No vot ja kui siis on laps kasvanud suureks võib ja saab ta vaadata seljataha jäänud teele ja küsida - Kuidas nad said sel moel minule teha – kuidas Ema/ Isa sai minuga sel moel käituda? See on lapse mõistmatus - kuidas ja miks Ema/ Isa tahtis, et minul oleks halb – miks ta valis nii, et selline olukord sai üldse sündida ja miks ta ei valinud seda olukorda muuta – miks ta ei võtnud ette, midagi sellist, mis oleks tehtu olematuks teinud või vähemalt ära lõpetanud?
Mõistmatus – laps ei saa aru ega tee vahet – kas see oli meelega tehtud – vanem tahtiski, et tal oleks halb või ei olnud ta huvitatud, kuidas laps ennast tunneb ja enesega toime tuleb – vanem tegi nii nagu tema valis – laps oli üksinda, liigutusega kaasnenud tõmbetuules, seismas – ei olnud tema asi protesteerida ega vastust küsid. Vanem ei peatunud ega oodanud järgi ega vabandanud ega küsinud lapse kohta – see andis teadmise, et lapsega ei arvestata – mina ei ole oluline selles loos.
Protest ja vastuse ootamine on tähendanud täiskasvanu kohale ootamist – alles on vajadus kohtuda sellega, kes vaatab tagasi, näeb enese samme ja võtab nende eest vastutuse – vabastab lapse temale mitte kuuluvast. On vajadus kohtuda täiskasvanuga, kellega istuda kõrvu ja jagada teekondi ning kogeda füüsilist ja vaimset ühendust – teise mõistmist. On vajadus kogeda toetust – Sinul oli õigus valida – Sinul oli õigus tunda – tunda vabastavat Hinge puudutust - minul on kahju.
Sageli jäävad lood poolikuks, sest tunded segavad veed sogaseks – karistuse ja häbi hirmus salvatakse vastu, põgenetakse sõnade ja tegude taha, vaikitakse või öeldakse, et Ise tegid oma elu selliseks. Avamata tunded tahavad tabada sihtmärki – Sinu pärast! - on vajadus öelda välja oma Ei, oma tunded, oma protestid, oma kogemused – seda ei tehta jagamise rahus, vaid paigale naelutamiseks ning häbi ja süütunde äratamiseks.
Justkui oleks see palsam valutavale haavale – ära tegin, kätte maksin, allutasin – olen üle – enam ei saa mind sel moel kohelda, minule sel moel teha, minuga mitte arvestada – olen olemas ja võtan enesele kuuluva võidu. Laps teeb meelega ja tahtlikult – ta ei vali vaikida – laps ei vali vaikida – kuid last ei ole - on täiskasvanu, kes ei ole täis kasvanud, kes ei ole vaadanud otsa enese osale loos. Laps on möödunus, kus vanemal ei olnud kogu infot – vanemale ei olnud vahetult ja pidavat Ei-d öeldud – see annab teadmise, et vanem võib ja saab ka tulevikus teha. See on hilinenud enese kaitse.
Kui ei ole võimalust kohtuda Inimesega – vanem(ad) on lahkunud või ei saa temaga rääkida või ei valita temaga rääkida, siis jääb üle olla enese jaoks olemas – sama variant nagu möödunus võimalik oli. Vahe on ainult selles, et tolles hetkes vajati teist, sest ise oldi vähem – tegemist on vana loo kordusega – mõistmisega - Mina ise olin ja olen enese jaoks olemas - minul on kahju iseendast, et minul ei olnud selles hetkes seda, kes olnuks olemas minu jaoks ja minu tugevus – mina ise ei usaldanud ennast. Tugevus ja mõistmine on iseendas – olemas olemises enese jaoks – kui otsida teist, kui vajada teist, kui panustada teisele, siis tuntaksegi ennast vähemana, sest ei olda enese loo kangelane – keegi teine tegi ja keegi teine lahendab.
Keegi teine ei saa ära lahendada tundeid enese sees ega sorteerida ära see pagas, mis on, iseenda poolt, kogutud kokku. Möödunu vastu võtmine ei tähenda sellise või teistsuguse haiget teinud käitumise/ valikutega nõustumisega, vaid mõistmisega, et see on möödunu – selle vastu võitlemine on mõttetu, sest seda ei saa muuta – selle on alles hoidnud tunded, mis on olnud autorit otsimas.
Nii kergelt libiseb läbi mõtete – olen Ohver – miks minuga sel moel peab juhtuma, ainult minuga juhtub selline asi - justkui kellegi teisega ei oleks ega võiks samal moel toimuda – Ohver ei näe teiste kannatusi, sest siis ta peaks oma rolli ära andma. Ohvri rolli kandja ei ole oma tunnete autor – need ei kuulu tema loo juurde – samal moel ei vastuta ta oma sammude ja teistele osaks saanu eest, sest need on tehtud põhjusega – tal ei ole valikut olnud või on ta näinud, et tal on õigus selliseks sammuks või on ta näinud teises agressiivset Ohvrit, kes tahab tema rolli endale saada.
Ohvriga toimunu ehk tema kannatused on kellegi teise poolt tehtud ülekohus – ebamugavad ja valed tunded on ka ülekohus. Ohvri lugulaul kõlab selleks, et tuletada enesele meelde - Ära kõnni ise – vaata ringi, otsi üles keegi teine, kes päästab ära, kergendab koormat, võtab vastutuse – päästab Sind ära sellest, millega Sa toime ei tule! Päästab ja säästab sellest, millega inimene ise toime ei vali tulla – manipulatsioon infoga.
Möödunuga rahu tegemine on punkti panemine - oli vanasti – sel moel siit edasi ei lähe – võimalused/ lahendused olevikus on teistsugused. Ma ei tardu ehmatusega olevikus ega mängi kaasa mängu, milles etendatakse rolle – mina valin iseenda. Mina ise soovisin – mina ise võtsin sammu ette – mina ise viin oma sammu lõpuni, sest mina ise tahan tulemust – see on teekond, mis on vaja kõndida ja hind, mis tuleb maksta – see on selline nagu see on – teistmoodi ei saa ega ole – mina olen enese tugevus, põhi ja vabadus.
Lahenda oma Ema/lahenda oma Isa ära – anna nad vabaks sellest loost, mille jaoks neid, kui rolle, oled vajanud. Küsimus, millega vaadata enese sisse - kellena mina oma Ema näen/ kellena mina oma Isa näen – millise omadusega/ teoga olen teda samastanud – millist rolli ta kannab selles mängus, mida mina ise olen mänginud/ milles mina ise olen kaasa nõustunud mängima – milline roll on minul ja milliseid rolle esitavad minu vanemad, et mina ise saaksin enesele vajaminevas rollis olla? See on roll, mis põhjendab ära, miks oli ja miks ei olnud ja miks ei saa.
See, et minu ema esitles ennast, kui Ohvrit, ei tähenda, et mina oleksin Ohver - peaksin sama mudeli järgi valima ja elama. Maailm on kordades laiem, kui kitsas vaade ja piiratus – ühe rolli piirid ja sisu. Ohvri rolli ülesanne oli järgida kindlat skeemi - Ohver ei anna enda oma ära, sest temal on alati vähem – Ohver peab saama vajamineva teise käest - teised peavad andma temale vajamineva ja tegema seda tasuta – ilma tasu võtmata – seega oli peamine ülesanne leida õige teine, kes sellise lahendusega nõus oleks. Kui teist ei olnud, siis tuli kannatada - ise ei saanud ju ennast päästa ega säästa.
Ohver järgib oma plaani, sest ta on Laps, kes tahtis olla kingitus – kogeda, et tema ei pea maksma armastuse eest. Ohver ei mõista, et see, mida ta nimetas armastuseks või, mida nimetati armastuseks tema vastu, ei olnud seda – armastus ei ole söögi tegemine, pesu pesemine, vajamineva ostmine ja tagamine, arvete maksmine, koristamine, vastutamine – seda kõike võib ja saab armastusega teha, kuid see ei ole armastus – see on inimese panus – tema ressursid, vajadused, oskused on mängus ja neist ei pruugi piisata ühelegi, mis siis veel rääkida kahest või kolmest.
Täis kasvanud ja enese eest vastutuse võtnud inimese päralt on terve Maailm – inimene ei pea elama seal, kus ta olla ei taha – tal on võimalus minna sinna, kus on temale sobiv keskkond. Ta ei pea olema ega elama koos sellega, kellega koos ei ole hea olla – erinevad väärtushinnangud Inimesena olemisele/ elamisele/ väljendumisele. Ta ei pea olema kõik sellest, mis ja, kuidas tal on – ta saab võtta vastu seda, mida teised oskavad ja tahavad teha – neile tuleb vastu anda ressursse tasakaalustav – töö, raha, aeg – see ei seo ega tee võlglaseks, vaid on aus ja selge vahetus.
Väikesel lapsel neid võimalusi samal moel ei olnud – ise ennast piiranud ja vähendanud vanem võttis, sõnades ja ka tegudega, enese poolt antu tagasi, kui kahetses tehtut ja enesele kaotatut siis, kui ta ei tahtnud kogeda sellist last nagu talle vastu vaatas – laps ei hinnanud teda armastusena – laps nõudis rohkemat – veel rohkem ressursse, aega, tööd.
Sellise kogemuse osaks saanud Lapsele näis, et vanem võttis oma armastuse tagasi siis, kui laps oli edastanud või tahtnud välja öelda enese tegeliku vajaduse, kuid sellest keelduti, seda pilgati, seda vähendati – laps ei olevat väärt – laps peab ise, sest tema ise on enesega seonduva põhjus. Laps ei küsinud vanemalt seda, mida ja kuidas tema ise oleks saanud – vanema tegu oli vähendanud ja löönud.
Kui sellist käiku tehti mitmeid kordi, siis ei jäänud lapsele midagi alles – teda ei armastatud. Vanem ei õpetanud vahe tegemist, sest ta ise ei osanud seda – ta ei teadnud, mis ja milles on armastus – kuidas see väljendub – mil moel seda väljendatakse. Polnud selge, mis on vanema palk – kes maksab kinni selle, mida ja kuidas ta tegi ning andis ära enese arvelt. Polnud selge, mis on see, mis kuulub lapsele - antakse lapsele sellepärast, et ta on laps ja seda ei võeta tagasi. Olid vajadused ja soovid ning kohustused, kuid ei olnud selge, mis väljendas ja edastas armastust. Kuidas siis saab kogeda seda, mille olemas olemist ei ole kindlaks määratud?
Mina saan olla inimene ja täiskasvanu siis, kui minu Isa/ Ema saavad oma kohtadel olla inimestena – mina näen neid inimestena. Nad on inimesed, kui mina ise olen vaba rollide mängust ega vaja neid sellesse mängu – mul ei tule oma vanemate eest ennast kaitsta ega varjuda – mina ei pea olema suurem iseendast, sest minul, kui Lapsel, on olemas vanemad, keda ei ole vaja päästa ega säästa ega ise nende elu elada. Ema ja Isa on täiskasvanud, kes tulevad oma tööde, tegemiste ning oma elu elamisega toime - nad vastutavad ise oma valikute eest.
Olen nõus sellise teekonna ja selliste inimestega – see on ainus võimalus, kuidas iseendana olemas olla. Olen teinud rahu enese sees – midagi ega kedagi ei ole vaja muuta – rolle ei ole vaja vahetada ega endale võidelda – saan iseendana olla ja see on täiesti okey.
Marianne
03.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar