neljapäev, 25. juuli 2024

Oluline teine IV - Toksilised inimesed

 



Toksilised inimesed on need inimesed, kelle uskumused, väljenduse viisid, sisemised maailmad, tunnete mudelid ja käitumise mustrid on kui hingamist takistav sigarisuits, mõistmist ähmastav alkohol ja käitumist muutev ning tegudele sundiv narkootikum – sõltuvused määravad inimese üle – sõltuvused kontrollivad ja sunnivad tagant – sõltuvus võtab ära vabaduse ja kustutab valiku võimalused.

Toksilised inimesed kannavad oma sõltuvust endas ja annavad seda nakkust edasi. Nad vajavad teisi sõltlasi ja teenindavaid kaassõltlasi. Nad jagavad sobivat ja vajalikku tähelepanu ning näitavad piiratud Maailma võlusid täis imede maana – soove täitvana, ihasid rahuldavana ja Inimest vähendavaid vajadusi võimalustena - võta ja tarbi – koge ja saad võimaluse olla samasugune – sõtluvuse tipp ja naudingu üürike hetk – kuid mitte keegi ei räägi sõltuvuse põhjast, mida ei ole olemas ja ära jäämise nähtudest, mida ei ole võimalik taluda.

Kui olin üles ärkamas sõltlaste Maailmast ja vajasin muutust keskkonnas ning ümbritsevates inimestes, et sama, mis ja kuidas sees, saaks olema väljas, siis keelduti muudatustest ja muutustest – vajadust ja soovi ei olnud – lahkelt ja toetavalt soovitati astuda iseenda teele ja kõndida seal üksinda ning jätta teisi rahule - oma kapriisid ja mõistmatud sõnad, millestki teistsugusest, kui see, millega oldi ennast samastatud, võisin jätta enda teada - nendega ei olnud vaja teisi tülitada.

Oh ei ega mulle kõiges EI ei öeldud – minule näidati võimalust, kuidas saan teistega koos olla – anti elavalt kogeda, milline see välja näeb. See oli samasugune nagu olin öelnud, et enam ei ole okey – punkt, milles tegin peatuse ja alustasin, tegelikult küll jätkasin, teekonda ühisest mülkast välja. Jäin enese juurde ja soovisin muutust – ka teised jäid enese juurde ja ei soovinud muutust eneste Maailmas.

Enese selgus tundus mõistmatuna ja enese otsus võimatuna teoks teha - omad jäid ju seljataha – kuidas mina nad jätan – mõistus ütles, et jäädes uppunuksin sohu. Hirm näitas eraldi astumist üksindusena, mis võrdus hüljatuse ja karistusena – teised ei astunud neile sobivast välja ega kaasa. Kahe Maailma vahel ühist ja turvalist maad ei olnud olemas.

Oli olnud vale olnus ja oli vale olevas – lava püsis jonnakalt paigas ja jätkuvalt etendasid osalised endi osasid selleks, et näidata ette, mida ja kuidas mina enam ei valinud – põhjus ja selgus peopesale laotatud - kuid seotus hoidis tagasi – oli tahtmine ühendada mõlemad Maailmad – sai selgeks, et seda saan ainult enese sees teoks teha – mina ise eilses ja mina ise tänases – olen olemas üks mina.

Hirmud ja vajadused - enese pettus kõrvades kumisemas – justkui oleksid kõlanud sõnad – Meie tahame koos olla! – tõusis lootus, et kui pöördun tagasi - siis saab olema parim ja parem. Tagasi vaatama sundis rahuldamata vajadus – tingimused selleks olid pealtnäha olemas - võimalik, et oli ka kunagine kehva kvaliteediga kogemus olemas. See oli sõltlase vajadus – üha uuesti möödunut läbi töötades, kui pudelist viimast tilka kummutades, konist viimast mahvi tõmmates, šokolaadijäätise jälge lakkudes – veel kord või esimest ja viimast korda kogeda soovitut – vajadus omada päris mälestust või mälestust korrates mäletada paremini.

Sõltlasega ühinedes ja ise ennast taas kaotades oleksin andnud loa, et teine võib ja saab jätkata oma tegevust. Möödunusse tagasi igatsedes ja selle suletud ust kraapides, olin vajanud koos olemist - olin vajaduse nimel nõustumas sõnadega - kuritarvita mind ainult natukene – rahulda oma sõltuvust sel moel, et ma ei kaotaks ise ennast. On tõde, et ei saa vägistada ainult natukene – kui seda on tehtud, siis see on toimunud – kui seda tehakse edasi, siis see toimub reaalsuses.

Oli hirm, et teisal ei saa – teisiti ei saa ja ei ole teisi, kellega saaks. Teisal saab/ teistmoodi saab ja on olemas ka teised, kellega saab teistsugusel moel - mina ise olin näinud ja kogenud Maailma piiratult ja võimaluste vaeselt. Vanal moel enam ei saa ja ei või – mina ei nõustu sellega. Mind ei saa ja ei või möödunu moel kohelda – sellisena mina enam ei ole ega vali. 


Marianne

25.07.2024.a


Kommentaare ei ole: