavad ära – millise rolli esindaja, millises vanuses ja millisel tasandil infoga tegeleb ja ka selle, mida ta vajab – mille järgi on temas puudus.
Tunnete tõlgendamise erinevad tasandid ja nende käsitlemise huvitavad lahendused. Inimesed on kasvanud ja neid on kasvatatud oma tunnetesse, kui halbadesse ja headesse jumalatesse uskuma. Tunded on midagi mõistetamatut, sest nad näivad elavat oma elu – näib, et inimesel ei ole võimu nende üle – nad ei allu tema tahtele siis, kui tema ise seda ei taha – ta valib olla tunne – ta valib kogeda, kuid ei infoga tegeleda – ta ei saa oma tunnet vahetada/ lahendatuks lugeda, sest ta ei ole oma tunde poolt edastatud infot vastu võtnud.
Vale Mina ja Õige Mina – valesid tundeid tundev mina ja õigeid tundeid tundev mina – õige on see, mis ja kuidas on lubatud ning mida on hea kogeda – vale on see, mis ja kuidas ei ole lubatud ning, mida ei ole hea kogeda. Enese sündimine läbi teise puudutuse – teise tähelepanu kvaliteet, suunatus ja olemas olemine - päikesepaiste valgus ja soojus/ sünkja öö jahedus ja kõledus – leebe tuule paitus ja mahedus /piitsutavate piiskade valusad torked. Teine ei ole inimese autor – inimene ise on.
Kui, siis, on kõlanud vale noot ja inimese ajalugu tõendab, et tavaliselt on ta oma tunnete alginfot ülekirjutanud/ kustutanud/ peitnud ja nende tõlgendamiseks/ lahendamiseks on olnud kasutusel uskumused, erinevad mustrid ning teiste tõlked, siis on üsna tõenäoline, et see inimene on juhitamatu – tal puudub selgus, tee jalge all ja eesmärk, mis tuleneksid enese tõest – selle asemele on segadus ja iseendaga manipuleerimine – mäng tunnetega - Mina tunnen – ma ei tea, mida ja miks. Mina ei taha/ mina ei tohi tunda. Minu tunne on vale/ häbi. Mina tahan teist tunnet kogeda. Mina pean teist tunnet kogema – mina vajan teist tunnet.
Kui tunde alginfot ei ole mõistetud ega kuulda võetud ja tunnet ei ole lubatud tunda – selle olemas olemist ei aktsepteerita - siis on inimene loonud endale vajaduse – ta vajab seda, mis täidaks selle puuduse, mille tema ise on enda sisse loonud. Jättes enese info vastu võtmata ja sellega arvestamata, jätkab inimene vales – ta püüab saavutada ja/ või hoida alles, midagi seda, mida ja kuidas ei ole.
Ta on, kui laevakapten, kellel on olemas info – enese laeva, ilma, mere, teiste laevade asukohtade, karide, rannajoone ja enese oskuste/ võimaluste kohta, kuid ta ei arvesta nendega. Ta tahab sõita turvaliselt ja terveks jäävalt veepinnal, kuid ta ei arvesta sellega, mis on talle teada – tuul on tugev, paat on väike, tema ei ole avamerel pädev, teine laev on ohtlikult lähedal ega muuda oma kurssi.
Selle asemel, et kasutada enese infot ja teha selle põhjal oma otsused ja need teoks – ta edastab info teise laeva kaptenile – vaheta kurssi – ta ütleb tuulele, et ära puhu merd tormama – tema tahab avamerele sõita. Enese lahenduse tõttu kogeb ta hirmu ja ebakindlust ning kaotab turvatunde, sest temaga seonduv sõltub teistest siis, kui ta jätkab senisel kursil ja väljub saare varjust avavetele.
Selleks, et kestva vale olukorraga toime tulla, valib ta olla tunne - ta on vihane, sest ta vajab viha jõudu, et suuta jätkata selles, mille tema ise on endale valinud ja loonud. Ta tunneb viha tuule vastu ja teise laeva kapteni vastu – nemad ei arvesta temaga – nemad ei lõpeta olukorda. Ta vajab, et tuul annaks talle teada – too ei puhu kõvasti ja äkiliselt siis, kui tema on merel sõitmas. Ta vajab, et teise laeva kapten annaks talle teada – too sõidab eemal ja hoiab distantsi.
Ta valib solvumise, et hoida teisest kaptenist eemale ja näidata tollele sel moel, kuidas teine on vale. Ta mossitab tuule peale, et näidata välja oma suhtumist. Ta valib jonnimise, kui näeb, et teda ei võeta tõsiselt ja temaga ei arvestata. Ta valib olla kurb, sest temale tehakse liiga ja mitte keegi ei arvesta temaga. Ta valib olla ohver, sest temast endast ei piisa, et tuul ja teise laeva kapten muudaksid enda olemust ja valikuid.
Ta vajab teiste muutunud ja muudetud käitumist – ta teeb ennast sõltuvaks teistest – ta vajab teiste tähelepanu õigel moel – temas on turvatunde puudus ja temal on vajadus turvatunde järele – tema ise ei saa seda endale anda, sest tema ei kuula enese infot – ta ei vaheta kurssi, ta ei arvesta ilma ega enese oskustega.
Marianne
04.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar