Valus, kuid ka vabastav tõde, on teadmine, et kui oleksin olnud ainus võimalik valik Maailma sees või, kui teist ei oleks siis või ei üldsegi olema saanud, siis see, mis teisele osaks sai ja saab, ei oleks mitte kunagi saanud minu omaks ja osaks – minu tundeid on äratanud see, kui olen näinud pealt, kuidas ja mil moel oli ja on veel võimalik – see on olnud teisiti, kui see, mis on olnud minu normaalsus – see seal on olnud kellegi teise oma.
Mina, väikese lapsena, väljendasin oma emale ja teistele suurtele, enese kõrval, et vajasin tähelepanu – minul oli halb olla – mina ei tulnud muutuva maailmaga enam toime – mina ei tulnud enesega toime – vajasin hoidmist ja toetust – sõnumit enesele – olen oluline neile ja olen mõistetud nende poolt, kelle sammud ja otsused tõukasid minu maailm paigast.
Ema keeldus – ta ütles, erinevate väljendusviisidega, oma nelja aastasele lapsele EI. Ta nimetas mind egoistlikuks ja tänamatuks, tülikaks ja halvaks – Näed, mina ju ei saa – on olemas teine, kes vajab rohkem ja kohe! Teine oli sellel hetkel olulisem.
Mina teadsin tõde – ema valetas minule – teine ei vajanud teda selles hetkes – ema vajas enesele tunnet, mida teine andis – ema vajas koos olemist teisega, kui ettekäänet ja põhjust, et olla olemas enese jaoks – mina teadsin ja nägin, et ta ei valinud olla olemas minule ja minuga.
Ta sundis mind enese tõega ühinema -Teisel on just praegu vaja rohkem - Sinul tuleb väiksema jaoks olemas olla – kas Sina teda siis ei armastagi? Minu vajadus oli olnud kaalukausil ja see oli kõrvale jäetud ning minu väljendus oli seadnud kahtluse alla minu headuse. Meie – kaks last - olime ühes, kuid me ei olnud võrdsed, me ei saanud sama kohtlemise osaliseks – selles kohas ei olnud kedagi, kes oleks selles hetkes olnud minu jaoks olemas – mina ise ei osanud veel olla.
Samasugune vale on kordunud läbi aastate – rõhuga suunatud tähelepanu osutamine teisele siis, kui mina olen soovinud tähelepanu sellele, et minul ei ole hea teise sammude tõttu ja/ või meie ühises on see, kes ei hoia seda – siis olen saanud kuulda, kuidas just sellel teisel oli või on halb, raske ja keeruline olla või võimatu teisiti teha, sest see teine on kogenud nii palju ülekohut ja valu ning ka mina ise olen sellele teisele liiga teinud. Möödunu on toodud olevikku määrama.
Pikalt loetleti üles põhjendusi, kuidas sellel teisel olevat raske – välja toodi näiteid, kuidas see teine oli kannatanud ja mida kõike kogenud. Teise tegudele tähelepanu juhtides nimetati mind ülekohtuseks ja isekaks. Varjatult ja avalikult öeldi, et mina pean selle teisega arvestama st oma nõudmised lõpetama – pean teise enesest olulisemaks tunnistama.
Minu soovile, olla võrdne ning kogeda samasugust toetust ja hoidmist, kõlanud vastuste sisu on olnud läbi aja sama - Sinul ei ole õigust minule ja minu tähelepanule - Mina pean olemas olema ja toetama teist, sest praegu ja selles loos on ainult teisele tuge vaja – Sina teed oma isekusega teisele ja minule liiga – mine ela oma elu – mujal.
Mina teadsin, et tegemist oli valega – mina ei teinud liiga ja teine ei vajanud toetust ja kolmas ei pidanud ainult ühe poole peale asetuma – lugu oli tasakaalust väljas – sellele ei otsitud lahendust – otsus oli olemas – seda viidi üha uuesti ellu - see öeldi minule välja.
Esile tõstetud Ohvri kaitsjate ja päästjate isiklikud vajadused panid neid nähtavalt valima teist ja iseennast. Minu toetamine, et olla olemas ka minu jaoks ja minuga ühinemine, et tunnistada minu sõnad tõeks, oleks kaotanud nende rolli ja väärtuse – nad oleksid ilma jäänud tasust, mida nende valik neile tagas. Aus enese väljaütlemine – mida ja miks nad tegelikult valisid - oleks toonud kaasa tagajärjed – nad ei oleks saanud olla Heade Inimeste rollis.
Tahtmata kaotada tunnustatud väärtust, neile võimaldatut ja samas ka Hea Inimese rolli – nad valisid valetada. Ohver valis Päästja ja Päästja valis Ohvri – need olid need, kes nägid ühes ja samas Süüdlast ning mõlemad pooled valisid enda jaoks selle, kes nõustus nende valega ja tagas neile rohkem – rolli, toetuse, kuid ka raha, vabadust, asju, kogemusi, reise ning, mis peamine – teadmise, et vastutust enese sammude eest ei pea kandma – Ohver ja Päästja on õiged oma tegevuses – nende üle kohut ei mõisteta – ühises maailmas teostatakse kohtumõistmine Süüdlase üle - tema on kõikide jaoks ja eest vale ning kannab karistuse.
Päästja esitles Ohvrit - Vaata, kui ebaõiglane Sa teise vastu oled – teine on väsinud ja tal on nii palju tegemist ja ta peab nii paljuga ja suurte raskustega toime tulema ja nii edasi ja nii edasi – kõik see väideti oluliseks ja kõik see pidi ära põhjendama teise ülbed ja ninakad nähvamised, teadlikud vähendamise, tahtlikud solvamised – temal ei ole ju kerge – katsu temast aru saada – teine peab oma tundeid välja elada saama - st Sind, kui prügikasti kasutama.
Sel moel anti toetus ja vaba voli kasvatamatusele ja tunnetele, mis tegid ülekohut. See oli, ülekäte kasvanud, lapsele tema tegude ja lahenduste lubamine, kuid ei käitumisreeglite õpetamine ja ühise hoidmine ning Inimese väärtustamine. See oli selge ning konkreetne sõnum – ei ole vaja arvestada sellega, keda ei ole võimeline taluma/ valinud enda kõrvale seisma – oled õige – Meie näeme Sinus Ohvrit ja Meie toetame Sind.
Tegelikult olen ma alati teadnud, millal inimesed, minule olulises, valetavad, kuid liiga sageli olen tahtnud uskuda sõnu, kui need on olnud kõnelemas seda ja sellest, mida olen tahtnud tõeks osutuvat/ saavat. Sel moel olen ma sulgenud enese selguse ja hoidnud kinni illusioonidest – minul on, mina saan – kuid see, on ja saan, ei ole kunagi täitnud ega andnud rahu – ei saa täita see, mida ja kuidas ei ole võimalik kogeda ja ei saa anda rahu see, mida ei ole olemas.
Minu soovimatus, võtta vastu tõde, on tähendanud etendusi ja näitlejaid – pannud teisi mängima ja esitama rolle ja täitma sisuga seda, mida mina nägin, kuid mida ei olnud olemas. Selle eest, mida ja kuidas mina kogeda tahtsin, on tulnud mul maksta vale iseendaga – minul tuli olla kellegi teise jaoks õige ja sobiv, et ta püsiks ja kestaks – öeldes teisele Jah - mina ise ütlesin endale Ei, sest vastupidine valik oleks tähendanud enesepettuse lõppu. Sel moel olin proovinud päästa iseennast olemas oleva tõe eest – enese elu normaalsuse eest.
Marianne
30.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar