Minu kasvamise teekond on olnud lahendada ülesanne – kas lasen lahti teisest või iseendast. See nägi välja valikuna - kas valin enese jaoks vale või süüdi olemise – iseenda valimine on tähendanud süüdi olemist – kogesin karistada saamist/ põlgust/ nimetamist/ vähendamist/ üksinda jäetust/ välja heidetust. See on olnud enese valimise hind - proov, kas ma jään enesele kindlaks - oli aegu ja kohti, mil ütlesin endast lahti - oli aegu ja kohti, mil valisin iseenda - ühel või teisel moel valinuna võisin ja sain nimetada ennast süüdlaseks - olin süüdi enese kogemustes/ tunnetes.
Süütunne on ärevuse seisund – see on hirm karistuse ja hukkamõistu ees – seistakse teise pilgu ees ja armu all – ollakse kohtuotsuse ootel. See on seisund, milles kaob enese selgus ja info – teise poolt sooritatud hindamine ja otsuse teatavaks tegemine näitab hinnet indiviidile ja tema möödunule ning määrab ära tema tuleviku.
See on koht, milles taganetakse iseendast – ei olda kohal, sest negatiivsed kogemused on olnud üleelusuurused - karistused on olnud vägivaldsed, need on määratud ebaõiglaselt – sõnu ja väljendeid on kasutatud inimest vähendavalt – isikut halvustavalt ja maha tegevalt. Karistusi ei ole näidatud karistustena, vaid süü määraja rollist tulenevate kohustuse/ õiguse täideviimisena – seega, lubatute ja õigustatutena.
„Ega Sinust muud oodata ei olnudki! - Sina oled ..., ..., - Oled samasugune nagu Sinu ... või too .. või see ..! Vaata, milline Sa oled – Sa ei ole väärt mitte, kui midagi!” Need sõnad näitavad, et justkui iseendana olemist, teistmoodi, ei ole olemaski ega saakski olla – justkui oldakski ja jäädakski selliseks – teine teab ja näeb rohkem, kui ise.
Teise jõud ja õigus on suurem – tema eraldab ennast ja enese osa kogu loost – seda nagu ei ole olnudki – sellele tähelepanu ei pühendata. Kui, midagi ka öeldakse või välja tuuakse, siis see toimub võrdlemisena ja nendele punktidele rõhutades, mis näitavad kohtumõistja või tema kaitsealuse kannatusi/ üleelamisi/ vähendamist/ kaotusi/ haiget saamisi – need osutavad selle koosluse Ohvr(e)ile ja liigategijale. Kui, midagi ka öeldakse või välja tuuakse, siis see toimub võrdlemisena ja nendele punktidele rõhutades, mis tõstavad süü osutajat ja näitavad teda paremana/ üle olevana/ heana/ hoidvana/ päästjana/ ainsana – selles koosluses ainsale väärtuslikule.
Kahele, kes samas, suunatud tähelepanu erinevus, kvaliteet ja suurus, on lüke, mis eraldab osalejad ja jätab „kohtualuse” üksinda seisma – teise sõnad ja teod määravad „kohtualuse” teise tunnete, temaga või tema kaitsealusega toimuva ja kogu ühise loo eest vastutajaks – sel moel osutatakse süüdlasele – kelle pärast ja tõttu on segadus ja häirivad tunded – süüdlane peab loo korda tegema – see tähendab, et tema peab ise ennast korda tegema – see tähendab, et tema peab ise ennast, kui erineva minaga isiksust, vähendama/ kahandama/ nähtamatuks tegema – enese isekusega teise tundeid ei tohi riivata.
Teise väiteid ja näiteid kuulama jäädes ning neid tõeks uskudes – nähakse ennast valena – ollakse oldud iseendana ja sel moel valena. Mitte keegi ei taha olla Vale. Olla nõus - ise ennast vähendama - tundub ahistavana ja meeletult võimatuna. Vältimaks kordust – kõlab otsuseks - tuleb ise ennast ära kaotada, sest mitte kuidagi ei ole võimalik teise tundeid muuta ega kontrollida – kuidas see üldse võimalik saaks olla.
Info ja tähelepanuga manipuleerimisega kohtununa ollakse lõksu meelitatud - ollakse teise vang – tunnistatakse, et ollakse teis(t)e ees süüdi - sellega antakse võimalus, et teine ei pea iseendaga tegelema – põhjus on alati kusagil mujal ja keegi teine. Kohtumõistja on see, kes ei taha näha enese osa loos – tema nimetab ennast Ohvriks või enese kaitsealuse Päästjaks – tema ei pea seda, mida ja kuidas temale ei ole vaja/ on raske/ ebamugav/ ebameeldiv – kohustused/ koos olemised/ tunded/ Ei-ga kohtumised – tema eesmärk on vastutuse võtmisest mööda hiilimine. Tema mõistmise järgi on vastutuse võtmine võrdsustatud süü kandmise ja kõige sellega seonduvaga.
See, kelle süü kaalumine aset leidis ja, keda süüdlaseks nimetati, ei olnud süüdi st vale – tegemist oli olnud sellega, et kohtumõistja oli nimetanud enesega toimuva valeks – tema tunded olid tema enda jaoks valed – tema kasutas lapse lahendust - muuda teist, siis toimub muutus enese sees.
Perekondades ja suguvõsades antakse süüd, kui teatepulka edasi – läbi erinevate aegade määratakse järjekordne üks, kes kannab vastutust, ajal, mil teised seda tegema ei pea. Ei ole nii, et kõik osalised vastutaksid enese osa eest, vaid ühise tähelepanu suunamisega näidatakse ette, kes seda rolli kannab, et teised saaksid Ohvrite ja Päästjatena esineda.
Suunatud tähelpanul ja suunavatel sõnadel on meeletu jõud – järjekordne Süüdlane võtab rolli enese kanda. Enese kanda võetud teiste teed võtavad inimeselt vabaduse olla inimene enese teel – täiesti tõsiselt usub ta omavat kohustust olla Süüdlane teistele tehtu eest – teis(t)e tähelepanu, sõnad, jõud, teod on tõestanud, et tema peab seda tegema.
*****
Sina, kes Sa oled end uskunud olevat Süüdlane - näed enese sees olevat lõngakera – tõsta see enese seest välja ja aseta enese ette – see koosneb erinevat värvi ja erinevatest materjalidest valmistatud nööridest/ paeltest/ niitidest/ lõngadest.
See kera, mis on neist kõigist kokku keritud, on kõigi nende lugude tulemus, milles oled tundnud, et just Sina oled või on Sind teiste poolt nimetatud süüdi olevaks. Oled olnud selle rolliga, kui iseendaga, nõustunud – olid selle vastu võtnud ja seda kandnud. See ei ole kerge teekond olnud. See on väga üksildane teekond olnud – mitte keegi ei valinud kõrvale astuda ega oma õlga, kandami alla, toetuseks seada.
Point on selles, et Sina ise oled valinud seda väidet uskuda ja näinud tervikus toimunut sel moel lahendatavana. See on olnud pikaaegne ja, ühelt sugupõlvelt teisele, edasi antud harjumus, kuidas lahendada enese tundeid siis, kui ollakse ise need endale appi võtnud, kuid ei ole mõistetud enese osa loos – tunded on olnud enese poolt valitud reageering, kellegi teise sammu/ olemise/ valiku/ teo/ otsuse peale – see annab aluse vaatenurgale, et selle teise olemas olemine on põhjus, miks tunded olemas on – see tähendab väitele, et see teine on tundeid tundva inimese sees toimuva eest vastutav, kinnituse andmist. Sel moel ongi olemas teine, kes on süüdi.
Vaadates nüüd seda kera, mis on Sinu ees - Sa näed, et kõik see ei ole Sinu oma ega Sina – otsi üles erinevad otsad – aseta need erinevate teede algusesse ja haruta kera üles. Keri igast erinevusest oma kera kokku. Enesele kuuluv võta endale – teised kerad, kui tead nende omanikku, siis ulata need, oma mõtteis, nendele inimestele. Need, millest Sa ei tea, kellele või kuhu need kuuluvad, aseta puhastava Valge Valguse sisse.
Enesele kuuluv kera võta kaasa – ainult see on Sinu vastutus – võid seda sõrmida ja vaadelda – näed selles enese teekonda – läbikõnnitud teed ei määra Sind mineviku vangi – need on Sinu sammud seljataha jäetul. Enese osa eest vastutuse võtmine ei tähenda, et Sina oleksid eksinu ehk vea teinu - teiste teid kandes Sina olid eksinud - enese teelt kõrvale astunu.
Enesega kohtununa saad Sa tõdeda, et Sina kõnnid ja oled kogu see aeg kõndinud edasi – Sa ei ole täna see, kes Sa olid eile ja ka homses ei ole Sa enam see, kes Sa olid tänases – Sina oled inimene, kes on kõndimas, iseendana, enese teekonnal.
Marianne
06.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar