Elus tuleb ette, et uksed pauguvad ja mõni lahkub lavalt ning keeldub edasisest suhtlusest – ta ei plaani suhet korda teha – tema lihtsalt ei vali suhelda – punkt. Enese põhjustel on ta ühiselt lavalt ära astunud – seal teda ei ole. Ei ole teada, kas üldse ja millal ta tagasi tuleb. Ei ole teada, millisena ta tagasi tuleb. Ei ole teada, kas ta tulles ka jääb või on see ainult põige. Vastuseta küsimusi on tõeliselt palju.
Kui üks lahkus, ust paugatades või vaikselt ära hiilides ja valis vaikuse, siis see tähendab, et suhe on jäetud õhku – seda ei ole viidud pidavale alusele – selles ei ole paika pandud vahe maad ega jagatavat sisu – see töö on tegemata. On olnud ja on oldud, kuid siis enam ei ole – inimene/ inimesed on valinud enese tee või on olnud sunnitud seda tegema, kuna ühist enam ei ole.
Need on suureks kasvanud lapsed, kes valivad käituda nii nagu Lapsed – ilma vastutus tundeta – ilma enese teed vastu võtmata. Uks käib kinni ja mänguasjad jäetakse laiali – viimane jäägu koristama – Minule pole vaja ja Mina ei taha!!! – tuju ei ole. Või ollakse solvunud ja vihased – mäng ei läinud enese reeglite ja tahtmiste järgi – tunded lahvatasid ja inimene plahvatas – Mina Sinuga ei mängi, sest Sina teed sohki – Sina ei lase minul võita – Sina tahad ka olemas olla, kuid mina ei taha Maailma Sinuga jagada!!!
Laste Maailmas tõusevad tülid mänguasjade, mängude ja enesele kuuluva pärast – kelle järjekord, kes saab rolli, kes ei taltsutanud oma tundeid, kes sai suurema, kes pidi rohkem, keda võeti kaasa jne. Suurte inimeste maailmas tõusevad tülid, kui tahetakse suhet korda teha – enese õigused, kohtlemine, vahemaa, turvalisus, jagamine jne. Lapsed, kes ei õppinud, võrdsetena ja ühiselt vastutavatena, oma tööpõldu korda tegema, ei oska seda ka suurena – nad valivad samad taktikad ainult võimsamate väljenduste ja tugevamate tagajärgedega. Nad valivad kõneka pausi.
Teine on läinud ära – see on hülgamine – see on maha jätmine. See on kunagine ja ehk ka pikaajaline kogemus, et sel moel lahendavad inimesed oma tundeid – sel moel karistatakse jäetut – mõelgu too järgi, et mida ja kuidas ta valesti tegi. See on manipuleerimine ja enese väärtuse tõstmine ja enese jõu ning väe tõestamine – teine hindab rohkem, kui tagasi minnakse – teine on kuulekas ja vaigistab enese. Mitte midagi ei pea tegema – peab ainult pausi pidama. Ja ei pea tagasi minema ega üldsegi jääma, kui on veendutud, et jäetu ei ole õige.
See, keda eelneval moel on koheldud, elab ootuses ja ärevuses. Kogemused räägivad, et teine tuleb tagasi – ta tuleb kunagi tagasi ja siis algab etendus, milles teine mängib peaosa ja dikteerib oleva ning olema saava. See tähendab pidevat ärevat fooni – stressi sellest, et ollakse kurnatud ootusest ja hirmust – teine tuleb tagasi ja mina ei ole valmis – ei ole valmis naeratama ja sellist nägu tegema, et kõik on okey – et mööda läinu minule ei loe ja mina olen lihtsalt rõõsa ja roosa. Olen jätnud enese seljataha ega hoia enese poole – teine on olulisem – teisest tuleb kinni hoida – teist tuleb tunnustada, et ta tagasi tuli.
Hirm ja ärevus, sest ei tea, kui teine tuleb ja tahab jääda, kuid mina olen vale – teine on juba ennegi väitnud, et see on põhjus, miks tema ei saa jääda – mina ei olnud ennast kord teinud – teise jaoks sobivaks tuuninud. Valeks olin osutunud ka siis, kui esitasin nõudmisi – tahtsin mineviku ära lahendada ega nõustunud näitlemisega. Valeks olin osutunud ka siis, kui ei esitanud nõudmisi – olin vaikselt ja ei tekitanud tüli. Valeks osutusin ka siis, kui lihtsalt olin olemas, kuigi ei olnud koos kõndimas.
Agressiivse Ohver/ Päästja poolt juhitavas perekonnas/ keskkonnas õpetatakse laps/ inimene eelneva alusel kuulekakas – talle õpetatakse, et on olemas need, kelle tunded ja tõed on olulisemad – talle õpetatakse, et tüli ei tekitata – „vanad” lood jäetakse seljataha ja neist ei räägita – ennast ei tohi esiplaanile seada ja enese tõest ei tohi rääkida – enesele ei tohi tähelepanu vajada – enese eest seismine toob kaasa mingi karistuse või ka hülgamise. Au sees on need, kes naeratavad ja „unustavad” – põlu all on need, kes meeles peavad ja takistavad – kohale ootavad ja vastutuse jagamist nõuavad.
Vana mudeli kasutamine – teine on olulisem – ilma teiseta ei ole suhet – ilma teiseta ei ole mind. Kuid mina olen ka ilma teiseta olemas ja minul on tunded olemas. Kahekõne iseendaga – kas teine tuleb või tule - kuidas tuleks valida – kas mina ootan või ei oota - kas minu uks on avatud või on see suletud. Kui on suletud, kuid teine täna tuleb – kas ma siis avan. Kui ma olen avatud, siis ju ootan – kui teine ei tule, siis on see olnud asjatu.
Hirm, mis saab siis, kui teine täna tuleb. Kaotus ja hülgamine korduvad, kui ta täna ei tule. Kergendus, kui ei tulnud. Paanika ja ärevus, kui ei tulnud, sest siis seisab kõik see alles ees. Hirm tähendab teadmatust – kuidas ja mil moel teine tuleb – kas ta tuleb koos olema või hülgama. Kas ta panustab suhtesse või on vanal moel näiliselt uue moega ja lahkub temale teada oleval hetkel nii nagu ei tuleks kunagi tagasi. Pendeldab, kuid ei jää paigale, sest ei soovi suhet kindlale alusele viia.
Eelnev tähendab olemist ja elamist nii nagu oleks suhe reaalsuses olemas – olemine nii nagu oleks üksinda laval – lavale suunatud valgus jätab ümbruse pimedusse – teise asukoht ja temas toimuv on teadmata. Valgus on pööratud enesele – üksindus, hüljatus, väärtusetus, hirm – kõik see on teisele nähtaval ja iseendale kogetav. Ennast ei saa korda teha – teist ei ole omal kohal seismas.
Suhe jäi sellesse hetke, mil teine valis ühisest olemisest ära minna – sealt edasi ei ole seda olemas olnud. Küsimus endale – mida ja kuidas mina ise vajan endale – kuidas on tegelikkus. Mina elan nii nagu on – teist ei ole – suhe ei ole pandud ootele - suhet ei ole. Mina ise ei vali enam sellist olukorda pausiks pidada – suhe on läbi – möödunu jäi eilsesse.
Pendeldav uks versus enesekindlus – mina tean, kes ma olen ning mis ja kuidas on minu jaoks okey – mis ja kuidas on minuga lubatud – kuidas teine peab ja mida ei tohi. Teisega kohtumine, mingis suhtest väljaspool olevatel asjaoludel, ei tähenda negatiivsust ega positiivsust – on neutraalsus - ainult selle hetkega seonduv/ möödumine/ enese teekonnal jätkamine.
Teise poolne ühenduse võtmine ei tähenda, et teine astuks minu sisse ja minu turvalisse paikka. On kohtumise hetk väljaspool suhet – on infode vahetus, kogumine ja töötlemine – kas ja kuidas saab olla koos – kuidas saab olla mitte koos olevatena koos või ei üldsegi mingil moel kokkupuutuvatena. Seda kõike saab alles siis arutada, kui selline võimalus ja soov on olemas - siis, kui teine on päriselt olemas ja temal on päriselt koos töö tahtmine olemas. Muidu on see ajaraiskamine ja vana korduse loomine.
Mina ei pea nõustuma sellega – kes, mis ja kuidas ei väärtusta mind – mina valin iseenda. Mina, olevas, olin elanud möödunus - justnagu oleksin elanud seal ja siis, mil uks pendeldas tunnete taktis - oldi ja ei oldud - oldi teises toas ja keelduti suhtlusest - saadeti minema või mindi ise ära - lood jäid pooleli - vastutust ei võetud ega jagatud - püsis hirm, üksindus, hülgamine ja ärevus - midagi ei saanud teha - Maailm oli üks - selle kvaliteeti ei panustatud.
Tänase aja Maailmast on möödunu ainult üks osake - see, mis oli, see jäi sinna - tänases olen ma vaba ja saan valida ning otsustada kvaliteedi järgi - valin võimalused, milles on võimalik panustada iseendana ja luua enamat iseendale ning ka teistele, kes ühes ja kellele samad väärtused olulised on.
Marianne
12.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar