Auts – minul oli valus. Olin, kui kõrvetada saanud, inimeste poolt, kes olid haiget teinud. Olen haiget saanud siis, kui inimeste sõnad ja teod ei ole head olnud – neid ei ole hea kogeda olnud. On ootamatult ehmatav, kui inimene on ohtlik – oma ei ole oma. Kunagine valu – oli olemas haiget tegev inimene. Valu tegeva tunde olemas olemine tähendas, et mina ei olnud mõtestanud, mida see sõna – valu – tähendab. See oli läbitöötamata tunne – olukorra selgitus – mida see tähendab - kui ja et - mina sain haiget.
Kui inimene ei saa üle ega ümber sellest, et ta tahab kedagi, kes teda ei taha, siis arvatavasti ei üllata teda see, et tegemist ei ole looga olevikust, vaid teemaga minevikust. Näib, et tahetakse seda inimest, kes on olevikus, kuid tegelikult vajatakse seda, kes oli või keda ei olnudki enese minevikus. EMA (ISA) – Miks Sina mind ei taha? – kuidas on võimalik, et Minu Ema/ Minu Isa mind ei taha?
Klammerdutakse külge, joostakse järgi ja püütakse enesele võita seda, kelles või kellel on midagi sellist, mida Ema/ Isa, enese kui Lapse jaoks, tegemata jättis või vajalikul moel tegi või omas/ võimaldada sai – armastas/ vastutas/ lahendas/ toetas/ mõistis/ jagas/ tagas/ hoidis – ihaletakse möödunu paitust ja kordust – kogetakse tunnete pimedust ja aegade segadust.
Nende lugude, mis ei lahene olevas, algus on möödunus – inimeste, sisemist ja vahelist, tunnetesegadust lahti harutades, tuleb minna tagasi ja leida üles see, kelle tunne oli esimene – tuleb tegeleda sellega - miks, mis ja kuidas oli - mille peale keegi reageeris sel moel, et sellest sai eraldi lugu – üha järgnevate tunnete peale kuhjamisega tekitatud segadus.
Inimene, kes ei taha/ ei oska tegeleda oma tundega, millega ta toime ei tule, on see, kes ei mõista iseennast – ta ei tea, et temal on tunne – temal on seisund, mida ei ole hea kogeda ja milles olles ta ei käitu nii nagu tavaliselt ega suhtle Maailmaga iseendana. Ta ei taha seda seisundit – ise ennast sellisena kogeda ega sellega kaasnevaid tagajärgi. Inimene ei tea, et tema ise valis endale tunde appi ja ta ei mõista, et tema ise saab oma tunde ära vahetada.
Tunne on inimese lahendus, selle jaoks, et tulla toime olukorraga, millest ta ei saa välja ja, mis ei lõppe ära. Üks tunne võib ja saab tõusta teise tunde peale – see annab väljenduse ja väljaelamise võimaluse – sel moel leidub sihtmärk – on olemas põhjus, kelle pärast – on keegi, kelle peale/ vastu saab ise ennast välja elada – on see, kellega põrkudes, toob tagajärg kaasa väiksema kaotuse.
Esimene kord ei jää ainsaks – tunne kordub, selle jaoks, et inimene mõistaks iseennast – miks tema oma tunnet vajas/ vajab. Loomulikult otsib inimene lahendust – inimene usub, et enesega seonduv on tagajärg, mille põhjuseks on see, mida ta nägi ja kuulis. Inimene valib tegutseda – ta tahab, et ta enam ei näeks ega kuuleks ega puutuks kokku sellega, mille peale ta reageerib. Inimene proovib olukorrast ära minna või toimuva katkestada/ lõpetada – kui enam ei ole, kui enam ei toimu, siis enam ei ole seisundit. Inimene aitab ise ennast – tema elus saab olema lahendus, mille eest tal tuleb maksta.
Täna, 49 aastat tagasi, sündis minu õde – mina, peaegu 4 aastasena, ei tulnud, minu emas ja minu elus toimunud, muutustega toime – Minu Ema ei olnud enam Minu Oma. Ma ei tahtnud näha nende koosolemist ega suhet selles hetkes, kui mina jäin/ olin juba jäänud ilma sellest, mis ja kuidas oli olnud. Kui kõik jätkus ja kestis, siis mina tundsin hirmu – ma ei teadnud, millest ma veel võin ilma jääda – ma ei teadnud, kus, milles ja millal on põhi, mil oluliste asjade kadumine ja muutumine peatub – tundus, et seda ei olegi ega tulegi.
Läksin laua alla ja peitsin ennast laualina varju – sel moel ma ei näinud ja mind ei nähtud. Ma soovisin, et ema vajaks mind, et ta otsiks mind, et ma oleksin puudu iseendana, et mind mõistetaks – ma eraldasin ennast neist. Mind ei otsitud, sest ma ei olnud kadunud ega eraldi – minult nõuti kohal olemist ja aitamist – enese tunnete kaotamist ja mitte segamist – teistega arvestamist ja nende esikohale seadmist.
Olin olnud füüsiliselt vägivaldne. Olin olnud vihane. Olin ära läinud. Miski neist ei aidanud – ma olin osaline edasi – ma nägin, kuulsin ja kogesin endiselt. Jätkasin ööpäevases lasteaias – võimalus, kuidas olla eraldi ja mitte näha. Ma ei mõistnud seda võimalust – mina kannatasin – neljal hommikul otsisin ma teed aknale, et näha, kuidas õde lasteaeda toodi ja neljal õhtul kordasin sama, et näha, kuidas teda koju viidi – vahel ma nägingi, kuid sageli mind ei nähtud – minu poole üles ei vaadatud. See oli kinnitus, et olin eraldi ja väljas. Mina olin soovinud meid ühendava sideme kinnitust ja minu oluliseks pidamist.
Hiljem saadeti mind kaugemale – pikemaks ajaks. Sanatoorses koolis õppimine oli võimalus, kuidas ma ei pidanud enese jaoks vales osalema. Ma sain selle, mida olin soovinud, kuid ma ei tahtnud selle eest maksta seda hinda, mis see minu jaoks maksma läks. Ma olin oodanud, et ma saan ühes olla – minule sobivatel tingimustel – ma võisin ühes olla, kuid sellest ei saanud mitte kunagi seda, mis ja kuidas oli minu jaoks hea – aus ja turvaline olemine – ilma ohtlike inimesteta, kes teevad haiget.
Inimene, kes ei tule üksinda toime olukorraga, milles temal on halb, otsib lahendust ja omal moel küsib abi. Keskkonnas, mis ei ole terve – inimeste vaimse tervisega ei arvestata – kehtivad füüsilised reeglid – häälega, sõnadega, füüsiliste liigutuste ja löökidega ning tähelepanu suunamise, suuruse ja kvaliteediga toimuvad teada andmised muutustest/ otsustest/ nimetamistest/ karistustest/ ilma jätmistest/ kohustustest ja võimalustest.
Füüsiline karistamine/ eraldamine – Sina oled see ja/ või teine - kas Sina oled siis kade - kas Sina siis oma õde ei armastagi, teine on abitu/ väike – miks ja kuidas Sina ei – vaata ennast, milline Sina oled. Minu, kui Lapse, reaktsioonide ja lahenduste näol ei olnud tegemist mitte armastamise ega mitte hoidmisega, vaid toe otsimisega – selle asemel tegeleti võrdlemisega/ vähendamisega/ keeldumisega/ ümber nimetamisega/ halvustamisega – see kasvatas protesti selle vastu, kellega võrreldi, kelle vastu näidati pahana.
Lapsed, kes ei tule enesega toimuvaga toime, küsivad/ ootavad abi ja tuge nendelt, kes suuremad ja kelle teod/ tegemata jätmised on olnud osalised toimuvas - võimaluste piires ja info tõlgenduse järgi lapsele reageeritakse ja teda, kas toetatakse või mitte. Talle väljendatatakse, erineval moel, kas tema soov on tähtis ja oluline ning sellega arvestataks või siis vastupidi.
Minuga toimuv oli vaimne ja füüsiline teema – sellele reageeriti füüsiliselt ja vaimselt – eemale hoidvate/ tõukavate sõnade ja tegudega. Minu õega toimuv oli füüsiline ja vaimne teema – temale reageeriti füüsiliselt ja vaimselt – teda nähti ohvrina ja teda kaitsti minu eest. Mind saadeti ära, minust hoiti eemale ja mind ei nähtud inimesena ega positiivsena – minu valikud ja käitumine tõid kaasa häbi ja sekeldused.
Tänases ajas kordus möödunu – mina otsisin abi – rääkisin ära, kuidas olin ennast tundnud ja mida ei olnud saanud ning mida ja kuidas enam ei soovinud. Mind ei toetatud – valik, kuidas edasi, oli sama nagu möödunus - kas täpselt sel moel nagu teised senini heaks arvasid või ei üldse. See oli füüsiline lahendus, milles ei olnud vastutuse võtjaid ega tegeliku loo mõistmist.
Minust räägiti seljataga ja minu kohta – milline ja miks olen - otsustati ilma mind ära kuulamata – see tõi kaasa tagajärjed – kunagine kordus – õde käis ja rääkis ning, näidates oma tundeid, küsis abi – oma tunnete mõistmiseks - kuid ei tema ise ega teised mõistnud ega näinud seda sel moel. Sellepärast lahendati lugu nii nagu vanasti – nähtavalt seisti tema kõrvale ja astuti minust eemale – sel moel oli kõigile selge, keda ja miks hoitakse – kelle tunded ja heaolu on olulised.
Otsisin rahu, sest kogesin ebaõiglust ja ülekohut – tundsin valu ja viha – olin solvunud – kuid ma ei saanud enam kaugemale astuda ega vähemaks võtta – midagi muud, peale enese tunnete, ei olnud, meie vahele, enam alles jäänud. Õest oli saanud mingi asi/ mingi kogum, kes segas minu elu - tegemist oli minu enda, kuid ka ema, õe, venna ja tädi ning veel mõnede inimeste kokkukuhjunud tunnetega – ma ei teadnud, kus ja milline olin selles segaduse mina ise.
Tean, et - vihata, karta, püüelda, võidelda, kaduda jne - ei olnud minu esimesed reaktsioonid – kõik see tuli peale seda, kui ma nägin, mida olin kaotanud. Jah, minu käest oli küsitud – kas ma tahan õde – olin vastanud, et jah – kuid hind, selle tahtmise täitumise eest, oli olnud liiga kõrge – omal moel jäin ma üksinda – hoolimata sellest, et õde lisandus, mina nägin ja kogesin, et minule jäi alles kordades vähem – Minu Ema kadus ja Minu Mina muutus teiste silmades.
Olevas kordus sama – alles jäi vähem – ülejäänud hoidsid kokku – mina seisin eraldi – kõik selle jaoks, et kohtuksin iseendaga. Kuigi ema enam ei ole, olid osalised siiski samad ning kasutada oli samad võimalused, mis kunagi olid olnud – ainult mina ise – kuid nüüd on mul olemas toetus vanemaks kasvanud iseendalt ja kogemused ning teadmised läbi kõige selle, mis ma ise olen loonud ja läbi kõndinud.
Minu Ema ei olnud kunagi Minu Oma – ta oli inimene, kes oli valinud Ema rolli. Emal oli õigus oma elule Inimesena – teed alustades ei olnud tal kogemusi, kuidas on siis, kui tal on üks, kaks või kolm last - tema ei teadnud ette, kuidas ja mil moel ta väljendub ja jaksab – ta läks teele ja kõndis edasi.
Enese eraldamine emast - ema kohustused, ülesanded ja nende lahendused ei olnud minu ega mina – tema elu ja vastutus on tema enese kanda. Sama ka kõikide teistega - iga osalenud ja osa olnud inimese kohustused, ülesanded ja nende lahendused ei olnud minu ega mina – iga inimese elu ja vastutus on tema enese kanda.
Olin kogenud, et meie rollide suhet ei olnud võimalik muuta – ausat infot ei jagatud ega välja öelduga arvestatud ning ema ise ennast, kui inimest, ei valinud näidata – ema poolt loodud ühises - ühist ja kõigile sobivat lahendust ei otsitud. Alguse nii ema, kuid hiljem ka õde, jätsid mind eraldi ega kaasanud teistega ühte - perekonna/ suguvõsaga seonduv oluline info liikus nende vahel ja minuni jõudis see hiljem, teisi teid pidi ja katkendlikult – see oli normaalsus, mis võeti kõikide osaliste poolt omaks. Üks oli prioriteet – teine eraldati – sel moel jäi teisele vähem – üks sai justkui teise arvelt – ta oli mõlema koha peal nii nagu teist ei olekski olemas olnud.
Tagasi minemine – minu tunne oli algus – teadmatusest tulenev hirm – mis ja kuidas jääb alles. Eemale ja ära, siis ei pea pealt nägema ega kogema ega üles tunnistama, et mitte midagi ei jää ega enam ei ole. Oli tahe kaasata teine – miks tema ei .. - tema ju ka ja ise - see oli katse, kuidas seista koos – võimalus, kuidas mitte olla ega näha ennast üksinda – anda osa loost teisele.
Sellega kaasnenud Lapse viha/ solvumine/ jonn olid enesekaitse väljendused – vastutuse võtmine iseendale siis, kui ümbritsev ei toetanud ega mõistnud – laps tegutses, sest temale oli lahendust vaja kohe – see oli tema viis, kuidas Maailmaga suhelda ja enese vajadustest ning otsusest teada anda.
Lapse uskumus – soov ennast hoida ja olla väärtuslik, et näha võimalust, kuidas ellu jääda - MINU EMA NII EI TEE!!!!! – Minu Ema nii ei oleks teinud. MINU EMA (Isa, Vend, Õde, Tädi) – tähendab seda inimest KES oli/ oleks minu jaoks olemas – tema ei saaks sel moel, sest tema valiks ning oleks teisiti – kuid tõde ja tegelikkus on, et inimene võib ja saab hoopis sel või teisel moel ja veel rohkemgi.
Perekonnas/ suguvõsas ära jaotatud rollinimed on selgitus, kes kellegi suhtes on ja millised on tema ülesanded/ kohustused, kuid ka vastutus. Ema või kellegi teise rollist ja seotusest tulenevaid ülesandeid ja kohtustusi täidab inimene, kellel on enese aja loo pagas kaasas – tema ettevalmistus/ oskused/ väärtushinnangud/ eesmärgid/ kasvamine.
Minuga seotud rolli omanik ei ole MINU OMA – ta on inimene, kes valib, kuidas ja kas üldse ta oma rolli täidab, lahendab ja millisena selles väljendub. Minuga seotud rolli omanik ei pea olema Minu Inimene. Minu Inimene on see inimene, kellega me kõnnime kõrvu ja soovime koos olla, sest me mõlemad tahame seda – me oleme valmis koos kasvama, sest see loob meid mõlemaid.
Kunagi, kui pugesin laua alla, siis olin astunud eemale, et minna tagasi siis, kui mind kutsutakse ja oodatakse, minuga arvestatakse ja mind mõistetakse – seda aega ei tulnud – enese sees olin jäänud eraldi ja ootama. Ka nüüd olin ootel, et minna tagasi – ühte olema – kuid tuli tõdeda, et ei ole olemas seda kohta, kuhu tagasi minna – kõik on eraldi ja oma teedel kõndimas – mitte ühes olemise poole, vaid enese jaoks vajalikul moel – iseendale, iseenda jaoks, valitud elu.
Olin klammerdunud vana külge ja tahtsin ulatuda õeni – seda nii Õena, kuid ka ootele jäänud Lapsena - vana aeg nägi temas Ema – temast oli saanud see kese, kelle ümber koguneti ja kes kõiges osales ja kõike määras ning korraldas. Samastanuna möödunu ja tänase - vajasin sellesse kohta ja ootasin mõistmist ja enese vastu võtmist Inimesena, kuid see ei olnud see tervik, kuhu olin sündinud, vaid õe poolt loodud/ elus hoitud Agressor-Ohver-Päästja mudelimaailm, milles osalejad, kui Lapsed, kaitsesid teda valede tunnete eest, et tagada enesele vajaminev ja turvaline Maailm.
Varem, nii nagu kunagi laua all, jäin ma ootele – ootama teis(t)e sammu ja lahenduse toomist. Enam ei jää, sest elu on siin ja praegu – nüüd ma ütlen/ küsin/ tahan kohe, sest ma ei pea vaikima. Vaikides ja oodates ei lahene mitte kui midagi – see on seisundi, millest hakatakse otsima väljapääsu, loomine ja see tagab tundega reageerimise, et ennast aidata.
Konkreetsele teabele saadav vastus/ reaktsioon on info, millega arvestan – kuidas ja mil moel teine valib, milline on tema eesmärk ja konkreetne tegutsemise plaan – mille eest ja kuidas teine vastutuse võtab. Info töötlus annab teada, milline on hind, mis minul tuleb maksta, et koos või eraldi olla.
Kõnnitud teekonna eesmärk oli jõuda iseendasse kohale - see tähendab, et ma valin iseenda - olulisim on enese mõistmine, enese selgus ja ausus – see on alus ja tugevus, kuidas olla ja minna edasi. See on mõistmine, et luua saab ennast seal ja selles, kus on minu jaoks olemas koht ja vabadus - enese teel ja Minu Inimestega ühes.
Tulevikku vaadates tean, et koos olemiseks ja kohtumiseks on võimalikud erinevad variandid – kas inimestena – selline sisu ja kohtlemine, mis on ja kuidas saab osaks kõigile inimestele, kes arvestavad inimestega enese kõrval, kuid, kui sel moel ei valita kohelda ega näha, siis saab kasutada sama, mida teistegi mitte kohaselt käituvatega – mitte kohale minna, situatsioonist ära minna, mitte reageerida vastu, enese jaoks oluline ja vajalik välja öelda – kõik oleneb olukorrast.
Kui võimalikuks osutub perekonnaga seotud rollidest lähtuvalt, siis esimese asjana tuleb paika panna, kuidas ja mil moel – mõistetavad reeglid, piirid ja sisu – ilma selleta ei vali seda teed. Erinevas kauguses sugulasteks jääme me alati – teatud rollide praktiseerimata jätmine ei ole haigus, mis takistaks ise oma elu elamast.
Marianne
03.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar