Minu väärtus iseendana ja Inimesena – see hind tuleb välja selles kohas, kus on suhte harutamise ja arutamise koht. On nii, et mingil põhjusel enam vanal moel edasi ei saa – vaja on muutust – ühises on jama, enesele osaks saavaga ei nõustu, enam ei ole ise vanal moel olemas või on teisel, midagi öelda või on veel mingit muud moodi. On peatus ja toimub info edastamine, vastuvõtmine, töötlemine ja selle alusel otsuse tegemine – ühisele ja inimesele parema olemise ja parima lahenduse leidmine ning selle teoks tegemise alustamine.
Vähemalt nii see peaks olema saama, kuid üsna sageli näeb see koht välja sisse kogunenud tunnete välja oksendamisena – tunnetest häiritud ja moonutatud info teele lennutamisega soovitakse segastele tunnetele autor otsida ja enese sees toimuva segaduse lahendamist teise õlgadele asetada – proovitakse teise tunnete eest pakku pääseda ja nendega tegelemisest kõrvale jääda. Ühist lugu võetakse isiklikult, sest tähelepanu on suunatud konkreetse(te)le isiku(te)le.
Otsides ja võideldes, et kelle süü ja vastutus ning valest kõrvale hoidmine ja enese kaitsmine tähendab, et ei jõuta või ei valitagi tegeleda tunnete tekke ja nende kasutamise põhjuste otsimise ja lahendamisega – inimesed väsivad segadusest ja tunnetekarussellidel sõitmisest ning tühjenenud anumad saavad uuesti nn üleliigseks ja valeks nimetatu endasse koguda, sest ruum selle jaoks on taas olemas. Kuid see ei tähenda, et inimesed oleksid mõistnud seda - mida, miks ja kuidas neis toimub ja kõik see - iseennast, teist ning ühist mõjutab.
Just selles kohas selgubki enese hind – see on see, mis tuleb iseendal maksta, et koos jätkata või eraldi astuda. Sel hetkel on kaalumine, kas inimene valib enese väärtuse ja soovib enesele parimat ega nõustu vähendamise ja vähemaga või ta seab tähtsamaks ühes olemise, mis ei tähenda head ega hoidvat koos olemist, vaid enese, teise mõõdupuu ja nõudlike vajaduste järgi, mugavaks, õigeks ja vajalikuks tegemist.
Inimene ise vähendab enese väärtust, kui ta teostab enese selliste osade ja väljenduste ning vajaduste kaotamist, mida teine ei vali aktsepteerida, tunnustada ega olemiseks luba anda. Need ei ole osad, väljendused ja vajadused, mis vähendaksid teist ja ühes olemist, vaid see, mis teeb sellest inimesest just selle inimese parimal moel ja on see, mida ta vajab, et kasvada ja ennast väärtusliku ja olulisena kogeda ning see, mis on ühes olemise tegelik mõte – meie tahame olla Meie – meie tahame kogeda ühes olemist mõlemale parimal moel.
Vahel tähendab suhte sisse tehtud peatus seda, et arutelu ei toimugi – üks osapooltest valib minna ära – suletakse uks, valitakse vaikus – lõpetatakse ühise harutamine juba enne teise ära kuulamist või siis ühiselt vastu võetud tulemuseni jõudmist. Lahkuja ei jaga selgitusi ega anna teada, mida ta mõtleb, millal tagasi tuleb ja aruteluga ühineb.
Mingi aja pärast tuleb ta tagasi ja esitab küsimused, mis ei oota vastust, sest need on kohustavad ja suunda näitavad – Kas nüüd oled rahunenud? Kas lõpetasid esinemise ära? Kas nüüd saame ilma tüli tekitamata/ jätkamata edasi minna? Kuid vahel valitakse edasi minna ka ilma nende küsimusteta - lihtsalt vaikitakse sellest, mis ja kuidas oli, valiti ja olema sai.
Kui sellel inimesel, kes jäeti sinnapaikka ja ootama enese ära kuulamist, toimuva tõsiselt võtmist ja koos tehtavat tööd, midagi jäi sisse kripeldama, sest ta ei saanud enese soovile vastust – tal jäi puudu aus info teise ja tolle ressursside/ soovide/ vajaduste/ plaanide kohta - siis ta ei saa enda ja suhtega seonduvat paika panna ning ära otsustada. Ta võib ja saab jätkata ülestõstetud teema nähtaval hoidmisega ja teise osaluse olulisusega välja toomisega, kuid ka loobuda ja jätkata teise poolt dikteeritud vaikimisega, kuid ta saab teostada enese otsuse ka ilma teise osaluseta.
See, kes läks ära ja pöördub tagasi nii nagu ei oleks, midagi toimunudki – too suhtleb vabalt, naeratab ja temal ei näi kusagilt midagi pigistavat – too näib olevat rahus ja rahul. Kuid teine tunneb enese sees ärevust ja segadust ning vajadust jõuda toimuvas selgusele – tema vajab pidavat pinnast enese jalge alla – selleks on vaja teist paigale, olulise teemaga tegelema ja ausat infot edastama – kuid ta ei saavuta seda, sest teine ei anna ennast kätte – too ei vali osaleda ega teisele rahu anda.
Jah, see on manipuleerimine ja erineva tähelepanuga survestamine – teadlik vastutuse võtmisest kõrvale hoidmine ja teisega mängimine. Nii öelda kurva koera pilk või vahvalt tore olemine ei näita vaikida ja ära käia valinud inimese teekonda ja sisu – ta ei näita seda välja ega jaga sellel toimunut - seega ei ole teada, mida ja millest ta aru sai ja toetada valib - kui ta seda üldse valib. Teadmata on selle inimese põhjus, miks ta koos on ja kui väärtuslikuks ta seda ühendust peab.
Manipuleerijaga koos olemine ongi enese väärtuse hindamise koht – kas inimene valib mängida kaasa ja nõustuda teise väljamängitud näoga või püüda teist enese kõrvale jääma ja looga tegelema panna või töödelda ning hinnata olemas olevat infot ausalt ja seejärel otsustada enese vajaduste ja võimaluste järgi.
Suhe jäi sellesse kohta, kus see võeti arutluse alla – mingi x aja möödudes, uues punktis kohtumine tähendab suhtlust, kuid ei suhet. Kui vahele jäetud maad ei täideta mõlema poolsete sammudega, siis on suhe läbi. Võib ja saab olla koos või intervallidega kohtuda, kuid see ei ole enam inimesi ühes hoidev suhe, vaid suhtlus – koos olemine/ elamine ja kohtumine toimub mingitel muudel põhjustel.
Suhe on see, milles on mõlemal oma koht olemas ja oma sõnale õigus – mõlemad on olulised ja nad näevad ning kogevad seda – suhe on mõlema poolt mõlemale sobivalt paika pandud, täidetud ja hoitud.
Suhte ja suhtluse peamine vahe on selles, et suhtel on olemas ühiselt mõistetav ja kogetav põhi, millel mõlemal on turvaline seista. Kui üks suhtleb, kuid teine kogeb suhet, siis tuleb suhte hoidjal teha topelt töö – ta loob teisele koha ja hoiab seda teisele – ta teeb seda teise asemel ja enese jaoks.
Sellise ülesande on endale võtnud Laps, kes on kogenud koos elamist sõltlasest Ema/ Isa/ Olulise Teisega – selline Laps, ka suureks kasvanuna, jääb hoidma suhet suhtlejaga, sest teda on petetud – talle on antud mõista, et temal on olemas suhe olulise teisega, kuid tegelikult on see teine olnud suhtes oma sõltuvusega – laps on olnud üleliigne ja väljas – ikka see kolmas, kellele ei ole kohta seal ja selles, kus ta on ega selle kõrval, kes talle OMA on.
See tähendab, et Laps ei saanud tegelikkuses kogeda seda, mida tähendab aus ja pidav suhe teise inimesega, kes on teda valinud ja väärtustanud Inimesena. Selle kogemuse vajaka jäämine jääb, puuduse ja vajadusena, kaasa kõndima ning teeb teda sõltuvaks Olulisest Teisest - vajadus on, et tema, Inimesena, oleks teisele olulisem, kui tolle sõltuvus. Sellepärast ta püüdlebki sõltlase poole ja hoiab kinni temaga koos olemisest.
Sõltlane ei ehita ega hoia suhet, väärtustades teist inimest – tema valib, suhtluse, vastavalt oma vajadusele ja ta väldib püsivat suhet ja tööd suhtega, sest see piirab tema vabadust iseenda jaoks olemas olemast. Sõltlane ei anna enese kohta infot ega püsi, vastutuse võtnuna, paigal, et tal oleks teisega ühine pidav põhi olemas – tema jätab teise inimese alati õhku ja teadmatusesse – see samm kindlustab hirmu, tähelepanu ja vajamise – sõltuvuse temast.
Sõltlane valib ise enda jaoks välja selle, kes on temale õige – see on see, kes tagab temale vajaliku – rolli, kogemuse, tähelepanu, elamuse ja nõustub sõltlasele alluma – teda vajama ja väärtustama. Ja siis, kui sõltlane enam ei taha, siis ta jätab selle inimese enesega seonduvast välja ja tee peale maha – talle ei ole vaja seda, kes ei allu ja „stseene korraldab”.
Kuid ta saab teise välja jätmise ja tollele, kindlas keskkonnas kindlate osalejate poolse, tähelepanu suunamise enese huvides ära kasutada – ta saab omada ja kindlustada endale rolli, kui teised näevad väljajäetut sõltlase rollile partneriks olevana – nt Ohver/ Päästja ja Süüdlane või Liider ja Alluv. See ongi põhjus, miks see keegi jäetakse, justkui ühendatult, kuid tegelikult väljas rippuvalt, selle seltskonnaga ühendatuks.
Suhe, selle kellegagi, keda sõltlane ise ei ole endale valinud ega temaga koos olemisega ise nõustunud – perekonnaliige, sugulane, kuid ka kooli- või töökaaslane – on erinevas astmes (meeldivast vastmeelseni) kohustus, mida peab täitma, kui ollakse selleks sunnitud – ta hoiab seda ühendust suhtluse tasemel ega loo sellest pidavat suhet, sest siis, kui on pidav põhjus olemas, saab ta, õiget nägu säilitades, sellest lahti öelda.
Kuid ometi jätab ta mulje, et tegemist on suhtega, sest siis saab ta teiselt vajaliku tähelepanu ja püüdlemise tema poole ning vajadusel, enesele mitte sobivad tunded selle teise pihta, enesele vajalikul ning sobival moel, välja elada. Sõltlane on suurepärane manipuleerija – info ja tähelepanuga mängija – vajadusel annab ta kaassõltlasele ilusiooni ja vajadusel purustab selle – ta hoiab teist lõa otsas.
Sõltlane ei vali, suhte ehk kohustusliku koos olemise nimel, teha tööd iseenda, kui Inimesena – ta ei näe ega tunne enese ega kellegi teise väärtust Inimesena. Tema väärtuse määrab ära see teine, kes on valmis maksma temaga koos olemise eest ning selle, et temal on väärtus olemas, tõestab ära teda vajavate olemas olemine - mida rohkem neid on seda olulisem ta selles keskkonnas on.
Sõltlane on millesti sõltuvuses ja ta vajab selle täitmist – perekond/ suguvõsa/ mingi muu kindel grupp - on temale kuuluv/ alluv või juba allutatud keskkond, kus saada enesele vajaminev. Valeks nimetatud perekonnaliige/ sugulane/ kaasteeline võib ja saab olla konkurent ning oht endale vajaminevale – selleks, et tagada endale vajalik, tuleb ülejäänud või, seal ja selles Oluline Teine, teha enese kaassõltlaseks – olemas olevad liikmed on vahendid, mida saab kasutada enese oskuste ja vajaduste järgi.
Suhte selgituseks tehtud peatust on sõltlasel paha kogeda, sest ta jääb temale olulisest tähelepanust ilma – ühe hetkega kaotab ta oma rolli, kui trooni – teda vaadatakse ja nähakse ning näidatakse hoopis teises rollis olijana – ta näeb ja mõistab seda kohta sõjana rollide nimel, sest ta ei tee enam reaalsusel vahet – tegemist ei ole mängu ja selles olevate rollide selgitamisega, vaid inimeste vahelise suhte ja selle kvaliteedi tõstmisega.
Inimese kohtumine teisega asjaolude/ vajaduste/ kohustuste/ uudishimu raames – on hetkeline suhtlus – see ei tähenda suhet ega ilmtingimata kindla inimese valimist Inimesena ja tema väärtustamist ja temaga seotud ühisesse panustamist. Suhtlemise saab lõpetada ja inimese juurest saab ära minna ning temaga suhtlust ei pea valimagi – täna ei saa või ei sobi – ehk homme või mitte kunagi – vahet ei ole, sest selle inimese kaotus/ puudu jäämine ei jäta tühjust ega valusat jälge – ta ei olnud elu oluline osa ehk harjumus ainult.
Mina olen tundesõltlane ja kindlate kogemuste vajadusest sõltuja olnud. Mina olen Sõltlase Laps ja elanud keskkondades, kus kõik olulised teised olid, millestki või kellestki sõltuvuses. Oli aeg, mil ma nägin ja kogesin kogu maailma ühe suure sõltlaste mänguna, mida ta ju tegelikult ongi, kuid ega kõik selles tundepimedatena maga – mõni mõistab mängul ja Inimesena olemisel vahet teha – ta näeb rollide taha ja sisse.
Oma teed kõndides ja vastuseid otsides – kõndisin ma kahel teel korraga – möödunus ja olevas – hoolimata sellest, et omad tegid kõige rohkem haiget, kui esitasid oma rolle filigraanse täpsusega – ma mõistsin neid Inimesena, kuid ma ei mõistnud neid Tütrena, Õena, Õetütrena, Emana - ma ei saanud aru, kuidas nad ei saanud aru ja kuidas nad üldse said sel moel valida - see tõi kaasa selle, et ma ei hinnanud enese väärtust, sest see oleks tähendanud enese, Olulisest Teisest, tähtsamaks seadmist.
Seega ma ei saanud ennast kaitsta – seista lõpuni iseenda eest ja teha seda veendunud julguse ja täie kindlusega – kartsin tagajärgi, mis tegelikkuses olidki juba käes - kuid, kuna tegemist oli omade inimestega – keskkonnaga, millest olin osa - siis mina vajasin neid enese olemas olemiseks - vajasin, et, seal ja selles, nendega ühes, oleks minu väärtus suurem, kui nende sõltuvuse tähtsus. Minu, kui Inimese, väärtuse nägemiseks ja kogemiseks, vajasin neid enese kõrvale Inimestena.
Mõistsin, et olen loos murdepunkti ületanud, kui kaalus juurde võtma hakkasin – lubasin endal ennast kaitsta ja suuremaks kasvatada, et ma oleksin nähtav ja mind võetaks tõsiselt ning arvestataks minuga. Kui ma lõpuks valisin enese eest seista ja iseennast valida, siis tormaski kaal oma seni tagasihoitud ülesannet täitma.
Minu väärtus – mina saan elada ilma olulise teiseta – koos olemine, teemaga jätkamata ja selgelt ühistele alustele jõudmata, ei tähenda ühise väärtuse loomist. Suhtlus mingitel teemadel ei tähenda suhet. Suheldes saab valida, kui palju, millest, kellega ja kas ning millal üldse. Suhe on koostöö ja ühise koos olemise valimine – muu on erineva kaaluga suhtlemine – konkreetne ja viisakas olen ma alati osanud olla.
Marianne
27.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar