Võib ja saab tagantjärgi imestada, et kuidas ma küll ei näinud ega mõistnud, et vabadus oli olemas – võimalus saada seda, millest näisin olevat ilma jäänud, oli tegelikult olemas. Kuid tuleb tõdeda, et mina seda ei näinud, sest olin selle möödunus ära kaotanud – seal oli kõlanud vastus/ tehtud tegu/ öeldud välja otsus, mis näitasid ja tõestasid, et minul ei ole/ et mina ei saa.
Enese tunded maalisid takistuse ette ja näitasid väljapääsuta olukorda ja sissepääsuta keskkonda - ehmatav avastus, möödunus, oli olnud liiga valus - ehmatavalt tarretav ja endale kuulunut kaotav - sellepärast olid avatud samm ja usaldav proovimine iseenda poolt ära keelatud – hind oleks olnud liiga kõrge – mina oleksin maksnud iseendaga. Oleksin olnud nii, justnagu oleks olemas see, mida teadsin, et tegelikult olemas ei olnud – oleksin nõustunud ise ennast petma ja reetma.
Meist keegi ei ole ilma jäänud ja mõnel on „vedanud” rohkemgi, kui kord ja paar – iga inimese elus on olnud vähemalt üks hetk, mil tema osaks sai see, mida ei olnud sel hetkel hea kogeda – hääl oli liiga vali, käsi tegi haiget, sõnad põrmustasid, pilk hävitas, vaikus lõhkus – oli enne ja oli pärast - see oli tegu, millel said olema tagajärjed – teele kaasa võeti pagas, mille sisse pakiti kõik see, millega, seal ja siis, toime ei tuldud.
Möödunu alles jätmine tähendab, et kogeja jääb oma tunnetesse kinni – ta ei ole võtnud ennast vastu – ta ei ole vaadanud oma tunde sisse ega kohtunud enese osaga loost. Ta on kriisi ja/ või kaotuse läbitöötamise protsessi mingile etapile peatuma jäänud – lugu lõpetavat lahendust ei ole sündinud/ leitud/ otsitud.
On olemas mingi takistus/ otsus/ segadus, miks inimene ei lähe tagasi ega astu ka edasi. Selle asemel ta ootab/ tahab/ vajab midagi või kuidagi – ehk tal ei ole ressursse, eesmärki või ta soovibki just nimelt seda kohta alles hoida – talle on vaja enesehaletsemist, teisele vastutuse jätmist, Maailma vihkamist, kontrollitavat rahu ja tasakaalu, mis tegelikkuses on näiline illusioon, sest puruneb tunnetega kohtudes või nende avanedes.
Inimesele on vaja rahu, kuid samas on talle vaja tundeid – talle on vaja tunneteks muudetud enese energiat, kui jõudu, mis toetaksid tema teekonda iseendani. Ta otsib seda, keda või mida ta saab vihata – viha jõud annab võimaluse olla suurem ja tugevam iseendast. Ta püüdleb tagasi selle poole, kes kunagi teo tegi – ta tahab talle näidata tagajärgi – esitleda ise ennast katkisena, kannatanuna, ohverdatuna, vähendatuna, solvatuna, haiget saanuna – „Vaata, mida Sina minuga tegid!!!!”
Ta võib ja saab selle hetke saavutada ning teha seda mitmeid kordi – ta ei saa sellest valikust vabaks seni, kuni ta ei mõista, mis on tema eesmärk. Ja ega see, kelle ette ta ennast laotab, tee tema olukorda kergemaks – too lisab oma tunded ja kogemused juurde – sel moel kasvatatakse külakuhja – aga Sina – miks Mina - siis Sina – kuid Mina - Sina ise – Mina ei jne. Kõik läheb üha rohkem sassi, sest ollakse üksteisega seotud – see on kui võitlus seitsmepealise lohega – üritus ühte juppi lahendada toob kaasa mitme uue segaseks jäänud seiga sündimise. Lahendamata ja omanikuta tunded kasvatavad kahe vahele jäävat maad.
Aus vastus on, et möödunusse jäänud teo tegija ei ole olevas toimuvas süüdi – tema on loos osaline, kuid ei vastutav selle eest, millisel moel ja kuidas valib tema teo kogeja olevikus olla, teha või tunda. Paigal seismine ja nõudmiste esitamine, katse möödunusse tagasi viia ja läbielatu eest süüdistamine, viha väljendamine ja põlguse välja näitamine, kontaktist keeldumine ja sähvivad rollide vahetused – kõik need on haiget saanud ja abi otsiva lapse lahendused ja enesekaitsereaktsioonid – enesele olulise info edastamise, vastu võtmise ja töötlemise varjutavad ja moonutavad erinevad tunded.
Kunagise teo kogeja kaitseb ennast, kui last, täiskasvanu võimaluste ja oskustega – see tegu ei too kaasa rahu, vaid hävingu – see, mis toimub sees, saab nähtavaks väljas. Tegemist on inimese kasvamise protsessiga - Laps tahab/ vajab midagi, kuid inimene ei saa endast aru - mida ja kuidas täpselt. Tegemist on vastutuse võtmise ja selle jaotusega – kes, kui palju ja millises osas vastutab kunagise teo ja selle tagajärgede eest – Laps ei saa aru, kuidas saab tema olla vastutav, kui tema vastu tehti ja tema koges valu/ ülekohut/ ebaõiglust/ hirmu – tema ei ole nõus vastutust võtma – ta protestib sellise lahenduse vastu ja seega ta ei kasva ka täis.
Kunagine tegu elab selle otsuse tõttu edasi – see oleks nagu alles tehtud – tunded on nii ehedad ja hirmutavad - sellepärast, et ta ei ole oma otsust, mil moel ja kuidas edasi, ära teinud, näib olev Lapsele valena – ta peatab selle vale – ta ei nõustu edasi astuma ja selles osalema – sedasama, milles ta koges/ kogeb, edasi looma. Inimene, Lapsena, ei taha/ ei saa edasi minna, sest ta ei ole mõistnud iseennast ega loo teist poolt.
Tema sees on vastuseta küsimus - Kuidas sel moel saadi teha? – kuid ta ei otsi ega kuula päris vastust, et milline oli motivatsioon, tagant tõukav jõud, millised tunded ajendasid, mille põhjal vastu võetud otsused määrasid teoks tegemise. Inimene ei vali mingisugust muutvat infot vastu võtta, sest edasi minekuks tuleb tal omaenese tundega kohtuda – selle sama tundega, mida ta valis tunda siis, kui ta mõistis, et tagasiteed enam ei ole – temal endal tuleb, sellise iseendana, kelle vastu/ pihta saadi tegu teha, astuda samm edasi – seda sammu on vastumeelne ja keeruline teha, sest see justkui näitab, et ta nõustub teoga – andis loa selle toimumiseks.
Laps lõhub oleva, kui möödunu, ära – ta tahab vabaks saada/ kätte maksta/ kunagise soovi teoks teha – anda endale võimalus oma tunnetest välja pääseda – see on suurim kaotusevalu, mida ta kunagi tunda saab – see on teadmine, et temal ei ole, teis(t)e kõrval ja koos olles, kohta, kus olla turvaliselt hoitud – tal ei ole füüsilise Maailma sees ühtegi kohta, kus olla vaba ilma ennast kaitsva kontrollita.
Vajadus, enesele turvalise koha järele, annab põhjuse ära lõhkuda see, mis on osutunud valeks – see, mida tema ise ja ka teo tegija on alles hoidnud nii nagu selline hea koht oleks päriselt olemas – Laps teab, et see on näiline, sest selle põhi on mäda – see ei pea – tegija ei ole teada andnud, et ta võtab vastutuse enese teo eest – tegija tegu on olemas, sest tema sammud on tema poolt astutud.
Lõhkudes ära selle, mida Laps ei näe sellisena nagu seda talle näidatakse, ei jää talle alles mitte midagi peale selle sama iseenda, kes oli olemas ka siis, kui toimus ja tema oma elu koges. Ta jääb üksinda, et - kas alustada algusest ja ehitada ise ennast, Inimesena, üles või jääda ennast, Lapsena, teiste eest kaitsma/ teiste kaitset vajama.
Enese kaitset vajava ja enesele kaitset otsiva Lapse jaoks on eluliselt oluline turvaliseks kuulutatud/ turvalisena hoitud maa kõikide valeks ja ohuks nimetatute ja enese vahel. Üksinda olemine ja üksinduse valimine – see on tugevus ja see on nõrkus – Laps ei arvesta, kellegi teisega – ta ei vali toetuda mitte kellelgi/ Laps ei saa arvestada kellegi teisega – ta ei saa toetuda, kellelgi teisele. On ainult tema ise, kes ei saa olla iseendana seni, kuni ta vajab kaitset ja kontrolli – vale elimineerimist.
Kunagise kriisi, kui kasvuprotsessi, pooleli jätmine tähendab, et Laps on elutormides karastunud, kuid ta on haavatav – ta on enese ja teiste tunnetele alistuv/ allutatav. Vana lugu ei ole kadunud, kui temas kõnelevad nördimus, valu ja viha siis, kui ta näeb, et teo tegija on läinud edasi ja elab oma elu rahus ning õnnelikuna – kunagine tegu ei takista teda ka Lapsele vastu naeratamast ja temaga hea ning sõbralik olemast.
Laps ei saa sellist teist vastu võtta ega temaga rahus koos olla, sest teo tegija ei ole aegu ühte sidunud – too ei ole andnud teada, et ta teab oma teo raskust, mõistab selle kogemuse olemust ja on teadlik sellega kaasnenust – valusate tunnete teekonnast.
Sel moel, et nagu ollakse, kuid päriselt mitte, jäädakse justkui poolikuks ega valita olevikus avatud ühes olemist ega toetata jätkuva ühise olemise loomist, sest koos olemine võib ja saab tekitada ärevuse ja hirmu seisundi – tundmatute ja üleelusuuruste tunnete survel vallanduva paanikahoo – kohe-kohe kordub möödunu uuesti.
Vahel, näiline vaikus, pinnal, rebeneb ja välja paistavad/ paiskuvad tõelised tunded. Väljapurskuvate sõnade tormis väljenduvad ehedad tunded ja Lapse sisemuses toimuv – need ehmatavad ja tunduvad mõistetamatutena – need ei sobi oleviku konteksti. Sõnad sähvavad ja haavavad, pilgud põlastavad ja parastavad – edastatav info, teo tegija ja tema tegude kohta, ei ole kooskõlas olevas toimuvaga ega tehtavaga.
Teo tegija ei näe ega tea ennast sellisena nagu teine teda näeb – kuid teo kogeja tahab, et ta just nimelt sellisena näeks - Kas teine tõesti ei mõista, mida tema tegu tegi – millise tõe see välja näitas? Kaks maailma seisavad vastamisi – olev ja minevik – olevikus ei näi olevat möödunut, kuid kogejas käib möödunu kaasas – tema ei näe seda, mis on olevik, vaid seda, mil moel ja kuidas kordub minevik olevikus – tema on seal ja selles kinni.
Sel moel on tema jõud teises – ei enese sees – kogeja kogeb endiselt, et teine saab ja võib tulla ja teha – teadmatus, millal ja kuidas, hoiab alles hirmu, et kunagine kordub taas. Loo mõistmine - Mina ei ole see Kes ma olin – see tähendab – ei ole see Kes, kellena ise ennast nägin või näidati – ei ole Ohver ega Süüdlane ega Vale - teise tegu ei näidanud seda, kelle vastu see tehti, vaid väljendas seda, kes seda tegi. Sellest tuleneb ka teadmine, et nii nagu minevikus nii ka olevikus – Laps vahetas olevas osad – tema teod selles ajas väljendavad teda.
Kui ei näi olevat võimalust, oma vajadusest - näha teo tegijat muutununa/ üritada teda muutuma ja vastutust võtma panna - lahti saada, siis tuleb mõelda selle peale, et kui oldaks, enese tänases ajas, väikene laps, kas siis valitaks see inimene/ keskkond enese kasvatajaks/ kasvamiseks. Kas ja kuidas see inimene/ keskkond väärtustab Inimest ja toetab tema kasvamist? Kas selles keskkonnas on võimalik, et oluline info muudab olukorda – selle alusel muudetakse/ muututakse ühiselt ja ühise jätkumist takistavaga tegeletakse rahus ja koostöös?
Kui vastus on Ei - siis on ju selge, et ennast sellisesse seltskonda liita ei ole mõistlik. Kui vastus näib olevat Jah - siis, tegelikult, sellist küsimust ei oleks olnud vaja esitada - teema oleks juba ammu ära lahendatud.
Inimene ise seob oma ajad ühte ja teab oma teekonda. Kasvamine, enesena – teine võib ja saab teha, millal ja kuidas iganes – inimene ise valib, kuidas tema sellesse suhtub, mil moel reageerib ja millise otsuse teeb ning täide viib. Täiskasvanul on olemas ressursid, oskused, võimalused ja teadlikus iseendast ja enese vastutusest – ta ei võta ega vali teiste lugusid enda kanda – tema annab teada, mis, milles ja kuidas on tema piirid.
Marianne
05.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar