Enese tunnete põhjus - Sinu pärast – mina ei saanud!!! Kes on see Sina? Ühelt poolt vaadatuna – Ema/ Isa – teise poole pealt – Laps. Enese loo teises on põhjus – ilma teiseta/ teise sellisel moel olemiseta oleks teistmoodi. Petetud ootused ja lootused on enese kaotused - ei saadud ennast kogeda sellisena, kellena ette kujutati/ sooviti/ vajati. Pettumus, kui kättemaks ja viha selle eest, et enese vastu ei saadud vajaminevat suunatakse Lapsele/ Emale/ Isale - kui too ei vajaks valesid asju, kui too ei tahaks liiga palju, kui too oleks vajadustele vastav, siis ...
Uskumuste/ vajaduste/ tahtmiste kohaselt enesele osaks pidama saanu, kuid kättesaamata jäänu eest, jäävad võlgu lapsed ja võlgu jäävad vanemad – ühes olles läheb enese jaoks oluline aeg mööda – algusesse ei saa tagasi minna ega uuesti ei saa otsustada/ valida - peab elama enese jaoks vales – parandust ei saa teoks teha – teisi võimalusi ei anta - kaotatud aega ei kompenseerita – ollakse lõksus – ollakse inimesena ühe rolli lõksu jäänud. Keegi ülekohut ei korva – ollakse ohver – omatakse rolli, mis ei anna võimalust kogeda ennast paremini, vaid vähendab iseennast, kui tervikut – mina ei saa/ minul ei ole/ mina pean.
Enese jaoks vale tähendab, et elatakse elu, milles on rohkem seda, mida ei saa ega taha. Kordades vähem on seda, mis ja kuidas on talutav, kuid veel vähem on seda, mida vajatakse enese hingele/ südamele ning iseendana olemisele. Sellises loos saab keegi teine vajamineva endale – keegi teine saab enese arvelt – saab see, kellel on see, mida endal ei ole – saab see, kes esitab nõudmisi ega vähenda või vaigista ennast. Inimene on öelnud EI, kuid sellest ei piisa – vale ei lõppe ära ega muutu õigeks.
Lapsele oli määratud roll – temale oli pandud ülesanne, mis tuli täita – tema sünd oli tähendus. Ema ei tahtnud last, kui Last, vaid temaga kaasnevat – võimalusi ja tähelepanu. Talle oli öeldud – Jah - millel ei olnud põhja ega tugevust – ta läks teele, mida ei laotunud, sest seda ei loodud – ta ei saanud seda, mida ei olnud – ta ei saanud olla Kes – olla rollis, mida talle näidati võimalikuna, kuid seda rolli, selles suhtemängus, talle ei antud.
Naine oli valetanud iseendale – tal oli vajaminev info olemas, kuid ta ei võtnud seda kuulda ega arvesse sel moel, et lõpetada mäng. Ta muutis skeemi - kui naine ei saanud Naisena, siis ta pidi enesele lubatu/ vajamineva saama läbi teise – läbi Õige Lapse. See kaart osutus tühjaks panuseks. Vanem ei saanud enese tegu põhjendavat ja tunnustavat rolli - elu Abikaasana – teda nimetati ja näidati teise rolli kandjana – ei Inimesena, Naisena ega Emana, vaid Vallasemana ja teiste huvitavate nimetustega, mida selle maa rahvas oli harjunud kasutama – teda nähti ja näidati häbina ja põlastust väärivana.
Ta oli Ohver – selle tulemuse põhjustajaks oli Laps, kuid ei täiskasvanu sammud ja valik - nii valis ta seda vaadata ja näidata. Laps jäi meenutama ja elus hoidma tundeid, millega enese sees ei oldud tegeletud – laps ei olnud nende tunnete autor ega ka see lugu, mida tema vanemad olid isekeskis mänginud.
Ema esitles ja näitas ennast Ohvrina, kellele tehti liiga/ kellel oli vähem/ kes ise ja üksinda ei saanud – Ema ei esitlenud ennast Emana/ Naisena/ Inimesena, kes on oma tee ise valinud ja selle uhkusega kõndinud. Laps ei õppinud sellist Ema tundma, sest tema elas ja oli koos Ohvriga, kelle kannatused oli põhjustanud Süüdlane - Vene Aeg, teised inimesed, valed asjaolud, vale laps, vale sugulane jne.
Ema oli Ohver, sest ta nägi ja kujutas oma Ema/ Isa/ Vanaema/ Vanaisa/ Venda/ Õde Ohvritena - mitte kelleski neis ei olnud jõudu ega olnud neil vajalikku võimu, et ise enda ja omade eest seista - nad kõik olid kannatanud ja kannatasid edasi, sest neilt kõigilt oli võimalused, teistsuguseks eluks, ära võetud - keegi teine oli saanud neile kuulunu/ lubatu endale. Just sellepärast ei saanud ta kogeda, tema jaoks, õiget elu - Lapsena, Tütrena, Sugulasena, Inimesena, Eestlasena, Naisena, Abikaasana, Emana.
Kibedus, solvumine, kaotusevalu ja viha kõndisid temaga kaasas - ta ei leidnud lohutust ega kergendust - mitte miski ei kompenseerinud ega lahendanud lugu ära - tema möödunus ei olnud tugevust - tema ei saanud seda kogeda ega näha - ta oli üksinda - keegi ei kergendanud tema koormat.
Ta ei võtnud enese elu vastu - ta ei vastutanud enese astutud sammude ja tehtud tegude eest - ta ei pidanud seda tegema - talle oldi võlgu - tema pidi tegema selle, mida ja kuidas tema ise oli valinud teha - tal ei olnud põhjust ega vabadust teistmoodi valida.
Marianne
02.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar