Normaalsus, kui normide kohasus

 

Enese ümber ja Maailma sees ning loomulikult ka enese lugudes ringi vaadates on üsna tavaline, et räägitakse valedest kogemustest inimeste eludes – ülekohtust, valest ja vägivallast erinevatel viisidel – kõigest sellest, mis ei oleks pidanud toimuma ja inimese osaks saama. Kahetsetakse, tuntakse kaasa, valutatakse, häbenetakse, peidetakse, kuid tõstetakse ka pedjestaalile – tehakse seda kõike, sest ollakse Ohvrid.

Ohvriks nimetamine ja ohvrina kogemine kinnitab vähemana olemist – selles hetkes ja sellel hetkel ei olnud käes paremaid kaarte, ei omatud õigeid ressursse, ei nähtud teisi võimalusi, ei osatud kasutada enese oskusi ja teadmisi, ei leitud toetust, ei omatud jõudu ja võimu - puudu jäi kõik see, mis oleks muutnud loo kulgu – jätnud toimuva saanu olemata.

Inimene – inimesed – rahvused – jäävad Ohvri nimetuse lõksu – nemad ise ja neid, kui kannatajaid, tõstetakse üles, et olla kõigile nähtaval - nad käivad oma kannatusi üha uuesti läbi, kui esitlevad kunagist aega ja kirjeldavad oma kogemusi – neile osutatakse austavat ja kaasa tundvat tähelepanu – neid nähakse ja tunnustatakse Ohvritena. Omal moel neid kummardatakse, kui Puuslikke, sest nemad on need, kes oma kannatuse(d) on üle elanud.

Tuleb tõdeda, et nad on saanud küll kogemuse, kuid nad ei ole selle varjust välja astunud – nad vajavad enese Ohvriks nimetamist ja sellega samastamist – see on miski, mis annab neile pidet, sest nad ei ole tervikud – nende kogemus lõhkus nende mõistmise iseendast ja maailmast - nad ei ole seda lõhet, enese sees, ületanud.

Nad on jätnud ennast teisele kaldale maha või jäänud uuele kaldale ootele või näevad end hirmude sügavikus olevatena. Nende kogemus ei ole jäänud maha rahus – nad ei ole leppinud toimunuga – neil on/ neis on nimetu või ka nimetatud vajadus – nad ei mõista enese osa loos – nad ei ole vastutavad enese osa eest loos – keegi teine peab, selle eest, andma vastuse ja kandma täit vastutust.

Nemad ei võta vastutust kanda, sest nemad on need, kellele sai osaks, midagi erilist, valet, ebatavalist, halvaks nimetatut – neid nähakse ja kogetakse normaalsusest erinevatena – nemad ei saa olla kunagi samad nendega, kellega samal moel ei toimunud – kelle vastu samal moel ei oldud – kellele samal moel ei tehtud. See on lõhe kahe poolsuse vahel – on ebanormaalsus ja on normaalsus - Ohver versus Inimene – inimene ei saa olla Inimene, kui ta on ise või teda on samastatud Ohvriga.

Iseennast Ohvrina esitlev ja nägev inimene on langenud inimelu täiuslikkuse lõksu, uskudes sellesse, kui normaalsusesse. See tähendab uskumist ja veendumist, et olemas olema, kogema ja olema saama peab ainult kindlaks määratud viisil. Normaalsuseks peetakse ajakohastele/ isiklikele/ ideaaliks seatud normidele vastavust – kõik head ja enamat loovad/ pakkuvad teada olevad võimalused peavad olema inimesele tagatud ja kogetud. Sageli tähendab see üsna suurt erinevust tegelikkuse ja kätte saamata jäänu vahel.

Püüdes normaalsust ja vältides ebanormaalust ei leia inimene pidavat pinda ega tasakaalu toetavat selgust. Ettekujutus ja kusagil/ kellelgi olemas olevad võimalused ei tähenda normaalsust – tegelikkus võib ja saab olla ühte ja ka teist moodi ja see ongi normaalne. Igal ühel on olemas oma normaalsus ehk reaalsus.

Enese normaalsus ehk iseenda olemas olemise tunnistamine tähendab enese reaalsusega nõustumist – ka sellega, mis ja kuidas on olnud valus ja vähendav – See oli minu kogemus – kuid see ei olnud mina – minu kogemus ei määra mind vähemana olema – see ei kaota ega muuda mind, kui Inimest, ära – see ei tee minust Ohvrit, vaid kogemuse võrra rikkamat Inimest – ka sel moel võib ja saab reaalselt kogeda.

Kui inimene ise ütleb ja tunneb ning temale kinnitatakse ka üle, et see - mingi kindel asi/ kogemus/ kohustus jne, tema elus, oli/ on ebanormaalne, siis ta peab suutma saavutada normaalsuse – seni tunneb ta end vähemana ja väärtusetuna ning näeb olnut ja olevat veana ning kedagi/ midagi süüdlasena, sest kusagil on ju põhjus, miks normaalsust ei kogetud/ ei omatud - see ei ole olnud temale saavutatav.

Ebanormaalne olemine ehk vale enese tunne, tuleb vastupanust iseendale ja enese elule – see oli ebaõiglane kogemus - nii ei saanuks olla/ nii ei oleks tohtinud toimuda – see ja sel moel ei tohiks olla võimalik - miks minuga pidi juhtuma – mina ei tahtnud oma elu sel moel, sest mina olen enamat väärt! - kuid ei saada olla enamat, sest elu ju tõestab, et ei olda – järelikult ollakse veaga, vähem väärtuslik, sest enese Elu on ebaõiglane – see ei ole normaalne, sest see ei ole kehtivate normidega kooskõlas.

On raske vastu võtta teadmist, et kõik enese elus on olnud enesele vajalik – kõigel ja kõigil on oma põhjus olemas. Inimene lihtsalt ei taha ise maksta seda hinda, mis see temale maksma läheb – kogemused jäävad ju enese kogeda – vahetult ja ehedalt. Kogemustega kaasnenud tunded tuletavad möödunu meelde ja inimene näeb ja kogeb ennast taas Ohvrina ehk sellena, kes on vähem ja väärtusetu.

Kogemused jäävad alles mälestustesse ja need antakse ajast aega edasi – minuga tehti/ minu vastu tehti – meiega tehti/ meie vastu tehti. Ohvrite mälestused räägivad vähendamisest, allajäämisest, kellegi teise võimust ja väest, kuid ka sellest, et keegi peab vastutama – Ohvri(te)le nende kannatuste eest tasuma – keegi peab inimese vale kogemuse kinni maksma, et sellega tõestada inimese väärtust Inimesena.

Sel moel kõnnib ja elab inimene ning annab edasi teadmise – mina ei näe ennast Inimesena/ meie ei näe ennast Inimestena. Ohvrid on enese väärtust tõstvatest ja tõstvast sõltuvuses – tema, Inimesena, saab olemas olla läbi Olulise Teise – läbi selle, kes näeb ja näitab teda väärtusena – läbi selle, kes annab talle kogeda tunde, millisena on hea ja tõstev olla – päästab ta ära valest kogemusest – päästab vale tunde kogemisest ja iseenda valena nägemisest.

Oluline Teine on see - kes tunnustab Ohvri õigust oma rollile - kes nimetab Ohvrit väärtuslikuks enesele vajalikkuse järgi – kelle tema ise on endale alistanud/ allutanud, et sel moel tagada üle oleva kogemus iseendale – tema ise oli see, kelle jõud ja võim määrasid loo kulgu – tema oli see, kes võitis lahingu ebaõigluse üle.

Sellel teel vahendeid ei valita – agressiivne Ohver on kõigeks valmis – kui ta näeb ohtu oma rollile, kui iseendale, siis ta teeb kõik endast oleneva, et see roll enesele kindlustada. Tema vajab oma rolli, sest ta ootab tasu enese kannatuste eest – mida kauem kantud roll, seda suurem tasu peab olema – see peab täitma tema vajaduse.

Kuid tasuda saab selle eest, mida vähendati materiaalse ja füüsilise väljendusena – kuid see, mille eest Ohvrina esinev inimene tasu nõuab, on see tunne, mille tema ise endale valis ja ise, ennast sellena luues, edasi kanda on valinud – selle tunde olemas olemise eest nõuab inimene kahjutasu – see on see tunne, mis vähendab inimese väärtust Inimesena, sest see tuletab meelde tema ebanormaalust – tegu, mida tema vastu tehti.

Mina, Inimesena, ja minu tunded – me ei ole üks ja seesama – mina ise valin enese tunded ja saan ise neid muuta. Enese selgus ja enese piirid ning toimunu ja oleva, kui reaalsuse teadvustamine annab enesena olemise tugevuse – tean, mis ja kuidas on päris. See, et oli, ei tähenda, et peab jääma. See, et ei ole ja ei saa, ei tähenda, et ei ole võimalik muuta ega muutuda.

Vastutuse võtmine – möödunule tagasi vaatamine – järelikult oli minule seda kõike vaja – järelikult mina teistmoodi ei olnud valinud õppida – see kõik oli see, mis tõukas ja juhatas mind enese teele. Senikaua, kuni see oli teise süü – tema pärast ja tema tõttu – siis tuli edasi õppida ja kogeda seni, kuni tunnistasin ausalt - kui mina ei oleks kogenud – ilma selleta ma ei oleks õppinud. Mida varem alustasin - seda kergemad puudutused – mida hiljem - seda valusamalt peatavad õppetunnid.

Perekondade, suguvõsade, rahvaste kannatused – järelikult nad muul moel ei oleks õppinud ega ole siiani õppinud, kui toimub ja kestab edasi – lastes oleval jätkuda ja kannatusi, ordenitena, esitledes – tähendab see, et õppetund ei ole läbitud. Võttes olevat, kui reaalsust, millele tuleb ühes, ühisele, parim võimalik tulemus leida – ollakse õppetunni(d) läbinud.

Mida lähemal/ lähedasem on ärritaja – ebanormaalseks loetavate kogemuste tagaja/ põhjustaja – seda pikaajalisem ja tõsisem on teema ning lähemal ka lahendus – põhi on käes, kui üks või enam omadest tõstab käe või tõuseb teise - enesest sündinu/ samanimelise – oma vastu ja suudab ühendada ka teised enese seljataha. Varjus püsinu on kõigile näha ja kõik sellel hetkel laval olijad on osalised selles loos – kõikide energia on koondatud ja suunatud ühisele loole.

Ohvri olemas olemiseks on vaja ühist süüdlast – üsna tõe- ja käepärane on, et selle rolli kandja valitakse eneste hulgast – sellega alustatakse juba varakult – valitakse välja Süüdlane, keda saab, millegi kindla alusel, nimetada valeks – ta on teinud teo, mis on ülekohtune, kellegi teise vastu. See tegu osutab, kes on Ohver, kellega teised saavad ennast samastada – neil on olnud sarnane ebanormaalne kogemus ja neis on samasugused tunded – teised saavad Ohvrit päästa, et päästa ja säästa iseennast.

Mõlemad tegelased on kõigile näha – nende rollidele vastavust kinnitatakse üha uuesti üle, et kõik näeksid ja saaksid ühineda kokku ja olla ühes vale vastu. Ohvrite energia suureneb ja on üha võimsam – nemad määravad ühises Maailmas toimuva. Nende tegevus tähendab, et nad survestavad süüdlast – nad ei näe teda Inimesena – nad ei päästa ega säästa teda. Pooled on vahetunud – Ohvrid tagavad ebanormaalse kogemuse – on ülekohtused ja on vähendavad.

Süüdlast on vaja selles mängus selleks, et tema ise näeks ja võtaks ennast Inimesena vastu, hoolimata kõigest sellest, mida teised talle ütlevad ja tema kohta räägivad ning kuidas teda kohtlevad – see on inimese teekond iseendani – kaua ta valib põhjas varjuda ja õhku ahmida - millal ta ütleb mängule EI – millal ta valib iseenda – millal ta lõpetab enese Ohvrina nägemise ja iseenda päästmise – millal ta valib olla aus ja kõndida enese teel ega oota enam õigeks mõistmist ja ühise väärtusena tunnustamist.

Oled panustanud – on panustatud – oli ja on kogemus – olev on tulemus – miks oled võtnud lugu isiklikult - mida Sa ei saa teha/ mis Sind takistab/ kuidas Sa ei saa olla – mida Sinu mõistus keeldub vastu võtmast/ millega Sa ei nõustu – piisab põhjuse mõistmisest ja, Inimesena, enese sammu astumisest.

„Võtke mind eneste hulka – nähke mind inimesena – minu tegu ei määra mind – ärge karistage mind hülgamisega – tunnistage mind enesega võrdeks. Kui te ei vali oma tegu õigeks teha, siis saate te karistada – teil tuleb tasuda ebaõigluse eest - maksta kahjutasu.”

Teiste hulka ei saa astuda – see oleks ühinemine mänguga – tuleb võtta olev vastu reaalsusena mitte ebanormaalsusena – See ja sel moel on minu teekond kulgenud – mina ise olen kõik sammud sellel astunud, et see saaks sel moel olema – mina olen andnud oma osa kõigele sellele.

Oli protest põhi mõtte vastu – oma ei saa omale nii teha/ ema ei saa oma lapsele nii teha/ ema ei saa oma lapsele nii valida/ ema ei saa oma last sel moel kohelda – võta ära rollinimed, kui tiitlid ja jäta kõrvale nendega seotud uskumised ning ootused – järele jäävad inimesed, kes valisid oma sammud iseenda võimaluste, oskuste ja teadmiste järgi – reaalne elu ja reaalsed teod sellel teekonnal – teod ja kogemused ei määra ega kaota inimest - oluline ja määrav on enese õppetund enese kogemustest – mida ja kuidas valib Inimene, kes on kogenud erinevaid kogemusi ja võtnud vastu oma elu, kui reaalsuse.

Marianne

31.07.2024.a

Gastroleerija etteaste II - Vabastav tõde

 

Valus, kuid ka vabastav tõde, on teadmine, et kui oleksin olnud ainus võimalik valik Maailma sees või, kui teist ei oleks siis või ei üldsegi olema saanud, siis see, mis teisele osaks sai ja saab, ei oleks mitte kunagi saanud minu omaks ja osaks – minu tundeid on äratanud see, kui olen näinud pealt, kuidas ja mil moel oli ja on veel võimalik – see on olnud teisiti, kui see, mis on olnud minu normaalsus – see seal on olnud kellegi teise oma.

Mina, väikese lapsena, väljendasin oma emale ja teistele suurtele, enese kõrval, et vajasin tähelepanu – minul oli halb olla – mina ei tulnud muutuva maailmaga enam toime – mina ei tulnud enesega toime – vajasin hoidmist ja toetust – sõnumit enesele – olen oluline neile ja olen mõistetud nende poolt, kelle sammud ja otsused tõukasid minu maailm paigast.

Ema keeldus – ta ütles, erinevate väljendusviisidega, oma nelja aastasele lapsele EI. Ta nimetas mind egoistlikuks ja tänamatuks, tülikaks ja halvaks – Näed, mina ju ei saa – on olemas teine, kes vajab rohkem ja kohe! Teine oli sellel hetkel olulisem.

Mina teadsin tõde – ema valetas minule – teine ei vajanud teda selles hetkes – ema vajas enesele tunnet, mida teine andis – ema vajas koos olemist teisega, kui ettekäänet ja põhjust, et olla olemas enese jaoks – mina teadsin ja nägin, et ta ei valinud olla olemas minule ja minuga.

Ta sundis mind enese tõega ühinema -Teisel on just praegu vaja rohkem - Sinul tuleb väiksema jaoks olemas olla – kas Sina teda siis ei armastagi? Minu vajadus oli olnud kaalukausil ja see oli kõrvale jäetud ning minu väljendus oli seadnud kahtluse alla minu headuse. Meie – kaks last - olime ühes, kuid me ei olnud võrdsed, me ei saanud sama kohtlemise osaliseks – selles kohas ei olnud kedagi, kes oleks selles hetkes olnud minu jaoks olemas – mina ise ei osanud veel olla.

Samasugune vale on kordunud läbi aastate – rõhuga suunatud tähelepanu osutamine teisele siis, kui mina olen soovinud tähelepanu sellele, et minul ei ole hea teise sammude tõttu ja/ või meie ühises on see, kes ei hoia seda – siis olen saanud kuulda, kuidas just sellel teisel oli või on halb, raske ja keeruline olla või võimatu teisiti teha, sest see teine on kogenud nii palju ülekohut ja valu ning ka mina ise olen sellele teisele liiga teinud. Möödunu on toodud olevikku määrama.

Pikalt loetleti üles põhjendusi, kuidas sellel teisel olevat raske – välja toodi näiteid, kuidas see teine oli kannatanud ja mida kõike kogenud. Teise tegudele tähelepanu juhtides nimetati mind ülekohtuseks ja isekaks. Varjatult ja avalikult öeldi, et mina pean selle teisega arvestama st oma nõudmised lõpetama – pean teise enesest olulisemaks tunnistama.

Minu soovile, olla võrdne ning kogeda samasugust toetust ja hoidmist, kõlanud vastuste sisu on olnud läbi aja sama - Sinul ei ole õigust minule ja minu tähelepanule - Mina pean olemas olema ja toetama teist, sest praegu ja selles loos on ainult teisele tuge vaja – Sina teed oma isekusega teisele ja minule liiga – mine ela oma elu – mujal.

Mina teadsin, et tegemist oli valega – mina ei teinud liiga ja teine ei vajanud toetust ja kolmas ei pidanud ainult ühe poole peale asetuma – lugu oli tasakaalust väljas – sellele ei otsitud lahendust – otsus oli olemas – seda viidi üha uuesti ellu - see öeldi minule välja.

Esile tõstetud Ohvri kaitsjate ja päästjate isiklikud vajadused panid neid nähtavalt valima teist ja iseennast. Minu toetamine, et olla olemas ka minu jaoks ja minuga ühinemine, et tunnistada minu sõnad tõeks, oleks kaotanud nende rolli ja väärtuse – nad oleksid ilma jäänud tasust, mida nende valik neile tagas. Aus enese väljaütlemine – mida ja miks nad tegelikult valisid - oleks toonud kaasa tagajärjed – nad ei oleks saanud olla Heade Inimeste rollis.

Tahtmata kaotada tunnustatud väärtust, neile võimaldatut ja samas ka Hea Inimese rolli – nad valisid valetada. Ohver valis Päästja ja Päästja valis Ohvri – need olid need, kes nägid ühes ja samas Süüdlast ning mõlemad pooled valisid enda jaoks selle, kes nõustus nende valega ja tagas neile rohkem – rolli, toetuse, kuid ka raha, vabadust, asju, kogemusi, reise ning, mis peamine – teadmise, et vastutust enese sammude eest ei pea kandma – Ohver ja Päästja on õiged oma tegevuses – nende üle kohut ei mõisteta – ühises maailmas teostatakse kohtumõistmine Süüdlase üle - tema on kõikide jaoks ja eest vale ning kannab karistuse.

Päästja esitles Ohvrit - Vaata, kui ebaõiglane Sa teise vastu oled – teine on väsinud ja tal on nii palju tegemist ja ta peab nii paljuga ja suurte raskustega toime tulema ja nii edasi ja nii edasi – kõik see väideti oluliseks ja kõik see pidi ära põhjendama teise ülbed ja ninakad nähvamised, teadlikud vähendamise, tahtlikud solvamised – temal ei ole ju kerge – katsu temast aru saada – teine peab oma tundeid välja elada saama - st Sind, kui prügikasti kasutama.

Sel moel anti toetus ja vaba voli kasvatamatusele ja tunnetele, mis tegid ülekohut. See oli, ülekäte kasvanud, lapsele tema tegude ja lahenduste lubamine, kuid ei käitumisreeglite õpetamine ja ühise hoidmine ning Inimese väärtustamine. See oli selge ning konkreetne sõnum – ei ole vaja arvestada sellega, keda ei ole võimeline taluma/ valinud enda kõrvale seisma – oled õige – Meie näeme Sinus Ohvrit ja Meie toetame Sind.

Tegelikult olen ma alati teadnud, millal inimesed, minule olulises, valetavad, kuid liiga sageli olen tahtnud uskuda sõnu, kui need on olnud kõnelemas seda ja sellest, mida olen tahtnud tõeks osutuvat/ saavat. Sel moel olen ma sulgenud enese selguse ja hoidnud kinni illusioonidest – minul on, mina saan – kuid see, on ja saan, ei ole kunagi täitnud ega andnud rahu – ei saa täita see, mida ja kuidas ei ole võimalik kogeda ja ei saa anda rahu see, mida ei ole olemas.

Minu soovimatus, võtta vastu tõde, on tähendanud etendusi ja näitlejaid – pannud teisi mängima ja esitama rolle ja täitma sisuga seda, mida mina nägin, kuid mida ei olnud olemas. Selle eest, mida ja kuidas mina kogeda tahtsin, on tulnud mul maksta vale iseendaga – minul tuli olla kellegi teise jaoks õige ja sobiv, et ta püsiks ja kestaks – öeldes teisele Jah - mina ise ütlesin endale Ei, sest vastupidine valik oleks tähendanud enesepettuse lõppu. Sel moel olin proovinud päästa iseennast olemas oleva tõe eest – enese elu normaalsuse eest.

Marianne

30.07.2024.a

Gastroleerija etteaste I – Jagamatu Maailm - ühine kuulub ühele

 

See, et ühine olev on olnud vale, selgub siis, kui inimene on näinud ja uskunud end suhtes olevat, kuid tegelikult on olnud tegemist suhtlusega. Valus mõistmine – on olemas oluline teine, kes ei hooli minust ega arvesta minuga olukorras, kus tuleb olla koos ja jagada ühist ja ka teisest sõltub ühise kvaliteet.

On olemas mingi Meie ja kõik need, kes sellesse sündinud/ liitunud/ liidetud on, on selle sees võrdsed, kuid teine käitub ja on nii nagu oleks kõik temale kuuluv või tema seal ja selles üksinda – ta näib olevat vaba iseendana ja tervik iseendaga – kuid sellest hoolimata ta võtab osa ja kasutab Meie-t, kui võimalust ning mõjutab selle kulgu ja kvaliteeti.

Ta ei anna teada, et ta arvestab teisega enese kõrval või ta annab teada, et ta teeb seda, kuid tegelikkuses tema sõnadele ei järgne kinnitavaid tegusid. Ta keeldub toetusest ja mõistmisest, kui talle öelda, mida ta võiks teisiti teha ja kuidas ta enam ei tohi teha – ta ei panusta ühisesse olemisse – ta astub sisse ja võtab selle, mida vajab/ mis sobib – kasutab seda nii nagu tahab – enesele sobival hetkel astub ta välja ega talle loe, kuidas see mõjutab tervikut ja, kas Meie kestab edasi – ta tuleb tagasi siis, kui tahab ja kui ei taha, siis ei tulegi. Ta kasutas võimalust, et enesele sobivalt suhelda, kuid ta ei võta vastutust, et suhet, kui ka enese Maailma, alles hoida.

Tõe, põhjani välja, mõistmine - Tema ei kuula mind – tema ei näe mind - tema ei arvesta minuga! - sellise hetke kogemine, kohas, kus mõlemad on võrdsed ja mõlema panus ühisesse oluline, on halvav – Mina olen üksinda ja mina jään üksinda ka siis, kui teise olemas olemine on minu jaoks eluliselt oluline! Teine ei vali mind näha – see tähendab, et ta eirab minu infot, soove, vajadusi! Mida ma teen – mina ju sõltun teisest – minuga toimuv sõltub teisest – ma ei saa üksinda, sest ma ei ole üksinda – mina olen teisega ühes – mina ei suhtle – mina olen suhtes!

Mina olen olemas, kuid teine käitub nii nagu mind ei olekski – tema ei näe mind! - selline hetk tähendab ilma hapnikuta jäämist – tähelepanu ei osutata – toimub sihilik eiramine/ valitud vältimine. Mis toimub – miks toimub? Mida mina saan teha – mitte midagi – teine ei vali muuta enda valikut! See toob kaasa otsuse - see inimene on ohtlik – tema ei hoia seda ühist, mida mina temaga jagan. Minul tuleb ise olla olemas enese jaoks – mina ei toeta teist ega ole tema jaoks olemas – mina tegelen iseendaga ja/ või küsin teistelt, kes meiega samas, endale toetust toimuvas toime tulemiseks.

Selleks, et elu oleks huvitavam, tuleb selles kohas mängu nüanss – see teine, kes eirab ja kasutab olevat enese äranägemise järgi, keerab loo pea peale – tema toob mängu manipulatsiooni – tema vajab õiget tähelepanu – selleks ta esitleb, et temale tehakse liiga või on ta millegi poolest teistest erinev või ta on abitu või tal on vaimsed/ füüsilised/ materiaalsed raskused või ta on hea ja särav jne – see on moodus, kuidas saada enesele ümbritsevate toetus ja tunnustus – ihalemine ja püüdlemine.

Ta võib ka välja öelda ja näidata, kuidas see, keda tema eiras, temale liiga tegi/ teeb ja näidata/ tõestada, et tema on selle teise Ohver. Huvitaval kombel langevad, ühises olijad, enamasti selle lükke lõksu – nad hakkavad loo korda tegemist nõudma – ärgu tehku teine teisele liiga – toetagu – olgu sõbralik – palugu vabandust – andku oma lelu teisele – lõpetagu oma tegevus ära – muidu ... .

Puänt saabub siis, kui ümbritsevad kordavad esinejat – nende tähelepanu koondub eiramaks, karistamaks ja välja jätmaks – nad nõustuvad esinejaga, sest see annab neile võimaluse olla tollega ühes paadis – olla tolle teise Päästjad. Välja tõugatu/ põlu alla langenu enese tõde ei loe – seda ei kuulata, seda eiratakse, see nimetatakse valeks.

Selline Laps, kes on kasvanud sellises huvitavas keskkonnas, õpib sellise Ohvri äratundma – alateadlikult tajub ta, kui selline teine astub lavale ja alustab oma mängu. Selline Laps ei võta lugu teadvustatult, vaid ta käivitub – ta on hästi väljatreenitud. Tema sees toimub ühenduste jada ja ta jõuab välja eluliste kogemuste poolt õpetatud tõeni - See teine tuleb enne mind – tema on olulisem – teda tuleb päästa.

Päästmine tähendab, et teine on millegi poolest abitum/ enamat vajav/ välja teeninu – teine tuleb enne – teise jaoks peab olemas olema ja temaga arvestama ka enese arvelt. Kasvab ärevus ja vohab viha selle teise vastu – pean andma/ pean olema enese arvelt – pean andma ära, enese oma, isegi siis, kui vajan seda endale. Pean, kuigi tean, et teine ei vaja ega hinda seda. Vastandlikud ülesanded - ei tahaks ja ei saaks, kuid tagant lükkavad kogemused, kasvukeskkonnas kasutusel olnud reeglid ja käitumise normid – teadmine, et muidu vaadatakse mind halvustavalt – isekaks pidavalt – vähemaks nimetavalt.

Teine manipuleerib tähelepanuga – ta esitleb ennast vähemana – näitab ja mängib end välja abituna ja saamatuna, õnnetuna ja ohvrina – ta õngitseb tähelepanu. Ta teeb seda tahtlikult – tema lööb olevas tasakaalu uppi – ta ei ole ise kõigega ühes, vaid tema tahab olla kõikide pilkude, mõtete ja tegude sisu – ühise, ühine, keskpunkt.

Manipuleerija tunnuseks on see, et ta soovib kõrvaldada selle ja/ või asetada ennast võrreldavaks sellega, kes on temaga samas võrdne – neil on õigus/ võimalus samale – kui teist enam ei ole, siis saab manipuleerija kõik endale – kui teine on vähem ja nimetatud valeks, siis kõik temal olnu antakse manipuleerijale. Tema on taganud endale vajamineva – kindlustanud oma tähtsuse – näinud enese väärtust ehedalt ja ära tõestatuna. See ei loe, et selleks vähendati teist ja samas ka kõiki neid, kes selle mänguga nõustusid.

See Laps, kes on olnud see teine ja, kelle arvelt on oma väärtust tõstetud ja tõestatud, teab, et kui tema ei nõustu ega mängi kaasa, siis kasutatakse seda tema vastu – negatiivsus jääb temale – positiivsus antakse teisele – mõlemaid võrreldakse ja mõlemale antakse hinnang – teisele - tema esitust tunnustav ja Lapsele - teda vähendav. Inimesed on näinud Ohvrit ja on valinud teda päästa – Ohver on tunnustanud ja nimetanud neid kui enese Päästjaid – tähelepanu on vahetatud mõlemaid osapooli rahuldavalt.

Ajas olen proovinud näidata toimuvat valgustatuna, kuid see tegevus nimetati negatiivseks ja teist laimavaks – kadeduseks ja teise maha tegemiseks. Mina ei ole olnud negatiivne, vaid näen mängu läbi – selles kohas see ei lugenud – nende inimeste jaoks see ei lugenud – nemad soovisid enesele vajalikus rollis olla ja just selle peale manipuleerija on mänginudki.

See oli minu kasvamise koht - kui osutan tuge ja näen näidatut, siis olen kiidetud ja ühes olemisse oodatud/ lubatud. Kui näitan lugu teise nurga alt ega nõustu kaasa mängima – siis olen enesena maha tehtud ja ühisest/ ühes olemisest välja jäetud. Oli minu enese valik – kas enesele valetamine, et olla ühes või teistele valena väljas – eneseks jäämine oli tähendanud enese karistamist – teadsin, mis oli tulemas – soovisin olla ühes, kuid ei sel moel.

Inimene, kes mängib tähelepanuga – toeta/ abista/ tunne kaasa – ei vaja seda tegelikult – ta mängib tähelepanuga selleks, et kontrollida olukorda – tema suunab, kuidas keskkond toimib – kõik keskenduvad temale – tema täidab tühjust eneses – tema teostab jõudu ja võimu – tema määrab head ja halvad – keegi ei julge tõusta ja öelda välja tõde või eirata – manipuleeritud karistavad/ kontrollivad teisi ja olukorda.

Tähelepanuga mängija saab neid kõiki tõsta või põrmu paisata – teis(t)ele on teda vaja – ilma temata nad ei saa olemas olla. Väärtuseta inimesed vajavad seda, kes nimetaks, neid, neid väärtustavasse rolli ja kinnitaks selle oma tähelepanuga üle.

Tähelepanu jagamine ja jagunemine – kunagi, kusagil, oli samasugune olukord ja mina mängisin/ pidin mängima kaasa – minu poolt tehtud tegu ja välja öeldud sõnad olid pööranud kõik minu vastu – pilgud ja teod lükkasid eemale ja välja ning jätsid eraldi seisma. Mina olin aus – teine valetas - teda usuti. Minu Maailm oli muutunud – mina olin selle jaoks vale.

Samasugune lugu kordus ehedalt ja väga lähedal – enese Maailma sees – samas, kus olin teistega võrdne ega olnud vähem. Mina olin võtnud lugu tõsiselt ja eluliselt – olin langenud lõksu – olin võtnud lugu tõena. Manipuleerimise põhiolemus – on omandatud uskumus, et teine on olulisem endast – inimesel ei ole õigust iseendale – tema peab päästma teise – olema olemas teise jaoks ja pärast ka siis, kui see tuleb enese arvelt - vaja on iseennast päästa Ohvri käest.

Matk, iseendani, on seda pikem, mida enam on enese uskumustes teist – see on enese õiguste tagasi võtmine. Algul näeb see välja võitluse ja õiguse tõestamistena, kuid ka kahtluste ja hirmudena. Kohanemine ja oleva vastu võtmine reaalsusena tähendab jõudmist sinna, kus enese infost ja enese ausast tõest saab normaalsus, mida ei pea tõestama ega õigustama ega tundma hirmu, et keegi seda väärab ning selle kavaluse ja jõuga ära nullib. 

Teine võib ja saab proovida, kuid see ei muuda enam minu teadlikkust iseendast. Mina ei ole vastutav teise inimese valikute ja olemas olemise eest – mina ei pea – ei ole minu ülesanne kedagi teist päästa, tunnetest säästa ja tema tegude tagajärgi enda kanda võtta. 

Tähelepanuga manipuleerimise ja rollide mängumaailma valinud ei ole minu inimesed ega ole see minu jaoks õige keskkond. Selle mängutoa ukse sulgen väljaspoolt ja jätan enese seljataha. Olen määranud, sõnastanud ja mõtestanud enese hinna – minu kõrval on seismas need, kes on valinud minuga koos olemise – kogema selle koha võimalusi ja ülesandeid.

Marianne

29.07.2024.a

Oluline teine VI – Suhtluse teisega - Suhtes iseendaga

 

Minu väärtus iseendana ja Inimesena – see hind tuleb välja selles kohas, kus on suhte harutamise ja arutamise koht. On nii, et mingil põhjusel enam vanal moel edasi ei saa – vaja on muutust – ühises on jama, enesele osaks saavaga ei nõustu, enam ei ole ise vanal moel olemas või on teisel, midagi öelda või on veel mingit muud moodi. On peatus ja toimub info edastamine, vastuvõtmine, töötlemine ja selle alusel otsuse tegemine – ühisele ja inimesele parema olemise ja parima lahenduse leidmine ning selle teoks tegemise alustamine.

Vähemalt nii see peaks olema saama, kuid üsna sageli näeb see koht välja sisse kogunenud tunnete välja oksendamisena – tunnetest häiritud ja moonutatud info teele lennutamisega soovitakse segastele tunnetele autor otsida ja enese sees toimuva segaduse lahendamist teise õlgadele asetada – proovitakse teise tunnete eest pakku pääseda ja nendega tegelemisest kõrvale jääda. Ühist lugu võetakse isiklikult, sest tähelepanu on suunatud konkreetse(te)le isiku(te)le.

Otsides ja võideldes, et kelle süü ja vastutus ning valest kõrvale hoidmine ja enese kaitsmine tähendab, et ei jõuta või ei valitagi tegeleda tunnete tekke ja nende kasutamise põhjuste otsimise ja lahendamisega – inimesed väsivad segadusest ja tunnetekarussellidel sõitmisest ning tühjenenud anumad saavad uuesti nn üleliigseks ja valeks nimetatu endasse koguda, sest ruum selle jaoks on taas olemas. Kuid see ei tähenda, et inimesed oleksid mõistnud seda - mida, miks ja kuidas neis toimub ja kõik see - iseennast, teist ning ühist mõjutab.

Just selles kohas selgubki enese hind – see on see, mis tuleb iseendal maksta, et koos jätkata või eraldi astuda. Sel hetkel on kaalumine, kas inimene valib enese väärtuse ja soovib enesele parimat ega nõustu vähendamise ja vähemaga või ta seab tähtsamaks ühes olemise, mis ei tähenda head ega hoidvat koos olemist, vaid enese, teise mõõdupuu ja nõudlike vajaduste järgi, mugavaks, õigeks ja vajalikuks tegemist.

Inimene ise vähendab enese väärtust, kui ta teostab enese selliste osade ja väljenduste ning vajaduste kaotamist, mida teine ei vali aktsepteerida, tunnustada ega olemiseks luba anda. Need ei ole osad, väljendused ja vajadused, mis vähendaksid teist ja ühes olemist, vaid see, mis teeb sellest inimesest just selle inimese parimal moel ja on see, mida ta vajab, et kasvada ja ennast väärtusliku ja olulisena kogeda ning see, mis on ühes olemise tegelik mõte – meie tahame olla Meie – meie tahame kogeda ühes olemist mõlemale parimal moel.

Vahel tähendab suhte sisse tehtud peatus seda, et arutelu ei toimugi – üks osapooltest valib minna ära – suletakse uks, valitakse vaikus – lõpetatakse ühise harutamine juba enne teise ära kuulamist või siis ühiselt vastu võetud tulemuseni jõudmist. Lahkuja ei jaga selgitusi ega anna teada, mida ta mõtleb, millal tagasi tuleb ja aruteluga ühineb.

Mingi aja pärast tuleb ta tagasi ja esitab küsimused, mis ei oota vastust, sest need on kohustavad ja suunda näitavad – Kas nüüd oled rahunenud? Kas lõpetasid esinemise ära? Kas nüüd saame ilma tüli tekitamata/ jätkamata edasi minna? Kuid vahel valitakse edasi minna ka ilma nende küsimusteta - lihtsalt vaikitakse sellest, mis ja kuidas oli, valiti ja olema sai.

Kui sellel inimesel, kes jäeti sinnapaikka ja ootama enese ära kuulamist, toimuva tõsiselt võtmist ja koos tehtavat tööd, midagi jäi sisse kripeldama, sest ta ei saanud enese soovile vastust – tal jäi puudu aus info teise ja tolle ressursside/ soovide/ vajaduste/ plaanide kohta - siis ta ei saa enda ja suhtega seonduvat paika panna ning ära otsustada. Ta võib ja saab jätkata ülestõstetud teema nähtaval hoidmisega ja teise osaluse olulisusega välja toomisega, kuid ka loobuda ja jätkata teise poolt dikteeritud vaikimisega, kuid ta saab teostada enese otsuse ka ilma teise osaluseta.

See, kes läks ära ja pöördub tagasi nii nagu ei oleks, midagi toimunudki – too suhtleb vabalt, naeratab ja temal ei näi kusagilt midagi pigistavat – too näib olevat rahus ja rahul. Kuid teine tunneb enese sees ärevust ja segadust ning vajadust jõuda toimuvas selgusele – tema vajab pidavat pinnast enese jalge alla – selleks on vaja teist paigale, olulise teemaga tegelema ja ausat infot edastama – kuid ta ei saavuta seda, sest teine ei anna ennast kätte – too ei vali osaleda ega teisele rahu anda.

Jah, see on manipuleerimine ja erineva tähelepanuga survestamine – teadlik vastutuse võtmisest kõrvale hoidmine ja teisega mängimine. Nii öelda kurva koera pilk või vahvalt tore olemine ei näita vaikida ja ära käia valinud inimese teekonda ja sisu – ta ei näita seda välja ega jaga sellel toimunut - seega ei ole teada, mida ja millest ta aru sai ja toetada valib - kui ta seda üldse valib. Teadmata on selle inimese põhjus, miks ta koos on ja kui väärtuslikuks ta seda ühendust peab.

Manipuleerijaga koos olemine ongi enese väärtuse hindamise koht – kas inimene valib mängida kaasa ja nõustuda teise väljamängitud näoga või püüda teist enese kõrvale jääma ja looga tegelema panna või töödelda ning hinnata olemas olevat infot ausalt ja seejärel otsustada enese vajaduste ja võimaluste järgi.

Suhe jäi sellesse kohta, kus see võeti arutluse alla – mingi x aja möödudes, uues punktis kohtumine tähendab suhtlust, kuid ei suhet. Kui vahele jäetud maad ei täideta mõlema poolsete sammudega, siis on suhe läbi. Võib ja saab olla koos või intervallidega kohtuda, kuid see ei ole enam inimesi ühes hoidev suhe, vaid suhtlus – koos olemine/ elamine ja kohtumine toimub mingitel muudel põhjustel.

Suhe on see, milles on mõlemal oma koht olemas ja oma sõnale õigus – mõlemad on olulised ja nad näevad ning kogevad seda – suhe on mõlema poolt mõlemale sobivalt paika pandud, täidetud ja hoitud.

Suhte ja suhtluse peamine vahe on selles, et suhtel on olemas ühiselt mõistetav ja kogetav põhi, millel mõlemal on turvaline seista. Kui üks suhtleb, kuid teine kogeb suhet, siis tuleb suhte hoidjal teha topelt töö – ta loob teisele koha ja hoiab seda teisele – ta teeb seda teise asemel ja enese jaoks. 

Sellise ülesande on endale võtnud Laps, kes on kogenud koos elamist sõltlasest Ema/ Isa/ Olulise Teisega – selline Laps, ka suureks kasvanuna, jääb hoidma suhet suhtlejaga, sest teda on petetud – talle on antud mõista, et temal on olemas suhe olulise teisega, kuid tegelikult on see teine olnud suhtes oma sõltuvusega – laps on olnud üleliigne ja väljas – ikka see kolmas, kellele ei ole kohta seal ja selles, kus ta on ega selle kõrval, kes talle OMA on.

See tähendab, et Laps ei saanud tegelikkuses kogeda seda, mida tähendab aus ja pidav suhe teise inimesega, kes on teda valinud ja väärtustanud Inimesena. Selle kogemuse vajaka jäämine jääb, puuduse ja vajadusena, kaasa kõndima ning teeb teda sõltuvaks Olulisest Teisest - vajadus on, et tema, Inimesena, oleks teisele olulisem, kui tolle sõltuvus. Sellepärast ta püüdlebki sõltlase poole ja hoiab kinni temaga koos olemisest.

Sõltlane ei ehita ega hoia suhet, väärtustades teist inimest – tema valib, suhtluse, vastavalt oma vajadusele ja ta väldib püsivat suhet ja tööd suhtega, sest see piirab tema vabadust iseenda jaoks olemas olemast. Sõltlane ei anna enese kohta infot ega püsi, vastutuse võtnuna, paigal, et tal oleks teisega ühine pidav põhi olemas – tema jätab teise inimese alati õhku ja teadmatusesse – see samm kindlustab hirmu, tähelepanu ja vajamise – sõltuvuse temast.

Sõltlane valib ise enda jaoks välja selle, kes on temale õige – see on see, kes tagab temale vajaliku – rolli, kogemuse, tähelepanu, elamuse ja nõustub sõltlasele alluma – teda vajama ja väärtustama. Ja siis, kui sõltlane enam ei taha, siis ta jätab selle inimese enesega seonduvast välja ja tee peale maha – talle ei ole vaja seda, kes ei allu ja „stseene korraldab”. 

Kuid ta saab teise välja jätmise ja tollele, kindlas keskkonnas kindlate osalejate poolse, tähelepanu suunamise enese huvides ära kasutada – ta saab omada ja kindlustada endale rolli, kui teised näevad väljajäetut sõltlase rollile partneriks olevana – nt Ohver/ Päästja ja Süüdlane või Liider ja Alluv. See ongi põhjus, miks see keegi jäetakse, justkui ühendatult, kuid tegelikult väljas rippuvalt, selle seltskonnaga ühendatuks.

Suhe, selle kellegagi, keda sõltlane ise ei ole endale valinud ega temaga koos olemisega ise nõustunud – perekonnaliige, sugulane, kuid ka kooli- või töökaaslane – on erinevas astmes (meeldivast vastmeelseni) kohustus, mida peab täitma, kui ollakse selleks sunnitud – ta hoiab seda ühendust suhtluse tasemel ega loo sellest pidavat suhet, sest siis, kui on pidav põhjus olemas, saab ta, õiget nägu säilitades, sellest lahti öelda. 

Kuid ometi jätab ta mulje, et tegemist on suhtega, sest siis saab ta teiselt vajaliku tähelepanu ja püüdlemise tema poole ning vajadusel, enesele mitte sobivad tunded selle teise pihta, enesele vajalikul ning sobival moel, välja elada. Sõltlane on suurepärane manipuleerija – info ja tähelepanuga mängija – vajadusel annab ta kaassõltlasele ilusiooni ja vajadusel purustab selle – ta hoiab teist lõa otsas.

Sõltlane ei vali, suhte ehk kohustusliku koos olemise nimel, teha tööd iseenda, kui Inimesena – ta ei näe ega tunne enese ega kellegi teise väärtust Inimesena. Tema väärtuse määrab ära see teine, kes on valmis maksma temaga koos olemise eest ning selle, et temal on väärtus olemas, tõestab ära teda vajavate olemas olemine - mida rohkem neid on seda olulisem ta selles keskkonnas on.

Sõltlane on millesti sõltuvuses ja ta vajab selle täitmist – perekond/ suguvõsa/ mingi muu kindel grupp - on temale kuuluv/ alluv või juba allutatud keskkond, kus saada enesele vajaminev. Valeks nimetatud perekonnaliige/ sugulane/ kaasteeline võib ja saab olla konkurent ning oht endale vajaminevale – selleks, et tagada endale vajalik, tuleb ülejäänud või, seal ja selles Oluline Teine, teha enese kaassõltlaseks – olemas olevad liikmed on vahendid, mida saab kasutada enese oskuste ja vajaduste järgi. 

Suhte selgituseks tehtud peatust on sõltlasel paha kogeda, sest ta jääb temale olulisest tähelepanust ilma – ühe hetkega kaotab ta oma rolli, kui trooni – teda vaadatakse ja nähakse ning näidatakse hoopis teises rollis olijana – ta näeb ja mõistab seda kohta sõjana rollide nimel, sest ta ei tee enam reaalsusel vahet – tegemist ei ole mängu ja selles olevate rollide selgitamisega, vaid inimeste vahelise suhte ja selle kvaliteedi tõstmisega.

Inimese kohtumine teisega asjaolude/ vajaduste/ kohustuste/ uudishimu raames – on hetkeline suhtlus – see ei tähenda suhet ega ilmtingimata kindla inimese valimist Inimesena ja tema väärtustamist ja temaga seotud ühisesse panustamist. Suhtlemise saab lõpetada ja inimese juurest saab ära minna ning temaga suhtlust ei pea valimagi – täna ei saa või ei sobi – ehk homme või mitte kunagi – vahet ei ole, sest selle inimese kaotus/ puudu jäämine ei jäta tühjust ega valusat jälge – ta ei olnud elu oluline osa ehk harjumus ainult.

Mina olen tundesõltlane ja kindlate kogemuste vajadusest sõltuja olnud. Mina olen Sõltlase Laps ja elanud keskkondades, kus kõik olulised teised olid, millestki või kellestki sõltuvuses. Oli aeg, mil ma nägin ja kogesin kogu maailma ühe suure sõltlaste mänguna, mida ta ju tegelikult ongi, kuid ega kõik selles tundepimedatena maga – mõni mõistab mängul ja Inimesena olemisel vahet teha – ta näeb rollide taha ja sisse.

Oma teed kõndides ja vastuseid otsides – kõndisin ma kahel teel korraga – möödunus ja olevas – hoolimata sellest, et omad tegid kõige rohkem haiget, kui esitasid oma rolle filigraanse täpsusega – ma mõistsin neid Inimesena, kuid ma ei mõistnud neid Tütrena, Õena, Õetütrena, Emana - ma ei saanud aru, kuidas nad ei saanud aru ja kuidas nad üldse said sel moel valida - see tõi kaasa selle, et ma ei hinnanud enese väärtust, sest see oleks tähendanud enese, Olulisest Teisest, tähtsamaks seadmist.

Seega ma ei saanud ennast kaitsta – seista lõpuni iseenda eest ja teha seda veendunud julguse ja täie kindlusega – kartsin tagajärgi, mis tegelikkuses olidki juba käes - kuid, kuna tegemist oli omade inimestega – keskkonnaga, millest olin osa - siis mina vajasin neid enese olemas olemiseks - vajasin, et, seal ja selles, nendega ühes, oleks minu väärtus suurem, kui nende sõltuvuse tähtsus. Minu, kui Inimese, väärtuse nägemiseks ja kogemiseks, vajasin neid enese kõrvale Inimestena.

Mõistsin, et olen loos murdepunkti ületanud, kui kaalus juurde võtma hakkasin – lubasin endal ennast kaitsta ja suuremaks kasvatada, et ma oleksin nähtav ja mind võetaks tõsiselt ning arvestataks minuga. Kui ma lõpuks valisin enese eest seista ja iseennast valida, siis tormaski kaal oma seni tagasihoitud ülesannet täitma.

Minu väärtus – mina saan elada ilma olulise teiseta – koos olemine, teemaga jätkamata ja selgelt ühistele alustele jõudmata, ei tähenda ühise väärtuse loomist. Suhtlus mingitel teemadel ei tähenda suhet. Suheldes saab valida, kui palju, millest, kellega ja kas ning millal üldse. Suhe on koostöö ja ühise koos olemise valimine – muu on erineva kaaluga suhtlemine – konkreetne ja viisakas olen ma alati osanud olla.

Marianne

27.07.2024.a

Transformatsiooni - Avanemine

 

Läbi aegade on suguvõsades ja perekondades olnud inimesed, keda on kutsutud Mustadeks Lammasteks ja nimetatud Süüdlasteks – nad on jäänud aegade mällu, kui inimesed, kelle pärast teised on kannatanud – kelle pärast on olemas olema pidanud Päästjad ja Ohvrid.

Aeg on kirjutada aja lugu ümber – tuua välja tegelik tõde – see inimene, keda on nimetatud ja näidatud süüdlasena, on tegelikult see, kes on olnud ja elanud selleks, et tõsta selle konkreetse suguvõsa/ perekonna kvaliteeti – tema on olnud valgus, mis on lõikunud sumbunud pimedusse – olnud tee, mida mööda kõndida välja sellest, kuhu kinni on jäädud.

Transformatsioon ehk avanemine, mis toob kaasa muutuse ja muudatused – ei ole kunagi lihtne teekond ja seda vähem nähakse seda võimalusena, kui seda vaadatakse kaotusena – vana ei taha lahti lasta enesest – ta ei näe enese väärtust muutununa – tal võib olla halb ja valus, kuid ta ei koge seda teravalt, kui ta ei liiguta, ta usub loodud uskumustesse ning on kinni jäänud rollide mustritesse - ta keerab selja valgusele, proovib seda hävitada – valeks nimetada, välja lükata – ta ei ava endas sama, sest siis oleks näha kõik see, mida ta on varjanud ja kuidas valinud ja seega ta ei ühine teekonnaga – seal teda enam ei ole – see on enese loodud ettekujutluse Surm, et tõusta Fööniksina tuhast - Inimeseks olemise põhitähendus ei muutu – see avardub uue dimensioonina.

Läbi aja on olnud sellel teekonnal kõndimas inimesed, kes on ise alla andnud või keda on suudetud teiste poolt vaigistada – katkestada nende teekond. Väga raske on seista kollektiivsele survele vastu – näha ennast omade seas võõrana ja valeks nimetatuna – kogeda ennast üksinda olevana ja hüljatuna - omad ei toeta ega hinda seda teed, mis tähendab neid kõiki.

Kui kõnnitud on sügavale sohu, siis on vaja jõudu ja julgust – näha ennast Inimesena ja mõista enese väärtust ja vastu võtta enese teekond – tõusta enese jalgeile seisma ja teha ise oma sammud enese teel - see tähendab, et ei püherdata enam mudases lombis, vaid vaadatakse olnule ja olevale ja tulevale enese olemuse kõrguselt otsa. 

Päästja ja Ohver, ulatades käe Süüdlasele, et näiliselt anda tollele andeks tema patud, tõmbavad ta tagasi vana sisse – nende rollide energia ei võimalda avarduda ja kõrgemale tõusta. Süüdlane, kes on kogenud transformatsiooni ja kõndinud ise oma teekonna, ulatades, Inimesena, käe Inimesele – annab võimaluse tõusta jalgeile. 

Mida sügavamale oli perekonnas/ suguvõsas süüdlasteks nimetatute enese selgus ja väärtusehinnang tambitud seda suurema jõuga ja võimsamaid lained tekitades uuesti sündinu pinnale tõuseb - miski ei jää puutumata ega paigale - uue sündides vana enam ei ole.

Marianne

26.07.2024.a

Oluline teine V – Väärtuste sõda

 

Minu sees oli hirm olla aus – öelda välja enese tõde – oli kogemus – tegelikult üsna palju kogemusi, et ausa info andmist kasutatakse minu vastu – seda võetakse lõplikusena, see võetakse kontekstist välja, seda näidatakse ainult minu tagajärjena – sellele ei järgne dialoogi, vaid tunnetepurse, halvustamine, naeruvääristamine, vaikus ja teoks tehtud otsus – karistamine emotsionaalse külmusega/ tunnete karusellil pööritamisena/ distantsi suurendamisega/ kontakti lõpetamisega. Tõe tagajärjed tuli enesel kanda.

Koos olemise ja enese, kui Inimese, kvaliteedi tõstmise asemel selgus, et minu info põhjused ei olnud muudetavad – neid ei valitud muuta ja nende üle ei valitud aru pidada – neid ei valitud valguse kätte tõsta – selle asemele pöörati tähelepanu minule. See kõik oligi see, kuidas ja mil moel teine oli valinud käituda – see ei olnud eksitus ega muutmist vajav viga – see oli olnud päris, mis oli kaetud valega, et pehmendada ja ilustada tegija nägu – tema parim, kuid ei Inimesena, vaid enesele valitud/ talle antud rollis olijana.

Väärtuste hindamise koht – minus oli teadmine, et mina olen paremat väärt, kui see, mis ja kuidas osaks sai – oli minu valiku ja kasvamise koht – kui teine ei muutu ega muuda, vaid teatab, et võtku mina teda nii nagu ta on või ei üldse ja see, mis ja kuidas ta valib olla, ongi see, mille olen ära teeninud – ei paremat ega teist moodi – minus ei olevat väärtust, et teisel moel koos olemisse panustada – siis jäi järele minu valiku tegemine – kas uskuda ja nõustuda väidetega - kas teades enese tõde, kuid kartes kaotada ühes olemist, jääda ja vähendada ise ennast - või teada enese tõde ja valida ennast.

Need olid valusad kogemused – mina olin soovinud koos olla – eesmärk oli jätkata koos olemist - kuid ma olin soovinud koos olla paremal moel ja paremini – mõlema jaoks paremal moel – kuid seda paremini olemist, ka minu jaoks, ei olnud üksinda võimalik saavutada – teine nimetas parema tahtmise valeks, egoistlikuks ja tema vastu tehtavaks ülekohtuks – Mina ei hoia Sind kinni, kui Sa ei nõustu sellega, mis ja kuidas Sulle osaks saab, siis oled vaba ära minema!

Sõltlaste Maailmas näeb nn suhte parandamine välja tunnete oksendamisena ja prügikastide kasutamisena – sõltlasest kaassõltlane teab, et temal tuleb see hetk üle elada – lasta ennast erinevate energiatega lüüa ja nimetada – taluda ära kohtlemine, mida ja kuidas teine valib enese „puhastamiseks” enese jaoks talumatutest tunnetest. Tema peab leppima enese vähendamisega ja lubama enese kasutamist vajalikul moel – see käib selle mängu - temale jäetud rolli juurde.

Tema peab, sest temast ei sõltu ja tema ei vastuta – väikesed lapsed lahendavad häirivat lugu liivakastis – vanemaid ei ole, kes sekkuks ja lahendaks õiglaselt, kes lohutaks ja jagaks turvatunnet, kes õpetaks ja näitaks ette, kes lõpetaks vale ja annaks lapsele teadmise, et tema on hoitud ja õige. Teda vajav ja teenindav sõltlane on selle olematu täiskasvanu eest olemas – tema maksab iseendaga kinni kinni selle hinna, mis see töö teisele maksma läheb.

See tähendab, et selline inimene ei kasva Inimesena ega hinda ja määra enese väärtust – ta ei ütle ega näita välja enese ausaid piire ja ta ei arvesta teiste omadega – ta ei mõista loo põhjust ega näe tegelikkust – ta elab raamides ja rollides – ta muudab ja vahetab enese välist nägu, mis ei ole kooskõlas enese sees oleva tõega, kuigi sealt võib olla väljanäidatud enese osade kilde, kuid olulisim ja tervik jääb peitu.

Ta loob ennast õigena/ vajalikuna/ väärtuslikuna olema – olulise teise soovidele, vajadustele, sõnadele ja väidetele vastavaks – see tähendab, et ta läheb enesega vastuollu – ta müüb ennast teise poolt kehtestatud hinnaga – vajadusel annab ta ennast ära ka ilma hinnata. See tähendab, et ta ei paranda enese kvaliteeti ega tõsta enese energiat – tükk tüki haaval, ennast kaotades ja ära andes, tema ise vähendab ennast.

Millestki ja/ või kellestki sõltuvuses olev inimene näeb, oma äraspidisel moel, talle edastatavas ausas infos vastupidist – tema tõlgendab seda oma väärtuse vähendamisena ja selle olemas olemises kahtlemisena – just sellepärast ruttab ta tõestama, et kui palju on tema panustanud sinna ja tänna, kuidas ja mil moel tema on olnud ja teinud – kuidas seda ei väärtustata, nähta ega hinnata – tänamatul tuleb häbeneda ja ennast võlglasena tunda – vähemana ja väärtusetuna näha.

Selline inimene kogeb talle edastatud infot enese süüdistamisena – millegi tegemata jätmisena ja kvaliteedi vähesusena. Kuid tema ei taha olla väärtusetu – tema tahab, et teda vajataks – ta vajab kindlat teadmist, et ta täidab teis(t) e vajadusi ja on seeläbi õige – ükskõik, mis kvaliteediga see täitmine oleks, mil moel ta valiks seda teha ja mida ta selle eest vastu tahaks - oluline on, et teine vajab seda ja teda.

Ära antu eest on vaja vastu saada kestvat tänu ja vaikimist valeks nimetatud tunnetest ja lugu muutvast infost – tema on Laps, kes ei vastuta enese sammude eest, sest ta täidab, kellegi teise, kohustust, kuna on sunnitud/ kohustatud teise sõltlase vajadusi täitma – tollel teisel sõltlasel ehk Lapsel ei ole Ema/ Isa ja sellepärast too ise ei saa - kuid ka temal endal, kui sõltlasel, ei ole Ema/ Isa, seega tuleb teise vajaduse täitmine ehk päästmine enese, kui Lapse, arvelt - talle jääb alati vähem.

Hoolimata sellest ta jätkab ega ütle EI, kuni sõltlane teda vajab ja talle õige tähelepanu pühendab – see tähendab, et ta ei jäta sõltlasele võimalust kasvada Inimesena – seista omil jalgeil ja astuda enese teed – ta ei tee seda, sest siis ei oleks kedagi, kes talle tema väärtust tõestaks. Tal on väärtus kinlda(te)s rolli(de)s olijana, kuid ei Inimesena – seda hinda ei oska keegi talle öelda – temal endal tuleb see määrata, kuid siis ta peab olema aus ja vastutama enese sammude tagajärgede eest – ka möödunus.

Raske on seista kohas, kus tuleb tõdeda, et mitte midagi ei ole muudetav – ei ole võimalik parandada – tõsta ühes olemise kvaliteeti – teine ei panusta sellesse – ta ei vali seda – ta soovib vabaneda – vabastada ennast kohustusest. Ta vajab enese jaoks õiget õige rolli partnerit – enesele vajamineva/ enesele kuuluva rollile partnerit – teistsugune lahendus ei tule kõne alla. Muutust soovinul tuleb mänguväljakut vahetada.

Alguses on solvumine – ei saa ega ole võimalik ise muuta lähedust – seda ei saa teha, sest ei ulatu teiseni – too on suhtest välja astunud/ ära läinud – seega ei ole uutel, suhtesisestel, enese piiridel mõtet. On viha ja on valu – kuidas saab sel moel teha ja valida. On vastupanu ja enese tõestamine – väärtuse hindamine ja ette näitamine. On lein enese, kui rolli, kaotuse tõttu. On hirm, sest on teadmatus, kuidas ja kus edasi. Teine on muutnud olemas olnut ühepoolselt – jääb üle ainult tõdeda fakti ja kohaneda sellega.

Sellised kohad, kus info, suhte muutmise kohta, toob kaasa kõike muud, kui selle suhtekriisi lahendamise ühise tee jätkamiseks – toob tegelikkuses välja tõe – see toob nähtavale valed – suhet ei ole – suhe oli olnud olemas ja sellest oli saanud või seda ei olnudki olemas olnud, sest tegelikkuses oli olemas ainult kahe inimese vaheline suhtlus, mis näis, mida näidati, mida taheti uskuda/ kogeda ühes olemist hoidva ja väärtustava suhtena.

Sõltlase tee valinud inimene nimetas armastuseks ja hoolimiseks vägivalla minu, kui inimese ja indiviidi vastu – minu piiridega mitte arvestamine/ minu ausa info valeks ja ebaõiglaseks nimetamine/ minu vähendamine ja väärtusetuse tõestamine ning selle info ka teistele edastamine – olid väidetavalt hoolimise ja hoidmise tõestus. 

Minule mitte sobiva kvaliteedi põhjuseks oli see, et tema pidi taluma koos olemist – minul tuli maksta selle võimaluse ja luksuse eest, sest mina olevat kohustus ja taak – minus ei olevat vabadust ega tähtsust – mina ise, ilma temata, ei olevat mitte keegi – mitte keegi teine mind ei taha ja minus väärtust ei nägevat ega selle olemas olemist saavat tunnistada.

Kui inimene oli väike – ta oli juba iseendana – ta väljendus iseendana – seejärel ta proovis erinevaid olemisi ja siis ta valis selle, millisena ta otsustas olla – see ei olnud kusagilt õhust võetud olemine ega enese tegude mitte mõistmine – tal olid olemas kogemused ja oskus hinnata ennast ja arvestada erinevate infodega – ta otsustas kõike seda teades ja valis iseenda - sõltlane valib, kas avalikult või varjatult, vajadusega seonduva  rolli. 

Sõltlase olemine/ rollina väljendumine tuleneb varase lapseea parima ja halvima iseenda variandi vahel valides või laveerides. Kui inimene on maksimumina 99% hea, tore, abivalmis ja mõistev ning, mida iganes – kuid, kui seesama inimene, miinimumina 1%, teeb liiga, vähendab, on ülekohtune ja vägivaldne, siis eelnev 99 ei kaalu üles ega kustuta ära seda 1 osa – see 1 osa on see, kus ja milles inimene tõestab enesele oma väärtust, mida ta eelnevas 99 ei saa/ ei oska/ ei suuda kogeda – tal on vajadus selle 1% järgi – miks ta seda vajab – miks ta ilma selleta ei saa – see seal on tema, kellel on vajadus, mida see osa täidab ja talle annab. See inimene vastutab selle 1% -na tehtu eest. 

Selle inimese kaassõltlased väidavad, et seda osa ei ole, et see ei loe, et sellega ei pea arvestama, et selle osa väljendus on kogeja/ sihtmärgi enda süü - tema ise põhjustas sellise väljenduse, tema ise vallandas sellise reaktsiooni, et tema ise peab ennast korda tegema ja selle inimese vastu õige olema, et tema ise peab vaikima ja taluma - too inimene on vajalik - tema on väärtuslik hoolimata sellest, kuidas ta teeb ja millisena valib olla. Selle inimese väärtustajad ehk vajajad on valmis kõrvaldama vale.

Minul on teadmine, et mina ei saa kaotada seda, mida minus, minul ja minule ei ole – minu samm ja valik iseendana ei lõhu, vähenda ega kaota ära armastust – minu olemas olemine avab piiratuse ja toob kaasa muutuse – valab valguse olnule – põhjustele, miks ja kuidas oli ning näitab teed, kuidas on võimalik elada – ilma tundepimeduseta valida olla.

Marianne

26.07.2024.a

Oluline teine IV - Toksilised inimesed

 

Toksilised inimesed on need inimesed, kelle uskumused, väljenduse viisid, sisemised maailmad, tunnete mudelid ja käitumise mustrid on kui hingamist takistav sigarisuits, mõistmist ähmastav alkohol ja käitumist muutev ning tegudele sundiv narkootikum – sõltuvused määravad inimese üle – sõltuvused kontrollivad ja sunnivad tagant – sõltuvus võtab ära vabaduse ja kustutab valiku võimalused.

Toksilised inimesed kannavad oma sõltuvust endas ja annavad seda nakkust edasi. Nad vajavad teisi sõltlasi ja teenindavaid kaassõltlasi. Nad jagavad sobivat ja vajalikku tähelepanu ning näitavad piiratud Maailma võlusid täis imede maana – soove täitvana, ihasid rahuldavana ja Inimest vähendavaid vajadusi võimalustena - võta ja tarbi – koge ja saad võimaluse olla samasugune – sõtluvuse tipp ja naudingu üürike hetk – kuid mitte keegi ei räägi sõltuvuse põhjast, mida ei ole olemas ja ära jäämise nähtudest, mida ei ole võimalik taluda.

Kui olin üles ärkamas sõltlaste Maailmast ja vajasin muutust keskkonnas ning ümbritsevates inimestes, et sama, mis ja kuidas sees, saaks olema väljas, siis keelduti muudatustest ja muutustest – vajadust ja soovi ei olnud – lahkelt ja toetavalt soovitati astuda iseenda teele ja kõndida seal üksinda ning jätta teisi rahule - oma kapriisid ja mõistmatud sõnad, millestki teistsugusest, kui see, millega oldi ennast samastatud, võisin jätta enda teada - nendega ei olnud vaja teisi tülitada.

Oh ei ega mulle kõiges EI ei öeldud – minule näidati võimalust, kuidas saan teistega koos olla – anti elavalt kogeda, milline see välja näeb. See oli samasugune nagu olin öelnud, et enam ei ole okey – punkt, milles tegin peatuse ja alustasin, tegelikult küll jätkasin, teekonda ühisest mülkast välja. Jäin enese juurde ja soovisin muutust – ka teised jäid enese juurde ja ei soovinud muutust eneste Maailmas.

Enese selgus tundus mõistmatuna ja enese otsus võimatuna teoks teha - omad jäid ju seljataha – kuidas mina nad jätan – mõistus ütles, et jäädes uppunuksin sohu. Hirm näitas eraldi astumist üksindusena, mis võrdus hüljatuse ja karistusena – teised ei astunud neile sobivast välja ega kaasa. Kahe Maailma vahel ühist ja turvalist maad ei olnud olemas.

Oli olnud vale olnus ja oli vale olevas – lava püsis jonnakalt paigas ja jätkuvalt etendasid osalised endi osasid selleks, et näidata ette, mida ja kuidas mina enam ei valinud – põhjus ja selgus peopesale laotatud - kuid seotus hoidis tagasi – oli tahtmine ühendada mõlemad Maailmad – sai selgeks, et seda saan ainult enese sees teoks teha – mina ise eilses ja mina ise tänases – olen olemas üks mina.

Hirmud ja vajadused - enese pettus kõrvades kumisemas – justkui oleksid kõlanud sõnad – Meie tahame koos olla! – tõusis lootus, et kui pöördun tagasi - siis saab olema parim ja parem. Tagasi vaatama sundis rahuldamata vajadus – tingimused selleks olid pealtnäha olemas - võimalik, et oli ka kunagine kehva kvaliteediga kogemus olemas. See oli sõltlase vajadus – üha uuesti möödunut läbi töötades, kui pudelist viimast tilka kummutades, konist viimast mahvi tõmmates, šokolaadijäätise jälge lakkudes – veel kord või esimest ja viimast korda kogeda soovitut – vajadus omada päris mälestust või mälestust korrates mäletada paremini.

Sõltlasega ühinedes ja ise ennast taas kaotades oleksin andnud loa, et teine võib ja saab jätkata oma tegevust. Möödunusse tagasi igatsedes ja selle suletud ust kraapides, olin vajanud koos olemist - olin vajaduse nimel nõustumas sõnadega - kuritarvita mind ainult natukene – rahulda oma sõltuvust sel moel, et ma ei kaotaks ise ennast. On tõde, et ei saa vägistada ainult natukene – kui seda on tehtud, siis see on toimunud – kui seda tehakse edasi, siis see toimub reaalsuses.

Oli hirm, et teisal ei saa – teisiti ei saa ja ei ole teisi, kellega saaks. Teisal saab/ teistmoodi saab ja on olemas ka teised, kellega saab teistsugusel moel - mina ise olin näinud ja kogenud Maailma piiratult ja võimaluste vaeselt. Vanal moel enam ei saa ja ei või – mina ei nõustu sellega. Mind ei saa ja ei või möödunu moel kohelda – sellisena mina enam ei ole ega vali. 

Marianne

25.07.2024.a

Oluline teine III – Enese jalgade tugevus

 

 

Inimeste Maailmas mängitakse mängu – „Mina jätan Sinule mulje justnagu oleksin Sinu jaoks olemas ja hooliksin Sinust – Sina jääd uskuma ja panustad oma energiaga nii nagu oleks see tõsi – Mina toidan Sinu uskumust kübedega – Mina annan Sulle maitsta koos olemist – enese kogemist, et Sa näeksid ja teaksid, mida kaotad, kui Sina ei ole õige - Mina olen külm, kauge ja tunnetega mängiv, et näidata, kuidas on, kui kaotad ja Mind, Sinu jaoks, enam ei ole.

Mina mängin Sinuga – Mina ei vaja Sind – Mina vajan Sinu tähelepanu õigel moel – Sinu tähelepanu tagab Minule vajamineva – Mina olen välja mõelnud skeemi, kuidas saan olla ja tagada endale selle, mida vajan nii, et Mina ei pea maksma selle eest – Sina ise annad selle minule - Sina vajad Mind rohkem ja sellepärast oled Sina kuulekas ja alluv. Sina oled iseenda kaotanud, sest Mina olen Sind enese olulisuses ja vajalikkuses uskuma pannud - Sina usud, et ilma Minuta ei ole Sind olemas – Sind ei saa/ saaks olemas olla, sest Mina annan/ andsin Sinule võimalus - Mina lõin/ loon Sinu!”

Siis, kui teise vajadusest saab enese vajadus, siis tehakse tööd teise vajaduse nimel – pühendatakse ennast teisele - ollakse kaassõltlane, sest ollakse teise sõltuvusest sõltuv. Inimene valib kaassõltluse ja annab ära oma iseolemise vabaduse selleks, et mitte olla suhtes/ rolliseotuses üksinda – inimene toetab teist, et toetuda teisele. See on nokk kinni ja saba lahti olukord – inimene jääb igal juhul üksinda, sest teine on paaris oma sõltuvusega.

Inimene on selles suhtes üksinda ja kogeb seda varjamatut tõde hetkel, mil teise sõltuvus astub mängu – sõltuvus on olulisem ja see tuleb järjekorras enne teda – teine valib ikka ja jälle oma sõltuvuse. Suhtesse üksinda jäänu, kes kogeb sellist olukorda hülgamise ja karistusena, valib sõltuvusega nõustuda ja seda toetada – siis ei ole neid kolm, vaid on neli - kui teine on oma sõltuvusega paaris, siis on ka inimese elus sõltuvus olemas.

Sõltuvuse olemas olemine tähendab, et suhtepartner on kahe näoline – ta on ja teda ei ole – kui on üks nägu, siis ei ole teist kohal. Vahetus võib ja saab toimuda sekundi murdosa jooksul – ilma ettehoiatamata ja põhjust mõistmata, kuid ka teades, millele ja miks reageeriti. Vahetus võib ja saab toimuda sisse- ja väljalülitustena – korduda lühikese aja jooksul. Vahetus võib ja saab lõppeda – inimene valib olla tervikuna sõltlane – sellest saab tema loomulik osa – ta ei mõista ega näe enam enese erinevust – selline on tema personaalsus – vahva ja lõbus, kuid enesega seotud lähedasi vähendav ja kasutav.

Mängus osaleja, kes usub päris tõsiselt, et tema ja temaga seonduv sõltub teisest, on püsivas stressis, sest tegemist on, millegi ühise jagamisega/ ühises osalemisega, ohtlikuks nimetatud teisega. Selline inimene on ärevil ja olukorda kontrolliv ning kaardistav – ta on valmis ja on ootel – millisena teine on olemas ja reageerib – kas ta on õige – kas ta on paaris sõltuvusega või on ta enesena – kas inimene saab olla iseendana või tuleb tal ühineda sõltuvus(t)e rahuldamisega.

Stressi süvendab oht enesele – see on mõistmine, et valiku ja võimaluse korral – sõltlane jätab inimese, kuid ei jäta oma sõltuvust. Inimene sõltub sõltlasest – seega on too vajalik – seega on enesele antud ülesanne olla teise jaoks vajalik – on vajadus olla oluline/ väärtuslik sõltlase mõõdupuu järgi. See mõõdustik ja kaal ei mõõda ega kaalu inimest, vaid tema kasulikkust ja õigsust sõltuvuse õigel moel rahuldamiseks.

Kui inimene enam ei täida sõltlast, siis ei ole ta vajalik ega oluline – temaga koos olemisse ei panustata, kuid nii igaks juhuks jagatakse aegajalt kübekesi või näidatakse enese teist nägu – ehk langeb lõksu ja usub taas sõltlase „tõde” või vähemalt kahtleb eneses. Kui inimene tahab tuua sõltuvuse valguse kätte või sundida sõltlast oma sõltuvust ja sellega seotud mängu tunnistama ja selle eest vastutust võtma, siis saab temast oht, mis tuleb kõrvaldada/ maha teha/ valeks nimetada – minimaliseerida/ püsivalt elimineerida. Valgus ei tohi ulatuda nende teiste silmi, kes on tagamas sõltlasele vajaminevat.

Kohtu minuga, kui inimesega – ära kaota mind ära, kui valid oma sõltuvuse! – see on sõnum, mida Laps ei oska mõtestada ega suuda välja öelda oma Emale/ Isale/ Tarbijale. Last jääb saatma vajadus olla Laps/ Inimene – kogeda tähelepanu enesele, kui tervikule – enesele, kui erinevatele külgedele – kõik on olulised – mitte ainult see, mis täidab/ rahuldab sõltlast.

Lapsest, kes oli osa sõltlase mängust, saab tähelepanu sõltlane – ta on inimene, kes vajab enese väärtuse kinnitajat – tema tarbijat, kes määrab hinna, mida ollakse temaga koos olemise eest valmis maksma. Ta on valmis astuma enesest ära ja muutma ennast/ madaldama enese energiat ning tegema tegusid, mis ei ole tema – ta maksab iseendaga kinni sõltlasega koos olemise ja elamise.

Selline Laps külmetab, sest Hinge suudlus ei ole teda puudutanud – ta jääb igatsema soojust, vajama toetust enese teele ja tunnustust iseendale – ta vajab kohtumist ja koos olemist Inimesega – tema jaoks püsivat ja paigal olevat Inimest. Kui ta leiab selle, keda, millegi alusel, on võimalik samastada möödunus olnuga – siis ta jääb ootele ja mängib kaasa, et jõuda teistsuguse tulemuseni välja – teine jääb alles ja püsima, sest tema – Inimesena – on väärtuslik – tema on olulisem, kui sõltuvus.

Kui üks kord ei õnnestu, siis võib ja saab tulla järjekorras järgmisi – eriliselt uhke ja tööd nõudev on enese väärtuse tõestuse ja tõstmise katsete plejaad siis, kui lapsepõlvest on kaasas enam, kui üks sõltlaste rollipaar – siis on vajadus, olla väärtuslik ja oluline, kordades suurem – kõik vanad lood on vaja õige tulemuseni välja kõndida, sest kõigis neis on ta olnud, kellegi teise, sõltuvusele allajäänu.

Tuleb öelda, et üsna sageli inimene ebaõnnestub – teine ei tõsta ega tõesta tema väärtust Inimesena – see tee tuleb inimesel endal kõndida – mida suurem sõltuvus olulisest teisest – seda pikem ja vaevalisem on teekond iseendani. Raske on öelda enesele – Mina EI vali teist! - kui teine näib olevat vajalik ja suudab mõjutada inimesega toimuvat nii sisemises plaanis, kui ka ümbritsevas keskkonnas - sel juhul tähendab Ei iseendast lahti laskmist – mind enam ei ole. Vana Mina enam ei ole – tuleb luua uus ja terviklik iseendana olemine – ehitada ise ennast üles.

Mõista, et ollakse seotud sõltlasega ja ollakse ühinenud sõltuvuse mänguga, aitab reaalsuse tunnistamine – tegelikkuse vastu võtmine. Mida ja kuidas ja kus ja milles on võimalik muuta/ muutuda – kas on võimalik ja on olemas vabadus kasvada Inimesena ja parandada enesega/ suhtega seonduvat ka päriselt.

Kui vaadata avatud silmadega otsa suhtele ning näha ausalt sõltlase tegude ja sõnade kooskõla/ erinevust, siis ilmneb selgelt, et sõltlane ei ole pühendunud suhte, enese ega suhtepartneri kvaliteedi tõstmisele – ühesolemist ei hoita, seda ei valita parandada, seda ei saa parandada, sest on tingimused, mida ja miks ei saa või ei pea – võidakse öelda sõnu, kuid neile ei järgne pidavaid tegusid – võidakse teha tegusid, kuid neil on augud sees või kõrvalmaik juures.

Kõige eest tuleb maksta – miski ei jää pidama – tunded võetakse kasutusele ja tähelepanuga manipuleeritakse – sõltlane ei ole aus ega näe ennast inimesena, kelle sõltuvus on ületanud piirid – ta nõuab, erinevaid vahendeid kasutades, olemas oleva tähelepanu enese sõltuvuse rahuldamiseks ja keelab tähelepanu enesele, kui sellele, kes on vastutav enesega seonduva ja ühises toimuva eest.

Tunnete pimedus – enese sisse lukustatud tunded takistavad nägemast valgust – enese väärtust ja iseenda teed ilma teiseta. Lapsepõlves kogetu, olulise teise Inimnäo vahetusega kaasnenu, viib tagajärgedeni, mil ühel hetkel saab Olulise Teise ära minemine ehk vahetumine, ka hetkeks, samasuguse kaalu, justkui see sünniks möödunus – hülgamisel on oht enese elule ja toime tulemisele – see tagab, et väärtus ei seisne enam suhte kvaliteedis, vaid selle olemas olemises – teise olemas olemine tuleb kindlustada iga hinnaga. Enese salatud tunnete pimedus takistab nägemast oma valiku tagajärgi.

Selle kaotus, mida ei ole saanud omada/ kogeda on valus, sest selles on olnud lootus ja uskumus, et see on õige – kaotus tähendab leina, sest ei ole saanud veenduda enese uskumuse paikapidavust ja ise enda jaoks valida – kas sobib või mitte. Enese väärtus, teise silmade poolt kinnitatuna, on olnud uskumus, et see olen Mina – selle Mina väärtus ei tõuse, kui ei olda sõltlase jaoks väärtuslik ja see ei tõuse kunagi sõltlase väärtusega võrdsele tasemele, sest siis on olemas oht olla kõrgema väärtusega. Sõltlasele on vajalik, et kaassõltlane seisaks enese võimete ja suuruse kohapealt pimeduses.

Seni, kuni seista pimeduses – karta ja tunda hirmu/ häbeneda ennast ja vihata ise ennast – saab pimedus jõudu – seni saab pimedus jõudu – tal on lisa. Kui heita eneselt rüü ja seista valgusena, siis ei saa enam pimedus jõudu – valgus ei ühine temaga – valgus jääb valgusena alles ka siis, kui pimedus proovib oma hambaid.

See on okey, kui väärtushinnangute erinedes öelda teisele inimesele, ka lähedasele - EI. Sõltlasega ei pea koos elama ega tema sõltuvusest osa saama ega tema sõltuvusest enese elu ja tööd tegema. Ei ole vahet, kas see sõltuvus on suitsetamine, alkohol, söömine, tunded, kindel roll, tähelepanu või midagi muud - kui see vajadus kahandab suhte kvaliteeti ja vähendab Inimest, siis see ei pea olema tee, millel astuda – siis saab ja tuleb öelda - mina ise olen väärt paremat ja mina ise valin enese jaoks võimalusi ja keskkondi, kellega ja milles olla vaba ja kasvada, Inimesena, edasi.

Marianne

24.07.2024.a

Oluline teine II – Eesmärgid on erinevalt sarnased

 

Enese teel kõndivat inimest saadavad katkiste, solvunute, vihaste, kadedate, salvavate, üle olevate inimeste sõnastatud väited – vähendavad ja vähem nägevad – katki tegevad ja kokku kägardavad – tunde jõuga murdvad ja muserdavad – väärtust maha tallavad ja ära võtvad – olemas olevat kustutavad.

Miks tema minule nii ütles/ kuidas tema sai sel moel minu vastu teha? - see tähendab vastuse otsimist küsimusele – Miks tema mind sellisena koges? - tagasi vaadanuna see ei ole Mina, vaid keegi teine – Miks see, teise poolt näidatud/ nähtud Mina, erineb minu enda selgusest?

Iseenda erinev nägemine ja kogemine sellest, kuidas teine esitleb nähtut ja esitab nägemust – toob kaasa jahmatuse, sest see tähendab, et teine valetab ja moonutab olevat. Pikaajaline ja samas keskkonnas olevate mitmete teiste poolne samasugune käitumine toob kaasa uskumatuse ja hirmu – enese hülgamise ja häbenemise - äkki teine teab paremine ja õigemini – süveneb kahtlemine iseendas ja enese selguse teadlikkuses.

Teise poolt edastatud tähelepanu kogemise erinevused tähendavad, et vahel läheb tähelepanuga edastatav info kokku iseendaga, kuid teisal see erineb kardinaalselt - Mina ja see Kes ei ole Mina. Õige tähelepanu vajadus – sõltuvus tähelepanust – kuidas olla õige Mina ja kuidas vältida/ kaotada seda Mina Kes ei ole Mina. Vajadus kaotada ära ja varjata enesest seda osa, mis esindab valet poolt – toob esile vale tähelepanu.

Tähelepanu vajadus – sõnatu ja püüdlev – tagataustal teadvustamatu kogemine. Soov uuesti kogeda, et sõnastada – miks see meeldis – mis selles meeldivat oli – mida see tähendas – millisena ja kuidas inimene ennast kogeda sai. Tähelepanu tõrjumine – keelduv, vahetust nõudev ja eemale tõukamine – tagataustal teadvustamata kogemine – soov, mitte kogeda, tähendab, et ei ole sõnastatud – miks ei meeldinud – mida selles head ei olnud – mida see tähendas – millisena ja kuidas inimesel ennast kogeda tuli.

Tõdemus – see inimene või see inimene, tundeid valinuna, ei näita ega näe mind minuna – tal on oma eesmärk/ tal on oma vajadused mängus – just sellepärast ta ei taha/ ei saa mind näha ega näidata sellena ja sellisena, kes ja milline olen mina – iseendana ja tervikuna.

Temal on roll, milles ta tahab väljenduda. Temal on roll, millest ta tahab vabaneda. Temal on tunded, mida ta tahab välja elada. Temal on vajadused, mida ta tahab täidetuna kogeda. Tema ei ole avatud ega kohtu, inimesena, inimesega – tema on koondunud punktiks, mis viib täide endale antud/ võetud ülesannet. Olemas olev teine on võimalus ja vahend selle saavutamiseks.

Suhtes, tähelepanust sõltuvusse jäänuna, oma Mina kaotanu jääb ootama ja vajama ennast tagasi – Kuidas tema, siis ei näe mind - kui olen veel rohkem ja näitan veel enam, siis ta näeb – kui ootan ja olen kannatlik, siis saan olla õige Mina! Tegemist on enese petmisega, eneselt vabaduse võtmisega ja enese väärtuse vähendamisega.

Mida rohkem püütakse õige olla – seda rohkem näitab teine inimest valena. Mõistmine – tema ei näita mind – tema näeb ja näitab ise ennast - enese peidetud poolt – teine vajab, et mina näeksin teda sellena, kellena ta ennast kogeda tahab – teine vajab, et mina ei näeks teda sellena, kellena ta ennast kogeda ei taha. Ta ei vaja mind, kui mind, vaid minu tähelepanu õigel moel.

Õige tähelepanu vajadus tähendab, et tegemist on sõltlas(t)e sõltuvusega - selline suhe on parim enesena kasvamise koht – iseenese tõde on selgem eristada, kuid seda on keerulisem teisest lahutada, sest tegemist on kaassõltuvusega – üht ei saa olla ilma teiseta – ühe teemat ei ole ilma teise teemata.

Möödunu kogemused tähendavad, et minus oli nõrkus - teadvustamata vajadus - teadvustamata enese kogemise vajadus - teine oli saanud põrkuda ja pihta põtkida – mina olin vormunud tema vajaduste järgi – andnud talle võimaluse säilitada/ omandada temale vajaminev nägu. 

Mina – Inimesena – olen teadlik iseendast ja oman enese selgust - enam ma ei vali moonduda ega väänduda – seisan enese tugevusena ja tugevana – mina ei vali enam olla võimalus selleks, et teisel oleks võimalik muuta või kaotada ennast - kogeda ise ennast vajalikul moel – teisel tuleb õppida arvestama minu piiridega ja tunnustada minu iseendana olemas olemise õigust - teisel tuleb õppida ise endaga tegelema - mõistma enese vajadusi ja nende tekkemehhanisme ning võtma vastutuse enese astutud sammude ja valitud sõnade eest - need on tema - see ei ole mina ega minu.

Marianne

23.07.2024.a

Oluline teine I - Inimese Hinge hind

 

„Mina ei ole väärtus – minul ei ole väärtust – mina ei saa enese vastu seda, mida vajan – mina olen väärtusetu.” See tundub üsna loogiline järelduste jada olevat. Inimese hind näib olevat see väärtus, mida teised on valmis tema eest maksma. Ilma väärtuseta inimese kohta ju öeldaksegi, et tema ise ei väärtusta ennast – tema ise ei oska ennast hinnata – ta laseb enda ära kasutada/ ülekohtuselt, vägivaldselt ja vähendavalt kohelda/ ta lepib paljuga ja ta jääb kinni suh(e)tesse sõltlas(t)ega.

Inimene valib vaikida või näib pidavat normaalseks kohtlemist, mis talle osaks saab – ta ei ole paremat ära teeninud/ ta ei oska paremat tahta/ ta ei mõista enamat küsida – ei ole tema võimuses anda enesele hinnangut ega määrata endale hinda – keegi teine oskab ja saab seda teha – keegi teine ütleb välja selle, mida ja kui palju on ta valmis maksma.

Ise endale hinna määranuna võib see liiga kõrgeks osutada ja inimene saab karistada – teda haavatakse/ ta kukub ninali – uhkus ajavat ju upakile ja ninakus näitavat häbi puudust. Karistuseks ja koha kätte näitamiseks koheldakse teda sel moel, mis näib vähendavat tema väärtust – kahandavat, ehk valeks nimetavat, tema enese hinnangut – räigemal juhul kasutatakse füüsilist vägivalda või öeldakse temast lahti – sellise hinnaga ta kaubaks ei lähe.

Teisal vaadatakse, et inimene ei ole oma Maailmaga rahul – ta toriseb/ ta arvustab/ ta toob välja näiteid, kuidas keegi teine tegi ja oli. Tal on olemas info, mille alusel ta ütleb ja näitab välja selle, mis ja kuidas ei ole tema meelest hea ega õige. Ta on meister õpetama ja juhendama, kuidas ja mida peaks ning kuidas ja mida mitte. Ta on ärrituv/ ta on vägivaldne/ ta on stressis/ ta joob või sööb või suitsetab või tarbib liiga siis, kui Maailm ei käi temaga taktis.

Inimene peab enese sees vestlust tähtsa(te) teis(t)ega – enese sees ta seletab ja tõestab, mida ja kuidas teine tegi – ta näitab ette teise sammud ja teod ja sõnad – sel moel ei olnud õige ega hea – sel moel ei oleks pidanud ega tohtinud teha. Ta vaatab ja vaatleb ennast ja teab, et tema sõnad või teod või sammud ei oleks pidanud kohtama sellist vastust või tema ise sellist vastuvõttu. Kuid ta ei saa, midagi ega kuidagi muuta – teine tegi eile, teeb täna ja arvatavasti teeb ka homme – teine ei hinda inimest, kui väärtust.

Inimene upub ja kaob ära teistesse – ta ei saa lahti võrdlus(t)est ega oma hirmudest – „tõestus materjali” töötlemisest. Ta kardab, et teise otsus, tema hinna kohta, osutub tõeseks ja pidavaks – inimene ei saa oma väärtust tõsta teistmoodi, kui temal tuleb müüa ise ennast – madaldada oma hind teisele sobivaks.

Ei ole nii, et inimene ei teaks oma väärtust – elu tõestab talle, et ta teab seda – tema ise ei vali ennast enese hinna väärilisest vastu võtta ja kõigile avalikult välja näidata. Näib, et enese väärtust on otsitud vale kivi alt – enese väärtus on teada, kuid seda ei nähta sellena – seda ei tunnistata tõeks, kui sellel ei ole maksja pitsatit alla löödud.

Enese sees toimuvad kõnelused on olulised inimesele endale – Halloo – kuula, mis on minul öelda -minul on väärtus – mina olen rohkem väärt - kui selline kohtlemine/ kui see koos olemine/ kui see keskkond/ kui too või need inimesed – selles kohas ja nende poolt mina ei ole iseendana väärtustatud. Mina olen endale oluline – mina ise arvestan endaga – kuulan ise ennast ja teen vajalikud muudatused!

Kõik on õige ja kõik on selge, kuid inimene ise „unustab” ära oma väärtuse, kui ta elab keskkonnas ja toimetab ühes inimes(t)ega, mis ja kes on nakatunud sõltuvusega olulisest teisest ...

Marianne

22.07.2024.a