Vahel, kui ollakse, midagi tegemas ja kuidagi olemas, siis saab ja võib juhtuda nii, et korraga öeldakse välja piir – pannakse Ei edasisele ette – antakse infot, et oleks teada, mida järgmine samm kaasa võib tuua või eelmine tähendas. On käes hetk - enne järgmist sammu peatu ja mõtle järele!
Minu mälestustes on seisnud alles kaks sellist olulist hetke, millega alles nüüd tegeleda mõistsin ja valisin – läbi töötasin. Mõlemad peatused toimusid ühes ja samas kandis ning ühe ja sama inimese poolt edastatuna. Paar aastakümmet tagasi olime sugulastel maal külas – oli Jaanipäev – lapsed, üks väiksem ja teine suurem – väiksem minu oma ja suurem sugulase oma, tahtsid minna kiikuma. Olin sellega nõus – minge. Selle peale ütles suurema lapse ema - „Sina tahad saata oma lapse teise lapsega – teine, kui suurem, ei pea võtma, väiksema eest, vastutust enese kanda. Sinul, kui emal, tuleb seda ise teha – tahad, et lapsel oleks ohutu ja turvaline, siis jälgi ja taga talle selline keskkond.” Läksin lastega kaasa.
Kuulsin osutamist - Sina tahtsid praegu sel moel teha/ Sa olid valmis sel moel tegema – see ei ole okey! - see oli katte pealt tõmbamine ja tõele osutamine – jah, sel moel oleksin mina lasknud asjadel sündida. Need sõnad panid mind häbenema iseennast – kõik nägid ja vaatasid, milline inimene ma olen. Oli ahastus – oli häbi – miks teine nii tegi – miks tema mind sellisena näitas. Oot, aga, millise sellisena – ta ei iseloomustanud ega halvustanud. Teine ainult ütles, mis ja kuidas ei ole okey – tema pani piiri ette.
Mina olin see, kel oli võimalus valida, kuidas ja mil moel edasi. Alguses oli jahmatus – mina ei tohigi ega saa kõike. Oli ärevus – mida ja millal mulle veel võidakse öelda, mida ja kuidas ma veel ei tohi. Oli hirm – millised on tagajärjed – milline on peatuste/ keeldude hind – mis on see, mida ma kaotan. Äkki mind ei võeta enam ühte – arvatakse, et kuna olin valmis tegema, siis olen selline ja teistsugune – et kui olingi, siis jäängi – ei muutu – seega – halvustavat/ kritiseerivat/ näitavat tähelepanu ei muudeta.
Tõlgendasin olukorra ebameeldivaks ja ütleja ohtlikuks inimeseks – solvusin ja tahtsin teda enesest kaugemale hoida. Ennast kaitsev protest tähendas, et olin ennast lühisesse lasknud – selgust ja enesena seismast takistas sumu, mis ähmastas ja pehmendas. Enese sisse peitu pugemine tähendas, et ma ei tahtnud vastutada – vältisin ausana, kuid kaitsetuna, seismist, sest kartsin tagajärgedega kohtumist – kuulda ja näha otsust iseenda kohta – halvustavat nimetamist ja eemale lükkamist.
Enese sees kaitsesin ise ennast - mina ju ei tahtnud halba – tahtsin endale seda, mis ja kuidas oli võimalik – vastutusest vaba aega ja koos olemist täiskasvanutega – ma ei ole ju sellepärast halb. Jah, ma ei mõelnud ega hinnanud olukorda sel moel, et see oli hetk, milles minu valik osutas minu valikule, mis ei hoidnud tasakaalu ega arvestanud teis(t)ega.
Seisan - jalad maas – on täiskasvanu vastutus – ilma varjudeta – mina tahtsin saada teise arvelt – see on tõsi. Järelikult oli teise info toetanud mind – uuesti valinuna, ma ei teinud ülekohut ega loonud vähemat. Sellest oli minule kasu – aitäh, et andsid märku ja takistasid loomast vähemat.
Teine hetk leidis aset umbes 6 aastat tagasi. Seisime sugulaste talu õuel ja seesama inimene ütles -”Omade (laste)lastega tema sel moel ei mängi/ naljata/ suhtle – võõrastega küll!” Need sõnad kõlasid selle peale, kui minu vanaisa vennapoeg suhtles/ naljatas/ mängis minu, sel hetkel, 5 aastase pojaga. Sel samal moel oli ta kunagi ka minuga olnud ja aega veetnud.
Ma ei saanud aru, et milleks selline tähelepanu suunamine – teine ise ju valis ja otsustas – enese põhjustel. Ma ei mõistnud, miks ütleja tahtis, et ma ennast halvasti tunneksin – ennast halvana vaataksin – justkui saanuks minu poeg, kellegi teise arvelt ja võtaks tollelt vähemaks. Oli solvumine, hirm ja nõutus – miks mind/ minu poega valena näidatakse.
Ei näidatud valena – anti teada, et osalen – minu ja minu lapse olemas olemine aitas tuua erinevuse välja – see andis võimaluse võrdlemiseks – oli olemas keegi, kes nägi pealt seda, mis ja kuidas oli võimalik, kuid, mis ei olnud kõigile sama.
Täiskasvanu vastus - Aitäh, et andsid märku – mul on kahju, et lood sel moel on – kuid mina ei võta vastutust, et teie lugu korda teha, enese kanda – põhjus ei ole minus ega minu lapses. Mina ei võtnud vähemaks, sest minule/ minu pojale pühendatud tähelepanu ei olnud olema saanud sellepärast, et kellelegi teisele kohta kätte näidata ja negatiivsust tekitada – see oli minu tähelepanu – sel moel kohtuti ja vaadati mind/ minu poega, sest sel moel olin mina/ minu poeg teise jaoks olemas.
Laps ei võta vastutust täiskasvanu tegude eest ega teise lapsega toimuva eest. Kui ta on saanud teadlikuks ja mõistab vahe tegemist ning näeb teise tundeid, siis ta on osaline ja saab anda oma osa – andes teada tagajärgedest tegijale ja anda oma toe tunnete kogejale – toetades mõlemat toetab ta ühist.
Ega ma siis ja seal sel moel osanud reageerida ega vastata. Alles tänases, kui need kaks lugu on põimunud minu enese lugudega ja selgitavad minule endale ühte koma teist ära – oskan ma vaadelda neid mitmel tasapinnal. Minu ema jättis, väga paljudes asjades, vastutuse minust 10 aastat noorema venna eest minule. Ema ei palunud tuge ega selgitanud, miks tema ise ei saa või näidanud, kuidas vajas abi – see oli lihtsalt kohustus, mida tuli täita – vanade aegade elukorralduse meelde tuletamine kinnitas, et nii peab olema.
Kord oli, vist nelja-viiene, vend kaasas ehitusobjektil, kus me teiste lastega maid avastasime. Igaüks vaatas enese samme ja otsis ise tegevust. Mingil moel kukkus vend armatuuri otsa nii, et otsa ette tuli auk, mis õmmeldi kinni. Viisin venna koju – ema vaatas mulle otsa ja ütles – Mida Sina minu lapsega tegid!!!! Toon ei olnud tore, pilk ei olnud hea - tagajärjed olid huvitavad.
Ma ei olnud õnnelik ega teinud meelega - kuid olin osaline, sest mina viisin venna sinna, kuhu tahtsin minna ega vaadanud seal tema järele nii, et oleksin õnnetuse ära hoidnud. Vend ei olnud ega ole minu laps, kuid tollel ajal ja sealt edasi kasvas minus rollisegadus - ma täitsin neid ülesandeid, mida ema pidi täitma - vahel mind peetigi ja nimetati oma venna emaks - sel moel arvati siis, kui olin 17 aastane. Aastaid kandsin kohusetundega vastutust, mis ei olnud minu oma - ma ei olnud vaba - mina ei näinud ennast vabana - mina pidin seda, mida mina ise ei olnud valinud
Eelmisel aastal ütlesin sugulastele välja, et see, kuidas nad minu lastel ja ka minu enda puhul teevad vahet, ei ole hea ega õige – kõigile on näha, kuidas valitakse kellega käituda – see loob vähemat ja sel moel ei tohi enam teha. Piir sai ette, kuid vastutust ei võetud – keegi ei neist ei olnud nõus möönma, et nende teod ei olnud head ega ka senist käitumist muutma – teistsugusel moel meie ei vali – oli nende vastus. Ei võetud tõeselt ja tõsiselt kuulda ka seda, kes seni oli sobinud, kuid siis enam mitte, kui oli asetunud seisma venna ja ema kõrvale ega nõustunud osalema vähema loomises.
Eks see ole – kogeb see, kellele õppetunnid on vajalikud. See lugu ootas juba eelmisest nädalast, et millal jõuab kätte tema kord – nii nagu palju kordi ennemgi, et kui on aeg, siis alles läheb lendu. Sain uue võimaluse loo tagatausta vaadata laupäeval, kui olime linnale kuuluvas saunas käimas ja mina tulin järvest välja. Astusin kai peale ja nägin seal siniseid plätusid – mehe omad, too ujub teise redeli juures, viin need sinna, temal on lähem võtta – selline oli minu mõttekäik. Võtsin plätud näppu ja viisin 3m edasi.
Kaks inimest olid kai peal ja keegi veest kõnetas neid – nii näis see minule. Ma ei pööranud tähelepanu – silma nurgast ainult kaudselt salvestus. Nende vahel toimus mingi arusaamatus – lõpuks jõudis mulle kohale, et vees olija mõtles mind ja rääkis minuga, kuid teised olid arvanud, et nendega – pöörasin tema poole ja siis selgus, et need plätud olid tema omad. Võtsin ja viisin tagasi – vabandasin ja selgitasin olukorda. Tema ei öelnud, et mõistab ega naeratanud vastu – oli lihtsalt tõsine ja tühi leht. Välja tulles kommenteeris, et on jah samasugused, kui avastasime, et mehe jalanõud olid kai alguses.
Läksin sauna ja istusin lava peale ning otsustasin enese sisse vaadata – segaduse ja sumu kaotada. Oli kogemata tehtud tegu. Oli hirm ja ärevus, et mis see teine minust mõtleb – mina ju ei tahtnud/ ei mõelnud halba ega soovinud varastada. Mõistsin, et lugu püsis paigal, sest puudu oli jäänud teise poolne õige ega minu jaoks vajaliku tähelepanu andmine – minus oli tähelepanuvajadus, et teine vaataks mind ja minu lugu mõistvalt ning toetavalt. See andnuks kinnituse ja kindluse, et ma ei ole see, kellena endale teise mõtteid või ise ennast, kõrvalt vaadates, ette kujutasin. See, et tähelepanu ei osutatud, andis aluse kahtluseks, et teine näeb mind negatiivsena ja ohtlikuna – mina ei saa ise ennast muuta, kui tema ei näita mind muudetuna.
Vaatasin enese tunnetest mööda - pühendasin tähelepanu sellele, mil moel ja kuidas ma toimisin siis, kui minule edastati info - kuidas ja millisena ma reageerisin vahetult – olin lahendanud olukorra rahulikult ja vabandanud – minu sees oli olnud rahu ja mõistmine. See, iseenda nägemine, kui vaatenurk loole, võttis pinge maha – mina ise tean, kes ma olen, miks tegin ja millisena valisin olla – olin parim võimalik.
Olin pööranud oma pilgu tagasi - ennast õigustama ja tegu põhjendama ning teise poolt valitud loo lõpetamist, kui pooleli olevat lugu vaatama - olin jäänud tagasi põikama, sest minu poolne loo tõlgendus ja tehtud otsus vajasid ümber vaatamist ja ümber tegemist – olin teinud teisest enese loo kangelase – olin andnud temale jõu ja võimu otsustada minu üle – olin uskunud, et tema otsus oli õigem - sest, kui tema jäi mind vaatama - minu tõlgenduses, negatiivsena, siis nägin, et sellise iseendana jäingi olema ja pidingi olema jääma.
Õigustused ja tõestused ning teise teos vigade otsimine olid enese kaitse vajadusest tingitud tegevus - tahtsin, et lugu vaadataks üle ja teine teeks teistsuguse otsuse. Lugu ja lood tulid tagasi, et mina ise vaataksin ennast teise pilguga ja teaksin enese sees tõeks tunnistada seda iseennast, kes ja milline ma olen. Möödunu taaskordne üle vaatamine tähendas, et mina ise olin enese loo kangelane - olin valinud olla toetav, lahendav, mõistev, vajadusel vabandav ja enese eest vastutuse võtnu - olin õnnestunud - mind ei olnud vaja ümber teha - valisin muutuse ja muutuda, kui see oli vajalik ja olemas olev info andis selleks põhjuse.
Marianne
24.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar