Inimene kardab teise inimese puudutust – ta tunneb hirmu teise inimese jõu ja väe ees – teise tunded, sõnad, mõtted ja teod tunduvad olevat hirmsad, sest neil näib olevat võim muuta inimesega toimuvat – teha haiget, võtta vähemaks, takistada, sundida – inimene peab kogema - siis, seda ja sel moel, millal ja mida tema ise endale ei valiks. Teisest saab käänak või takistus või algus – oleneb sellest, milline vaatenurk loole antakse.
On hirmutav olla ühes inimesega, kes kasutab kurje sõnu ja tegusid. On ärevust tekitav olla ühes inimesega, kes maskeerib oma teod ja sõnad heaks, kuid nende tagapõhi ei ole seda mitte. See inimene tahab teha tahtega seda, mida ta valib teha – temal on olemas eesmärk – mida, miks ja mille nimel. On hirm enese pärast, kui selline inimene ei peatu ega mõtle ega kuula, vaid jätkab oma plaanide või sellise iseenda elluviimist. Tema tahab, sest temal on õigus valida seda, mida ja kuidas ta tahab.
Loomulik instinkt on kaitsta iseennast – astuda vastu, takistada, püüda muuta, ise muutuda, põgeneda – teha midagi – reageerida mingil moel, et mitte seista paigal ja oodata, mis ja kuidas veel võib ja saab osaks saada. Minnakse mänguga kaasa – lisatakse loole oma energia – mida rohkem endast panustatakse seda suuremaks ja tugevamaks muutub vastane – ta on nähtav ja tema teod tuntavad – kuri on veel kurjem ja pimedam.
Hirmu kogedes kardetakse oma kogemust – sel hetkel tundub võimatuna seista paigal ja lihtsalt olla – rahulikult enese rahus olla. Tundub, et sel moel jäetakse ennast kaitsest ilma – teisele ei näidata enese piire kätte ega tõestata enese suurust ja tugevust. Kogedes ennast vähemana valib inimene enesele tundejõu appi – tunded nimetavad energia ja inimene väljendub – loob ennast tundena – ta julgeb rohkem ja suudab olla enamat.
Tunded tähendavad, et kaob kontakt iseendaga – on tundepimeduse aeg – pärast inimene küsib endalt - Kuidas ma sain selline olla – kas see olin tõesti mina? Miks ma teisiti ei valinud ja kuidas ma rohkemat ei näinud – kuidas kadus ära info, mis oli olemas – järele oli jäänud ainult üks tee, mis pidi viima välja ja eemale kogemusest, mis oli suurem iseendast. Tundub, et teine juhtis mängu ja võttis võidu.
Inimene ise nimetab tähtsaks ja mitte tähtsaks st temale oluliseks ja temale mitte oluliseks – ta reageerib, kui lugu on oluline – kogemus ja tulemus on olulised. Inimene reageerib ja/ või otsib ning teostab lahenduse vastavalt oma oskustele, teadmistele, mõistmistele ja võimalustele.
Teiseni jõudmine – temale info edastamine ja temaga koostöö tegemine on keeruline, kui kohtuvad erinevate tasapindade esindajad. Sellistes kohtades ja tegudes ilmnevad erinevate tasapindade huvid ja väärtushinnangud – on vahe selles, kuidas inimene proovib endale saada seda, mida ta vajab – kas ta teeb seda teise arvelt või tahab anda teada, et mõlemal on vastutus kõndida enese rajal ja tegeleda iseendaga ning enese osaga ühises, kui on kontakt ja ühine olemas.
Kui on olemas see teine, kes otsib kontakti – tema kasutuses on tunded ning ta tahab saada inimese arvelt – siis inimene ise viib ennast teisega samale tasandile, kuigi tema ise sel moel ei tee ega vali, kui ta ütleb, et - Kuidas teine sai sel moel öelda, teha ja valida – see ei käi mängureeglite alla!?
Ei käi selle mängu ja nende reeglite alla, mida inimene ise valib/ valiks mängida, kuid see ei ole selline mäng – selle alustas teine ja tema pani paika taseme, reeglid, vahendid ja eesmärgi – see on tema mäng, millega inimene ühines. Enese kaitseks valitud tundepimedus ei aita seda mõista ja sellepärast tegeleb inimene, enese sees, vastuse otsimisega küsimusele - Miks teine ei taha minuga hästi mängida – miks ta ei ole aus – miks ta ei mängi õigete reeglitega?!
Inimene jätkab mängus osalemist, sest ta ei taha mängu lõpetada – ta ei saa seda mängu lõpetada – seda enesele vastavaks, sobivaks teha ja enesele sobiva – temaga arvestava - tulemuseni jõuda. Ta otsib teed, kuidas viia mäng enese tasapinnale ja leppida kokku – tema jaoks ausates reeglites – mõlemaid pooli arvestavates reeglites.
Teine ei võta vedu, vaid jätkab omas. See ongi tema tase ja stiil, sest ta tahab võita – ta ei vali mängida sel moel, mil ta võib kaotada – omade oskustega ta teeb nii, et ta võidaks ja kui ta seda ka ei saa, siis ta väljendab ennast – elab välja oma tunded selle inimese peale ja vastu, kes võtab osa tema mängust. Ta kasvatab ennast – inimese poolt antav tähelepanu aitab teisel ennast, enese jaoks ja teisele tõestavalt, õigena näha - see eesmärk on algusest peale olemas olnud – tähelepanu eesmärgipärane suunamine ja kasutamine.
Teise tasandiga inimese jaoks ei ole see mäng, mille mängimise teine algatas, Oma. See ei ole võrdsete ega enesega samastatute kontakt ja arutelu, vaid millegi poolest ebavõrdsete kohtumine – see ei ole tasakaalu ja ühise rahu otsimine, vaid katse tasalülitada – vaigistada ja vähendada – selle tõestuseks on nägemine, et selles kohas, et teise kõrval ellu jääda ja enesele vajalik saada - peab tõestama enese paremust/ üle olemist – mõlemad korraga ei saa ega ole – ühel tuleb teisele alla jääda.
Mäng kestab, kuni kestab vastasseis - mängu alustaja eesmärgi järgi lahenduks lugu nii, et tema ise jääb ellu ja alles ning saab vajamineva endale – mänguga ühinenud inimesele mõistetavalt leiaks lugu lahenduse nii, et mõlemad on alles ja tegelevad ise endaga ning teevad muudatusi, et mõlemal on sobiv olemine. Mängu alustanu eesmärk on tagada, ühes olles, endale vajalik tähelepanu - mängus osalema asunul tuleb iseennast ja teda õigel moel vaadata – näha mängujuhi reeglite järgi õigesti.
Mänguga ühinenu, kui inimese, kaotab selline lüke ära – talle jääb roll, mille teine talle andis/ jättis – inimene ise endale valis. Seda mängu ei saa võita ega peatada inimene – seda rolli ei ole selle mängus mängijatele ette nähtud. Inimene saab lõpetada mängimise ja astuda mängust välja – tõusta tagasi enese tasapinnale.
Tundeid kasutanu ja tundeid kogenu energeetilise lahingu jäljed on tunda, sest inimene andis endast, ise ennast rollina kogedes ja luues, ära sinna, kust ta ei saanud tagasi tähelepanu iseendale, kui inimesele – tema ise lasi ennast vähendada, kui aitas elavana hoida seda, mis ei vastanud tema energia tasandile – valgus andis jõudu pimedusele.
See, mis tuleb, see läheb läbi – see oli/ on teise inimese reaktsioon – see ei ole mina ega minu – mina ei kannata selle käes, sest ma ei vali seda kogemust – mina ei võta seda vastu ega söö seda – mina ei reageeri sellele. Mina keha on läbipaistev kõiksus – teine ei haaku ega jää pidama – see, mida ja kuidas teine teeb, väljendub ja plaanib, see hajub ja vajub laiali – see ei puuduta mind.
Marianne
04.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar