Enese ümber ja Maailma sees ning loomulikult ka enese lugudes ringi vaadates on üsna tavaline, et räägitakse valedest kogemustest inimeste eludes – ülekohtust, valest ja vägivallast erinevatel viisidel – kõigest sellest, mis ei oleks pidanud toimuma ja inimese osaks saama. Kahetsetakse, tuntakse kaasa, valutatakse, häbenetakse, peidetakse, kuid tõstetakse ka pedjestaalile – tehakse seda kõike, sest ollakse Ohvrid.
Ohvriks nimetamine ja ohvrina kogemine kinnitab vähemana olemist – selles hetkes ja sellel hetkel ei olnud käes paremaid kaarte, ei omatud õigeid ressursse, ei nähtud teisi võimalusi, ei osatud kasutada enese oskusi ja teadmisi, ei leitud toetust, ei omatud jõudu ja võimu - puudu jäi kõik see, mis oleks muutnud loo kulgu – jätnud toimuva saanu olemata.
Inimene – inimesed – rahvused – jäävad Ohvri nimetuse lõksu – nemad ise ja neid, kui kannatajaid, tõstetakse üles, et olla kõigile nähtaval - nad käivad oma kannatusi üha uuesti läbi, kui esitlevad kunagist aega ja kirjeldavad oma kogemusi – neile osutatakse austavat ja kaasa tundvat tähelepanu – neid nähakse ja tunnustatakse Ohvritena. Omal moel neid kummardatakse, kui Puuslikke, sest nemad on need, kes oma kannatuse(d) on üle elanud.
Tuleb tõdeda, et nad on saanud küll kogemuse, kuid nad ei ole selle varjust välja astunud – nad vajavad enese Ohvriks nimetamist ja sellega samastamist – see on miski, mis annab neile pidet, sest nad ei ole tervikud – nende kogemus lõhkus nende mõistmise iseendast ja maailmast - nad ei ole seda lõhet, enese sees, ületanud.
Nad on jätnud ennast teisele kaldale maha või jäänud uuele kaldale ootele või näevad end hirmude sügavikus olevatena. Nende kogemus ei ole jäänud maha rahus – nad ei ole leppinud toimunuga – neil on/ neis on nimetu või ka nimetatud vajadus – nad ei mõista enese osa loos – nad ei ole vastutavad enese osa eest loos – keegi teine peab, selle eest, andma vastuse ja kandma täit vastutust.
Nemad ei võta vastutust kanda, sest nemad on need, kellele sai osaks, midagi erilist, valet, ebatavalist, halvaks nimetatut – neid nähakse ja kogetakse normaalsusest erinevatena – nemad ei saa olla kunagi samad nendega, kellega samal moel ei toimunud – kelle vastu samal moel ei oldud – kellele samal moel ei tehtud. See on lõhe kahe poolsuse vahel – on ebanormaalsus ja on normaalsus - Ohver versus Inimene – inimene ei saa olla Inimene, kui ta on ise või teda on samastatud Ohvriga.
Iseennast Ohvrina esitlev ja nägev inimene on langenud inimelu täiuslikkuse lõksu, uskudes sellesse, kui normaalsusesse. See tähendab uskumist ja veendumist, et olemas olema, kogema ja olema saama peab ainult kindlaks määratud viisil. Normaalsuseks peetakse ajakohastele/ isiklikele/ ideaaliks seatud normidele vastavust – kõik head ja enamat loovad/ pakkuvad teada olevad võimalused peavad olema inimesele tagatud ja kogetud. Sageli tähendab see üsna suurt erinevust tegelikkuse ja kätte saamata jäänu vahel.
Püüdes normaalsust ja vältides ebanormaalust ei leia inimene pidavat pinda ega tasakaalu toetavat selgust. Ettekujutus ja kusagil/ kellelgi olemas olevad võimalused ei tähenda normaalsust – tegelikkus võib ja saab olla ühte ja ka teist moodi ja see ongi normaalne. Igal ühel on olemas oma normaalsus ehk reaalsus.
Enese normaalsus ehk iseenda olemas olemise tunnistamine tähendab enese reaalsusega nõustumist – ka sellega, mis ja kuidas on olnud valus ja vähendav – See oli minu kogemus – kuid see ei olnud mina – minu kogemus ei määra mind vähemana olema – see ei kaota ega muuda mind, kui Inimest, ära – see ei tee minust Ohvrit, vaid kogemuse võrra rikkamat Inimest – ka sel moel võib ja saab reaalselt kogeda.
Kui inimene ise ütleb ja tunneb ning temale kinnitatakse ka üle, et see - mingi kindel asi/ kogemus/ kohustus jne, tema elus, oli/ on ebanormaalne, siis ta peab suutma saavutada normaalsuse – seni tunneb ta end vähemana ja väärtusetuna ning näeb olnut ja olevat veana ning kedagi/ midagi süüdlasena, sest kusagil on ju põhjus, miks normaalsust ei kogetud/ ei omatud - see ei ole olnud temale saavutatav.
Ebanormaalne olemine ehk vale enese tunne, tuleb vastupanust iseendale ja enese elule – see oli ebaõiglane kogemus - nii ei saanuks olla/ nii ei oleks tohtinud toimuda – see ja sel moel ei tohiks olla võimalik - miks minuga pidi juhtuma – mina ei tahtnud oma elu sel moel, sest mina olen enamat väärt! - kuid ei saada olla enamat, sest elu ju tõestab, et ei olda – järelikult ollakse veaga, vähem väärtuslik, sest enese Elu on ebaõiglane – see ei ole normaalne, sest see ei ole kehtivate normidega kooskõlas.
On raske vastu võtta teadmist, et kõik enese elus on olnud enesele vajalik – kõigel ja kõigil on oma põhjus olemas. Inimene lihtsalt ei taha ise maksta seda hinda, mis see temale maksma läheb – kogemused jäävad ju enese kogeda – vahetult ja ehedalt. Kogemustega kaasnenud tunded tuletavad möödunu meelde ja inimene näeb ja kogeb ennast taas Ohvrina ehk sellena, kes on vähem ja väärtusetu.
Kogemused jäävad alles mälestustesse ja need antakse ajast aega edasi – minuga tehti/ minu vastu tehti – meiega tehti/ meie vastu tehti. Ohvrite mälestused räägivad vähendamisest, allajäämisest, kellegi teise võimust ja väest, kuid ka sellest, et keegi peab vastutama – Ohvri(te)le nende kannatuste eest tasuma – keegi peab inimese vale kogemuse kinni maksma, et sellega tõestada inimese väärtust Inimesena.
Sel moel kõnnib ja elab inimene ning annab edasi teadmise – mina ei näe ennast Inimesena/ meie ei näe ennast Inimestena. Ohvrid on enese väärtust tõstvatest ja tõstvast sõltuvuses – tema, Inimesena, saab olemas olla läbi Olulise Teise – läbi selle, kes näeb ja näitab teda väärtusena – läbi selle, kes annab talle kogeda tunde, millisena on hea ja tõstev olla – päästab ta ära valest kogemusest – päästab vale tunde kogemisest ja iseenda valena nägemisest.
Oluline Teine on see - kes tunnustab Ohvri õigust oma rollile - kes nimetab Ohvrit väärtuslikuks enesele vajalikkuse järgi – kelle tema ise on endale alistanud/ allutanud, et sel moel tagada üle oleva kogemus iseendale – tema ise oli see, kelle jõud ja võim määrasid loo kulgu – tema oli see, kes võitis lahingu ebaõigluse üle.
Sellel teel vahendeid ei valita – agressiivne Ohver on kõigeks valmis – kui ta näeb ohtu oma rollile, kui iseendale, siis ta teeb kõik endast oleneva, et see roll enesele kindlustada. Tema vajab oma rolli, sest ta ootab tasu enese kannatuste eest – mida kauem kantud roll, seda suurem tasu peab olema – see peab täitma tema vajaduse.
Kuid tasuda saab selle eest, mida vähendati materiaalse ja füüsilise väljendusena – kuid see, mille eest Ohvrina esinev inimene tasu nõuab, on see tunne, mille tema ise endale valis ja ise, ennast sellena luues, edasi kanda on valinud – selle tunde olemas olemise eest nõuab inimene kahjutasu – see on see tunne, mis vähendab inimese väärtust Inimesena, sest see tuletab meelde tema ebanormaalust – tegu, mida tema vastu tehti.
Mina, Inimesena, ja minu tunded – me ei ole üks ja seesama – mina ise valin enese tunded ja saan ise neid muuta. Enese selgus ja enese piirid ning toimunu ja oleva, kui reaalsuse teadvustamine annab enesena olemise tugevuse – tean, mis ja kuidas on päris. See, et oli, ei tähenda, et peab jääma. See, et ei ole ja ei saa, ei tähenda, et ei ole võimalik muuta ega muutuda.
Vastutuse võtmine – möödunule tagasi vaatamine – järelikult oli minule seda kõike vaja – järelikult mina teistmoodi ei olnud valinud õppida – see kõik oli see, mis tõukas ja juhatas mind enese teele. Senikaua, kuni see oli teise süü – tema pärast ja tema tõttu – siis tuli edasi õppida ja kogeda seni, kuni tunnistasin ausalt - kui mina ei oleks kogenud – ilma selleta ma ei oleks õppinud. Mida varem alustasin - seda kergemad puudutused – mida hiljem - seda valusamalt peatavad õppetunnid.
Perekondade, suguvõsade, rahvaste kannatused – järelikult nad muul moel ei oleks õppinud ega ole siiani õppinud, kui toimub ja kestab edasi – lastes oleval jätkuda ja kannatusi, ordenitena, esitledes – tähendab see, et õppetund ei ole läbitud. Võttes olevat, kui reaalsust, millele tuleb ühes, ühisele, parim võimalik tulemus leida – ollakse õppetunni(d) läbinud.
Mida lähemal/ lähedasem on ärritaja – ebanormaalseks loetavate kogemuste tagaja/ põhjustaja – seda pikaajalisem ja tõsisem on teema ning lähemal ka lahendus – põhi on käes, kui üks või enam omadest tõstab käe või tõuseb teise - enesest sündinu/ samanimelise – oma vastu ja suudab ühendada ka teised enese seljataha. Varjus püsinu on kõigile näha ja kõik sellel hetkel laval olijad on osalised selles loos – kõikide energia on koondatud ja suunatud ühisele loole.
Ohvri olemas olemiseks on vaja ühist süüdlast – üsna tõe- ja käepärane on, et selle rolli kandja valitakse eneste hulgast – sellega alustatakse juba varakult – valitakse välja Süüdlane, keda saab, millegi kindla alusel, nimetada valeks – ta on teinud teo, mis on ülekohtune, kellegi teise vastu. See tegu osutab, kes on Ohver, kellega teised saavad ennast samastada – neil on olnud sarnane ebanormaalne kogemus ja neis on samasugused tunded – teised saavad Ohvrit päästa, et päästa ja säästa iseennast.
Mõlemad tegelased on kõigile näha – nende rollidele vastavust kinnitatakse üha uuesti üle, et kõik näeksid ja saaksid ühineda kokku ja olla ühes vale vastu. Ohvrite energia suureneb ja on üha võimsam – nemad määravad ühises Maailmas toimuva. Nende tegevus tähendab, et nad survestavad süüdlast – nad ei näe teda Inimesena – nad ei päästa ega säästa teda. Pooled on vahetunud – Ohvrid tagavad ebanormaalse kogemuse – on ülekohtused ja on vähendavad.
Süüdlast on vaja selles mängus selleks, et tema ise näeks ja võtaks ennast Inimesena vastu, hoolimata kõigest sellest, mida teised talle ütlevad ja tema kohta räägivad ning kuidas teda kohtlevad – see on inimese teekond iseendani – kaua ta valib põhjas varjuda ja õhku ahmida - millal ta ütleb mängule EI – millal ta valib iseenda – millal ta lõpetab enese Ohvrina nägemise ja iseenda päästmise – millal ta valib olla aus ja kõndida enese teel ega oota enam õigeks mõistmist ja ühise väärtusena tunnustamist.
Oled panustanud – on panustatud – oli ja on kogemus – olev on tulemus – miks oled võtnud lugu isiklikult - mida Sa ei saa teha/ mis Sind takistab/ kuidas Sa ei saa olla – mida Sinu mõistus keeldub vastu võtmast/ millega Sa ei nõustu – piisab põhjuse mõistmisest ja, Inimesena, enese sammu astumisest.
„Võtke mind eneste hulka – nähke mind inimesena – minu tegu ei määra mind – ärge karistage mind hülgamisega – tunnistage mind enesega võrdeks. Kui te ei vali oma tegu õigeks teha, siis saate te karistada – teil tuleb tasuda ebaõigluse eest - maksta kahjutasu.”
Teiste hulka ei saa astuda – see oleks ühinemine mänguga – tuleb võtta olev vastu reaalsusena mitte ebanormaalsusena – See ja sel moel on minu teekond kulgenud – mina ise olen kõik sammud sellel astunud, et see saaks sel moel olema – mina olen andnud oma osa kõigele sellele.
Oli protest põhi mõtte vastu – oma ei saa omale nii teha/ ema ei saa oma lapsele nii teha/ ema ei saa oma lapsele nii valida/ ema ei saa oma last sel moel kohelda – võta ära rollinimed, kui tiitlid ja jäta kõrvale nendega seotud uskumised ning ootused – järele jäävad inimesed, kes valisid oma sammud iseenda võimaluste, oskuste ja teadmiste järgi – reaalne elu ja reaalsed teod sellel teekonnal – teod ja kogemused ei määra ega kaota inimest - oluline ja määrav on enese õppetund enese kogemustest – mida ja kuidas valib Inimene, kes on kogenud erinevaid kogemusi ja võtnud vastu oma elu, kui reaalsuse.
Marianne
31.07.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar