Vaeslapsed on need Lapsed, keda on hüljatud ja petetud – nad ei ole saanud seda, mis ja kuidas neile oli määratud – neil jäid puudu neile lubatud/ tõotatud kogemused – selle asemel said osaks teistsugused – need ei korvanud seda, mida ja kuidas ei saanud olema. Lapsed, kes on vaesed – nad on haletsemise osaks saanud - näevad end eraldi ja üksinda olevatena – puudu on ühendav lüli – nad ei ole ühendatud sellega, kus ja milles oli see, mis oli neile määratud – see ühendus on lõhutud/ vale/ määritud/ kadunud.
Selline Laps, ka täiskasvanuna, peab ise andma endale selle, millest temal jäi puudu, sest ei ole kedagi teist – tema peab korvama selle, millest tema jäi ilma – parandama ära teiste tehtud vead. Ta näeb ja kogeb ennast Ohvrina, sest tal ei ole olnud seda, mida ja kuidas tema vajas möödunus.
Ohver on enese Päästja, kes ostab enesele ja/ või maksab kinni ja/ või võtab, infoga manipuleerides ja jõudu kasutades, endale tagasi ja/või vajamineva lapsepõlve/ kogemuse/ toetuse/ perekonna/ armastuse – ta vajab sealt ja sellest, mitte seda, mis ja kuidas on olevas, vaid seda, mida ta vajas möödunus – lohutust/ hoidmist/ armastust/ kuulumist/ turvatunnet – iseennast õigena – see on õige tähelepanu vajadus temale, kui Lapsele.
Päästja annab/ tahab anda endale tagasi selle, mis temalt ära varastati – lapsepõlve, kogemused, omamised, tunded – ta näeb sellist iseennast, kellel see olemas on, kuid ta teab ja tunneb, et ta ei ulatu sellise iseendani. Tema möödunu on kui käest lastud võimalused – sealt ja sellest oleks alguse saanud teistsugune teekond – see kõik ollakse talle võlgu jäänud – kellelgi tuleb selle eest maksta.
Vaeslapse, enesele kinnitatud, tõde - muidu tal ei oleks, kui tema ise ei oleks endale andnud – ilma ostmiseta/ kinni maksmiseta/ manipuleerimiseta/ jõudu kasutamata ei anna temale keegi midagi ega kedagi/ midagi jää alles. Enesele kaitse ja turvatunde tagamine - siis, kui on kinni makstud ja on oma, siis on selle olemas olemine kontrollitud ja tagatud – kellelgi ei ole õigust seda ära võtta ega teda ilma jätta.
Ohver, kes on olnud enese Päästja, muutub Agressoriks siis, kui ta näeb, et temale kuuluv ei allu talle ega taga talle vajalikke tundeid-kogemusi/ kui tema omandit tahetakse ära võtta/ kui temale vajaminevat on, kellegi teise poolt, kasutatud/ kui ta ei ole enese poolt antule vastu saanud seda, mida ta vastu ootas või, mis tõestaks, et tema on selles kohas/ suhtes Ohver-Päästja.
Ohver, kes on ostnud/ võtnud/ omandanud endale midagi/ millegi/ kellegi, näeb teises enesele kuuluvat, alluvat, loomingut ja ennekõike enese vajaduste täitjat – omandi väärtus seisneb panustatud ja vastu saadu tasakaalus - mõõdetuna peidetud ja salatud tunnete skaalal.
See ongi põhjus, miks inimene, Ema/ Isa rollis olles, võib ja saab astuda oma Lapse vastu – ta ei kohtu ega koge last Lapsena, vaid Agressorina, kes tahab talle halba teha – võtta ära selle tunde/ tähelepanu/ kogemuse, mida temale endale on just selles hetkes vaja. Sel hetkel võib avalduda, kunagise, kuid suureks kasvanud, Lapse valu - „Mina ei taha, et Sa olemas oleksid – mina tahan, et Sa haiget saaksid – kogeksid minu tundeid – siis Sa teaksid, mida Sina minule tegid!!!”
Just seda mõtet – Koge minu tundeid! - kutsutaksegi needmiseks – teisele soovitud kindlate kogemustega teekonnaks. Kuid inimene, kes need sõnad lausub, ei näe iseenda ees enese Last, vaid seda või neid, kes kunagi temale liiga tegid - need on saanud näo ja keha ning nüüd on tema suurem ja tal on võimu - ta saab soovida ning väljenduda enesele vajamineval moel - seista iseenda eest.
„Vaata, mida Sina oled saanud – oled tänamatu!” - selle lause mõte on selles, et see tähendab kahe võrdluse tulemust – Ema, kui kunagise Lapse ja tema Lapse vahel – ema, Lapsena, näeb ja kogeb, mida temal ei olnud ja, kuidas tema ei saanud – tema Lapsel on see olemas. Selle fakti pealtnägemine toob kaasa mahasurutud või varjus püsinud tunnete avanemise ja ebaõigluse kogemise – kunagine kaotus süveneb – laps on selles süüdi.
Ema ei mõista seda hinda, mis tema lapsel tuleb selle saamise, mida tähendab elu oma Emaga, eest maksta – laps on Laps, kelle ema on Ohver ja, kes ei seisa Ema koha peal – laps tunneb ennast ema ohvrina – hüljatuna – ta ei ole ühendatud sellega, millest ta on osa. Ta ei mõista, miks tema Ema ei armasta teda ega taha talle anda armastust ja hoidmist ilma tasuta – kingitusena. Ta ei mõista, miks ta on oma Emale koormaks ja on see, kellega Ema ei taha ühes olla.
Tegemist on konkureerimisega ühele ja samale rollile ning selle kaudu saadavale/ selles omatavale – Ema, kui Lapse, poolt, enesele puudujääva osade ja enesele kompenseerimiseks loodud teiste kasutamine teise Lapse jaoks ja pärast – Ohver andis ära selle, mis oli tema oma – temale jäi alles vähem. Ema ei ole teadlik enesest ega vaata otsa oma tegudele ja nende tagajärgedele – ta ei seisa omil jalgeil – ta ei ole võtnud vastutust enese eest vastu – tema on Laps, kelle ema/ isa on Ohver/ Ohvrid.
See on vana valu kordus, mis ilmneb siis - kui teda, kui Last, temale mõistetaval ja vajamineval moel, ei hoita, kaitsta ega armastata – kui ta peab olema suurem ja tugevam sellest Lapsest, kes ta oli siis, kui tema enam ei saanud/ kui ta pidi seda, mis ja kuidas ei olnud tema teekond. Kui ta jääb ilma endale kuuluvast tähelepanust ega taha anda ise sama sellele, kel on olemas see, mida temal kunagi ei olnud ja, kes ei ole selle eest tänulik/ kuulekas/ ennast vaigistav - siis ta ei pea, sest ta ei saa – ta ei taha – siis saab teine kogeda seda, mida tema tundis – ja tema ei ole see, kes sel moel endas tundma peab - teine kogeb tema asemel.
See on võitlus ellujäämise nimel – vajamineva saamine sel hetkel, kui selleks on vajadus. Vanemate patud nuheldakse laste kaela – ei olnud ühel, ei pea olema ka teisel. On puudu jäämised ja on kaotused – kuidas nendega toime tulla. Ei ole tänamatuid ega hüljatud Lapsi - oli see, mis olemas oli, kuid määravaks sai see, mida ei olnud ja kuidas olemas olev oli olemas ja, mida võimaldas – läbi elamata kriiside ja traumade olemas olemine näitab kätte selle, millest oli puudus. Seda ei pea korvama ega tasuma – sellega tuleb tegeleda – tuleb mõista enese teekonda ja sellel osalejaid - tuleb eraldada enese lugu teise omast ja avada oma tunded ning kõndida neist läbi.
Hinged kohtuvad üle aegade ja toovad, Elu mängulavadele, tagasi teisi, kui nad on jäänud seotuks sellega, kes näeb neid või keda näevad nemad võlglastena – Sina võtsid endale selle, mis või kes oli Minu! Inimesed lahkuvad tahtega - peab jääma ühendatuks, et saada seda, mida ja kuidas ja keda endale vajati – kindla tunde kogemine, kindla rolli kogemine, kindla tähelepanu kogemine.
Nad tulevad ja saavadki kokku, kuid ei selleks, et saada see, millest ilma jäädi, vaid enese teekonna jätkamiseks - iseenda valimiseks - iseendana kasvamiseks - iseendani kasvamiseks - selleks, et olla ise ja selleks, et oleks endal, ei pea olema teisi - iseendana olemas olemine on piisav.
Ohvri, Päästja, Agressori ja Süüdlase rollidest koosnev mängumaailm ongi hüljatud ja üksinda oleva Lapse poolt enesele ja enese sisse loodud teised. Tema valib enesele rolli ja mängib enesele vajalikus etenduses. Tema valib, kellelegi rolli ja nimetab tolle sellesse rolli ning mängib nii nagu oleks tegemist päris eluga. Laps on Ohver – Päästja on tema Ema/ Isa õigena – Agressor on see, kes peab lahingut ja võitleb - Süüdlane on vaenlane, kes on süüdi toimunus ja kellele saab kätte maksta või, kellelt nõuda kahjutasu kunagiste üleelamiste ning tunnete/ kogemuste/ vajaduste täitmata jätmise eest.
Oma ema ja isa Ohvritena nägemine tähendab teadmist, et neid ei ole Lapse rollile partneriteks, nende peale ei saa loota, neid tuleb päästa, nende eest tuleb kätte maksta – sellised vanemad ei saa ega suuda oma last päästa/ aidata, sest nad ei ole tugevad ega täiskasvanud – laps on üksinda – vanemad on teda hüljanud - nad ei ole teda aegade teega ühendanud.
Isa vastutus/ Ema vastutus/ Lapse vastutus – mina olin seal ja siis laps, kelle ema koges ennast ning nägi oma vanemaid ohvri(te)na ja, kelle isa ei olnud oma kohale astunud. Nende poolt valitud teekonnad ja kogemused ei tee neist Ohvreid - nemad on inimesed, kes valisid enese saatuse parimal võimalikul moel - sama tegid ka nende vanemad ja neile eelnenud põlvkonnad - kõik nad kõndisid oma teekonna algusest lõpuni ise ja tänu neile oli olemas ja hoitud see, mis anti edasi neile, millele nemad lisasid juurde ja andsid omakorda edasi - see tulemus väärib tunnustust.
Mina valisin lahendused enese võimaluste piirides - mina astusin enese sammud – ei teiste omasid ega nende omadel. See, mille olen loonud, see on loodud. See, mille olen andnud, see on antud. See, mille olen saanud, seda olen kasutanud parimal võimalikul moel. Miski ei ole jäänud paigale – kõik on liikumises. Möödunu on seljataha jäänud – uus ja järgmine on juurde ja peale tulnud – tühjust ega auku ei ole ega ole kunagi olnud.
Olen tervik – kujutan ette energia ringluse, mis järgib minu piirjooni – see kulgeb ka läbi sõrmede/ varvaste. Minul on olemas möödunu toetus – olen ühendatud aegade teega - need, kes olid, on huvitatud sellest, et oleksin alles ja kõnniksin edasi – nende jõud ja teadmised ning tugi jõuab minuni ja toetab minu teekonda. Võtan selle vastu, hoian alles ja loon juurde ja annan edasi.
Marianne
21.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar