Viimase peale timmitud ja täiuslikult viimistletud vale

 

Kõige rohkem oma elus maksab inimene selle Ei eest, mis ei ole selgelt välja öeldud. Ta maksab selle Ei eest, mida ta ei ole nõus tõeks tunnistama, sest tema vajab Jaa-d. Ta maksab selle Ei eest, mille olemas olemise ja välja ütlemise vajadust teine enese tõeks ei tunnista. Inimesele tundub, et Jah on parim ja vajalik tulemus, kuid tegelikkuses tõuseb tulu ausast Ei-st. Teadmisest, et pind ei peta jalge all – see, mis öeldi, on tõde ja sellest läheb teadlik tee edasi.

Inimene ei ole õppinud Ei-ga toime tulema – seda ütlema, seda kuulma, sellega arvestama - sest ta ei ole seda oskust omandanud ja ka teda ümbritsevad ei ole selle sõnaga sinasõbrad olnud – enese aususe mõttes. Sellisest Ei-st, kui tõest enese kohta, on tehtud persona non grata – selle olemas olemist eitatakse viimase võimaluseni - Ei tuleks teoks teha ja sellega ühes tuleks seista kõigile osalistele nähtavalt.

Hoolimata sellest, et vahel tundub, et Ei-d kuuleb söögi alla ja söögi peale. Sellest on saanud automaatsus, mida ei mõtestata, vaid sooritatakse. Teisal, kus seda sõna vaja oleks, pole seda selgelt kuulda, kuigi see on näha ja aimatav. Ka seal on sellest saanud automaatsus, mille põhja ei vaadata ja valiku põhjust ei tunnistata.

Inimene kohtub oma elu jooksul sadade tuhandete Ei-dega, mis on maskeeritud põiklevateks/ moonduvateks ja takistavateks Jaa-deks. Öeldakse Jah, kuid see ei ole seda tegelikkuses – tegelik Ei moondus, ainult ütlejale teada olevatel põhjustel, Jaa-ks. On öeldud Jah, kuid see ei ole avatud tee, vaid turbulents ja põhjata soo – pealispinnal ahvatlevad virvatulukesed ja ümber turvaline kere ei tähenda seda, mida need näivad olevat. See on viimase peale timmitud ja täiuslikult viimistletud pettus, mille eest maksvad kõik need, kes selle mänguga kaasa lähevad ja sellest osa võtavad.

Inimene ei tea, kas ta peab ja kuidas ta peaks oma Ei, välja öelduna, teisele kompenseerima. Mida teine teeb, kuidas too reageerib, mida ise kaotatakse, mida ja kuidas enam ei saa - enese sees oleva segaduse ja hirmu tõttu, kogeda vastupanu ja tagajärgi, jäävad Ei-d väljaütlemata. See ongi põhjus, miks Ei-d ei ole õpitud välja ütlema, kuulama ega vastu võtma.

„Kuidas Sina said minule sel moel teha – kuidas Sina said minule Ei öelda – mida mina nüüd teen, kuidas Sinuga edasi koos olen, mida ja kui palju see Ei tähendab, mil moel mõjutab minu ja Meie tulevikku? Ära kinnita oma Ei-d üle - mõtle ümber/ muuda see ümber! Ei on vale reaktsioon, sest lugu ei peaks sel moel lõppema või edasi minema.

Kuidas mina saan ja julgen Ei öelda – kui teine äkki solvub – kui teine nimetab selle Ei valeks – et minul ei ole õigust ega põhjust Ei öelda. Kui teine ei arvesta selle Ei-ga, vaid jätkab nii nagu see oleks Jah. Kui teine maksab selle Ei eest kätte ja karistab mind aususe eest – mis ma siis teen, kuidas ma siis valin?”

Ei on vastupanuta mõistetav, kui see valik ei puuduta otseselt, vaid jääb tahaplaanile ega mõjuta üldse või ainult kaudselt. Ei-ga saab rahulikult kohtuda, kui on teada, et Jah tuleks teise arvelt, sest teine ei ole valmis selliseks kogemuseks. Kuigi, kui Ego saab puudutatud, siis inimene ei näe lugu teise mätta otsast, vaid enese poole pealt ja ta „unustab” ära teise osa loos – mida Jaa maksaks teisele. Kõige raskem ongi loo mõistmisega siis, kui öeldakse Ei inimesele endale, tema aitamisele, tema mõistmisele, tema toetamisele ja, kui seda teeb see, kelle ülesanne see peaks või vähemalt võiks olla.

Selle Ei-ga, mis on välja öeldud ja, mis peab, ei ole midagi teha – Maailm muutub või siis ei muutunud. Loomulikult on olemas erineva kaalukategooriaga Ei-d – lihtsatest ära ütlemistest ja valikutest, kuni sinnamaani, mil tuleb otsa vaadata tegelikkusele – inimene ütles teisele inimesele Ei. Edasise võimaluste nägemiseks tuleb mõista, mida see Ei tähendas – miks teine oma sõnumi edastas – mida see takistab/ lõpetab ja, mida see võimaldab/ toetab.

See, kellele tõeline ja põhjalik Ei öeldi, ei saa enam vanal moel edasi olla – temal tuleb suhte sisu ja läheduse aste ümber hinnata – panna paika reaalsus – teise otsusega võrdustav tasakaal. Isiklikud tunded, aga muudavad selle vastu nähvamiseks/ teisele sama kogemuse soovimiseks/ teisele tagasi tegemiseks – reageeritakse tunnetega – ollakse solvunud, valutavad, vihased. Sellistest Ei-dest võivad saada aastaid kaasas kantavad kogemused, mis näitavad ette, et isiklike tunnetega on töö tegemata jäänud.

Töö oma tunnetega jääb tegemata ka siis, kui olemas olevat Ei-d ei öelda välja. Otseste küsimuste peale ei vastata. Keerutatakse või eitatakse. Kinnitatakse Jaa olemas olemist ja näidatakse selle tõelisust. Ebakõla on tuntav siis, kui proovitakse sõnad ja tegelikkus ühte viia – see ei õnnestu ning sellise Jaa kogemise eest tuleb maksta - kogedes teise tujusid, alt ära hüppamisi ja iseenda valeks nimetamise kuulmisega. Väljaütlemata Ei tähendab, et tegelikkuses see on juba öeldud – sellest tuleneb ka hirm kaotada ja soov klammerduda – inimene hoiab kinni näilisusest ja illusioonist.

Inimene/ inimesed tegelevad väljaütlemata Ei maskeerimisega siis – kui üks ei ole valmis ütlema ja teine ei ole valmis kuulma. Valetamine kestab, sest puudub ausus ja selgus. Tegelikkus – mõlemad teadvad, sest tajuvad, kuid seni, kuni ei ole välja öeldud ei pea midagi muutma/ otsustama. Kasutatakse võimalust ja võetakse viimast, venitatakse püksikummi ja suhte kvaliteet halveneb, sest sellesse ei panustata – tegeletakse klammerdumisega ja vältimisega, pealispinna sobivaks ja näiliselt õigeks muutmisega, et hoida Ei-d ja sellega kaasnevat ära. Kui ollakse õige, siis ei ole võimalik Ei öelda, kui teine ei anna põhjust, siis ei saa Ei öelda.

Selleks, et saabuks selgus – tegelikkus vastaks tegelikkusele ja loodaks seda, mis on päris, ilma valedeta – vajab üks Ei kuulmist ja teine kohta selle välja ütlemiseks. Ema saab öelda oma lapsele erineval tasemel Ei – ei ole ressursse, ei ole vajadust ega ole nõus Ema rolli kandma. Laps saab oma Emale/ Isale erineval tasemel Ei öelda. Kõik saavad öelda – see ei ole keelatud – see on õige ja vajalik tegevus, et hoida ennast, teist ja ka suhet.

Küsimus seisneb selles - kuidas ja kas see Ei öeldakse – ja olulisim – Ei ütlejal ja selle sõna kuuljal ei ole õigust unustada ära, et tegemist on Inimesega, keda tuleb kohelda austuse, viisakuse ja õigeks tunnistavana. Ei kõlades ei pea maksma adressaat selle eest, kes ei valinud oma enese hirmude/ vajaduste tõttu Ei öelda. Ei olemas olemist teades on vastutav ka see, kes selle välja ütlemata jätmisele kaasa aitas. Enese otsustamatuse eest tuleb ise vastutada – selle teekonna, Ei ütlemise soovist sinnamaani, mil see teoks tehti, eest tuleb vaikijal ja ka nõustujal vastutus võtta.

Sellel, kellele Ei öeldi, tuleb jätta võitlus ja agressioon – võtta Ei vastu ja otsida kompromisse või tegeleda tagajärgedega. Kokkulepped on võimalikud, tasakaalu otsimine soovitav – mida varem sellega alustatakse, seda parema tulemuseni jõutakse. Mida pikemalt on Ei varjamine/ vältimise mäng kestnud, seda raskem on taastada usaldus – turvaline olemine teisega suheldes – vahele jääva maa suurus sõltub sellest, millise kaaluga valed on olnud ja kui kaua nad on kestnud.

Ausa Ei teel seisavad ees tunded. Ei – kui ei taha oma tunnetega tegeleda, siis ei valita seda inimest, kellega seoses kogetakse läbitöötamata tundeid. Ei ütlemata jätmine käitumisele, sõnadele, tegudele, olemistele, valikutele, mis on tehtud hoolimatusest, mõistmatusest, kuid ka tahtlikult ja meelega ning ka enesele, nii iseenda, kui ka teise poolt, öeldud Ei-de kvaliteet ja sisu viivad selleni, et inimesele, enese kõrval, öeldakse Ei. 

Alguse võimalused kaovad ja lõpuks ollakse iseennast nurka mänginud ja suhtele ei ole teed edasi. Sina ja Mina on segamini – harutamine nõuaks tahet ja ühist soovi, kuid selles hetkes on seda keeruline leida - tuleks tunnistada enese osa loos ja vaadata otsa põhjusele, mida ja miks on valetatud. Lihtsam näib olevat vana maa sisse kaevata ning minna edasi uut ja puhast algust otsima.

Inimeste Ei-d, mida nad on öelnud oma lastele, vanematele, elukaaslastele, sugulastele, sõpradele, veel kellelgi  – ei kao ära, kui neid ei ole mõtestatud ja, ise ennast mõistes, ei ole oma otsust ümber tehtud – teisele avatud Jah öeldud. 

Hoolimata pealispinnast ja sõnale järgnenust, on tundejõuga ja täie otsustavusega Ei-d alles ja tunda – see laps, kellele Ema/ Isa on öelnud Ei, tunneb seda – kui Ema tahtis teha aborti, kui Isa ütles, et tema Last ei taha – see Laps tunneb ja näeb selle Ei olemas olemist. Ei ole vahet, mis ja kuidas sünnib selle järgi ning mil moel saab veel olema – see Ei on energia tasandil olemas ja Laps ei ulatu oma vanemani/ vanemateni – nood ei ole teda vastu võtnud, kui nad ei ole enese teekonna - oma osa eest loos - vastutust vastu võtnud.

Sama on ka teiste inimestega – need suhted ei õitse – need kiduvad ja neis inimesed kannatavad – mõlemad osalised maksavad koos olemise eest. Neil on, kuid neil ei ole – kvaliteeti ei ole, midagi on alati puudu ja kuidagi on alati vale. Peen nüanss - energia poolsus on teine ja sellepärast on sellel suhtel pealmist mitte kinnitav tulemus.

See Ei - mida ei mäletata/ mille olemas olemist ei tunnistata/ mida ei valita öelda – loob olema vale – Mina kõnnin Sinuga kaasas/ Mina valin Sind/ Mina olen olemas – vajalikul hetkel ei ole seda teist olemas – vajalikul hetkel ei nõustu see teine olemas olema – vajalikul hetkel astub see teine, toe ja mõistmise asemel, vastu sel moel, et tema eest tuleb ennast kaitsta.

Inimene ei saa olla õnnelik ega avatud ühes sellega, kellele ta on Ei öelnud – ta ise lõhub seda suhet – ta ei soovi sellele koos olemisele tulevikku. Jah, ta võib-olla ei mäleta, ei mõista ega taha Jah öelda kõiges/ kõigele – kuid tundejõuga öeldud Ei on EI – see on stopp, takistus, lõpetus, tee katkestamine, energeetilisse ühendusse andmise lõpetamine ja teise poole antavast keeldumine.

See ongi põhjus, miks sellistes suhetes olevad inimesed ei koge tasakaalu ega tunne, et saaksid antule väärtusliku kogemuse vastu – Laps ei ulatu oma armastusega vanemani, kui vanema on talle Ei öelnud ja vanem näeb ning kogeb, et tema peab ja Lapsele andmine tuleb tema enda arvelt. Sel juhul tuleb mängu solvumine – vahemaa ja suhte sisu ei ole paigas ega kooskõlas otsusega enese sees ja tegelikkuses kogetavaga. Laps ja vanem on olemas, kui rollid, kuid Inimesed, neis suhetes, külmetavad. 

Sellel, kellele on Ei öeldud, tuleb teele minna ilma selleta, mida talle ei valitud anda - see seal ei ole tema koht ega tema inimesed - tal tuleb ise oma teekond leida ja see enese jaoks olema luua.

Marianne

01.07.2024.a