Oli aeg, mil sõna – kohanemine – ei olnud minu sõnavaras olemas. Loomulikult ma teadsin seda väljendit ja mõistsin selle sisu, kuid ma ei kasutanud seda sõna teadlikult, kui tegevust – endale aja andmist – mõistmist, et minul on vaja kohanemiseks aega ja küsimustele vastuseid ja päriselt nägemist ja tunnete lubamist - ja, et see kõik on okey – ma ei pea olema kohe valmis olema, vastama, tegutsema, nõustuma – ma ei peagi, kui ma otsustan, et mina, enese põhjustel, ei vali seda või teist – minul on õigus öelda EI – ja seda ka tagantjärele.
See, et ma vajan kohanemiseks aega, ei tee mind vähemaks ega valemaks – see ei tähenda minu nõrkust, vaid tugevust. Varem mul puudusid pidurid – olin tormanud ja olin elanud – asunud tegutsema/ lahendama/ kogema – oli uskumus – aega ei ole – mina pean – mina ei saa. Oli harjumus reageerida, et toimuv saaks mööda ja lõpetatud – pidav pind taas jalge alla. Oli harjumus tõlgendada, st kaitsele viskunud tunnetega toimuvat vaadata ja sellele vastata ning siis, metsikult veheldes, teisele kaldale jõudnuna nentida, et olin ülereageerinud, ei olnud kõike mõistnud ega näinud ja olin omal moel midagi kaotanud, vähendanud ja ise kordades rohkem üle elanud.
Kui selle sõna enese sees vastu võtsin ja selle sisu mõistsin ning enesele loa andsin kasutada aega kohanemiseks, siis see tähendas, et minul on õigus peatusele – koguda olemas olevat infot ja töödelda seda – on kohustus teha enesega tööd - ja edastada, kui on kellele, selge ja aus info enese kohta – see on teadlik kohanemine.
Aja maha võtnuna on võimalus teha seda huviga/ tasakaaluga/ neutraalsusega – hirmu ei ole vaja kogeda, sest tulen toime ja elan üle – ei ole vaja kõigele vahetult ja enda sees reageerida – keelduda/ vastu võtta – ennekõike toimub vaatlemine ja iseenda kuulamine.
Kohanemiseks on oluline teada, kus ja kes olen mina – kus on minu piirid – tuleb selgelt eraldada ennast Maailmast – teha vahet iseendal ja teisel – minu tunded/ teise omad – minu teema/ teise oma – minu roll/ teise oma – minu rollist tulenevad ülesanded/ teise omad – minu eesmärk/ teise oma jne.
Alguses on info kogumine, selle töötlemine ja siis otsuse tegemine ning sellega kohanemine. On normaalne, et võetakse ette läbirääkimiste aeg – küsimuste esitamine, vastuste saamine, muudatuste tegemise võimaluse nägemine/ loa enesele andmine. Kui olen valmis – töö eneses ära teinud – alles siis olen vaba – vabam ja avatum – mul on olemas selge info, mille alusel oma järgmisi samme teha.
Kohanemine on iseenda enese reaalsusega kooskõlla viimine. See on mingi x aja kestev periood, et jõuda kohale teadvustamiseni, et oligi nii/ ongi nii ja rahuni endas – enam ei võitle olevale vastu. Selleks kuluv aeg ei ole kindla pikkusega – see võib olla mõnest minutist mõne päevani, kuid kesta ka aastakümneid – see oleneb valmis olekust teha samm valguse kätte – olla iseendaga aus lõpuni välja.
Kohanemisega alustamist teeb raskeks see, et alguses käivitub omandatud enesele iseloomulik reaktsioon – protest, vaigistamine, vaikimine, peitu pugemine, rääkimine jne - ilmnevad erinevad tunded ja neist tulenev segadus enese sees. See sulgeb inimese olemas olevale infole – jääb alles see hetk, mida ei seeditud ära ja seda kattev/ kustutav tegevus. Läbi astumise asemel tehakse kõike muud ja seega ei võeta olnut vastu ja seega ei saa ka kohaneda – uut moodi elama hakata – teadlikult iseendaga kokkulepitult ja teadvustatult iseenda poolt valitud moel – võimalikkuse piires.
Ega inimene seda sel moel mõista – tema reageerib ja see kõlab teda kohustavana - Mina pean olema ja toimima, suutma olla õige! – see on enesele ülesande andmine – Mine ja tegutse – tee midagi! - siis ei ole paigal ega koge tundeid ja nendega seonduvaid reaktsioone, enese ja/ või teise omi – hirm tunnete ees ja/või nendest tulenev foon alistab inimese ja järele jääb oma elu eest võitleja või elu kustutavat hoopi ootaja.
Sellise mustri taga on kunagine paigale tardumine ja külmumine – kõik on nii hirmus ja ootamatu ja valus ja nii õudne ja ehmatav – mina ei ela seda üle. See ei ole võimalik – sel moel ei saa minuga juhtuda – see inimene ei saa sel moel minuga käituda – mõistus tõrgub toimuvat vastu võtmast. On tahe teha olev olematuks, sest ei oska ega mõista, kuidas elada uue teadmisega/ kogemusega edasi – puudub vastus küsimusele - Kes olen mina, kui teine oli/ on selline?
Looga ei kohanetud, sellega kohanduti, sest lugu ei lahenenud - toimunu jäi õhku, sest teine ei andnud mõistetavat selgitust või nimetas selle kogeja süüks või olnut/ toimunut eirati nii nagu seda ei olekski toimunud. Puudu jäid olulised andmed, puudu jäi toetusest ja mõistmisest ja ajast – elu läks edasi nii nagu toimunu oleks olnud normaalsus – kuid normaalse lapse maailmas ei oleks sellist asja tohtinud toimuda – järelikult laps ei olnud normaalne.
Inimene, kes tuleb ajast, mil tema elu muutnud - oli olnud selge ja kindel punkt, et enne ja pärast - muutuse toimumise ja sellele järgnenu kohta edastati moonutatud infot – seda muudeti, seda varjati, selle põhjus jäi ainult kogeja õlgadele – nimetutele ja segadust põhjustavatele tunnetele ei antud luba/ kohta/ aega välja voolata ega nähtavale ilmuda – ning loo teine pool/ osaline ei kõndinud kaasas, et sellest kohast koos välja kõndida – see inimene ei õppinud peatust tegema – andma endale aega ja vaatlema ning alles siis, järgmisi samme tegema. Inimene pidi kohe – ta juba oli, muudetuna, muudetud Maailma sees – temal tuli, ilma kohanemata, selles ellu jääda.
See inimene ei olnud, muudatuse teinule/ muutust nõudvale, sel moel oluline, et too oleks mõistnud ennast lapse saabastesse seada ning toiminud tema eakohaste ja isiklike vajaduste lahendamise järgi – teine ja tema vajadused tulid enne inimest. See inimene ei saanud enese jaoks vajalikku infot enne toimunut, ta ei saanud toetust selle toimumise ajal, tal ei olnud sõna õigust ega küsitud temalt loo muutmist võimaldavat nõusolekut ega temal olnud jõudu, et teine jääks paigale ega astuks/ nõuaks õigeid samme enne, kui inimene ise on selleks valmis.
Kui Ema karjus või lõi või nimetas, siis Laps ei saanud, esimesel korral, ennetavat hoiatust, et nii võib toimuda, teo ajal ei olnud Ema tema jaoks olemas ja teo järgselt nimetas Ema Lapse süüdlaseks või vaikis enese teost või vahetas ennast lihtsalt argiseks Emaks ja elu jätkus igapäevaselt järgmise korrani.
Ema ületas oma rolli piire - ta ületas Lapse isiklikke piire. See oli kogemus, kuidas turvaliseks peetud Maailm lõhuti ära. Mina olin see Laps, kelle Maailm lõhuti – pidin toime tulema, valmis olema – kohanemiseks ei antud võimalust – oleva muutmiseks, st enesele sobivamaks kohandamiseks ei olnud luba ega toetust – olin ja elasin vaenlasega ühes.
Kohustus ja vastupanu enese sees - vaenlast peab armastama – ei pea – minul on valiku võimalus – ma ei ohverda ennast teise tunnetele – mul on võimalus teda mõista. Ema oli inimene – Ema ei saa sel moel Lapsele teha, kuid inimene saab – inimene lahendab, enesega seonduvat, enese võimaluste ja oskuste kohaselt – vahel jääb laps jalgu ja ette – laps käivitab midagi, mis avab suletuna olnu ja saab sisu enese kaela – kõiges ilus ja valus. See tegevus ei muuda last – see on selline kogemus – need on sellised kogemused – laps oli kohal ja andis sellega teisele võimaluse.
Mina, Lapsena, vajasin oma Ema – ma ei suutnud vastu võtta teadmist, et teda ei tõmba minu poole ja koos olema – tema ei vajanud minuga koos olemist. Ta võis mind toita ja riietada ja minu jaoks teha, kuid ta saatis mind ära siis, kui selleks oli vajadus/ oli võimalus – ta ise otsis ja küsis neid võimalusi – mina käisin kaasas ja kuulasin kõrval ning olin ehedaks näiteks – tema/ temale – ta ei võtnud mind tagasi enne, kui see oli vältimatu ja siis, kui selleks ilmnes mind ära kasutada võimaldav vajadus.
Mina nägin pealt teistmoodi võimalusi, kuid ma ei saanud kunagi sama osaliseks – need ei olnud minu kogemused. Ema ei kahetsenud kunagi ega istunud maha, et olla inimesena minuga koos – meie vahele jäi alati vahe ja suletud uks – ta ei võtnud mind kunagi vastu – ta oli minu ema, sest ta pidi – ta täitis oma kohustust – mina ei suutnud talle tasuda, sest minus ei olnud, tema jaoks, väärtust – ei minuna – ei inimesena.
See ei vähendanud ega muutnud minu väärtust - tegemist oli tema enese väärtuse ja enese selgeks mõtlemise teemaga – mina lihtsalt olin püüdnud temani ulatuda – lapse normaalsuse poole pürgida. Mina ei ole see, kuidas teine mind näeb ja kohtleb – see on tema väljendus ja tõlgendus.
Mina ei pääsenud möödunu eest, sest möödunu elas minu sees edasi. Vajadus, iseennast säästa ja päästa, tähendas piiride kindlustamist, lahinguteks valmidust, info vildakat töötlust, eemale hoidmist, hirmu, viha, ärevust, madalat enesehinnangut – ise enda kohta käiva info selgeks mõtlemata jätmist.
Minu alguse kohta käiv info – ühine põhi - oli osutunud valeks – see ei pidanud üheselt paika – seda tõlgendati erinevalt. Mina tõlgendasin valeks selle, mis ja kuidas oli minu meelest ebanormaalne - teiste jaoks oli see normaalsus - see oli meie ühine reaalsus - tegemist on olnud suhtlusega ei suhtega/ ei suhetega.
Minuga käis kaasas möödunu mälestus – minu reaalsus – minust ei piisa, sest teine ei tee koostööd Meie nimel – kõik on juba tagajärg – midagi ei ole muudetav – tegemist on ühepoolse lõpliku otsusega – kas ebakindlust alles hoidev suhtlus või ei midagi, kas kõikuva kvaliteediga suhtlus või tunnetega kõrvetamine.
Teine ei võtnud vastutust Meie ega enese sammude eest – teine oli välja astunud ja eraldi seismas – talle ei olnud seda vaja – tema võis põletada sildu ja lubada väljendusi. Mina olin vajanud – mina olin sõltunud – mina olin, ausat infot omades, jätkanud ja sundinud jätkama – korduvalt komistasin ja takerdusin suhtlustesse, mida olin pidanud suheteks – mina ei mõistnud neil vahet teha.
Kohanemine tähendab enese avastamist – kohtumine iseendaga sellisena nagu päriselt olen. Uus mina – teele minnes kohast, kus oli oldud ja elatud – olid olemas kindlad rollid, mustrid ja mudelid – oli raske teekond – oli olemas teadmine, milline ei taha olla ega enam ole, kuid ei olnud selgust ja kindlust, kuidas olla see mina, kelles on olemas möödunu õppetunnid, mida kasutada teadmisena. Oli küsimus, kuidas olla, kui ei vaadata ega näidata muutust ja muutununa - see oli sõltuvus tähelepanust - väärtuse otsimine välisest.
Rääkides, asjadest nii nagu need olid ja on, selgus, et Maailm ei lõppenud otsa ega kukkunud kokku – ütlesin välja enese sees ja kõigile teada olnud tõe – see ei olnud minu häbi ega vale - see on minu reaalsus – see ei muutu – see teadmine annab rahu ja laotab enese tee jalge ette. Mina tean Kes ma olen, kus mina olen ja kellega ühes ma olen.
Marianne
01.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar