Mil moel ja mille pärast valitakse keegi teine oma elu peakangelaseks – teisel näib olevat võim ja vägi teha seda, mida ise ei saa – muuta olev hetk enese jaoks õigeks – muuta ära asjad, inimesed ja lood, mis ja kuidas ei ole enese jaoks õiged – lahendada olev sel moel, et ise ei saaks haiget ega teeks vigu – oleks parim ja looks parema sellest, mis võimalik.
Teise oskustest, võimalustest ja jõust annavad teada tunded enese sees – minu enese loos oli teine parem, oli üle ja oli tugevam – tema oli rahul – mina tahtsin kogemust muuta, sest see tegi haiget ja oli vale – mina ei tahtnud mälestust sellisest iseendast, kes komistab, takerdub ja alla jääb. Mina nägin ja vaatasin teist, kellel oli ja kelles oli kõik see, mida minul ei olnud – tema oli rahul – tema sai võitu tähistava rolli endale.
Teine võttis võidu, kuigi kaotas minu rahu ja ise olemise – teine rikkus reegleid, kuid teda ei karistatud – teine oli parem – ta oli parem, kui mina – isegi mina ise nägin ja tunnistasin tema paremust iseendast – ta oli osavam ja talle ei lugenud see, kas ta tegi õigesti või valesti – ta lihtsalt läks edasi ja võttis selle, mis näis kuuluvat temale. Mina nii ei saanud – mina sel moel ei valinud.
Minu enese vaatenurgad olid need, mis olid toonud kaasa torina ja solvumise – see, mida muuta ei saanud, see oli võtnud vähemaks. Pidin seda, mis tegi liiga – maksis minule rohkem, oli minu jaoks vale – ma ei nautinud, pidin rohkem panustama või ennast ületama, ennast salgama – olin omalt poolt õige olnud, kuid tulemus ei olnud, minu jaoks, õige olnud – keegi teine oli selle tulemuse põhjustanud, keegi teine oli selles loos võitnud.
Olin näinud ja kogenud ennast ohvrina - mina kannatasin. Ohver on see, kes siis, kui tal ei ole seda, mida ta ei saa – ei tule toime sellega, mis ja kuidas on tema jaoks vale. Ohver kannatab, sest kellegi teise võimuses on lahendada tema olukord. Teise käes on vahendid ja võimalused – teisel tuleb lõpetada oma tegevus, valida teisel moel, väljenduda teistsugusena, et anda ja tagada ohvrile vajaminev.
Ohver ei saa ise midagi ette võtta, sest ta ei taha kaotada seda, mis talle kuulub – roll, kogemus, koht – ta ei taha muutust – ta tahab, et selles kohas, kus ta on või see, kellega koos ta on - oleks nii nagu on õige tema jaoks ja meelest. Ta tahab muuta välises Maailmas sel moel, et see sobiks temale – ta ei vali muuta oma suhtumist ega taha ära minna – ohver nõuab oma õigust kannatuste eest.
Mina kannatasin selle aja, mil ma ei olnud valinud välja lahendust ega olnud teinud otsust ja alustanud tegutsemist selle nimel ja jaoks, et minul saaks olema parem. Mina ei kannatanud enam, kui otsustasin ära, et minul oli olnud ebamugav ja ka halb, kuid see ei olnud eluohtlik olukord – otsustasin ära, et ei olnud vaja otsida teed ja lahendust, kuidas muuta ära see, mis ei muutunud/ mida ei muudetud – lasin olla sellel, mis ja kuidas oli nii nagu see oli.
Ma ei valinud seda, mis ei olnud minu – ma lasin olla sellel, mis oli – tegin vahet sellel, mida ma muuta ei saanud ja mida muuta sain – valisin selle hulgast, mida ja kuidas oli minu võimuses - andsin endale vajaliku, et olla edasi või valisin teisale minna, sest minul ei olnud vaja kannatada seda, mis ja kuidas ei olnud minule okey.
Ohvrit takistab hirm – mina ei saa hakkama – ma ei tea, mis on mujal ja kuidas seal saab olema. Vaadates välja – nähes teise tegusid, valikud ja olemisi ning arvustades ja hinnates neid, mida ja kuidas teine saaks muuta – tähendab see seda, et antakse enesele asendav tegevus - siis ei olda seal, kus on hirmus – enese sees – ei ole vaja kogeda hetke enne muutva sammu tegemist. Sel moel varjutatakse hirm kaotada see, mis on juba kaotatud – enese kogemus ja tunded annavad teada, et muutus on toimunud – nüüd aeg kohaneda/ otsustada/ muuta – teha samm möödunust ära.
Vaja on julgust - vaadata otsa iseendale – proovida ja kasutada iseenda võimeid – kuid Ohver on harjunud vaatama välja ja nägema teist. Ohvrite kõrvus kõlab möödunud aegade kaja – ei saa, ei ole võimalik, ei ole vaja, ei pea - sest keegi teine peab ja saab – sest keegi teine tegi/ teine ei teinud/ teine ei olnud/ teine oli - teine on oma valikute ja tegude eest võlgu.
Kõikide Ohvrite mälus on alles see Teine, kelle võimuses oli muuta seda, kuidas ja mil moel Ohvrid end tundsid, kogesid ja nägid. Ohvrite piinade mälestusmärk on ausammas agressorile – see näitab, kuidas ja kes ei saanud, kuidas ja kellel ei olnud – kuid ka seda, kuidas ja kes sai, kuidas ja kellel oli võimalik.
Ohvri rolli ei ole enam vaja, kui inimene pöörab oma pilgu iseendale ja alustab iseenda nägemist iseendana – tema on alles, tema jõud ja vägi on alles, temal on võimalused ja lahendused alles – tema sisemine Maailm on alles ja tema kasutuses ning käsutuses – kui välises Maailmas ei saa lubada vaba väljendust ega võimalust muutuseks, siis selle saab ellu viia enese sees – näha ise ennast enese loo peategelasena. Ja sellest piisab - sest see on algus - samm, iseendana enese teel, on enese poolt jäetud jälg, millele järgnevad järgmised - sel moel saab kirjutatud enese, kui inimese lugu.
Marianne
06.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar