Tean, et kõigile on tuttav selline situatsioon, milles üks inimene küsib teiselt või ütleb teisele – midagi ja kuidagi. Vastu toimub reaktsioon, mis ei ole päriselt kooskõlas öeldu tooni, edastatud info ja kogu loo kontekstiga – vastu tuleb rohkem ja rasvasemalt ning tasakaalu paigast viivalt.
Auts – kõrvetada sain. Mida mina valesti tegin – mina ei tahtnud ega mõelnud sel moel – mina ei öelnud ega olnud sellisena – miks siis sellisel viisil vastati!?! Ärevus ja hirm – enese puhtaks pesemise soov. Õigustus ja tõestus – mina mõtlesin teist moodi. Õiendus ja parandus – enese sõnadele seletus.
Võtsin lugu isiklikult – tundsin torget enese pihta – teise valik oli teed takistav ja ühendust lõhkuv – tunded olid võetud kasutusele. Teine reageeris minule – kuid teine ei reageerinud, kui minule - mina puudutasin kätt – välja loksus see, mis käes hoitud tassis oli – teise sisu – nägin pealt teise tunnet.
Lugu isiklikult võttes avasin enese energiavälja – mina, iseendana, sain sellise vastuse osaliseks - see tähendas märguannet, et suhtlus toimub tunnete tasandil – järelikult tuli võtta kasutusele tundeenergia ja sellega vastu reageerida, et teine, minu jaoks, valedest ja teist muutvatest ja teistsugusel moel reageerima sundivatest tunnetest välja tuua – jõuda tunnete vaba tasemeni ja suhelda inimesega/ inimestena.
Selline üritus on lootusetu, sest tundele tundega reageerides kasvab lõhkuva energia hulk – mõlemad panustavad konflikti – häiritud suhtlusesse. Mõlema info on sama – minul oli/ minul on õigus oma reaktsioonile/ tundele. Teise sees oli olemas tunne, mis teda häiris ja painas – minu puudutus andis võimaluse tundena väljendumiseks – tunde välja näitamiseks/ elamiseks.
Teadlikus ja enese selgus – kuigi mina olin see, kes tegi avangu - see ei ole mina ega minu – enese ja teise vahele vahe tegemine – teise mõistmine – teise ja tema tunde vahel vahet tegemine - teise lugu ja sisu ei puuduta mind – sellele ei ole vaja tunnetega vastata – ise ennast, tundeenergiana, teise vastu/ teise jaoks olles, iseenda pärast kasutada ja kaotada.
See - enese tundena väljendamine - oli segaduse sisu - enese kaotuse põhjus oli enesele ülesande andmine - reageeri tundena. Vajasin iseendana olemist - teine muutugu, siis muutun ka mina tagasi - näis olevat ära seletav ja lahendav tee - siis ei ole vaja teise või enese pärast tundena ega tundega vastu reageerida.
Tegelikult teine ju ei muutnud mind - mina ise valisin ja reageerisin tundena, mida oskasin kasutada/ olin harjunud kasutama/ oli teise tundele vastaspartneriks või seda alla suruvaks lahenduseks. Teise lahvatus oli süüdanud minu - minus oli olnud valmisolek reageerida - laheneda ise ennast mitte mõistval moel - valik, mis näitas, et mina ei olnud enesest teadlik - tundelaine puudutusel loksus välja olemas olev.
Marianne
11.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar