„Mina ei ole väärtus – minul ei ole väärtust – mina ei saa enese vastu seda, mida vajan – mina olen väärtusetu.” See tundub üsna loogiline järelduste jada olevat. Inimese hind näib olevat see väärtus, mida teised on valmis tema eest maksma. Ilma väärtuseta inimese kohta ju öeldaksegi, et tema ise ei väärtusta ennast – tema ise ei oska ennast hinnata – ta laseb enda ära kasutada/ ülekohtuselt, vägivaldselt ja vähendavalt kohelda/ ta lepib paljuga ja ta jääb kinni suh(e)tesse sõltlas(t)ega.
Inimene valib vaikida või näib pidavat normaalseks kohtlemist, mis talle osaks saab – ta ei ole paremat ära teeninud/ ta ei oska paremat tahta/ ta ei mõista enamat küsida – ei ole tema võimuses anda enesele hinnangut ega määrata endale hinda – keegi teine oskab ja saab seda teha – keegi teine ütleb välja selle, mida ja kui palju on ta valmis maksma.
Ise endale hinna määranuna võib see liiga kõrgeks osutada ja inimene saab karistada – teda haavatakse/ ta kukub ninali – uhkus ajavat ju upakile ja ninakus näitavat häbi puudust. Karistuseks ja koha kätte näitamiseks koheldakse teda sel moel, mis näib vähendavat tema väärtust – kahandavat, ehk valeks nimetavat, tema enese hinnangut – räigemal juhul kasutatakse füüsilist vägivalda või öeldakse temast lahti – sellise hinnaga ta kaubaks ei lähe.
Teisal vaadatakse, et inimene ei ole oma Maailmaga rahul – ta toriseb/ ta arvustab/ ta toob välja näiteid, kuidas keegi teine tegi ja oli. Tal on olemas info, mille alusel ta ütleb ja näitab välja selle, mis ja kuidas ei ole tema meelest hea ega õige. Ta on meister õpetama ja juhendama, kuidas ja mida peaks ning kuidas ja mida mitte. Ta on ärrituv/ ta on vägivaldne/ ta on stressis/ ta joob või sööb või suitsetab või tarbib liiga siis, kui Maailm ei käi temaga taktis.
Inimene peab enese sees vestlust tähtsa(te) teis(t)ega – enese sees ta seletab ja tõestab, mida ja kuidas teine tegi – ta näitab ette teise sammud ja teod ja sõnad – sel moel ei olnud õige ega hea – sel moel ei oleks pidanud ega tohtinud teha. Ta vaatab ja vaatleb ennast ja teab, et tema sõnad või teod või sammud ei oleks pidanud kohtama sellist vastust või tema ise sellist vastuvõttu. Kuid ta ei saa, midagi ega kuidagi muuta – teine tegi eile, teeb täna ja arvatavasti teeb ka homme – teine ei hinda inimest, kui väärtust.
Inimene upub ja kaob ära teistesse – ta ei saa lahti võrdlus(t)est ega oma hirmudest – „tõestus materjali” töötlemisest. Ta kardab, et teise otsus, tema hinna kohta, osutub tõeseks ja pidavaks – inimene ei saa oma väärtust tõsta teistmoodi, kui temal tuleb müüa ise ennast – madaldada oma hind teisele sobivaks.
Ei ole nii, et inimene ei teaks oma väärtust – elu tõestab talle, et ta teab seda – tema ise ei vali ennast enese hinna väärilisest vastu võtta ja kõigile avalikult välja näidata. Näib, et enese väärtust on otsitud vale kivi alt – enese väärtus on teada, kuid seda ei nähta sellena – seda ei tunnistata tõeks, kui sellel ei ole maksja pitsatit alla löödud.
Enese sees toimuvad kõnelused on olulised inimesele endale – Halloo – kuula, mis on minul öelda -minul on väärtus – mina olen rohkem väärt - kui selline kohtlemine/ kui see koos olemine/ kui see keskkond/ kui too või need inimesed – selles kohas ja nende poolt mina ei ole iseendana väärtustatud. Mina olen endale oluline – mina ise arvestan endaga – kuulan ise ennast ja teen vajalikud muudatused!
Kõik on õige ja kõik on selge, kuid inimene ise „unustab” ära oma väärtuse, kui ta elab keskkonnas ja toimetab ühes inimes(t)ega, mis ja kes on nakatunud sõltuvusega olulisest teisest ...
Marianne
22.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar