Läbi aegade on suguvõsades ja perekondades olnud inimesed, keda on kutsutud Mustadeks Lammasteks ja nimetatud Süüdlasteks – nad on jäänud aegade mällu, kui inimesed, kelle pärast teised on kannatanud – kelle pärast on olemas olema pidanud Päästjad ja Ohvrid.
Aeg on kirjutada aja lugu ümber – tuua välja tegelik tõde – see inimene, keda on nimetatud ja näidatud süüdlasena, on tegelikult see, kes on olnud ja elanud selleks, et tõsta selle konkreetse suguvõsa/ perekonna kvaliteeti – tema on olnud valgus, mis on lõikunud sumbunud pimedusse – olnud tee, mida mööda kõndida välja sellest, kuhu kinni on jäädud.
Transformatsioon ehk avanemine, mis toob kaasa muutuse ja muudatused – ei ole kunagi lihtne teekond ja seda vähem nähakse seda võimalusena, kui seda vaadatakse kaotusena – vana ei taha lahti lasta enesest – ta ei näe enese väärtust muutununa – tal võib olla halb ja valus, kuid ta ei koge seda teravalt, kui ta ei liiguta, ta usub loodud uskumustesse ning on kinni jäänud rollide mustritesse - ta keerab selja valgusele, proovib seda hävitada – valeks nimetada, välja lükata – ta ei ava endas sama, sest siis oleks näha kõik see, mida ta on varjanud ja kuidas valinud ja seega ta ei ühine teekonnaga – seal teda enam ei ole – see on enese loodud ettekujutluse Surm, et tõusta Fööniksina tuhast - Inimeseks olemise põhitähendus ei muutu – see avardub uue dimensioonina.
Läbi aja on olnud sellel teekonnal kõndimas inimesed, kes on ise alla andnud või keda on suudetud teiste poolt vaigistada – katkestada nende teekond. Väga raske on seista kollektiivsele survele vastu – näha ennast omade seas võõrana ja valeks nimetatuna – kogeda ennast üksinda olevana ja hüljatuna - omad ei toeta ega hinda seda teed, mis tähendab neid kõiki.
Kui kõnnitud on sügavale sohu, siis on vaja jõudu ja julgust – näha ennast Inimesena ja mõista enese väärtust ja vastu võtta enese teekond – tõusta enese jalgeile seisma ja teha ise oma sammud enese teel - see tähendab, et ei püherdata enam mudases lombis, vaid vaadatakse olnule ja olevale ja tulevale enese olemuse kõrguselt otsa.
Päästja ja Ohver, ulatades käe Süüdlasele, et näiliselt anda tollele andeks tema patud, tõmbavad ta tagasi vana sisse – nende rollide energia ei võimalda avarduda ja kõrgemale tõusta. Süüdlane, kes on kogenud transformatsiooni ja kõndinud ise oma teekonna, ulatades, Inimesena, käe Inimesele – annab võimaluse tõusta jalgeile.
Mida sügavamale oli perekonnas/ suguvõsas süüdlasteks nimetatute enese selgus ja väärtusehinnang tambitud seda suurema jõuga ja võimsamaid lained tekitades uuesti sündinu pinnale tõuseb - miski ei jää puutumata ega paigale - uue sündides vana enam ei ole.
Marianne
26.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar