Kui Lapsel ei ole seda, keda ta vajab, siis ta loob selle endale – ta kujutab ette – ta igatseb – ta ootab – ta toob välja enese omadused/ tegemised/ endale kuuluva, mida ta tahaks jagada ja näidata, et luua ühendus enese ja teise vahele – ta soovib kogeda puudutust ja süles hoidmist, et tunda füüsilist seotust – ta tunneb end vihase, kurva, õnnetu, elevil olevana, solvununa – ta reageerib oma rollipartnerile nii nagu see oleks olemas. Ta täidab tühjust.
Kui ma rääkisin Emast, siis ma räägin ka Isast. Isa on kokkuleppeline mõiste – mees, kes andis oma osa, et laps saaks olema – inimese nimi sünnitunnistusel sõna Isa järel kirjutatuna – inimene, kes võtab või ei võta osa lapse kasvatamisega seotud teemadest. Kõik need kolm pädevad ka minu puhul – mees/ nimi/ inimene. Mina sain olema, nimi kirjutati sünnitunnistusele, inimene ei osalenud minu elus.
Kolm mälestust – olin emal töö juures hoiul (seal sai oldud rohkem, kui korra) – pausi ajal läksime temaga koos teise tsehhi (suure hoone sees sama seina taha), kus istusid kaks meest – ema rääkis, temaga räägiti, minuga mitte. Olin sama ettevõtte sööklas suvise praktika raames tööl – tõstsin suppi taldrikule – see sama mees võttis taldriku vastu ja läks edasi. Tuttava abiga sain teada oma isa elukoha ja saatsin talle kutse pulma, sest isad pidi saatma pruuti – nii oli heades raamatutes kirjas ja romantilistes filmides näidatud. Ta olevat emale öelnud, et ei tule.
Sellised mälestused siis – ma ei mäleta, et keegi oleks mulle öelnud otse välja – et näe see on Sinu isa. Mingil moel ma teadsin ja enamus samas ettevõttes töötajatest teadsid ka. Koos olemise hetkel olid ümbritsejad nagu kahisev roostik, kes saatsid pilguga ja ootasid reaktsiooni – pettuma pidid, midagi ei järgnenud.
Istun arvuti süles ja sõna Isa otsib minu sees mälestusi – ma ei leia neid – ma ei leia igatsusi ega vajadusi. Sõnad, mis tõusid ja märkisid tähenduse, olid – võõras – tundmatu – huvi puudus – ei midagi isalikku – mitte mingit reaktsiooni, mis näitaks kontakti otsimist või enese varjamist. Ma ei puudutanud – mina olin ema oma – mina ei puudutanud, sest tema oli ema oma – ta kuulus ema ellu, kuhu minul ei olnud juurdepääsu.
See ainus kord, mida mäletan, et seisin oma ema ja isa kõrval, olin ma asi, kuid ei armastus – mitte kummaski ei olnud minu vastu austust – ma ei teadnud, miks ma seal olin – mis oli eesmärk. Vist ema plaan või mingi proov – kuid see mees ei olnud mind valinud ega minuga koos olemist vajanud – see lugu oli minu jaoks suletud. Ema ei jaganud enese/ nende lugu – ta ütles, et see ei ole minu asi. Sedasi siis.
Marianne
03.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar