Kogemuslugudevestja traagika seisneb selles, et ega ma muidu oma lugusid lendu lasta ei saaks, kui kogemusi ei oleks olnud - kõik on ehedalt enda peal läbi elatud. Traagilisemaks teeb loob - see naer läbi pisarate, et mõistes ennast ja teisi, ei muuda see seda, mis ja kuidas on - muutub minu vaatenurk ja enese sees olev - kuid see, kuidas teised valisid, selle jaoks, et kogemus saaks olema, jääb samaks - sellele ei järgne muutuvat sammu.
Tagantjärele tuleb tunnistada, et nendes kohtades, kus ma pidin lapsena elama ja sõimes/ lasteaias/ koolis käima, minul ei olnud ühtegi kohta, mida oleksin saanud enda omaks nimetada ega inimest, kes oleks olnud oma – valinud mind ja jäänud minuga oma vaba tahte alusel. Turvalist kohta ja lõpuni turvalist inimest ei olnud olemas.
Elu keskkondades, mida mina ei saanud enesele sobivaks muuta, oli kestva kriisi põhjuseks. Elu ühes inimestega, kes ei teinud tööd enesega ega ka koostööd, et saaks olema parem minule ja ka neile endale, tähendas seda, et puudus turvatunne ja kindlus – seega oli rõhk sellel, mida ja keda sai üles lugeda ja nimetada enese omaks – kelles/ milles oli enese tugevus – enese ankrud väljaspool mind. Neid ei olnud just palju – ma ei valinud inimesi, sest inimesed valetasid – minule oli võimaluste kohane omada asju – raamatuid ja hiljem ka lilli.
Kriis kestis, sest ma ei saanud ennast muuta keskkonnas, milles elasin ja nende inimestega ühes, keda nimetasin omaks. Hoolimata oma teekonnast ja valikutest sellel, mind ei valitud näha minuna, vaid sellise Kuvandina, mis oli teiste eesmärkide ja tunnete jaoks sobilik. Minu elust ja tegudest nopiti välja see, mis kinnitas nende vaatenurga õigsust - õigust tunnetele, millega ei tegeletud ja otsustele, mida muuta ei valitud.
Mind ei tunnustatud ega tõstetud siira tähelepanuga, vaid headele tegudele ja õnnestumistele ning tähistamist väärivatele sündmustele jäeti tunnete varju pitser – tegelikud tundmised jäid varju, kuid need aimdusid ja salvasid. Need ei pühitsenud, vaid vähendasid, sest neid kogeti enesega võrrelduna ja neid nimetati tühisteks. Ja oli neid, kellele ei olnud olulinegi olla kohal ja saada osa.
Jah, osaks sai toetust ja saatmist, kuid sellele lisati juurde – tänamatu ja ära kasutamine siis, kui soovisin muutust, väljendasin rahulolematust, tahtsin teist moodi, ei olnud kõigega nõus - lähedus tegi haiget ja inimene ei valinud muuta oma käitumist ega suhtumist suhte hoidmisesse. Ta oli, kuid ta ei tahtnud olla.
Minu teekonda on varjutanud minu kunagised teod lapsena – valitud on olla ja väljenduda nii nagu need oleksid sündinud kõikides aegades peale tegelikku sündmust – nii nagu need olnuks tehtud just äsja ja vahetult - täie teadlikkuse juures ja meelega tehtutena. Minule ei ole leidunud mitte kunagi ühtegi mõistvat ega toetavat sõna ja seda infot, et need teod ei määra mind - see kõik on alles hoitud ja seda kõike on valitud põhjenduseks, miks mind ei saa õigeks mõista - kui minul on olnud halb, siis on möödunu toodud põhjuseks, miks ei peagi teisiti olema - kestev karistus ja süüdi olemine.
Neis kohtades, kus ma valisin enese aitamiseks enesele võimaliku oleva lahenduse, mina ei olnud halb – minul oli halb olla – mina olin oodanud ja vajanud tuge ja soovinud mõistmist sellelt, kelle sammude tagajärjel oli minul halb olla – kuid vastutuse võtnud täiskasvanut ei olnud minu jaoks olemas. Mina olin proovinud ise ennast aidata.
Täiskasvanu silmadest oli vaadanud vastu kõrvetavalt külm põlgus, et temal selline laps on – mind saadeti silmade alt ära. Olin vajanud enese jaoks õiget tähelepanu - mõistmist ja toetust, kuid selle asemel vaatas vastu hukkamõist ja leidis aset eemale lükkamine. Mind samastati teoga. Ei lahendatud ühist lugu ega tunnistatud põhjust - selle asemel eemaldati keskkonnast segav faktor, kelle kohal olemine osutas sügavamate teemade olemas olemisele.
Ei ole probleemi, kui ei ole kohal seda, kellele toimuv ja osaks saav ei ole sobiv. Omal moel tehti teoks see, mida valiks täiskasvanu, kes teadvustab, et konkreetses keskkonnas ja inimestega ühes koos lahendust ei otsita - ühe teema ei ole teema teistele. Inimene, kes näeb ja kogeb sellist olukorda ning soovib enesele head - läheb ise ära, sest ta mõistab, et see ei ole tema koht ega tema inimesed. Kuid siis olin ma laps ei täiskasvanu - minu maailmas ei olnud teist kohta, kuhu minna ega inimesi, kellega koos olla.
Olles ise valinud teise enesest tähtsamaks ja olulisemaks olin vaadanud ja näinud teise tundeid ja seda, millisena ta ennast esitlenud oli ja kuidas ta oma tegusid ning andmisi nimetanud oli. Võrrelnud ennast sellega ja näinud vähemana, sest teine, minu tehtut ja antut, samal moel ei nimetanud ega mind näinud. Selles suhteseoses olin tõestatult vähem ja väärtusetum.
Kõik need, kes olid minule osutavate erinevate lugudega seotud, olid olnud nendes lugudes osalised – ei ainult see üks - mina - kellele otsustati osutada ja koorem kanda anda. Igaüks saab enese osa enesega seotud loost – see on tema vastutus, et sai olema ja on osa sellest, et kõigi lugu jäeti ühe kanda. Minu kanda on ainult see osa, mis ja kuidas olid minu sammud seal ja siis, tolles vanuses, ei tänases ajas ja tänase aja mõõdupuuga – neis aegades seal ei olnud tänane mina - minu kasutuses olid oskused, võimalused ja teadmised, mis minul sealses vanuses ja hetkes oli võimalik - ma ei olnud rohkem ega osanud paremini.
Maailm ei kuku kokku ja ei lõhene, kui mina selle välja ütlen – see on tõde – olemas olid ja on omad, kes ei hoolinud ega hooli sellest, kuidas mina ennast eilses tundsin või tänases tunnen. Lapsele oli see mõistmine ehmatav avastus – minu valinu/ minule valitud omad ei olegi minu omad – need omad asusid liiga lähedal, võrreldes sellega, mil moel nad valisid käituda ja väljenduda – ma olin neilt oodanud ja vajanud enamat, kui nad valisid anda.
Vaatenurga vahetus – sugulased ei pea olema omad – suguvõsas olevad inimesed on need, kellega olen puutunud kokku asjaolude tõttu – need on inimesed, kes olid minu valinud ja, kelle jaoks olin mina see, kellele neid valiti või kellega mind jagati või kes olid minuga samasugusel positsioonil – mina, iseendana, ei olnud nende vaba valik ega neilt nõusolekut küsitud valik. Seega ongi võimalik, et on sugulasi, kes ei kinnita seda valikut sellele enese nõusolekut andes, vaid ütlevad, kellegi teise poolt tehtud valikust lahti ega vali mind, minuna, enese kõrvale ja ellu.
Päästjate-Ohvrite-Agressorite-Süüdlaste maailm, mis ei valinud muutuda, edastas mulle oma sõnumi - „Mine ära ja ela oma elu mujal – meist eraldi – meie ei pea Sinuga ühes olema – meie ei vali Sind hoida ega toetada – Sina ei ole oma, sest Sinule, sellisena, ei ole Meie süsteemis kohta!”
Mina ei pea osalema mängudes ega olema koos inimestega, kes ei vali muuta ega muutuda, kuna nad ei soovi muutust enese loos – sel moel püsivad nad nendena, kellena nad ennast samastavad – elavad rollides, mis märgib neile nende maailma piire ja sisu. Mina olen täiskasvanu – mina ei pea olema ühes ega koos – kasutan seda õigust, et minul on õigus öelda EI sellele, mis ja kes ei vali mind inimesena – mina olen vaba.
Mina ei ole võlgu selle eest, et olen olemas – see, mida ja kuidas on keegi teine valinud anda, on tema otsus ja vastutus – olen osaline, kuid ei süüdlane ega ära kasutaja ega vereimeja. Kui teine ei näinud minus ega minuga seonduvas, midagi väärtuslikku enese jaoks, siis ta ei valinud või ei osanud seda vaadata/ kogeda – mina ei saanud talle anda seda, mida ta ei valinud vastu võtta.
Mööda läinud ajas olin kuulanud ja näinud teist - võtnud omaks kollektiivi tõlgenduse minust ja vaatenurga minule - ma ei olnud vaadanud enese samme tunnustust väärivatena ja ennast ühist hoidvana ning enamat luua soovijana. Astudes, teiste varjust välja, on seda kõike näitavad sammud olemas ja päriselt astutud - ma ei ole tahtnud vähendada, vaid olen andnud võimalusi ja olnud enese kohal parima võimalikuna. Olen loonud ja hoidnud seda, mida ja kuidas mina sain anda.
Vaatasin oma hirmule otsa - miks ma nii meeleheitlikult vajasin, et nn omad oleksid päriselt omad. See oli lapse ahastav jahmatus ajal, mis Maailm koosneski ainult neist inimestest - nende juurde pidin tagasi minema ning nendega pidin koos olema ja elama - nemad olid määranud ja otsustanud, kus ja kuidas ma elasin - nad olid määranud elama keskkondades, kus ei olnud hea olla - ma elasin ühes vaenlasega - too tahtis, et minul oleks halb olla ja nõudis, et oleksin selle eest tänulik.
Ma vajasin, et mind tahetaks - kui oma ei vali - kui enese algus ei vali - kes siis üldse valib - kas on üldse kedagi, kes valib mind minuna. Maailm ei piirdu kokkupanduga - seal ja siis ei olnud teist võimalust - tänases on ja selle valimine ei ole vale. Mina valin koos olla inimesega, kes valib mind - ma tean, kui inimene valetab ja näib olevat, kuid tegelikkuses käib ta teist teed.
Hirmu olemas olemine, et võin kaotada enese jaoks olulise inimese ja temaga koos olemise, tähendas, et tegelikkuses olin selle kõik juba kaotanud. Hirmu püsimine tagataustal tähendas, et ma ei olnud seda teadmist, kui elule ohtlikku olukorda, vastu võtnud. Ma eitasin senikaua, kuni oli võimalik - tegin seda enese arvelt. Olin lootnud, et see info osutub valeks ja/ või edasi kasvanuna on võimalik see ümber teha. Ei olnud - info tuli teadlikult vastu võtta ja maailma sellekohaselt vaatama hakata - see on minu elu sellisena.
Mina olen ise oma teekonna ja kogemused valinud, sest soovisin seda, mida ei olnud võimalik nende inimestega ja nendes keskkondades luua - olin andnud neile koha liiga lähedal sellele, mis oli minule oluline ja väärtuslik - iseendale ja endale olulisele - ka nemad olid seda olnud, kuigi olemas olev info andis teada, et nemad samal moel ei valinud ega soovinud. Mina ei olnud öelnud EI enese jaoks valele ja ka nemad ei olnud öelnud EI enese jaoks valele. Mina kartsin kuulda Ei-d endale ega julgenud välja öelda Ei-d sellele, mis ja kuidas ei olnud hea minule. Sama nendega. Milleski ja midagi me ikkagi valetasime, kui olime naeratanud.
Omad inimesed on need, kellega koos tunnen ja näen, et olemas ja koos ollakse päriselt – olemas on ühised rõõmud, ühine teekond, tunnustus, toetus, sõnade ja tegude tagapõhi läheb kokku – need on koos olemised, mille eest ei tule maksta enese kaotusega – mina olen enese elus esikohal ja see on okey – mind ei jäeta sellepärast, et seisan enese eest ja ütlen välja ausa info enese kohta. Selle inimese jaoks, kes valib mind, on see vabadus ja võimalus, et olla ühes vabad ja loovad – luua enesele ja koos olemise jaoks enamat.
Marianne
29.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar