Inimeste Maailmas mängitakse mängu – „Mina jätan Sinule mulje justnagu oleksin Sinu jaoks olemas ja hooliksin Sinust – Sina jääd uskuma ja panustad oma energiaga nii nagu oleks see tõsi – Mina toidan Sinu uskumust kübedega – Mina annan Sulle maitsta koos olemist – enese kogemist, et Sa näeksid ja teaksid, mida kaotad, kui Sina ei ole õige - Mina olen külm, kauge ja tunnetega mängiv, et näidata, kuidas on, kui kaotad ja Mind, Sinu jaoks, enam ei ole.
Mina mängin Sinuga – Mina ei vaja Sind – Mina vajan Sinu tähelepanu õigel moel – Sinu tähelepanu tagab Minule vajamineva – Mina olen välja mõelnud skeemi, kuidas saan olla ja tagada endale selle, mida vajan nii, et Mina ei pea maksma selle eest – Sina ise annad selle minule - Sina vajad Mind rohkem ja sellepärast oled Sina kuulekas ja alluv. Sina oled iseenda kaotanud, sest Mina olen Sind enese olulisuses ja vajalikkuses uskuma pannud - Sina usud, et ilma Minuta ei ole Sind olemas – Sind ei saa/ saaks olemas olla, sest Mina annan/ andsin Sinule võimalus - Mina lõin/ loon Sinu!”
Siis, kui teise vajadusest saab enese vajadus, siis tehakse tööd teise vajaduse nimel – pühendatakse ennast teisele - ollakse kaassõltlane, sest ollakse teise sõltuvusest sõltuv. Inimene valib kaassõltluse ja annab ära oma iseolemise vabaduse selleks, et mitte olla suhtes/ rolliseotuses üksinda – inimene toetab teist, et toetuda teisele. See on nokk kinni ja saba lahti olukord – inimene jääb igal juhul üksinda, sest teine on paaris oma sõltuvusega.
Inimene on selles suhtes üksinda ja kogeb seda varjamatut tõde hetkel, mil teise sõltuvus astub mängu – sõltuvus on olulisem ja see tuleb järjekorras enne teda – teine valib ikka ja jälle oma sõltuvuse. Suhtesse üksinda jäänu, kes kogeb sellist olukorda hülgamise ja karistusena, valib sõltuvusega nõustuda ja seda toetada – siis ei ole neid kolm, vaid on neli - kui teine on oma sõltuvusega paaris, siis on ka inimese elus sõltuvus olemas.
Sõltuvuse olemas olemine tähendab, et suhtepartner on kahe näoline – ta on ja teda ei ole – kui on üks nägu, siis ei ole teist kohal. Vahetus võib ja saab toimuda sekundi murdosa jooksul – ilma ettehoiatamata ja põhjust mõistmata, kuid ka teades, millele ja miks reageeriti. Vahetus võib ja saab toimuda sisse- ja väljalülitustena – korduda lühikese aja jooksul. Vahetus võib ja saab lõppeda – inimene valib olla tervikuna sõltlane – sellest saab tema loomulik osa – ta ei mõista ega näe enam enese erinevust – selline on tema personaalsus – vahva ja lõbus, kuid enesega seotud lähedasi vähendav ja kasutav.
Mängus osaleja, kes usub päris tõsiselt, et tema ja temaga seonduv sõltub teisest, on püsivas stressis, sest tegemist on, millegi ühise jagamisega/ ühises osalemisega, ohtlikuks nimetatud teisega. Selline inimene on ärevil ja olukorda kontrolliv ning kaardistav – ta on valmis ja on ootel – millisena teine on olemas ja reageerib – kas ta on õige – kas ta on paaris sõltuvusega või on ta enesena – kas inimene saab olla iseendana või tuleb tal ühineda sõltuvus(t)e rahuldamisega.
Stressi süvendab oht enesele – see on mõistmine, et valiku ja võimaluse korral – sõltlane jätab inimese, kuid ei jäta oma sõltuvust. Inimene sõltub sõltlasest – seega on too vajalik – seega on enesele antud ülesanne olla teise jaoks vajalik – on vajadus olla oluline/ väärtuslik sõltlase mõõdupuu järgi. See mõõdustik ja kaal ei mõõda ega kaalu inimest, vaid tema kasulikkust ja õigsust sõltuvuse õigel moel rahuldamiseks.
Kui inimene enam ei täida sõltlast, siis ei ole ta vajalik ega oluline – temaga koos olemisse ei panustata, kuid nii igaks juhuks jagatakse aegajalt kübekesi või näidatakse enese teist nägu – ehk langeb lõksu ja usub taas sõltlase „tõde” või vähemalt kahtleb eneses. Kui inimene tahab tuua sõltuvuse valguse kätte või sundida sõltlast oma sõltuvust ja sellega seotud mängu tunnistama ja selle eest vastutust võtma, siis saab temast oht, mis tuleb kõrvaldada/ maha teha/ valeks nimetada – minimaliseerida/ püsivalt elimineerida. Valgus ei tohi ulatuda nende teiste silmi, kes on tagamas sõltlasele vajaminevat.
Kohtu minuga, kui inimesega – ära kaota mind ära, kui valid oma sõltuvuse! – see on sõnum, mida Laps ei oska mõtestada ega suuda välja öelda oma Emale/ Isale/ Tarbijale. Last jääb saatma vajadus olla Laps/ Inimene – kogeda tähelepanu enesele, kui tervikule – enesele, kui erinevatele külgedele – kõik on olulised – mitte ainult see, mis täidab/ rahuldab sõltlast.
Lapsest, kes oli osa sõltlase mängust, saab tähelepanu sõltlane – ta on inimene, kes vajab enese väärtuse kinnitajat – tema tarbijat, kes määrab hinna, mida ollakse temaga koos olemise eest valmis maksma. Ta on valmis astuma enesest ära ja muutma ennast/ madaldama enese energiat ning tegema tegusid, mis ei ole tema – ta maksab iseendaga kinni sõltlasega koos olemise ja elamise.
Selline Laps külmetab, sest Hinge suudlus ei ole teda puudutanud – ta jääb igatsema soojust, vajama toetust enese teele ja tunnustust iseendale – ta vajab kohtumist ja koos olemist Inimesega – tema jaoks püsivat ja paigal olevat Inimest. Kui ta leiab selle, keda, millegi alusel, on võimalik samastada möödunus olnuga – siis ta jääb ootele ja mängib kaasa, et jõuda teistsuguse tulemuseni välja – teine jääb alles ja püsima, sest tema – Inimesena – on väärtuslik – tema on olulisem, kui sõltuvus.
Kui üks kord ei õnnestu, siis võib ja saab tulla järjekorras järgmisi – eriliselt uhke ja tööd nõudev on enese väärtuse tõestuse ja tõstmise katsete plejaad siis, kui lapsepõlvest on kaasas enam, kui üks sõltlaste rollipaar – siis on vajadus, olla väärtuslik ja oluline, kordades suurem – kõik vanad lood on vaja õige tulemuseni välja kõndida, sest kõigis neis on ta olnud, kellegi teise, sõltuvusele allajäänu.
Tuleb öelda, et üsna sageli inimene ebaõnnestub – teine ei tõsta ega tõesta tema väärtust Inimesena – see tee tuleb inimesel endal kõndida – mida suurem sõltuvus olulisest teisest – seda pikem ja vaevalisem on teekond iseendani. Raske on öelda enesele – Mina EI vali teist! - kui teine näib olevat vajalik ja suudab mõjutada inimesega toimuvat nii sisemises plaanis, kui ka ümbritsevas keskkonnas - sel juhul tähendab Ei iseendast lahti laskmist – mind enam ei ole. Vana Mina enam ei ole – tuleb luua uus ja terviklik iseendana olemine – ehitada ise ennast üles.
Mõista, et ollakse seotud sõltlasega ja ollakse ühinenud sõltuvuse mänguga, aitab reaalsuse tunnistamine – tegelikkuse vastu võtmine. Mida ja kuidas ja kus ja milles on võimalik muuta/ muutuda – kas on võimalik ja on olemas vabadus kasvada Inimesena ja parandada enesega/ suhtega seonduvat ka päriselt.
Kui vaadata avatud silmadega otsa suhtele ning näha ausalt sõltlase tegude ja sõnade kooskõla/ erinevust, siis ilmneb selgelt, et sõltlane ei ole pühendunud suhte, enese ega suhtepartneri kvaliteedi tõstmisele – ühesolemist ei hoita, seda ei valita parandada, seda ei saa parandada, sest on tingimused, mida ja miks ei saa või ei pea – võidakse öelda sõnu, kuid neile ei järgne pidavaid tegusid – võidakse teha tegusid, kuid neil on augud sees või kõrvalmaik juures.
Kõige eest tuleb maksta – miski ei jää pidama – tunded võetakse kasutusele ja tähelepanuga manipuleeritakse – sõltlane ei ole aus ega näe ennast inimesena, kelle sõltuvus on ületanud piirid – ta nõuab, erinevaid vahendeid kasutades, olemas oleva tähelepanu enese sõltuvuse rahuldamiseks ja keelab tähelepanu enesele, kui sellele, kes on vastutav enesega seonduva ja ühises toimuva eest.
Tunnete pimedus – enese sisse lukustatud tunded takistavad nägemast valgust – enese väärtust ja iseenda teed ilma teiseta. Lapsepõlves kogetu, olulise teise Inimnäo vahetusega kaasnenu, viib tagajärgedeni, mil ühel hetkel saab Olulise Teise ära minemine ehk vahetumine, ka hetkeks, samasuguse kaalu, justkui see sünniks möödunus – hülgamisel on oht enese elule ja toime tulemisele – see tagab, et väärtus ei seisne enam suhte kvaliteedis, vaid selle olemas olemises – teise olemas olemine tuleb kindlustada iga hinnaga. Enese salatud tunnete pimedus takistab nägemast oma valiku tagajärgi.
Selle kaotus, mida ei ole saanud omada/ kogeda on valus, sest selles on olnud lootus ja uskumus, et see on õige – kaotus tähendab leina, sest ei ole saanud veenduda enese uskumuse paikapidavust ja ise enda jaoks valida – kas sobib või mitte. Enese väärtus, teise silmade poolt kinnitatuna, on olnud uskumus, et see olen Mina – selle Mina väärtus ei tõuse, kui ei olda sõltlase jaoks väärtuslik ja see ei tõuse kunagi sõltlase väärtusega võrdsele tasemele, sest siis on olemas oht olla kõrgema väärtusega. Sõltlasele on vajalik, et kaassõltlane seisaks enese võimete ja suuruse kohapealt pimeduses.
Seni, kuni seista pimeduses – karta ja tunda hirmu/ häbeneda ennast ja vihata ise ennast – saab pimedus jõudu – seni saab pimedus jõudu – tal on lisa. Kui heita eneselt rüü ja seista valgusena, siis ei saa enam pimedus jõudu – valgus ei ühine temaga – valgus jääb valgusena alles ka siis, kui pimedus proovib oma hambaid.
See on okey, kui väärtushinnangute erinedes öelda teisele inimesele, ka lähedasele - EI. Sõltlasega ei pea koos elama ega tema sõltuvusest osa saama ega tema sõltuvusest enese elu ja tööd tegema. Ei ole vahet, kas see sõltuvus on suitsetamine, alkohol, söömine, tunded, kindel roll, tähelepanu või midagi muud - kui see vajadus kahandab suhte kvaliteeti ja vähendab Inimest, siis see ei pea olema tee, millel astuda – siis saab ja tuleb öelda - mina ise olen väärt paremat ja mina ise valin enese jaoks võimalusi ja keskkondi, kellega ja milles olla vaba ja kasvada, Inimesena, edasi.
Marianne
24.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar