Minu sees oli hirm olla aus – öelda välja enese tõde – oli kogemus – tegelikult üsna palju kogemusi, et ausa info andmist kasutatakse minu vastu – seda võetakse lõplikusena, see võetakse kontekstist välja, seda näidatakse ainult minu tagajärjena – sellele ei järgne dialoogi, vaid tunnetepurse, halvustamine, naeruvääristamine, vaikus ja teoks tehtud otsus – karistamine emotsionaalse külmusega/ tunnete karusellil pööritamisena/ distantsi suurendamisega/ kontakti lõpetamisega. Tõe tagajärjed tuli enesel kanda.
Koos olemise ja enese, kui Inimese, kvaliteedi tõstmise asemel selgus, et minu info põhjused ei olnud muudetavad – neid ei valitud muuta ja nende üle ei valitud aru pidada – neid ei valitud valguse kätte tõsta – selle asemele pöörati tähelepanu minule. See kõik oligi see, kuidas ja mil moel teine oli valinud käituda – see ei olnud eksitus ega muutmist vajav viga – see oli olnud päris, mis oli kaetud valega, et pehmendada ja ilustada tegija nägu – tema parim, kuid ei Inimesena, vaid enesele valitud/ talle antud rollis olijana.
Väärtuste hindamise koht – minus oli teadmine, et mina olen paremat väärt, kui see, mis ja kuidas osaks sai – oli minu valiku ja kasvamise koht – kui teine ei muutu ega muuda, vaid teatab, et võtku mina teda nii nagu ta on või ei üldse ja see, mis ja kuidas ta valib olla, ongi see, mille olen ära teeninud – ei paremat ega teist moodi – minus ei olevat väärtust, et teisel moel koos olemisse panustada – siis jäi järele minu valiku tegemine – kas uskuda ja nõustuda väidetega - kas teades enese tõde, kuid kartes kaotada ühes olemist, jääda ja vähendada ise ennast - või teada enese tõde ja valida ennast.
Need olid valusad kogemused – mina olin soovinud koos olla – eesmärk oli jätkata koos olemist - kuid ma olin soovinud koos olla paremal moel ja paremini – mõlema jaoks paremal moel – kuid seda paremini olemist, ka minu jaoks, ei olnud üksinda võimalik saavutada – teine nimetas parema tahtmise valeks, egoistlikuks ja tema vastu tehtavaks ülekohtuks – Mina ei hoia Sind kinni, kui Sa ei nõustu sellega, mis ja kuidas Sulle osaks saab, siis oled vaba ära minema!
Sõltlaste Maailmas näeb nn suhte parandamine välja tunnete oksendamisena ja prügikastide kasutamisena – sõltlasest kaassõltlane teab, et temal tuleb see hetk üle elada – lasta ennast erinevate energiatega lüüa ja nimetada – taluda ära kohtlemine, mida ja kuidas teine valib enese „puhastamiseks” enese jaoks talumatutest tunnetest. Tema peab leppima enese vähendamisega ja lubama enese kasutamist vajalikul moel – see käib selle mängu - temale jäetud rolli juurde.
Tema peab, sest temast ei sõltu ja tema ei vastuta – väikesed lapsed lahendavad häirivat lugu liivakastis – vanemaid ei ole, kes sekkuks ja lahendaks õiglaselt, kes lohutaks ja jagaks turvatunnet, kes õpetaks ja näitaks ette, kes lõpetaks vale ja annaks lapsele teadmise, et tema on hoitud ja õige. Teda vajav ja teenindav sõltlane on selle olematu täiskasvanu eest olemas – tema maksab iseendaga kinni kinni selle hinna, mis see töö teisele maksma läheb.
See tähendab, et selline inimene ei kasva Inimesena ega hinda ja määra enese väärtust – ta ei ütle ega näita välja enese ausaid piire ja ta ei arvesta teiste omadega – ta ei mõista loo põhjust ega näe tegelikkust – ta elab raamides ja rollides – ta muudab ja vahetab enese välist nägu, mis ei ole kooskõlas enese sees oleva tõega, kuigi sealt võib olla väljanäidatud enese osade kilde, kuid olulisim ja tervik jääb peitu.
Ta loob ennast õigena/ vajalikuna/ väärtuslikuna olema – olulise teise soovidele, vajadustele, sõnadele ja väidetele vastavaks – see tähendab, et ta läheb enesega vastuollu – ta müüb ennast teise poolt kehtestatud hinnaga – vajadusel annab ta ennast ära ka ilma hinnata. See tähendab, et ta ei paranda enese kvaliteeti ega tõsta enese energiat – tükk tüki haaval, ennast kaotades ja ära andes, tema ise vähendab ennast.
Millestki ja/ või kellestki sõltuvuses olev inimene näeb, oma äraspidisel moel, talle edastatavas ausas infos vastupidist – tema tõlgendab seda oma väärtuse vähendamisena ja selle olemas olemises kahtlemisena – just sellepärast ruttab ta tõestama, et kui palju on tema panustanud sinna ja tänna, kuidas ja mil moel tema on olnud ja teinud – kuidas seda ei väärtustata, nähta ega hinnata – tänamatul tuleb häbeneda ja ennast võlglasena tunda – vähemana ja väärtusetuna näha.
Selline inimene kogeb talle edastatud infot enese süüdistamisena – millegi tegemata jätmisena ja kvaliteedi vähesusena. Kuid tema ei taha olla väärtusetu – tema tahab, et teda vajataks – ta vajab kindlat teadmist, et ta täidab teis(t) e vajadusi ja on seeläbi õige – ükskõik, mis kvaliteediga see täitmine oleks, mil moel ta valiks seda teha ja mida ta selle eest vastu tahaks - oluline on, et teine vajab seda ja teda.
Ära antu eest on vaja vastu saada kestvat tänu ja vaikimist valeks nimetatud tunnetest ja lugu muutvast infost – tema on Laps, kes ei vastuta enese sammude eest, sest ta täidab, kellegi teise, kohustust, kuna on sunnitud/ kohustatud teise sõltlase vajadusi täitma – tollel teisel sõltlasel ehk Lapsel ei ole Ema/ Isa ja sellepärast too ise ei saa - kuid ka temal endal, kui sõltlasel, ei ole Ema/ Isa, seega tuleb teise vajaduse täitmine ehk päästmine enese, kui Lapse, arvelt - talle jääb alati vähem.
Hoolimata sellest ta jätkab ega ütle EI, kuni sõltlane teda vajab ja talle õige tähelepanu pühendab – see tähendab, et ta ei jäta sõltlasele võimalust kasvada Inimesena – seista omil jalgeil ja astuda enese teed – ta ei tee seda, sest siis ei oleks kedagi, kes talle tema väärtust tõestaks. Tal on väärtus kinlda(te)s rolli(de)s olijana, kuid ei Inimesena – seda hinda ei oska keegi talle öelda – temal endal tuleb see määrata, kuid siis ta peab olema aus ja vastutama enese sammude tagajärgede eest – ka möödunus.
Raske on seista kohas, kus tuleb tõdeda, et mitte midagi ei ole muudetav – ei ole võimalik parandada – tõsta ühes olemise kvaliteeti – teine ei panusta sellesse – ta ei vali seda – ta soovib vabaneda – vabastada ennast kohustusest. Ta vajab enese jaoks õiget õige rolli partnerit – enesele vajamineva/ enesele kuuluva rollile partnerit – teistsugune lahendus ei tule kõne alla. Muutust soovinul tuleb mänguväljakut vahetada.
Alguses on solvumine – ei saa ega ole võimalik ise muuta lähedust – seda ei saa teha, sest ei ulatu teiseni – too on suhtest välja astunud/ ära läinud – seega ei ole uutel, suhtesisestel, enese piiridel mõtet. On viha ja on valu – kuidas saab sel moel teha ja valida. On vastupanu ja enese tõestamine – väärtuse hindamine ja ette näitamine. On lein enese, kui rolli, kaotuse tõttu. On hirm, sest on teadmatus, kuidas ja kus edasi. Teine on muutnud olemas olnut ühepoolselt – jääb üle ainult tõdeda fakti ja kohaneda sellega.
Sellised kohad, kus info, suhte muutmise kohta, toob kaasa kõike muud, kui selle suhtekriisi lahendamise ühise tee jätkamiseks – toob tegelikkuses välja tõe – see toob nähtavale valed – suhet ei ole – suhe oli olnud olemas ja sellest oli saanud või seda ei olnudki olemas olnud, sest tegelikkuses oli olemas ainult kahe inimese vaheline suhtlus, mis näis, mida näidati, mida taheti uskuda/ kogeda ühes olemist hoidva ja väärtustava suhtena.
Sõltlase tee valinud inimene nimetas armastuseks ja hoolimiseks vägivalla minu, kui inimese ja indiviidi vastu – minu piiridega mitte arvestamine/ minu ausa info valeks ja ebaõiglaseks nimetamine/ minu vähendamine ja väärtusetuse tõestamine ning selle info ka teistele edastamine – olid väidetavalt hoolimise ja hoidmise tõestus.
Minule mitte sobiva kvaliteedi põhjuseks oli see, et tema pidi taluma koos olemist – minul tuli maksta selle võimaluse ja luksuse eest, sest mina olevat kohustus ja taak – minus ei olevat vabadust ega tähtsust – mina ise, ilma temata, ei olevat mitte keegi – mitte keegi teine mind ei taha ja minus väärtust ei nägevat ega selle olemas olemist saavat tunnistada.
Kui inimene oli väike – ta oli juba iseendana – ta väljendus iseendana – seejärel ta proovis erinevaid olemisi ja siis ta valis selle, millisena ta otsustas olla – see ei olnud kusagilt õhust võetud olemine ega enese tegude mitte mõistmine – tal olid olemas kogemused ja oskus hinnata ennast ja arvestada erinevate infodega – ta otsustas kõike seda teades ja valis iseenda - sõltlane valib, kas avalikult või varjatult, vajadusega seonduva rolli.
Sõltlase olemine/ rollina väljendumine tuleneb varase lapseea parima ja halvima iseenda variandi vahel valides või laveerides. Kui inimene on maksimumina 99% hea, tore, abivalmis ja mõistev ning, mida iganes – kuid, kui seesama inimene, miinimumina 1%, teeb liiga, vähendab, on ülekohtune ja vägivaldne, siis eelnev 99 ei kaalu üles ega kustuta ära seda 1 osa – see 1 osa on see, kus ja milles inimene tõestab enesele oma väärtust, mida ta eelnevas 99 ei saa/ ei oska/ ei suuda kogeda – tal on vajadus selle 1% järgi – miks ta seda vajab – miks ta ilma selleta ei saa – see seal on tema, kellel on vajadus, mida see osa täidab ja talle annab. See inimene vastutab selle 1% -na tehtu eest.
Selle inimese kaassõltlased väidavad, et seda osa ei ole, et see ei loe, et sellega ei pea arvestama, et selle osa väljendus on kogeja/ sihtmärgi enda süü - tema ise põhjustas sellise väljenduse, tema ise vallandas sellise reaktsiooni, et tema ise peab ennast korda tegema ja selle inimese vastu õige olema, et tema ise peab vaikima ja taluma - too inimene on vajalik - tema on väärtuslik hoolimata sellest, kuidas ta teeb ja millisena valib olla. Selle inimese väärtustajad ehk vajajad on valmis kõrvaldama vale.
Minul on teadmine, et mina ei saa kaotada seda, mida minus, minul ja minule ei ole – minu samm ja valik iseendana ei lõhu, vähenda ega kaota ära armastust – minu olemas olemine avab piiratuse ja toob kaasa muutuse – valab valguse olnule – põhjustele, miks ja kuidas oli ning näitab teed, kuidas on võimalik elada – ilma tundepimeduseta valida olla.
Marianne
26.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar