Sugulussuhe ema õega

 

Hea minu Tädi – kui mina sündisin, siis olin ma Laps, kellega Sina ise valisid suhte luua – see oli Sinu samm ja otsus. See suhe jätkus läbi aastakümnete – 52 aastat, kui täpsem olla. See suhe oli selline nagu mina, Lapsena ja hiljem ka täiskasvanuna ning oma Laste Emana, ja Sina ise, läbi oma erinevate aastate ja elamiste, sellesse panustasime.

Selles suhtes oli erinevaid päevi ja tähendusega aegu. Sinna jääb aeg, mil Sa olid pea kõige olulisem inimene maailmas – minu maailmas. Sina olid see päästja, kelle karusnahkse krae lõhna mäletasin ja põse all tundsin – Sa sõitsid kohale sinna, kuhu mind oli ära saadetud – Sinule sai helistada – Sina olid ainus reaalne side selle Maailmaga, milles elu pidi olema turvalisem, kui seal, kus olin.

Sinuga koos sai sõidetud ringi ja kohtutud sugulastega ning ammuste aegade mälestustega. Sinuga koos sai käidud külas ja kohtutud erinevate inimestega – mina olin Sinul kaasas. Hiljem, kui Sinust sai minu poolt loodud pere osa, siis sõitsime, kõik koos, samadel radadel ja kõndisime inimeste õuedes.

Sina lõid suhted kõigi minu lastega – hoidsid neid ja toetasid meid. Olid olemas telefonikõne kaugusel ja tööd tegemas, minu kodu, õuel. Sa olid vajalik ja väärtuslik osa – mina ja meie nägime Sind osana. Mina ja meie ei osanud meid, kui tervikut, ilma Sinuta ettekujutada – Sina olid see, kes pidi kindlasti osa saama kõikidest olulistest sündmustest ja tähtsatest verstapostidest. Sina saidki ja olidki kohal.

Sinu osaks sai see, mida ma oleksin jaganud oma emaga, kui ta oleks Sinu moodi olnud – enese mälestused ajast Lapsena ja otsus, et teie kahevahelises loos olin ma asunud Sinu poolele - seega jagasin endale olulist ja väärtuslikku Sinuga – tahtsin uskuda, et Sa hindasid seda - igal lool ja sammul on oma hind. Vahel saavad inimestele osaks need samad kogemused, mida nad teistele teevad – samad tunded kogeda, tunnistada, vastu võtta ja läbi töötada – enese vastutus käidud teel.

Loomulikult ei olnud alati pilvitu taevas ja selged olemised. Üks suur põhjus, mis tõi endaga kaasa selle, et mina ei võtnud mõningate oma soovide ja vajaduste ning valikute tagajärgede eest täit vastutust ja neid jäi, mingil moel, Sinu kanda, on see, mida tänases tean - olin täis kasvamata Laps isegi siis, kui mul endal said olema lapsed ja vanust tiksus juurde. Minu lahti harutamata lugu oli see, mis tähendas, et valisin, erinevate nurkadega, Lapse rolli ka siis, kui olin juba suur. Mul on kahju, et ma siis ei mõistnud, mida ja miks teen – mida minu valikud Sinule tähendasid. Palun vabandust.

Ega seal olnud ainult see, minu, kui Lapsena valimise ja väljendumise raskus - erinevate suhete seosed mõjutasid meid – minu ja Sinu koos olemisi ja tegemisi. Raske oli olla Sinuga ühes, kui Sa ei tunnistanud enese piire ega andnud neist teada. Kui Sina ise tegid ennast maha ja vähemaks. Kui Sa ei kuulanud seda, mida minul oli öelda – vajasin Sinu tuge ja toetust – minu valikutele ja õigusele elada elu oma võimaluste ja ressursside järgi – Sa ei andnud seda – Sa ei kiitnud seda heaks. Sinu hirmud ja tõekspidamised tahtsid, et jätkaksin vales elamist – mis siis, et selle hind tulnuks maksta minul ja lastel.

Paar aastakümmet tagasi muutsid Sina, enese poolselt, seda, kuidas ja mis jäi meie kahe koos olemiseks – Sa ei valinud enam minuga koos käia ega teha seda, kus olime käinud ja mida ühes teinud – aastakümneid. Sellest sammust alates oli nii, et Maailmas ringisõitmiste asemel jäi meie kokkusaamise ja koos olemise kohaks minu kodu. Sa tegid selle sammu vaikides ja valetades – käisid ja olid teisega, kuid ei andnud sellest teada – eitasid ja varjasid. Kui teada sain, siis kukkus minu Maailm kokku – mind oli petetud ja hüljatud. Me ei rääkinud sellest – võtsin uued piirid ja suhtesisu teatavaks ning me jätkasime – veel aastakümmet kaks.

Eelmise aasta, keerulistel aegadel, tundsin, et meie vahel ei olnud enam endine – Sa libisesid ära – kaugemale. Ma ei küsinud ega peatanud aega, et olukorda selgeks mõelda ja saada. Jätkasin – olid osa minu elust ja perest. Perest jah, kuid Sinu enda valik jättis ühel hetkel toetuseta ühe minu lapse – selle noorema, kes kodus. Ma ei küsinud põhjust – kuidas tahta, kui Sina ei tahtnud enam. Suurem vend aitas seda vahet vähendada – ta jagas nooremaga seda, mida Sinult sai – seda, mis oli olnud enne mõlemal, kuid jäänud ainult temale. Ühte ta ei saanud – Sind ei olnud võimalik asendada.

Siis sai selgeks, et Sa nägid ennast mujal olevana – olid lahutanud terviku ja välja jätnud endale mitte vajaliku/ sobiliku. Kohtusin tegelikkusega, kui astusin, ema matustele suundudes, kiriku poole – kohtusin Sinu ja oma teise tädiga võlvide all. Te mõlemad olite seletamatult vaenulikud – eemale hoidvad ja külmad. See seal ei olnud mina, keda te valisite näha ja kohata – need olid teie eneste tunded ja varjud.

Sul oli olemas info, et valitud laulud on paremad, kui need jäävad ilma inimhääleta. Sa ei andnud mulle seda teavet edasi, vaid sundisid, et mine räägi Õpetajaga – ma ei tahtnud – mul ei olnud temaga, midagi rääkida. Lõpuks seisime õuel, organist tuli samasse ja siis, värisedes ja pingutades, ütlesid, et näe inimene rääkis ja lood sellised. Küsisin, et kas soovid muutust – Sina ei vastanud. Oli olukord nii nagu mina ei tahaks toetada ega mõistaks – küsisin neli korda ja siis lõpuks tunnistasid seda, mida soovisid – ei olnud ju teema – muudatus sai tehtud.

Haua peal kõikusid, tõttasin Sulle toeks – no need lilled läksid natuke pihta, enamus lööki läks mööda – selge, et olid endast väljas ja natukene sassis – kuid see ei olnud hea hetk. Matuselauas tegelesid endaga ja oma õega nääklemisega – keegi ei paistnud Sulle meele järgi olevat. Jätsin Su rahule – ma ei otsinud kontakti ega teinud seda Sinagi. Istusime teineteisel pool lauda – peaaegu vastas ja me olime võõrad. Peale seda sai vist kord helistatud ja sinna paika see jäi – oli vaikus.

Vaikus kuni sügise alguseni – helistasid ja rääkisid huvitavaid hetki ning vaatenurki – need ei olnud mind hoidvad ega head – need olid mind halvana ja halba tahtvana näidatud. Proovisin enesele muutust – Sa ei tahtnud seda. Ütlesin, et enam ma ei soovi valetada - ei taha jätkata suhtlust, kui me ei vali rääkida lahendamata lugudest, varjatud tunnetest - väline naeratus ja leebus ei ulatu põhja - seal on vastupidised tunded. Ma ei soovinud enam kontakti ega õnnitlusi – Sa ei näinud probleemi – see ei olnud Sinu jaoks oluline. See jäi – jäi sinna maani, kuni tõstatasin kiusatu teema – ei Sinuga, kuid oma õega.

Tuli aeg, mil helistasin Sinule ja rääkisin Sinuga – tegime seda mitmeid kordi, kuid need võimalused ei viinud Meid, kahte koos, edasi – minu teekond kulges omasoodu. Mina soovisin lahendust ja tegin tööd enese sees - enese eest ja ka meie suhte nimel ning oma laste pärast ja jaoks – otsisin enese sees teed kõigile meile – kui midagi olulist sai selgeks, siis jagasin vahel, kuid see ei leidnud Sinus mõistmist. 

Ega ma alati hellakäeline ja rahus olev olnudki - jah, vahel ma tegin liiga - olin tuliselt intensiivne ja jätkasin rääkimist asjadest ning lugudest, kuhu Sina ei olnud kõndinud ja mida Sinu maailmas ei olnud ja mida Sina ei soovinud näha ega kuulda - Solvunud Lapsest Sinu sees. Kindlasti oleksin võinud ja ka saanud olla parem ja taktitundelisem ja lõpetada juba ammu oma tahtmiste tagaajamise - selle nn ühisele hea soovimise. 

Vabanduseks ja põhjenduseks saan öelda, et ma ei olnud õppinud suhteid parandama, sest minu poolt pealt nähtud, ise läbi elatud ja enda poolt teostatud kogemused tähendasid valeks nimetatute väljajätmist, jäätavat vaikimist ja ühenduse lõpetamist - nii nagu oli teie, oluliste täiskasvanute, vahel olnud ja tehtud. Minul ei olnud töötavat mudelit ega eeskuju võtta - eel olijad olid head lõhkujad ja veel paremad, endast ning elutõdedest, valetajad.

Oli aeg kasvada edasi sellest Lapsest, kellega Sina ise, Tädina, olid suhte loonud ja siis, Sinule teada olevatel põhjustel, selle ise ka lõpetanud. Oli aeg otsustada, täiskasvanuna, ise, kuidas ja milline on minu suhe Sinuga. Olin püüdnud jõuda Sinuni – näidata enese, Sinu, meie ja ka ühise väärtust, rõhuda Sinu vastutusele, jagada teadmisi – tõsta teadlikkust – see kõik oli ei miski Sinule.

Sa ei valinud enam endale Tädi rolli ja sellepärast oli see kõik Sinu jaoks vägivald ja ülekohus – Sinu valeks ja vigadega inimeseks nimetamine. Jah, Sa tundsid kohustust olla ja kuulata, kuid see ei olnud Sinu valik ega tee – Sa ei valinud ega tahtnud minuga koos edasi minna. Nagu Sa ütlesid – Sinule ei ole mind vaja – minust ei ole Sinule, sellel – vana ja üksiku vanainimese ajal - kasu. Sa tundsid muret enese toimetuleku pärast ja seega panustasid sellele, tolle tingimustel, kes näis tagavat vajaliku.

Sa ei valinud ka kolmanda lapsega koos olemist ega tema elus osalemist – see oleks olnud liigne pingutus. Sina tahtsid ainult ühte – seda ühte suurt, kes Sinule vajalikku tähelepanu jagas – ise Sind vajas ja Sinuga oma muutuvat elu jagas. Sulle ei lugenud, et tema on laps oma emale, on vend oma vennale – Sa ei arvestanud ühegi lapse tunnetega. Sinu aja kasvatus tähendas, et lastel ei ole tundeid ega õigust enda soovidele ega enda elu parandamisele – selle sama suureks kasvanud Lapse sõnum täiskasvanule ei tähendanud, et sellega tuleb arvestada.

Sa ei teinud, tõeliselt ega tõsiselt, midagi ega võtnud ette mitte midagi, sest lootsid, et lugu läheb edasi vanal moel – tahtsid, et oleks inimeste moel koos olemine – vaadata, kuidas lihtsalt kujuneb ja välja kukub – täpselt nii me vanasti ju tegimegi ja siis, korduvalt, eneste tunnetesohu vajusime või teise tunnete poolt kaevatud auku kukkusime. Tahtsid endale vabadust valida ja teha enda tahtmiste järgi – kuid mitte arvestades meie poolsete tingimusteta, et - kõik on olemas, kõik on olulised ja kõik on võrdsed – austus, arvestamine, info jagamine ja vastuvõtmine ning töö koos ja iseendaga.

See ei sobinud, sest tahtsid jätkata nii nagu ise olid valinud – või no nii nagu ütlesid – Sinu elus on kõik kujunenud – saanud olema juhuslikult – Sina ise ei olnud mitte midagi valinud ega teinud ega tahtnud – ja Sa soovisid samal moel jätkata. Olid pahane, et miks ma polnud vaikinud ega ise, üksinda, teemat lahendanud - teistel ei olnud ju vajadust olnud. Vaimne tervis ja heaolu ei olnud see, mille tähtsust tahtsid mõista ja toetada. Me olime algusesse tagasi jõudnud, kuid, selle nelja kuu jooksul, mina ei olnud ringiratast kõndinud, vaid enda mõistmiseni jõudnud.

See õigus Sinul on – õigus oma rahule ja ise määramisele – kuid see, et Sina ise lõid kunagi, erinevas ajas ja sugupõlves, oma suhted Lastega ja siis otsustasid, rolle vahetades, neid ühepoolselt muuta, tähendab, et see oli Sinu samm, mis muutis olevat. See ei olnud minu ega Meie otsus, vaid minul ja meil tuli see info vastu võtta ja iseendas suhte selguse korrektsioon teha.

Mina tegin ja Meie tegime – selgus, et sellest sammust ei saanud, peatuses seistes, koos tööd – et kõigil oleks parem – Sinu kõrval ei olnud enam ruumi minule ega nooremale pojale, kuid ega Sa ei tahtnud ka teisi enam – ei tahtnud endale, vaid nägid vajadust kasutada seda ühte teisel eesmärgil - endale vajaliku kindlustamisel.

Jah, siis Sa seisid veel paigal, sest lootsid saavat olnu tagasi – justkui mänginuks me panustega mängu, kus on võitjad ja kaotajad, kuid ei kõigile head olemist – vanad uskumused, et kui üks saab, siis teine jääb ilma - märkisid, et minu käes on kõik trumbid – küllap mina olen see, kes keelab ja ei luba – lapsed ju ise tahaksid, kuid mina takistavat. Sa ei tunnistanud ega mõistnud, et kõikidel lastel on oma tahe ja väärtushinnangud – nende otsused olid nende omad – mina ei valetanud neile – valisin olla aus.

Meie suhtes toimus muutus – lähedasest sai kauge, kui avastasin, et – Sinu jaoks olen ma olnud kogu see aeg kohustus ja samuti minu lapsed ikka ka. See ongi põhjus, kuidas said ära astuda ega enam mitte hoolida isegi siis, kui Sind paluti ja vajati - on fakt, Sina – Inimesena ja Tädina - oled tõeliselt ja palju väärt – minul ja Meil kõigil on selge, et Sind ei saa asendada mitte keegi.

Sai selgeks, et minu miimimum on kordades rohkem, kui Sinu maksimum ja lisaks veel see, et ma ei vali valetada ega valega nõustuda, on teadmine, et Sina ei võta mind ja minu poolt loodud Meiet väärtusena – Sinu otsused, teod ja sõnad vähendavad meid kõiki - tähendab, et enam ma ei vali jagada Sinuga oma enese elu ega peret – see siin on enese väärtuse hoidmise ja hindamise koht – jah, sigade ette pärleid ei visata – vabandust võrdluse pärast, kuid mõte jääb samaks – seda ja sellega, mida ei ole Sinule vaja, ei ole vaja Sind koormata – olemas olemine oleks Sinule raskus. 

Ma ei ole enam Laps – olen täis kasvav Inimene ja suhte ülevaatamine tõi kaasa selguse, et Sinust sai kauge – elus olev, kuid elava kontaktita, kauge sugulane. Oli aeg ja olid olemised – aitäh Sulle ja minule ja meile – minul oli ja ka Sinul oli – tänases eilset enam ei ole. Meil kõigil on oma tee käia ja oma vastutus võtta - seda ei saa teisele anda ega teise eest kanda.

Minul on, meist ja Sinust, alles mälestused - neid on tõeliselt palju - nende sirvimine ei tee mind katki ega õnnetuks - ma ei ole kaotanud - olen võitnud - see kõik on minul olnud - see seal olen mina olnud - see on minu elu olnud - seda kõike on minule vaja olnud, et jõuda tänasesse päeva ja kasvada Lapsest Täiskasvanuks. 

Aitäh, Sulle, olemas olemise eest! Head aega ja turvalist teed Sulle, Sinu rahus ja enese poolt valitud koos olemistes.

Sinu õe laps Marianne

31.01.2024.a

Lapse sünd

 

Kui laps sünnib, siis on ema see, kes, küll fakti ette seatuna, valib luua suhte selle konkreetse lapsega. Ema tahtest, oskustest ja ressurssidest sõltub, kuidas lapsel ja lapsega on – ema on see, kes hoiab, lapse kasvades, suhet lapsega – tema panustab sinna rohkem, kuna tema on täiskasvanu. Laps ei saa seda suhet ise endale valida ega ole tal võimalust seda ära lõpetada – temal tuleb nõustuda ema poolt seatud tingimuste ja panustamise kvaliteediga – võtta vastu oma ema sellisena nagu too on – nagu ema ise valib selle lapsega suhtes olla. Ema on selle suhte omanik – laps kuulub ema juurde.

Kindlasti on lapse elus ka teisi täiskasvanuid, kes valivad luua ise, sama lapsega, oma suhte. Iga täiskasvanuga on ja toimib suhe erineval moel, kuid üks on neis kõigis sama – laps on laps täiskasvanu kõrval. Täiskasvanud on need, kes hoiavad suhet alles ja panustavad sinna ise ning lasevad või ei lase lapsel anda enda osa ja osaleda suhte hoidmisel ja selle kvaliteedi parandamisel, mõlemale sobivaks, erineval moel.

Mõni täiskasvanu võtab seda suhet kohustusena, sest peab, kuid mõni näeb enesel vastutust, kuidas just seda last hoida ja toetada kasvamisel. See, kes peab, see vajab Õiget ja Head Last, et saada tasu enesele „kaotatud” aja eest. See, kes vastutab, see õpib ja kasvab koos lapsega – temale on see võimalus anda endast ja olla olemas rollina, sest sel moel saab sellest mõlemale olema enam - see tähendab, et koos olemisest ei jää temale vähem - talle tuleb juurde - laps ja lapsega seonduv on väärtus.

Perekondades on üsna sageli olemas õed/ vennad – ka nemad on oma vanemate poolt valitud olema – lastele tähendavad samas olemas olijad vältimatut ülesannet, kommunikeerimiseks, luua teineteise vahele side, millest saab mõlema vastutus. Vastutus on küll mõlemal, kuid enamasti kehtib neis suhetes vanuselisest ja soolisest erinevusest tulenev distants ning ühes toimetulemise kvaliteet määrab suhte sügavuse. Kasvukeskkonna tingimustest, erinevatest kasvufaasidest ja isiksuse omadustest sõltub kui palju ja mis on ühes võimalik ning ka see, kas suhe on vaba soov või pealesunnitud kohustus.

Lapse suuremaks kasvades tema suhe oma vanema(te)ga muutub – laps saab enesest teadlikumaks ja tema iseolemise tahe suureneb - toimub nähtav eraldumine – lapses on vabaduse soov olla, väljenduda ja elada iseendana – ilma karistavate ja ebaõiglaste piiranguteta – ilma vanema poolsete teadvustatud ja teadvustamata tunnetest, soovidest, vajadustest ja ettekujutustest, milliseks tuleb/ peab lapse kasvatama, seatud piirete ning raamideta.

Üha suuremaks kasvav laps peab üha enam õigeks, et ainult tema ise saab endaga seonduva üle, ilma ebaõigluse ja vähendamiseta, otsustada ja oma vajaduste olulisust ning nende täitmise kiirust kaaluda ja selleks vajalike vahendeid valida ning soovida. Lapsel on olemas eneseteadlikus ja selgus enesest, kui eraldi seisvast isiksusest.

Kuigi laps ja vanem on inimestena võrdsed, siis tegelikult saabub täielik võrdsus alles siis, kui laps on vanemast sõltumatu – neid jääb siduma sugulusside, kuid mõlemal on õigus omale vabale tahtele ja selle teostamisele. Mis tähendab ka seda, et laps ei ole oma vanema(te)le võlgu selle teekonna eest, mil nad ühes kõndisid – kuigi lapse sünd oli vanema valik, tähendab see samm, et vanemal on vastutus võtta vastu info – laps ei ole ega ole kunagi olnud vanema omand.

Selle koha kätte jõudmine tähendab murrangut – see tähendab mõlema osapoole kasvamist, sest Laps vaatab oma suhete piirid üle ja paneb need uuesti paika – ta teeb seda enese järgi – Laps hindab ja teostab, endast lähtuva ja oma vajaduste, tõekspidamiste ja väärtushinnangute järgi, inimeste vahelised kaugused ja suhtes jagatava ning sinna panustatava ja sealt vastu võetava sisu ja koguse.

See tähendab, et ta teostab korrektsiooni. Ta ei ole enam lihtsalt Hea, Õige või Väike Laps, kes peab ennast ülal sõnakuuleliku, allaheitliku, küsimustele vastuseid andva, vaikides ära kuulava, kõigega nõustuva, teiste tunnete sihtmärgina ega kohale jäävana ka siis, kui ta ei taha või see ei ole hea ning turvaline kogemus – Laps teeb selgeks, et enam tema ei pea olema ega kogema – tema on sõltumatu.

Sama korrektsioon toimub kõikides suhetes, mis on kõndinud kaasas lapse ajast alates – kõik need suhted, mida tema ise ei saanud endale valida, saavad üle vaadatud ja vajadusel muudetud. Laps arvestab endal olemas olevate ressursside, endast lähtuvate vajaduste ja võimalustega ning iseenda, kui inimese, kasvamise soovidega – kus ja millises suhtes saab sel moel olla, kus ja millises mitte, kuhu ja millisesse suhtesse panustada ja kuhu mitte. Kõik suhted ei pea ajaproovile vastu, sest kõikides seotustes ei ole olnud hea, turvaline ega võrdne olemine.

Suureks kasvanud Last ei saa enam karistada ega sundida, kuigi vanem või keegi teine täiskavanu võib proovida, olnu ja tehtu suurust, kannatusi ja ohverdusi kirjeldades, mõjutada tema „südametunnistust” ehk luua süütunnet, et võita, enesele, tagasi justkui sama – säilitada näiline möödunu – hoida alles väljakujunenud roll ja selle sisu.

Sel moel proovib teha täiskasvanu, kes ei taha uute piiridega kohtuda ja vähenenud/ teisenenud rolli võimalustega harjuda – ta ei taha enesega tööd teha. Vanemal tuleb ise täiskasvanuks saada ja teise täiskasvanu ise olemise ning määramise tahte ning vajadustega arvestada. See sama pädeb kõiki lapsega seotud olnud isikuid.

Osad suhtepartnerid, kelle jaoks laps oli kohustus, võivad ja saavad end lahti ühendada – olid, kuid uutel tingimustel enam ei ole. Olid, sest pidid, kuid enam ei jää, sest nad ei näe põhjust kasvada – kõndida Lapse kasvamisega koos, mis tähendaks ju ka seda, et neil endil tuleb oma teel, inimesena, edasi kõndida. Neil võibki suhe Lapsega katkeda – neile ei ole seda samal moel vaja – ka nemad korrigeerivad oma piire ja läheduseastet – ka nemad teevad seda ise endast lähtuvalt.

Suhte ülevaatamised on elu loomulik osa – inimene ei jää samaks ja see, mis oli eile, ei kehti enam olevikus, kuid sellest tõigast hoolimata, inimese elus, ei ole kõik lihtne ja selge. Millegipärast jäädakse valetama - valedesse või valedena oma suhetesse kinni – ollakse neist küll edasi ja välja kasvanud, kuid nagu kuriteokaaslasi sunnivad enese hirmud ja salatud tunded ikka koos olema või kokku saamist vajama, et kontrollida ohutust enese elule ja saada seal vohavatest ning üles kerkivatest tunnetest jõudu, et lahti rebida sellest, mida ei saa ise enese seest välja võtta – enese lapseks olemise aega. 

Suureks kasvanud, kuid täis kasvamata, Lapsed on alles liivakastis - nad tahavad mängida ja ellu jääda, kuid nad ei oska/ ei taha/ ei saa enda sisse vaadata ja ise, ennast avades, iseenda elu vastu võtta - tõdemus - Seda kõike, mis oli ja on - on minule endale, just sellisena, vaja olnud.

Marianne

31.01. 2024.a

Saad selle ja olla sellena, kuhu ise oled kõndinud

 

Teelahkmele jõudes või ennast sealt avastades on inimese ees valik - milline roll ja mille jaoks endale valida - kellena ja millisena olemine valida. Kui seal, kus ta on ja see, kellena ta on valinud olla, talle ei meeldi või ei sobi või ta enam ei saa sellisena olla – see on olnud tema jaoks paha ja vale, tal puudub enda rollile (sobiv ja vajalik) partner, temalt oodatakse midagi ja kuidagi muud – siis tuleb temal endal teha midagi – valida oma olemine – teha teadlik olemise muutus.

Iseenda tegelikku vanusesse ja aega kohale jõudmine on teadmine - Minu pärast ja jaoks ei pea mitte keegi mitte midagi – mina ei ole enam Laps – elu ei ole eluohtlik koht ja aeg. See mõistmine tähendab, et käsil on täis kasvamine. Vajaliku läheduse ja tunde puudumine, olevas, ei sea inimese elu ohtu – puudujääv või teistsugune tähelepanu ei kaota iseennast ära – inimene ei kao, ilma olulise teiseta, ära – tema on ja jääb alles.

Täiskasvanu aeg tähendab, et olemas olemine ei ole eluohtlik seisund – ise oma elu elamine on vastustus ja võimaluste vabadus. Täiskasvanuna olemine, elamine ja valimine tähendavad vastutuse võtnud inimese vaatenurka ja tegusid. Elu ja olemisi pealesunnitud kohustustena nägemine ja kogemine on lapse tee ja valik – keegi teine on juba või peaks seal olema see, kes täidab esile tõusvaid soove ja teeb korda, tagab ressursid ja vastutab tagajärgede ning ühise, sealhulgas ka Lapse, heaolu eest.

Inimesed, kes kannavad iseennast, kui kohustust, ei võta vastutust eneses ega enesega toimuva eest – iseenda välja elamise mooduste, lahenduste ja tagajärgede eest. Need on Solvunud Lapsed, kes on tahtnud jätkata samal moel nagu varem - elada lapse aja lapsena ja proovida, kogeda ja omada elu erinevaid maitseid sel moel, et keegi teine peab neile selleks vajaliku andma, et keegi teine peab selleks vajalikuna olema, et keegi teine peab tagajärgedega tegelema - just nii saab Laps olemas olla.

Täis kasvamise teel selgub, et seda teist ei leidu - enese poolt loodu oligi oma ja seda peab haldama ja valdama. Kui suur, Lapsena, proovis ja ei tahtnud. Kui suur, Lapsena, koges ja ei tahtnud, siis ei kadunud nn vale ära – tema tegude tagajärjed jäid tema enese kanda. Tema ise oli see, kes tegi oma valikud ning siis selgus, et tema ise ei saanud neid olematuks teha.

Veel selgus, et lapse aja lahendused ei tööta, sest suurel ei ole seda, kellele protesteerida, kelle vastu ennast suunata või kelle jaoks Õige ja Hea Laps olla nii, et too oleks Täiskasvanurollis ja võtaks suure Lapse ning tollega seonduva enese kanda. Laps, kes peab elama täiskasvanu elu, võtab enese elu kohustusena – tema peab seda senikaua kandma, kuni tuleb täiskasvanu ja teeb oma tööd edasi – võtab vastutuse ja Laps saab oma rolli tagasi võtta.

Laps, kes ei saa olla Laps enese vajaduste ja mõõdupuu järgi, solvub, et peatada, enda jaoks, "vale" aeg. Selline Laps valib endale toeks viha, sest see tunne aitab kanda, tema jaoks, liigset raskust – korduvat kogemust, et enese jaoks vale olemist ja sellega seonduvat elu, ei saa, kellegi teise õlgadele panna ega lihtsalt ära anda – oma elust ei saa loobuda - ka valest ja ülekohtusest mitte.

Selline Solvunud Laps, valis siis, kui keegi tuli tema juurde tagasi või möödaminnes küsis – et, kuidas läheb või tahtis jagada oma elamise kergust ja näitas head ning toredust ka Lapse elus – sai tormi osaliseks. Too inimene kohtas seletamatut ja mitte asjakohast reaktsiooni, sest Laps valis reageerida vihase ja raevununa – Solvunud Laps valas ennast välja.

Sel hetkel, kui leidus teine inimene, kes pööras tähelepanu suurele inimesele enese kõrval, sai too, hoopiski, kontakti Solvunud Lapsega. Võimaluse avanedes ja/ või vajalike sõnade kõlades lõpetas Solvunud Laps ootuse ja temast vallandusid, kui väikese lapse sisemusest – hirm, pinge ja ärevus – Laps näitas välja selle, mida ja kuidas talle oli ülekohut tehtud – tema oli kogu see aeg kannatanud, sest oluline teine ei olnud seisnud oma koha peal – Laps pidi tolle asemel ise olema ja ise tegema. 

Sõnad kõlasid ja tunded voolasid välja - tormlev paha meel või kurblik kaeblemine kestis, sest Laps ei saanud aru, miks keegi teine ei võtnud vastutust enda poolt tegemata jäetu eest – kus too, vajalik Täiskasvanu, oli nii kaua olnud – Laps ei oleks pidanud neid samme ise tegema - üksinda olema ega üksinda vastutust kandma – ise oma elu elama.

Iseennast ja oma elu kohustusena võttev inimene ei ole võtnud vastutust enese osa eest – tema on pidanud kohal olema ja kõike tegema, kellegi teise pärast ja jaoks – selle teise pärast, kes pidi andma lapsele vajaliku ja olema lapse jaoks vajalikuna sel moel, et laps saanuks olla Laps – see Laps, kellena ta soovis/ vajas ennast kogeda.

Kohustuse kandmine on tähendanud, et Laps on teinud kõike seda, mida tema ise on valinud teha, teiselt saadava Õige tähelepanu pärast ja teiselt saadava Vale tähelepanu vältimiseks. Inimene laseb iseendast, kui oma kohustusest lahti, kui ta enam ei jaksa/ saa maksta iseendaga – tal ei ole selleks piisavalt ressurssi – vastu saadav ja/ või temal endal olemas olev ei täida teda. 

Oma tundevajadusest sõltuv olemine tähendab, et inimene on võtnud oma elu ja selles toimuvat kohustusena – tema ise ei ole saanud iseennast aidata ega täita – see ei ole tema, kui Lapse rollis olija, võimete kohane lahendus. Laps ise ei ole piisav - tema ressursid saavad otsa, sest need tulevad läbi teiste. Seega on need piiratud ja neid tuleb alles hoida, sest neist sõltub Lapse ellujäämine. Just sellepärast on, kordades, lapsest olulisem see täiskasvanu läbi kelle peaks vajaminev temani tulema.

Solvunud Laps tuleb enese aja seest – kunagi on olnud hetk, mille kogemine tähendas mõistmist – on enne ja on pärast – sellest kohast enam tagasiteed ei ole. Kuna Laps kohtas seda hetke ettevalmistamatult, siis jäi tema sisse enese valusast ehmatusest jälg – trauma. Selline traumaatiline kogemus tähendas täis kasvamise peatumist – Laps ei ole teinud oma sammu omaenese tunde sisse ja sellest välja – hoolimata sellest, et aega on kulunud ja laps on füüsiliselt kasvanud, ei ole ta astunud oma teel edasi - vaimne tervis vajab hoolt.

Komistuskiviks saanud hetk tähendas kogemust, milles Laps pidi olema suurem ja tublim ja tugevam sellest iseendast, kes ta veel ei olnud – tema ei olnud ise sellise iseendani kasvanud. Kellegi teise poolse otsuse/ teo ning nime andmine oli kui transformatsioon – ühe hetkega terve elu ümberkujundamine – see oli olemas oleva Lapse muundamine – tähelepanu suurus, kvaliteet, suund ja tähendus muutusid ja muutsid teda vältimatult teiseks – vana olemine – see, mis ja kuidas tegelikult oli alles - ei kehtinud enam.

Kuna Laps ei teadnud, toimumise hetkel - Kes Mina Ise, ilma olulise täiskavanuta, Olen – siis ei osanud ta olla ka see Kes ta olema pidi. Järelikult ta ei teadnud, millisena ja kuidas väljenduda – tuli välja, et tagajärjed õpetasid, teis(t)e reeglid ja käsud allutasid teda olema, karistused keelasid „vale” ära. See ei olnud vaba ja loomulik ning toetatud kasvamine – laps pidi olema kohe valmis ja teise poolt kehtestatud/ esitatud tingimustele vastama. Jõud oli teises ja võim oli teisel.

Selleks, et veel huvitavam oleks, on sageli nii, et ega üks kogemus jää ilma teise või ka kolmandata - sellised, ehmatavad ja vägivaldsed, väljastpoolt tulevad muutused tähendavad pidevat stressi ja ärevust - sõnumit, et elu on ohus - Mind tahetakse ära kaotada! Minul ei ole õigust iseendale! - selliste kogemustega Laps, ka suurena, tegeleb ellujäämisega ning tal ei ole liigset aega ega ülejäävaid ressursse, et avades, ise ennast, avastada iseennast.

Transformatsioon – laps tõsteti sinna, kuhu tal tuli kõndima hakata. See ei olnud transurfing – täis kasvamise teekond ei olnud põnev ega avastamist vääriv, vaid peale sunnitud ja kohustuslik. Enese elust sai kohustus sellele lapsele, kes vajab tagasi minemist ja mahajäetud iseendaga kohtumist, et ise oma elu iseendale valida.

Selline mõistematu ja segadusi tekitav seisund on tegelikult kriis – kogu, Solvunud Lapse poolt, peatatud aja kestnud kriis – Kes ja Milline Mina Ise – enese Minana -  Olen? Identiteedikriis on psühholoogilise trauma, mille lahendamise jaoks ei olnud ressursse ega oskusi ega õigeaegset ja just sellele inimesele sobivat toetust – tema teekonda ei toetatud - tagajärg. Seega on selline Suur Laps iseenda justkui ära kaotanud ning kogeb, elab läbi ja lahendab, teatud olukordi, enda jaoks teadvustamatult, Lapsena.

Täis kasvamine tähendab vastutuse võtmist – Mis on minus – see on minu. See, mille olen loonud olema, on minu. Mitte keegi ei tule selja tagant või kõrvalt ega, minu saabastesse astudes, tee mind ja minu elu korda – ei lahenda minu elu ega mind ära. See, milline valin olla – välja poole ja ka enese sees – olengi Mina Ise.

Marianne

30.01.2024.a

Solvunud Laps

 

Solvumine on Lapse lahendus, mis kõnnib inimesega kaasas, kui too ei ole mõistnud, miks ta seda tunnet, kui seisundit, enda jaoks vajab ja miks ta iseenda rollist, kui Solvunust, lahti ei lase, kuigi just see valik toob aina rohkem segadust kaasa - veel rohkem solvumisi ajas – veel rohkem lahendamata teemasid.

Solvunud Lapse tugevaim tunne, peale viha, väärtusetuse ja hüljatuse, on kadedus, mis toob kaasa uusi solvumisi – see on korduv enese kaotus ja oma olukorra süvenemine, sest lahendust ei näi leiduvat. Solvunud Laps tunneb, ka teadvustamatult, kadedust ehk enese mitte piisamist, kui ta võrdleb ennast kellegi teisega ja kui ta näeb pealt seda, mis ja kuidas teis(t)el on, kuid temal mitte. 

On olemas teine, kes ulatub sinna maani, kuhu tema ise mitte. On olemas teine, kes saab seda, mida ja kuidas tema ise mitte. On olemas teine, kes saab teha ja teebki seda, mida tema ise mitte – too elab oma elu enese moel ja valikuil. Kuidas ja miks – see on ju ebaõiglane ja ülekohus.

Solvunud Laps tunneb kadedust – tema ei ulatu pealt nähtud piiridesse – tema ei saa neis olevates tunnetest, rollidest ja kogemustest ega ka neis sisalduvatest ressurssidest osa. Temas on teadmine – vana aja mälestus – temal on, millegi saamiseks või kellenagi olemise jaoks, õiget tähelepanu vaja – õiget rollinime ja rollipartnerit. Ta püüab seda, kuid ei saa – kunagi ei ole piisavalt – sellest ei jätku – ta otsib, enesele vajaminevat, valedest rolliühendustest.

Madal enesehinnang süveneb ja väärtusetuse tunne suureneb, kui Laps näeb pealt, et kusagil, keegi teine saab või tollel on olemas Lapse jaoks vajaminev – puudu olev tunne, omadus, inimene, ressurss, kogemus. See toetab uskumust, et too saaja on Õige ja Laps on Vale, kuna tema ei küündi saama, omama ega sellise läheduse astmele. 

Laps usub, et oma loo lahenduseks tuleks, temal, olla kuidagi teisiti - olla kellegi teisena, sest iseendana ei ole seda võimalik teostada – ta on veendunud ja elu tõestab talle, et tema ei saa mitte mingil moel sama, kui see, keda ta kadestab – ta teeb suurepärase järelduse – loob endale uskumuse ja valib rolli - Mina Olen See KES Ei Saa. Selle rolli kandmine toob kaasa järjekordsed solvumised, sest ei saa tähendab EI SAA - vajalikku, õiget, seda ja toda - ei ole vahet, mida täpselt - info on oluline - Ei Saa!!!!

Kui ta ka pingutab või müüb ennast ja saab sellise elu või kaaslase või kogemused nagu kellelgi, Õigel, teisel, siis need tulevad väga raskelt – tulemuse eest tuleb tal maksta kõrget hinda ja need „saavutused” ei too talle õnne ega rahu – need ei ole tema omad – tegelikult tema ei taha neid – need ei täida temas puudujäävat. Neist saavad kohustused, takistused ja enese kaotuse kohad ning õnnetud ja tühjad koos olemised.

Oh jaa, ka suureks kasvanuna, teab Solvunud Laps põhjust, miks tema ei ole väärt – tema ei ole nii ilus, nii rikas, nii kõhn, nii osav, nii seltskondlik, nii tark, nii töökas, nii andeks jne. Ta kogeb, et ta ei saa, vajaminevat ja olla vajaminevana, ka teiste kaudu – sest tema ei kuulu tollesse perekonda, sellesse kampa, vajalikku ühendusse, ei oma õiget ametit, tähtsat töökohta, sobivat meest/ naist, parimat autot, ilusamat maja jne. Ennast ära tõestav seletus tähendab, et Laps pidurdab iseennast – ta peatab oma sammud, et mitte kogeda, järjekordset, Valena olemist – tegelikkuses enese jaoks vale ehk tema vajadusi mitte täitva rolli valikut.

Solvunud Laps ei ela oma elu, toimunu, toimuva ja iseenda eest vastutust võtvana, sest ta kogeb üha uuesti iseenda kaotust. Kadedus on korduv, teadvustamata, rollikaotus – teisele saab omaks Lapsele vajalik tähelepanu – too saab Lapse asemel ja arvelt – too on Lapse koha peal ja sellepärast Laps ei saa sinna astuda ega endale vajaminevat. 

Sellise hetke korduv kogemine on teadmine – mina, Minana, ei saa - ja see kõlab, ennast ära lõpetava, kaotusena. See on Lapse roll ja vaatenurk – on selle Lapse oma, kelle jaoks, õige Maailm tuli/ tuleb läbi teis(t)e.

Teelahkmele jõudes või ennast sealt avastades ...

Marianne

26.01.2024.a

Elu eluohtlikkus

 

Inimene valib solvumise, et anda iseendale ja loomulikult ka teis(t)ele – aega juurde. Aja näiline peatamine annab lisaks seda aega, milles mõelda, tõsiselt ja tagajärgi kaaludes, järele ja teha nn kõigile, kuid ennekõike solvujale, sobiv otsus/ muutus. Sellepärast tähendabki solvumine ootuse ja otsustamatuse seisundit – sest see, mis sai olema või kuidas tehti või ei tehtud, ei olnud mingil põhjusel hea, vajalik, õige jne. Valeks nimetatu ja valena kogetu tuleb ümber teha.

Solvunu ei taha teha oma sammu – ta protestib vastu ja ta kaitseb iseennast, sest tema ise peab jätma sinnapaikka oma tahtmise, justkui iseenda, ja/ või teostama muutuse, sest olev ära ei muutu – ära olnut ja ära tehtut ei saa mitte keegi ära kustutada ega tagasi võtta. Solvunu ei taha teha oma sammu, sest see tooks kaasa tagajärjed – teadliku nõustumise sellega, kuidas ja mis oli ning sellega, kuidas ja mis sai olema – muutumatu ja muutmatu info.

Solvunu valis solvumise tunde, et anda endale aega – ehk muutub ehk läheb mööda, siis ei pea tema tegelema iseenda tundega, mis elab tema sees. Ta vahetas ühe tunde teise vastu – valis lahenduseks selle, millega toime tuli ja mis kunagi varem, mingil moel, teda oli aidanud. Olemas olev info tähendas ja tähistas muutunud olevat – täiesti selgelt tegi see selgeks, et solvunul ei olnudki olemas seda, mida ta oli arvanud enesel olemas olevat – seda Mina rolli, kes on teistele vajalik, kellel on vajaminev, kes saab vajamineva ja, kelle jaoks saab vajaminev olema.

Inimene hoiab iseendast, kui Solvunust, kinni, sest siis oleks justkui veel nii nagu oli – see näib võimalusena olla edasi seal ja see, kui ta oli see KES – see tähendab, et oli selles rollis, kellel oli ja kes sai – see on vana aja tagasi tahtmine ja paigal seismine. See tähendab, et töö enesega on tegemata, toimunu, välises ja sisemise maailmas, on mõtestamata ning tõelise vajaduse selgudes on ka enese kaotusest tulenev leinaprotsess alles läbi kõndimata.

Inimene, kes on valinud solvumise ega tee sammu välja ja edasi – leinab ise ennast – Mina pilti iseendast. Ta teab, et tema on kaotanud – kaotusega kohtunud – oma sammu tehes saab see kaotus reaalseks – temal tuleb ise midagi ette võtta ja teha, sest enam ei ole seda, mis ja kuidas oli. Edasine sõltub AINULT temast.

Jah, inimene võib olla kaotanud enda jaoks olulise ning vajaliku rolli, kuid üsna sageli ei ole see, see, mida ta tegelikult on kaotanud – tema põhirolli või tema jaoks olulise rolli partner on teinud, ootamatu ja temaga kooskõlastamata jätnult, sammu teisale ja/ või temast kaugemale – tegemist on läheduse astme muutusega. See on olnud muutus, mis mõjus hirmutavalt ja ärevaks tegevalt – ehmatanuna näis see hülgamisena, ülekohtuna, vägivallana, üksinda ja abita jätmisena jne.

Läheduse aste muutus, kui teine oli endas läbi elanud protsessi või otsustanud enda jaoks vajalike põhjuste järgi suurendada kahe vahelist distantsi, vähendada enda ressursside andmist, ühisesse panustamist ja/ või ka teise käest vastu võtmist. Tegemist oli füüsilise ja vaimse läheduse ning võimaluste ja suuruste muutusega. Tegemist oli jagatava ja vastu võetava tähelepanu proportsioonide muutusega – kogus, sisu, suund ja tähendus.

Rollipaari tähenduse ja tähtsuse muutus ei ole kerge kogemus, kui see tuleb ootamatult ja seda ei ole enam võimalik parandada – ei saa tingimusi enda jaoks tagasi ega ka paremaks/ täiesti sobivaks muuta. Üks tahab, sest vajab – teine ei taha, sest tema vajab midagi muud ja mujalt. Siinkohal tulebki mängu madal enesehinnang ja väärtusetuse teema – teise tähelepanust/ tema poolt jagatud vajalikust tundest sõltuja tunneb ennast väärtusetuna – kui tema oleks olnud väärtuslik väärtus, siis ju ei oleks teine olevat muutnud ja ka Solvunu endale olulisest ilma jäänud.

Sellise uskumuse põhjendus ja tõestus - kuna teine ei taha temaga koos olla, solvuja jaoks õigesti, siis järelikult tema ei ole seda väärt. Solvunu ei taha olla väärtusetu - kuna, muutuse teostanud, samm ei ole tema valik ega otsus – teine tegi selle - siis see tähendab, et kõik on teise süü – teine tehku oma tegu korda – tõstku solvunu väärtushinnangut – vajagu teda - tõestagu, et vajab ja väärtustab.

Mida enam võideldakse, olemas olevale infole ja ka valele teisele, vastu, seda enam ja võimsamalt kogetakse läheduseastme muutust - vahemaa suureneb veelgi, sest otsuse teinu, vältimaks valet koosolemist, tahab vabaks saada ja nn kodusõjast eemale astuda – iga samm temale lähemale tähendab, et ta teeb solvunust mitut sammu kaugemale. See tõik toob kaasa vastupidise soovitule ja tähendab veel madalamat väärtust ning enese hinnangut.

Ega solvujagi, ka ise, teisega koos olla ei taha/ ei saa – tema astub ise enda koha pealt ära – seal on ju paha olla – seal ta ei saa olla see Kes, kes ta oli ja sinna näib olevat jäänud see teine, kes teeb haiget, kuna ei väärtusta ega hoia. Solvunu vajab turvatunnet ja hoidmist – ta tahab oma kaotatud väärtust – iseenda Mina – tagasi, sest tegelikkuses ta ei tea Kes ta on, kui teine enam ei ole – kui teist, vanal moel, tema jaoks enam ei ole.

Solvunu tahab tagasi loo algusesse – vanasse aega, kus oli selge, kes, kuidas ja mis, et sealt, iseennast leidnuna, ise edasi astuda. Kuid teine ei ole nõus tagasi minema sinna, kust tema on ära läinud. Solvunu jaoks puudub lahendus – temast ei piisa, teine on süüdi, kuid too ei tee koostööd. 

Piire on pandud paika ja on paigast nihutatud, kuid - Kes valis seda teha ja Miks ta seda tegi? - väga võimalik, et seda ei tea seegi, kes esimesena oma sammu tegi. Kuid seda vastust teadmata on tegemist tegelikku vahemaad tähistavate kohtade ja ka ühendavate rollide ning nende lahenduste segadusega – selgust ei ole - tasakaalu ei ole – rahu ei ole.

Solvumine on Lapse lahendus, mis kõnnib inimesega kaasas, kui ...

Marianne

25.01.2024.a

Iseenda valimine

 

Tulin puukuuri poolt – ühes käes ääreni täis puukorv, teises samal moel täidetud kandekott. No raske ju oli. Välisuksest astus välja mees ja kõndis garaaži poole. Tahtsin, et ta paneks mind tähele ja tõttaks appi. Kohe ta ei märganud – ju oli omades mõtetes - kuid siis nägi – vaatas mõne aja, seejärel pööras pilgu oma teele ja kõndis risti üle õue – lavalt ära.

Kogesin solvumist – tema ei tulnud ega aidanud. See tähendas, et tema ei toetanud ega hoolinud. Solvusin, sest otsustasin, et ei saanud kanda Mehe Poolt Hoitud Tõelise Naise rolli. Olin küll mõelnud, et hõikan ja kutsun teda appi, kuid enese „uhkus” - enese väärtuse hinnangu langus oli kui rolli kaotus, mis ei lasknud seda teha - kui tema ise oleks oma vabast tahtest tulnud, siis ma ju ei oleks olnud hüljatud ega väärtusetu – see samm oleks mulle teada andnud, et tema hindab ja väärtustab.

Edasi kõndides ütlesin iseendale, et mina ise ju otsustasin tuua puid just sellel hetkel ja sellisel moel. Lähtusin iseenda ressurssidest, et täita endale võetud ülesannet. Mina ise ei kutsunud kedagi appi ega andnud ka teada, et vajan toetust või soovin koos seda ülesannet täita. Võtsin vastutuse enda otsuse eest – mina ise ju. Seega kõndisin majani ja kandsin puud vajalikesse kohtadesse laiali.

Kuid ikkagi - muidugi ma võtsin hiljem loo üles – ütlesin, et näe, kuidas tegid ja valisid – eks ole. Tema kostis, et oli mõelnud appi tulla, kuid siis selle mõtte jätnud – lihtsalt. Tema valik andis minule võimaluse mõista ise ennast. See oli üks selline, pisikene, kuid olulise tähtsusega koht, kus valisin valida iseendale rolli – teine ei andnud seda minule – iseenda väärtust tõlgendades nimetasin, mina ise, end olema väärtusetu ja tähtsusetuna. Solvununa veel lisasin – temaga koos ma ei ole – nägin toimuvas teise süüd - tema oleks pidanud loo korda tegema – minule minu väärtuse tagasi andma. Huvitav, eks ole!

Hiljem mõistsin veel ühte olulist nüanssi – selleks, et hoida alles nn meid siduvat rollipaari – üks, kes on mitte hooliv ja teine, kes on väärtusetu ning peab ise hakkama saama – valisin mina ise kannatused ja raskuse kandmise - mina ise oli see, kes ei andunud teisele võimalust olla enamat – oleksin ju võinud öelda selgelt ja pretensioonideta välja – palun tule aita - kanname koos. Selle info edastamisele järgnenuks vastus, mis andnuks mulle teada tõepärasema pildi.

Inimene valib solvumise, et anda endale ja loomulikult ka teis(t)ele ... 

Marianne

25.01.2024.a

Sõltlaste argipäev

 

Eluline näide sõltlaste argipäevast – olustikupilt sellest, mil moel saavad suhted ja inimesed olla sõltuvusest haiged. Hetk peielauast – ära saatmine oli läbi viidud, matus oli ära toimetatud – matuselised istusid, sõid ning jõid. Kirikuõpetaja oli oma sõnad juba alguses öelnud ja nüüd oli aeg, et keegi, omadest/ saatjatest, mälestaks lahkunut. Mina, lahkunu vanima tütrena, tundsin kohustust, kuid ei soovinud seda võimalust valida. Teisel pool lauda, minu vastas, istusid lahkunu õed – minu tädid – küsisin, vist, kas üks neist ei valiks/ tahaks öelda, midagi oma õele saateks. Üks ütles kohe – Ei. Teine tõusis, ise, mõne aja pärast püsti ja ütles välja sõnad, mis ta endast leidis ja öelda soovis – hea ja õige tegu.

Nüüd, enese loos kõndides, tõusis see hetk üles – minu tädi, minu ema vanem õde, ütles, et mina sundisin teda seda kõnet pidama – tõstsin teda üles ja see tegu ei olnud tema vastu hea ega õiglane – tema oli vale inimene seda tegema. Peale koosolemist oli ta küsinud, oma õelt ja minu õelt, mis nemad asjast arvasid. Minu õde oli vastanud, et tädi ei sobinud sellel matusel rääkima – tema oli viimane ja vale inimene selleks, et tõusta ja oma sõnu välja öelda. Mina olin teinud halva teo – oli nende hinnang minule.

Kes ütleb ja otsustab, kes on vale ja on õige peielauas kõnelema – väga nagu mitte keegi. Miks peaks olema õde, oma õde teele saates, vale ja miks inimene, omade hulgast, ei leidnud tunnustust ega toetust sellele, kui ta leidis endas jõudu ja rääkis teistele sellest ning tagantjärgi sellega, kellele ta 40 aastat ei saanud oma sõnu edastada. Kõik kohalolijad teadsid tema/ nende lugu – mitte keegi ei olnud teda hukka mõistnud.

Nõks üle 40 aasta tagasi otsustas minu ema oma õe oma elust välja jätta – omadel põhjustel. Ta tahtis, et me kõik sama teeksime – meie ei teinud. Ema ei tulnud oma tunnetega toime – ta pani kõik, mis valesti oli, õe süüks. Ta jätkas vaenu pidamist ja ühise mürgitamist – aeg ei leevendanud ja tema ei leebunud. Tädi elas seda raskelt üle – nende vahelised suhted jäid lahenduseta. Mõned nädalad enne lahkumist kinnitas ema veel üle – tema ei taha oma õde mitte kunagi näha. Tuleb tunnistada, et ega ta polekski seda saanud teha – tal puudus nägemine.

Tädi oleks tahtnud temaga koos olla – saada õigeks mõistetud süüteost, mida ta ei olnud kunagi sooritanud. Matused tähendasid teadmist, et ta ei saa kunagi päriselt vabaks – tema õde ei andnud teda vabaks – nad ei jõudnud koos rahuni. Matused oli häbi ja patuse teekond – oleva vastu võtmine ja õige iseenda lõplik kaotamine – ainult tugev suutis tõusta ja rääkida selgelt ja kuuldavalt.

Minu õde on see, kes minu vastu tõrmleb ja keeb ning eitab – teeb sama nagu ema omal ajal – keeldub koos olemast ja koos tööst – ise ennast oma tunnetest vabaks andmast. Tema teod ühises ja olemised ning sõnad ühes olles on kantud tahtest hoida mind nende eest vastutava ja süüdlasena.

Tädi, olles ise tundesõltlane, on tundesõltlase kaassõltlane – ta tunneb sügavat hirmu, sest kardab olla vale selle jaoks, kellelt vajab toetust ja abi. See, kelle sõltlane oli enese jaoks valeks kuulutanud – sai ka tema jaoks valeks, sest sõltlane on korra teda juba hüljanud - teinud seda siis, kui sõltlane otsustas (nii 24 aastat tagasi) minule Ei öelda ja ise lahkus ning eemale hoidis ka tädist, kes valis tol ajal minuga edasi suhelda. Seda mäletades tädi enam sama viga ei tee.

Huvitaval kombel on tädi unustanud ära selle, kuidas teda kunagi koheldi ja mida ta siis tundis – ta ei kuula ega tunnista tõeseks mitte ühtegi „halba” kommentaari endale olulise suhte omaniku kohta – ta toetab ja õigustab selliselt valitud käitumist ning olemist. Mina ei mõistnud, kuidas saab Tädi ja Vanatädi sel moel teha.

Tegelikult ei olegi tädi enam Tädi rollis ega ka Vanatädi rollis ja sellepärast need lood ka ei lahenenud – tema jaoks on oluline turvatunne igapäevase eluga toime tulemisel – kiire, asjakohane ja pidev toetus temale, kui Üksiku ja Abitu Vanainimese rollis olijale. Minust ei ole sellele rollile partnerit, sest mina elan kaugel üle mere. Tädi teab, et tegelikult on ta kohustus ja seega tema hirm kestab ja seega ta on jätkuvalt, tundesõltlasena, teise tundesõltlase kaassõltlane.

Perekond saab olla selle liikmete hädade org, kui nad valivad olla enesest mitteteadlikud ega arvesta sellega, kuidas nende sõltuvus lõhub ühist – seda ühist, mille algust nemad ise ei ole loonud ja teekonda alles hoidnud, kuid mille ees on neil vastutus – nemad on osa saanud ja nendel on vastutus anda see, mis ulatati neile - austavalt kohelduna ja hoituna - elusa ja terve energiana - järgnevatele edasi.

Marianne

23.01.2024.a

Sarnane ravib sarnast

 

Tunnetesõltlase kaassõltlane palub ja anub ja tõestab selleks, et saada pidavat pinda jalge alla – näe minus väärtust – tunnusta minu väärtuslikkust. Näita minule, et mina olen väärt – tõsta minu enesehinnangut. Hoia minust kinni – vaja mind. Vaja mind, sest mina vajan Sind – Sinuga koos - läbi Sinu - saan vajamineva tunde, hoidmise, kogemuse – rolli nime.

Selline tegevus on enese müümine – selle nimel ja pärast, mis kunagi jäi saamata või millest jäädi ootamatult ilma. See tähendab, et elab endiselt edasi uskumus – mina ise ei saa – minust ei piisa – mina olen vähem – olen Laps.

Lapse rolli valinuna ja täiskasvanu rollis olevana on inimese soovides ja vajadustes samasused – samal moel ihkab hing hoidmist ja vajab tee toetust, olemine tunnustust ja väljendused, soosivat ning tõstvat, tähelepanu. Last ja täiskasvanut eristab enese vajaduste jaoks vajalike ressursside ja võimaluste saamist tähistav vaatenurk – laps on sõltuv teistel olemas olevast ja seega ka nende tahtest – täiskasvanul on võimalik ise endale vajaminev saada või leida, ennast maha müümata, moodus, kuidas see võimalikuks teha või siis, teadlikult, lõpetada vajaduse olemas olemine

Ühes enese kasvamisega ja ka muutusega süsteemis olin paigal, et olla endas – oli aeg vaadata enda sisse ja tegeleda iseendaga – enese selgus ja enese teadlikkus. Oli väärtuste kaalumise aeg – sai selgeks, et minul oli tõeliselt paha olla – mina tõstsin teema lauale – ma ei nõustunud enam toimuvaga, negatiivse ja halvustava suhtumisega, selle kohaga, kuhu teiste hinnangud mind ühises asetasid, ainult minu puhul kasutatud väljenditega ja negatiivsetest tunnetest lähtuvate avalike reaktsioonidega ning nähtava toetusega selliselt valitud käitumisele. Ütlesin end välja.

See oli tunnete jõul tehtud otsus – sel moel sain selle teoks tehtud – tegelikult ma ei olnud valmis mõelnud, mida ma teen siis, kui ... või siis, kui ... – alles aeg pidi näitama, kuidas saab olema – pidi ju hästi saama olema - „ребята, давайте жить дружно!” – kordas kass Leopold peale igat järgmist hiirte poolt korraldatud provokatsiooni.

Alguses proovisin ära tõestada enese õigust öelda välja oma seisukoht ja tunded. Tasakaalustamiseks proovisin maha müüa rahus olemise ideed – rahu kõigile – ka minule. Siis näitasin mõju suguvõsale ja inimeste rollide valimise ning neist kinnihoidmise või vältimise tähtsust ning tagajärgi ja ka vastutuse võtmise ning kohustuse kandmise erinevust. Siis näitasin, kuidas ja millest oli podisev supp kokku keedetud – erinevaid aegu ja lugusid oli selle sees palju. See supp oli justkui homöopaatiline terakene – algainet väga väheses koguses, kuid mõjumas tugevamalt, kui suur kogus seda suutnuks – sööjaid sellele, ühiselt keedetud supile, peale minu ei leidunud.

Tuli tunnistada tõsiasja, et kuna seotus oli peale sunnitud ja suhe kohustus, siis selle hetke saabudes, milles jäi lauale kaks varianti – kas tuleks panustada rohkem või lõpetada üldse – valis loo teine pool enda jaoks vajaliku ning teostatava – EI – Mina/ Meie mitte. Neil ei olnud plaanis anda endast rohkem ega üldse midagi, sest vastusaadav ei olnud olnud kunagi piisav – jätkamine tähendanuks jätkuvalt enese arvelt andmise/ olemise kohustust.

Rahu ei olnud nende teiste jaoks variant – minu ja ka minu pere rahu ei olnud väärtus ega oluline. Rahu kõigile ei olnud oluline just nimelt neile, kelle teod, valikud, olemised, väljendused ja keeldumised, rahu ära kaotasid ja vahed vahele tegid.

Peale nelja kuud tõsist tööd iseendaga – pikk ja raske teekond läbi erinevate tunnete ja lugude. Samal ajal ootus, et ometi toimuks muutus ja peatatu saaks läbi – ootamine oleks ometi läbi. Veel sai peetud üks kakofooniline telefonikõne – üks paljude seast – selle kestel otsustasin lõpetada, sest olin tagasi alguses – samad tingimused ja samad visioonid tulevikuks, samad hirmud ja sama lootusetus, samasuguse väärtusetuse tunde kogemine. Lõputu kaotus – enese kaotus – ikkagi ei valitud näha mind võrdsena – ikkagi ei arvestatud minuga – minu vajadusega turvatunde ja hoituse järele ning minul olemas oleva infoga, mis puudutamas kõiki.

Jalad puudutasid enese põhja – ise pean hakkama saama – mängutingimused jäid samaks, mängijad, ühisel väljakul, samaks – mina olin teekonna iseendas kõndinud - mida teen mina – kuidas valin olla mina – ainult mina olen olemas enda jaoks ja pärast, kui valin seista iseendana iseenda jaoks ja pärast – ei enam Lapsena, vaid täis kasvanuna.

Hommiku poole ööd ärkasin üles ega saanud enam magada – oli paanikahoog - oli sügav hirm – mina ei saa, minul ei ole, kui minu jaoks ei olda. Kartsin seda hetke ühises, mil ilmneb teise reaktsioon, minule suunatuna, mis on nähtav kõigile – selgelt eristub selle erinevus kõikidele teistele jagatavast. Hirm selle ees, kuidas ühe tegu ja ettenäitamine määrab ära kõikide teiste tähelepanu suuna ja nad nõustuvad hinnanguga minule – olen ja jään üksinda, sest kõik astuvad minust eemale - olen, kuid mind ei ole enam – selles kohas ei ole enam kohta minule.

Lubades hirmul olla ja astudes selle sisse jõudsin mõistmiseni – teise valik ja enesest lähtuva otsuse teostamine ei ole ega näita minu väärtust. Teise tundeväljendus ei ole mina – see on tema tunde reaktsioon – valitud temas olevatest mustritest, mälujälgedest, ülesannetest jne. Sai selgeks, et teine seisab minust eraldi ja minul ei tule teha ennast õigeks ega olla tema jaoks sobilik/ vajalik – teise valikud ja olemine ei ole enam, minu jaoks, minu elu ohtu seadvad.

Ma ei valinud enam olla Hea Laps, kes on viisakas, kuuletub ja allub korraldustele ega ole ka tööriistaks saavutamaks teise sõnu, mida too ise teoks ei tee – Ei enam. Olen täiskasvanu ja ka mina ei pea teise täiskasvanu jaoks ega pärast nõustuma sellega, mis tuleb minu arvelt ja käib minu pihta sel moel, et mind eraldatakse tervikust – kiusatakse ja vähendatakse tahtlikult.

Enam ma ei nõustunud mängima selliselt valivate inimestega ühes ega osalema sellistes mängudes, mida valivad mängida tundesõltlased ja nende kaassõltlased. Neis rollides olijad ja nendes rollides mängitav ei ole vaba ega helge – see on tumedus ja madaldamine – just sellepärast ei ole need, seal, minu etendused ega rollid. Sõltlased ei näe ega tea ennast tervikutena – nendes on puudu ja nad vajavad seda, mis jäi/ jääb puudu – läbi teiste lähevad nende teed ja selletõttu puudub neil vabadus – teine on nende tee peal ees.

Minu jõud ei ole ega seisne enam teiste kätes ning otsustes – minu väärtus ei ole enam teiste hinnata ega kaaluda. Oli olnud peatus, et saada oma vana väärtus tagasi – taastada see aeg, mil veel võeti ja vajati ühte – tehti pingutusi ja panustati, et oleksin ja tahaksin olla. Võeti vastu seda, mida jagasin – mida ja kuidas oli ainult minul.

Aus vastus iseendale on, et tegelikult puudus ka vanasti, selles nn ühises, ühes olemine minule sobivatel tingimustel – selletõttu ma ei saanudki tänases kaotada seda, mida ei ole olnudki – kõige raskem ongi lahti lasta sellest, mida ei ole olnud – oli olnud enese lootus, et sellest kohas saan oma vajaduse täidetud ja sellepärast olin oodanud ning tegutsenud – andnud oma energia tühjuse täitmisele ning teiste eesmärkidele.

Seisin ühe teekonna lõpus - mul oli kahju iseendast – olin uskunud valesid – tõeliselt kaua olin uskunud teiste valetavaid sõnu, mis toitsid minus lootust ja hoidsid alles ootust, samal ajal, kui mina ise teadsin enese sees tõde. Sulgesin vaikides ukse – lapsepõlv jäi seljataha – Lapse roll jäi eilsesse. Võtsin kaasa enese aastad ja astusin, täis kasvades, edasi.

Marianne

23.01.2024.a

Iseenda murdmine - vabaks kasvamine

 

Mäletan, enese teelt, valusaid hetki – tihedat ja hinge matvat vaikust – seda korduvat vaikust, mida mina ei suutnud ületada, murda ega kaotada. Mäletan, enese teelt, hinge kinni ehmatavaid hetki – sünget ja tihedat vaikust iseendale – eitamist, välja naermist, süüdistamist, ründamist – katsetele enda olukorda teise kõrval olles, meid ühendavas suhtes, parandada – lootusetut üritust, et jõuda, enese jaoks olulise infoga, teiseni ja saada, mind mõistva ning toetava, vastuse osaliseks.

Olin olnud liikvel – teine oli vastanud ja reageerinud – oli elav suhe. Korraga toimus peatus – olin teinud oma sammu, kuid vastamise asemel valis teine vaikuse – olla olemas vait olles. Koos tantsimine jäi pooleli – põrkasin vastu teist – murdusin vastu teist. Tahtsin edasi minna – ootasin teise vastust, et kuhu ja kuidas. Teise vaikus lõpetas ühise – jäin ainult mina. Mulle ei avanenud kohta, kuhu teha järgmine samm - astusin tagasi sinna, kus olin olnud. 

Teel, edasi liikumine seiskus – teise valik peatas minu. Oli teadmatus, kuhu ja kuidas – oli üksindus vaikiva teisega koos olles. Ootasin - panin ennast ootele, sest vajasin vastust – soovisin infot, et teine arvestab minuga - jagab ennast minuga. Sellepärast oli iga sekund vaikust, olulisest, liiga pikk. Sekunditest tiksus minut ja täis said järgmised – teine ei valinud tagasi tulla ja hoolivat ühendust jätkata.

Vanasti – murdusin vastu vaikust – ma ei talunud vaikust – ma ei talunud mõtet vaikusest – koos olles. See oli, midagi võimatut ja näis lõppu kuulutavat. Kasutasin sõnu – väga palju sõnu – kordades rohkem veelgi. Tõestasin ise ennast, põhjendasin ise ennast - tantsisin, trampisin, nõudsin, karjusin, isegi lõin – oli ärevus, oli hirm, oli paanika– mina pidin oma sõnade mõtte edasi andma – mina pidin olemas olema – mina pidin teise käest vastust kuulma – see oli eluliselt tähtis - tee läks edasi sealt, kus teine oli - mina olin olemas, kui teine oli minu jaoks ja pärast olemas.

Minu elus on olnud kolm olulist inimest, kes erinevatel aegadel ja hetkedel, on valinud vaikimise – vaikimisest kinni hoidmise – kasutanud vaikimist minu vastase relvana. Need olid kohutavad hetked, sest need kordusid ja mina ise ei saanud mitte midagi teha, et need lõppeksid. Need olid kohutavad, sest need kaotasid minu ära – korraga ei olnud minu olemas olemine enam oluline. 

Siis, kui ma ei saanud ära minna selle juurest, kes oli „oma”, siis ma tahtsin iseendaga midagi teha – lõpetada vaakum enese ümber – kaotada olematut ise ennast ära – astuda alla ja elust välja. Kui kasvasin ja olin koos sellega, kelle juurest sain minna ära, siis valisin avada sõitva auto ukse, et lõpetada vaikiv hetk.

Ka mina ise olen vaikimise taktikat kasutanud – ujunud ära enese sisse – jätnud teise välja – jätnud ootele ja ootama. Püsinud enese vaikuses ja jäisuses – olin selles hea. Olin õppinud, et see variant töötab – ma ei pea, kui ma ei taha - kui ei tahtnud vastutada, kui ei tahtnud kuulata, kui ei tahtnud enese kohal seista, kui ei tahtnud kuulda või tahtsin olevat või olema saavat muuta. Kasvasin sellest välja – jätsin selle aastakümnete taha – vaikus ei lahendanud ega toetanud – see oli lapse lahendus ja jonn – vastutust mitte võtva inimese valik ja käik.

Kohates vaikust, selles hetkes, mil oluline on mõlema kohal olemine ja selgete sammude tegemine, võib inimene valida reageerida mitmel erineval moel. Ta võib valida, kuidas ja mil moel reageerida, enese teadlikkuse, mingi eesmärgi, kindla ülesande, omandatud oskuste ja ka tunnetest ning alateadlikkusest tulenevate mustrite ning sellist olukorda „lahendama” õppinud iseenda vanuse järgi.

Inimene võib valida teha peatuse – oodata – anda teisele aega endas olla – too mõtleb järele, vaatab endasse ja siis teab, kuidas öelda ja mida teha. Mõnikord ei too see lahendus kaasa soovitut - inimene teab, millal ootamise aeg, tema jaoks, on täis tiksunud – millal saab selgeks, et ta on kohal üksinda.

Sellele selgusele jõudmise järel võib valida solvuda ja vaikida – mossitada samal moel omas mahlas – tahaks, kuid ei saa ja sellepärast näidatakse teisele, et võidakse vastata ka samaga ja jätkata isegi siis, kui teine on lõpetanud vaikimise – käsil on võistlus/ võitlus kumb on parem – kes jääb, oma kanguses, peale.

Inimene võib valida jõulise pingutuse, et jõuda teiseni – tunnetest valitud ja suust välja voolavate sõnadega, manipuleerivate ja /või kui lapse poolt teostatud, kehaliste reaktsioonidega panna teist enesele reageerima. 

Endale reageerimise – olulise tähelepanu saamise vajadus on eluliselt oluline - teise ära olemist tundub võimatu taluda ja sellepärast, murdudes vastu kaljut, saadakse ja tehakse ise endale haiget. Teise reaktsioon on vajalik, sest selle puudumine näib enese lõpuna – teise olemas olemisest sõltub enese olemas olemine – enesega samastatud põhirolli kaotus, kui kaob/ kaotatakse rollipartneri tähelepanu.

Just sellepärast saabki inimesest, tundesõltlasena, kaassõltlane teisele sõltlasele ning sellest, kes on üle ja olulisem - vaimses vägivallas parem - justkui selle suhte omanik - teine on ja saab, kui omanik püsib omal kohal ja ise saades, jagab teisele täpselt nii palju ja seda, mida on valmis andma. Teeb seda, mitte sellepärast, et teine on iseendana olemas, vaid kohustusi paneva teenena ja tasu eest - võlad kasvavad.

Inimene võib ka karjuda välja oma sõnu, ähvardada ja tõotada, midagi ja kuidagi ning tormata seejärel minema – lõhkuda valjusti ustega – et anda teada enese ära minemisest – et ei jääda kohale – vaadaku ja teadku teine ise, kuidas saab ja on. Tundku hirmu ja tulgu järgi – hinnaku oma kaotuse suurust. Lapse lahendus.

Kõige loogilisem, ennast säästvam ja hoidvam lahendus on anda edasi enda info – See situatsioon ei ole minule hea – see ei oli mind ega meid hoidev – mina lähen tegelen nüüd enda asjade/ teemadega – kui oled endas selgusele jõudnud soovin looga edasi tegeleda – vaikus, vältimine ja eitus ei ole minu jaoks lahendus.

Kui teine võtab enese ja oma osa eest vastutuse, siis ta valib kontakti ja koos töö tegemise – see tähendab, et ta annab edasi ka info, miks ta valis vaikuse – mitte teise pärast, vaid miks tema ise teist moodi ei tahtnud/ osanud valida – mis tunnet talle vaja oli ja miks – turvatunnet või võimutunnet või midagi muud. On selge, et siinkohal tuleks vaikimist kasutaval inimesel, ise, tegeleda selle teemaga – tema valik takistas ühes olemist, see oli teist ebavõrdsesse situatsiooni panev ja teisega mitte arvestav ega suhet hoidev käitumine.

Kui teine valib vaadata mööda olnust ega soovi enda poolset sammu, ühes suunas, teha – valib vaikida juhtunust või keerata selle teise süüks ja nimetada enda vaikimist teise olemise ja tegude ning asjaolude  tagajärjeks, millega tema ise tegelema ei pea, siis see on lapse seisukoht – ise ennast ja toimivat suhet ning teist inimest kohutusena võtva lapse lahendus – keegi teine peab korda tegema tema tagajärjed. See on sõnum – temale ei ole seda suhet vaja, kui tema PEAB ise midagi tegema - temale näib see iseendaga maksmisena.

See, see punkt ongi, miks sellised vaikuse hetked kordusid – see, kes kohtab vaikust, tunneb hirmu – ta kaob, kui ei ole teist – temal tuleb ise enda jaoks olla ja ise toime tulla – ise oma elu elada – teist ei ole kohal tema jaoks ja pärast – inimene on üksinda. Selle hirmu tõttu jäävad inimesed kinni suhetesse ja situatsioonidesse - need jäävad korduma, et inimene seisaks jalad maas, paneks paika ja hoiaks alal oma piirid - ütleks Ei vaimsele vägivallala ja astuks ise, ennast väärtustades, enese teel edasi.

Kui vaikimist kasutatakse surve avaldamiseks, protestimiseks, vastutuse vältimiseks, vähendamiseks ja vaimse vägivalla teostamiseks, siis sel juhul jääb ennast väärtustaval täiskasvanul üle anda edasi enda info – Mina ei võta meie vahelist suhet ainult enda vastutusena kanda – Mina ei ole selles suhtes lapsevanemana ega vali olla ka lapse rollis – olen täiskasvanu, kes võtab vastutuse enda osa eest loos ja on valmis, ühise eesmärgi nimel, koostööks samaväärse partneriga.

Kui vaikust kasutatakse oleva/ suhte lõhkumiseks ja teise vähendamiseks, siis jätkub info - Mina näen teise poole valikut, temale teada oleval põhjusel tehtud, otsusena, mitte süüna minu või meie vastu – see on teise poolt edasi antud info, millega mina arvestan. Kuna austan ja väärtustan ise ennast ja oma aega ning ka teise oma - kuna puudub soov koos tööks ja austavaks ühes olemiseks – selle jaoks ei jagata, teadlikult, vajalikku infot - puudu jäävad reaalsed teod - siis teen otsuse endast lähtuvalt – see suhe/ seotus saab teistsuguse tähenduse ja läheduse astme – Mina ja minu aeg oleme väärt, mida jagada selle inimesega, kes väärtustab mind ja iseennast ning meie ühes olemist – tean, et rolli vahetus ja/ või suhte läheduse astme muutus ei kaota mind – mina olin ja jään iseendaks – olin ja olen Minana olemas – kogu enese teadlik aeg.

Väikesele lapsele on kergem piire panna ja neid hoida – see on selle aja ülesanne, millest mõlemad pooled on teadlikud ja sinna juurde kuulubki ka vastuhakk ning piiride paigast nihutamise katsed. Kordades raskem on teha seda suureks kasvanud inimesena ja selle inimesega, kellega ollakse lähedalt seotud, kuid kes lahendab olulist ja suhtub endaga koos olevasse nii nagu enesest mitteteadlik ja vastutust mitte võttev Laps seda valiks teha.

Sõber TikTok jagas ühe mõtte - kui on selgeks saanud, et tõepoolest ei saa ja endiselt on paha olla, siis välju sellest rongist - lõpeta kaasa sõitmine sellega ja nendega, mis/ kes ei ole Sinu - mida kaugemale sõidad iseendast - seda pikem on teekond iseendani.

Marianne

22.01.2024.a

Lapsed teevad ja saavad haiget

 

Olin kogenud ühisel teel takistusi – oli olnud võimetus olla soovitu ehk ühte oodatu - teis(t)e ootustele vastav – energeetilised tasapinnad olid erinevad, sest ühes olijatel olid erinevad eesmärgid ja ülesanded, olemised ja tõekspidamised, mis pidid justkui, ühist ja/ või ise ennast, edasi aitama, olnut selgitama ja enda valikuid õigustama – enda õigena olemist ära tõestama – endale vajaliku olemise tagama.

Kogesin tagasi tirimist, maha tallamist, kõrvale lükkamist, vaigistamist, olemas oleva ja tehtu eitamist – oli olnud, pikaajaline, edasi mineku takistamine – paigal hoidmine. Ei oldud valmis muutusteks, ei tahetud muuta ega muutuda – välditi enese otsa ja sisse vaatamist. Oli olnud ühine, et teema pidi olema teises – tolle vale olemine oli põhjuseks, miks ei tahetud/ saadud, iseendana, olla samas.

Koos teis(t)ega ei saadud või ei osatud ausa ja eheda iseendana olla - kuid see tähendab, et tegelikult ei valitud sellisena olla, kuna midagi oli tähtsamat – keegi teine oli palju olulisem. Oli olnud vajaliku tunde vajadus – kindla rolli kogemise soov – kui Mina olen KES, siis mina saan selle, mida vajan – kuid selleks, et saada olla, see enese jaoks vajalik Kes, pidi enne seda, kellegi teise jaoks, õigena olema – pidi teisele, vajaliku tunde jaoks, vajalikus rollis olemas olema. Ühesolijate vajadused olid samad ja ka erinevad, kuid üks oli kõigil ühine – selles, teise jaoks vajalikus rollis mängimine tähendanuks iseenda vähendamist – teine sai olla olemas st tõusta kõrgemale, kui ise ennast madaltati.

Lõpuks sai selgeks, et ei olnud mõtet kedagi teist, olevast ja olemisest, ära päästa – viia endaga kaasa ja hoida kergemas, kui ise ei tahetud või veel ei saadud. Oli olnud, enesele liiga tegev, ponnistus, hoida kedagi teist seal, kuhu too ei olnud ise veel kõndinud ega kuhu maani kasvanud – see kõik oli tulnud enese arvelt – see ei olnud koos töö, vaid teise eest ja enese jaoks töö tegemine ajal, mil teine tahtis midagi muud, kellegi teisena ja kusagil mujal olla.

Sai selgeks, et see seal, selliselt valinud teisega koos, ei olnud minu koht – mina ei saanud olla seal see, kes ma olen ja valin olla – minul tulnuks, jätkuvalt, ennast kontrollida, et mitte rikkuda teise poolt kehtestatud reegleid – teise tunde piire. Jah, need, mis teist ümbritsesid, ei olnud tema Mina piirid, vaid tema TundeMina piirid, mis muutusid vastavalt tolle teise tujudele ja vajadustele. See tähendas, et minul tulnuks nö sõjata rahus olevas seotuses olemiseks, olla, sobiva ja õigena, teise poolt loodud raamides ja mängida teise poolt loodud etenduses, teisele vajalikes rollides.

Oli huvitav seik, et eraldi olles, kõnniti kõrgemas ja helgemas energias – kuid koos olles madaldati ja madaltuti. Mis tähendas tegelikkuses, et vähendades, ise ennast, vähendati teist ja ka vastupidi – vähendades teist vähendati iseennast. Oli tahtlikult tekitatud kestev kaos – ei tunnistatud iseenda ega teise kohta – olemas olemist ühises – vaba ja võrdsena – arvestavana ja hoidvana – vastutust võtnuna. Käis võimuvõitlus ja toimus võistlus Mina-de pärast ja TundeMina-de eest.

Kaos oli tähendanud kokkuleppeliste reegliteta ühises koos olemist – igaüks oli valinud taktika ja elluviidud lahendused enese väärtushinnangute alusel ning iseenda ja/ või olulise teise vajadustest lähtuvalt – meeskonnas olijad mängisid teineteise vastu – oldi väljas enese eest. 

See oli toonud kaasa olukorra, et teine ei tohtinud endale saada ja/ või iseendal ei lubatud kasutada võimalust olla teisega sama või üle. Oli olnud hirm ja tegelikkus, et teine kasutanuks enese nn vaba olemise võimalust ära, et astuda vastu ja/ või vähendada. Oli olnud kogemuste jada, et enda sama või justkui üle olemine oli kaasa toonud vähendamise, sest teine ei tahtnud (ei talunud kogemust) olla võrdne. Teise jaoks oli laual kaks varianti – kaotus või võit – endale vajaliku rolli kaotus või iseendana ehk TundeMinana olemise võimalus.

Sellest tulenevalt oli pidev valmidus sõjaks – kui enda jaoks valet ühendust lõhkuja TundeMina sai puudutatud ja vähendatuks määratu/ nimetatu ei vähendanud ise ennast, siis andis lõhkuja lahingu, et, suurelt, vähendatule näidata ja kõigile ümbritsevatele demonstreerida kumb on üle, kumma sõna ja tahe jääb peale – jõuga selgeks tehtud, et tema dikteerib tingimused ja koos olemise reeglid. Vähendatule tähendas see kohustust osaleda, võimaluste kohaselt, lahingus, et tagada iseenda allesjäämine, jõudmaks hetkeni, mil teine enam ei vali sõdida.

Oli olnud enda tasa lülitamine – ennast alal hoidev instinkt – möödunud aja mustrid. Oli olnud kogemus, et ühes kasvamine oli ohtlik ja võimatu – erinevus mustritest ja ise olemise pea tõstmine suruti maha, seda halvustati ja naeruvääristati ning näidati valedena – seda ei võetud ühise tugevusena, vaid vale olemisena – suhteomanik tundis ennast ohustatuna – tema jaoks ei olnud võrdsust, vaid enda kõrval oleva kasv tähendas enda vähenemist – enese vähendav hinnang iseendale. Kohustusega kantud koos olemine pidi alluma suhteomaniku kontrollile ja suhte seotusest tulenev rollipartner tema jõule ja võimule - Kui Mina valin, siis oled olemas, kui ei vali, siis Sind ei ole!

Olin püsinud paigal ja paigas – olnud kuulekas ja järgiv. Olin tahtnud kasvada iseendani – olla parem sellest, kellena mind nähti ja näidati. Olin soovinud olla see, kellena teadsin ja aimasin end olevat. Oli selge, et ühes seda ei saanud, kuid olnust välja kasvamine tähendas teadmatust – teistest eraldi astumist – ära olnud aja, kui iseenda, maha jätmist – ees ootavat üksindust. 

Hirmu tõttu hoidsin ise ennast samas – vaigistasin, keelasin, kaotasin. Oli olnud uskumus, et üksinda olemine tähendab karistust – teiste poolt määratud hülgamist – tegelikkuses ju selle sama kogemist, mida teised tegid, kui koos olime. Koos olin justkui olnud siiski koos – eraldi seistes pidin olema täiesti eraldi - uskusin, et sel moel valinuna viisin teiste otsuse ise täide - justkui kinnitanuna nende poolt tehtud otsuse põhjuste õigsust.

Ühel hetkel otsustasin ära, et enam ma ei vali jääda ja vanas edasi olla - oli aeg vaadata otsa teadmisele - Kes olin Mina – iseendana – erinevate rollide sees ja taga. Ja siis sellele, millises rollis olime, teis(t)ega, laval kokku saanud. Teha endale selgeks, kes ja kas üldse valis ühendava(te) rolli(de) erinevaid külgi ja võimalusi – teineteisega, kui rollipaaris olevatena – koos olles ja ühes edasi kasvades või ei valitud, kuna tegelikkuses välditi koos ja rahus olemist.

Selgus, et oldi olnud kunagi ja mingil ajal, mingil põhjusel – kuid see aeg oli saanud läbi, et teha ruumi uutele valikutele ja uuele olemisele. Selgus, et koos kasvamist ei olnud – koos kasvada ei soovitud. Seega, oli aeg lasta lahti – lasta teisest, kui olulisest iseendast, lahti – mõista, et ühendav rollinimi jääb ja mingil tasemel seotus ka, kuid see ei ole enam põhiroll ega peamine – eluline eesmärk. Eraldi olemine – enese teel kõndimine – on hea ja õige valik iseenda jaoks.

Sai selgeks suhtemuster – kui teine tahtis, endale vajalikul põhjusel mind, vanasse ja ära olnud aega tagasi viia või enda tunnetega, tunnete väljaelamiseks, tirida tunnetelahingusse või ühisest välja lükata – siis seni olin selle tõlgendanud ohtlikuks. Ohtlik tähendas hirmu – enese pärast. Hirm tõi kaasa tõiga, et puudus eneses selgus – Kes mina olen - milline Mina, teisega koos mängivas rollis olevana, olen. Valides osaleda, teadvustamatult, teise poolt lavastatud etenduses, oli teine olnud see, kes nimetas mind olema – teine oli valinud minule rolli. Teine valis endale sobiva rolli ja esitas oma sõnad ja suunas energia, et mina teeksin sammud kaasa – olin nõustunud – teise eesmärkidega.

Mustrist teadlikuna on võimalus valida - kas lähen mänguga kaasa või seisan jalad maas. Teine võib olla ja võib valida olla või valida mitte olla – kuid on selge, et mina olen Mina ka siis, kui teine ei näe ega taha näha mind, minu, minana. Ongi eneseteadlikkuse proov ja enese selguse eksam olla mina ise ka siis, kui on olemas keegi teine, kes valib mind nö peegeldada valena – et justnagu oleksingi nimetus see või too - on hinnangud ja arvustused, et - Näe vaata, milline Sina oled! Stop - enesest teadlik olemine – teise tunnetepeeglis ei ole nähtaval mina, vaid teise vajadusest, olla enese jaoks oluline Kes, lähtuv valik.

Seni, kuni suhteseotus oli eluliselt oluline olnud, kogesin, et mina olen küll Mina, kuid teisega koos ma ei olnud seda – koos olles oli enesekaotus – sellest tulenevalt oli hirm teise ees – too teeb midagi, too valib olla kuidagi ja see kaotab mind ära. Kuna teine ei püsinud – ta pendeldas, enesele teada olevatel põhjustel või alateadlikult, erinevat rollide ja sageduste vahel. Ta tegi seda ettehoiatamata ja ootamatult – minu jaoks ärevust tekitavalt, sest olev, st partner meid siduvale rollile, kadus ja taastus kaootiliselt - minu kontrollile allumatult ja minuga arvestamatult.

Oli olemas kogemus, et teine võis kaduda ja enam mitte valida taastuda, kui ta ei tahtnud hoida seotust. Sündis uskumus, et teine oli suhte omanik - temast sõltus minu olemas olemine. Valusa mälestuse energeetiline jälg - valinuna teistsuguse rolli ja lahenduse osutusin mina üle olevaks – minule ei olnud kohta ja mina ei saanud tähelepanu. Kuna olin olnud osaline teise etenduses, siis olingi, ilma rollipartnerita, ära "kadunud", kuna oli puudunud enese selgus – Kes Mina olen – et olla iseendana olemas ka siis, kui teine teeb, mida iganes ja valib seda, mida tahab. 

Mida enam püüti, ise ennast või teisi, enda jaoks valest ja enese teed takistavast ühisest lahti ühendada, et iseenda tähelepanu saaks mujale koondatud ja oleks võimalus endale sobivates rollides, endale sobivate rollipartneritega, endale sobivaid mänge mängida, seda rohkem hakati teis(t)e tegemistele ja olemistele tähelepanu pühendama. Näiliselt kokku olid jäänud inimesed, kel polnud ausust öelda välja, et - Mina ei taha ega vali tegeleda enda sammude tagajärgede korda tegemisega. 

Sellepärast tuli nimetada ühine Vale – kelle pärast ei saa – too ei tee ega ole õigesti ja sellepärast teised ei saa – pidav põhjus, miks ise ei pea midagi tegema. Lapsed liivakastis – koristamise ja korda tegemise kohustuse saab kellegi teise kanda jätta – sellele, kellele ei jätkunud (st ei pandud) tooli või kes ei suutnud tõestada enda süütust, sest otsus oli juba ära tehtud.

Minus oli olnud hirm, jätta seljataha see, mis kunagi oli olnud olemas – sest ma ei teadnud, kas saan tagasi minna, et vanas rollis olemist, kui iseenda olemas olemist kogeda, kui eesolev ei peaks osutuma õigeks, sobivaks, heaks - minu minaks. Samas ma ei teadnud, kuhu, edasi, tulnuks vaadata – seega vaatasin sinna, kus minust oli juba ammu lahti lastud – kust mind jätkuvalt lahti tõugati.

Olin suunanud oma tähelepanu ja andnud oma energia, et muuta see koht, kust ise ennast lahti ühendasin, endale sobivaks, kui ilmnenuks põhjus, et on vaja tagasi minna. Ühes olemine oli olnud eluliselt oluline – sest olles üksinda ja saamata seda, mida vajasin, näis kordades suurema kaotusena, kui iseendana olemisest ja valimisest kinni hoida, sest siis ei saanuks ma enam osa sellest, mis teis(t)el olemas ja anda oli. Uskusin, et ise olin vähem ja väärtusetu - teised olid mind loonud ja minule andnud.

Oli kogemus, et eraldi seisvana, jäävad enese vajadused rahuldamata – oli olnud tundevajadus – olin vajanud toetust sellele iseendale, kellena end tundsin ja nägin. Olin seisnud, karistust kandvana, nurgas ja näinud pealt, kuidas teised olid ühes olevatena rahus ja rahul - nende jaoks ei olnud ilma minuta olemine kaotus. Olin kõrval, kuid ei saanud osa sellest, mida minuga ei jagatud.

See, et ma ei tahtnud seda kogemust uuesti kogeda – sama näha – ise ennast eraldi ja ohus olevana näha – sundis mind olema suhteomanike jaoks „õige” ja ütlema Ei iseendale. Minust sai tundesõltlane ja, teisele tundesõltlasele, kaassõltlane. Tänases annan au iseendale – taastan enese sõnad ja seisan iseendana – see, et ma ei jäta kõrvale enese vajadusi ega tunnista valeks enda tundeid – ei muuda mind halvaks.

Tolles ajas tähendas Hea Lapsena olemine valetamist ja iseenda hülgamist. Teise valik ei olnud olnud minu valik. Teise valiku tagajärgede kogemine ei olnud minu jaoks hea – minule jäi, olnust, alles vähem, kuna teisel ei jätkunud ressurssi minu jaoks – sel moel sündisid minus vajadused või süvenesid juba olemas olevad, mida mina ise, tolle ajas, ei saanud lahendada. Seal ja siis olin ma väikene laps – kes oli samas olevaga võrdne, mis siis, et see ei olnud igas asjas samasugune võrdsus. Seal ja siis oli minu, kui lapse, heaolu ja vaimne tervis vanema vastutus ja hool – mina ei oleks pidanud oma tundeid üksinda lahendama ega karistuse või nimetamiste hirmus neid varjama ega kandes kohustust, kinnitades enda jaoks valet, olema tundesõltlase ohver. Minu vajadustel ja tunnetel oli ja on õigus olemas olla – tõde on, et tolle ajas tuli teis(t)e heaolu minu arvelt.

Marianne

19.01.2024.a