See, et ühine olev on olnud vale, selgub siis, kui inimene on näinud ja uskunud end suhtes olevat, kuid tegelikult on olnud tegemist suhtlusega. Valus mõistmine – on olemas oluline teine, kes ei hooli minust ega arvesta minuga olukorras, kus tuleb olla koos ja jagada ühist ja ka teisest sõltub ühise kvaliteet.
On olemas mingi Meie ja kõik need, kes sellesse sündinud/ liitunud/ liidetud on, on selle sees võrdsed, kuid teine käitub ja on nii nagu oleks kõik temale kuuluv või tema seal ja selles üksinda – ta näib olevat vaba iseendana ja tervik iseendaga – kuid sellest hoolimata ta võtab osa ja kasutab Meie-t, kui võimalust ning mõjutab selle kulgu ja kvaliteeti.
Ta ei anna teada, et ta arvestab teisega enese kõrval või ta annab teada, et ta teeb seda, kuid tegelikkuses tema sõnadele ei järgne kinnitavaid tegusid. Ta keeldub toetusest ja mõistmisest, kui talle öelda, mida ta võiks teisiti teha ja kuidas ta enam ei tohi teha – ta ei panusta ühisesse olemisse – ta astub sisse ja võtab selle, mida vajab/ mis sobib – kasutab seda nii nagu tahab – enesele sobival hetkel astub ta välja ega talle loe, kuidas see mõjutab tervikut ja, kas Meie kestab edasi – ta tuleb tagasi siis, kui tahab ja kui ei taha, siis ei tulegi. Ta kasutas võimalust, et enesele sobivalt suhelda, kuid ta ei võta vastutust, et suhet, kui ka enese Maailma, alles hoida.
Tõe, põhjani välja, mõistmine - Tema ei kuula mind – tema ei näe mind - tema ei arvesta minuga! - sellise hetke kogemine, kohas, kus mõlemad on võrdsed ja mõlema panus ühisesse oluline, on halvav – Mina olen üksinda ja mina jään üksinda ka siis, kui teise olemas olemine on minu jaoks eluliselt oluline! Teine ei vali mind näha – see tähendab, et ta eirab minu infot, soove, vajadusi! Mida ma teen – mina ju sõltun teisest – minuga toimuv sõltub teisest – ma ei saa üksinda, sest ma ei ole üksinda – mina olen teisega ühes – mina ei suhtle – mina olen suhtes!
Mina olen olemas, kuid teine käitub nii nagu mind ei olekski – tema ei näe mind! - selline hetk tähendab ilma hapnikuta jäämist – tähelepanu ei osutata – toimub sihilik eiramine/ valitud vältimine. Mis toimub – miks toimub? Mida mina saan teha – mitte midagi – teine ei vali muuta enda valikut! See toob kaasa otsuse - see inimene on ohtlik – tema ei hoia seda ühist, mida mina temaga jagan. Minul tuleb ise olla olemas enese jaoks – mina ei toeta teist ega ole tema jaoks olemas – mina tegelen iseendaga ja/ või küsin teistelt, kes meiega samas, endale toetust toimuvas toime tulemiseks.
Selleks, et elu oleks huvitavam, tuleb selles kohas mängu nüanss – see teine, kes eirab ja kasutab olevat enese äranägemise järgi, keerab loo pea peale – tema toob mängu manipulatsiooni – tema vajab õiget tähelepanu – selleks ta esitleb, et temale tehakse liiga või on ta millegi poolest teistest erinev või ta on abitu või tal on vaimsed/ füüsilised/ materiaalsed raskused või ta on hea ja särav jne – see on moodus, kuidas saada enesele ümbritsevate toetus ja tunnustus – ihalemine ja püüdlemine.
Ta võib ka välja öelda ja näidata, kuidas see, keda tema eiras, temale liiga tegi/ teeb ja näidata/ tõestada, et tema on selle teise Ohver. Huvitaval kombel langevad, ühises olijad, enamasti selle lükke lõksu – nad hakkavad loo korda tegemist nõudma – ärgu tehku teine teisele liiga – toetagu – olgu sõbralik – palugu vabandust – andku oma lelu teisele – lõpetagu oma tegevus ära – muidu ... .
Puänt saabub siis, kui ümbritsevad kordavad esinejat – nende tähelepanu koondub eiramaks, karistamaks ja välja jätmaks – nad nõustuvad esinejaga, sest see annab neile võimaluse olla tollega ühes paadis – olla tolle teise Päästjad. Välja tõugatu/ põlu alla langenu enese tõde ei loe – seda ei kuulata, seda eiratakse, see nimetatakse valeks.
Selline Laps, kes on kasvanud sellises huvitavas keskkonnas, õpib sellise Ohvri äratundma – alateadlikult tajub ta, kui selline teine astub lavale ja alustab oma mängu. Selline Laps ei võta lugu teadvustatult, vaid ta käivitub – ta on hästi väljatreenitud. Tema sees toimub ühenduste jada ja ta jõuab välja eluliste kogemuste poolt õpetatud tõeni - See teine tuleb enne mind – tema on olulisem – teda tuleb päästa.
Päästmine tähendab, et teine on millegi poolest abitum/ enamat vajav/ välja teeninu – teine tuleb enne – teise jaoks peab olemas olema ja temaga arvestama ka enese arvelt. Kasvab ärevus ja vohab viha selle teise vastu – pean andma/ pean olema enese arvelt – pean andma ära, enese oma, isegi siis, kui vajan seda endale. Pean, kuigi tean, et teine ei vaja ega hinda seda. Vastandlikud ülesanded - ei tahaks ja ei saaks, kuid tagant lükkavad kogemused, kasvukeskkonnas kasutusel olnud reeglid ja käitumise normid – teadmine, et muidu vaadatakse mind halvustavalt – isekaks pidavalt – vähemaks nimetavalt.
Teine manipuleerib tähelepanuga – ta esitleb ennast vähemana – näitab ja mängib end välja abituna ja saamatuna, õnnetuna ja ohvrina – ta õngitseb tähelepanu. Ta teeb seda tahtlikult – tema lööb olevas tasakaalu uppi – ta ei ole ise kõigega ühes, vaid tema tahab olla kõikide pilkude, mõtete ja tegude sisu – ühise, ühine, keskpunkt.
Manipuleerija tunnuseks on see, et ta soovib kõrvaldada selle ja/ või asetada ennast võrreldavaks sellega, kes on temaga samas võrdne – neil on õigus/ võimalus samale – kui teist enam ei ole, siis saab manipuleerija kõik endale – kui teine on vähem ja nimetatud valeks, siis kõik temal olnu antakse manipuleerijale. Tema on taganud endale vajamineva – kindlustanud oma tähtsuse – näinud enese väärtust ehedalt ja ära tõestatuna. See ei loe, et selleks vähendati teist ja samas ka kõiki neid, kes selle mänguga nõustusid.
See Laps, kes on olnud see teine ja, kelle arvelt on oma väärtust tõstetud ja tõestatud, teab, et kui tema ei nõustu ega mängi kaasa, siis kasutatakse seda tema vastu – negatiivsus jääb temale – positiivsus antakse teisele – mõlemaid võrreldakse ja mõlemale antakse hinnang – teisele - tema esitust tunnustav ja Lapsele - teda vähendav. Inimesed on näinud Ohvrit ja on valinud teda päästa – Ohver on tunnustanud ja nimetanud neid kui enese Päästjaid – tähelepanu on vahetatud mõlemaid osapooli rahuldavalt.
Ajas olen proovinud näidata toimuvat valgustatuna, kuid see tegevus nimetati negatiivseks ja teist laimavaks – kadeduseks ja teise maha tegemiseks. Mina ei ole olnud negatiivne, vaid näen mängu läbi – selles kohas see ei lugenud – nende inimeste jaoks see ei lugenud – nemad soovisid enesele vajalikus rollis olla ja just selle peale manipuleerija on mänginudki.
See oli minu kasvamise koht - kui osutan tuge ja näen näidatut, siis olen kiidetud ja ühes olemisse oodatud/ lubatud. Kui näitan lugu teise nurga alt ega nõustu kaasa mängima – siis olen enesena maha tehtud ja ühisest/ ühes olemisest välja jäetud. Oli minu enese valik – kas enesele valetamine, et olla ühes või teistele valena väljas – eneseks jäämine oli tähendanud enese karistamist – teadsin, mis oli tulemas – soovisin olla ühes, kuid ei sel moel.
Inimene, kes mängib tähelepanuga – toeta/ abista/ tunne kaasa – ei vaja seda tegelikult – ta mängib tähelepanuga selleks, et kontrollida olukorda – tema suunab, kuidas keskkond toimib – kõik keskenduvad temale – tema täidab tühjust eneses – tema teostab jõudu ja võimu – tema määrab head ja halvad – keegi ei julge tõusta ja öelda välja tõde või eirata – manipuleeritud karistavad/ kontrollivad teisi ja olukorda.
Tähelepanuga mängija saab neid kõiki tõsta või põrmu paisata – teis(t)ele on teda vaja – ilma temata nad ei saa olemas olla. Väärtuseta inimesed vajavad seda, kes nimetaks, neid, neid väärtustavasse rolli ja kinnitaks selle oma tähelepanuga üle.
Tähelepanu jagamine ja jagunemine – kunagi, kusagil, oli samasugune olukord ja mina mängisin/ pidin mängima kaasa – minu poolt tehtud tegu ja välja öeldud sõnad olid pööranud kõik minu vastu – pilgud ja teod lükkasid eemale ja välja ning jätsid eraldi seisma. Mina olin aus – teine valetas - teda usuti. Minu Maailm oli muutunud – mina olin selle jaoks vale.
Samasugune lugu kordus ehedalt ja väga lähedal – enese Maailma sees – samas, kus olin teistega võrdne ega olnud vähem. Mina olin võtnud lugu tõsiselt ja eluliselt – olin langenud lõksu – olin võtnud lugu tõena. Manipuleerimise põhiolemus – on omandatud uskumus, et teine on olulisem endast – inimesel ei ole õigust iseendale – tema peab päästma teise – olema olemas teise jaoks ja pärast ka siis, kui see tuleb enese arvelt - vaja on iseennast päästa Ohvri käest.
Matk, iseendani, on seda pikem, mida enam on enese uskumustes teist – see on enese õiguste tagasi võtmine. Algul näeb see välja võitluse ja õiguse tõestamistena, kuid ka kahtluste ja hirmudena. Kohanemine ja oleva vastu võtmine reaalsusena tähendab jõudmist sinna, kus enese infost ja enese ausast tõest saab normaalsus, mida ei pea tõestama ega õigustama ega tundma hirmu, et keegi seda väärab ning selle kavaluse ja jõuga ära nullib.
Teine võib ja saab proovida, kuid see ei muuda enam minu teadlikkust iseendast. Mina ei ole vastutav teise inimese valikute ja olemas olemise eest – mina ei pea – ei ole minu ülesanne kedagi teist päästa, tunnetest säästa ja tema tegude tagajärgi enda kanda võtta.
Tähelepanuga manipuleerimise ja rollide mängumaailma valinud ei ole minu inimesed ega ole see minu jaoks õige keskkond. Selle mängutoa ukse sulgen väljaspoolt ja jätan enese seljataha. Olen määranud, sõnastanud ja mõtestanud enese hinna – minu kõrval on seismas need, kes on valinud minuga koos olemise – kogema selle koha võimalusi ja ülesandeid.
Marianne
29.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar