Nii nagu paljud teisedki enesele antud Maailma tõlgendused ehk kunagistest ära seletamistest sündinud uskumused ehk ümber vaatamata ja uuesti tõlgendamata jäänud käitumist, tundeid ja otsuseid suunavad impulsid, on ka hea ja õige tähelepanu kohta loodud uskumus alguse saanud enese „toredast” ja „huvitavast” lapsepõlveajast.
Olen kõndinud oma teedel ja kohanud inimesi, kes naeratasid ja olid head ning toredad – mulle meeldis meie kohtumise hetk ja koos olemise aeg. Mulle tundus, et see oli mõlemale samasugune kogemus. Kuid on olnud tõsi, et vahel jäi seda head varjutama kibedus – minu sees olid okkad, mis tegid haiget - minule oli valetatud. Naeratus, huvi ja sõbralikkus olid olemas ainult olevas hetkes – sellest ei saanud ühist teed ega kandunud see kaasa. Oli ja siis oli ära – enam ei olnud – püsima ei jäänud – mulle ei jäänud/ jäetud kohta alles.
Solvusin, sest Maailm ei toiminud nii nagu olin õppinud, et see toimib – hea tähelepanu ja naeratus tähendasid ühes olemist – luba lähedusele – tõotust koos olemisele – tõestust sellele, et olen sobiv ja vastuvõetud. Vastupidine olemine oleks tähendanud sõnumit, et peab hoidma eemale – see olnuks märk, et kohal olemine ja kontakti otsimine/ loomine ei sobinud teisele – tema olemine näidanuks selgelt välja, et ta ei vali mind, sest midagi ja kuidagi oli minus halba, valet, ebameeldivat.
Läbi korduvate kogemuste selgus, et ülejäänud Maailm ei töötanud samadel põhimõtetel – inimesed küll naeratasid ja pühendasid mulle oma tähelepanu sel moel, et justnagu olnuks ma nendega ühte võetud ja hoitud, kuid seejärel selgus, et nende väljenduse tähendus ei olnud sama sellega, mida ja kuidas mina seda tõlkisin. Nemad ei kogenud enese väljendust siduva ja pühendumist tõotavana – see lihtsalt oli nende viis, kuidas Maailmaga kohtuda.
Enese uskumuse tagamaad mõistmata oli minu jaoks tegemist valega – kogesin hülgamist ja ära tõukamist, sest inimene valetas mulle – tema ei täitnud naeratusega väljendatud lubadust. Enese kaitsmiseks otsisin temas üles vea(d), mis näitas(id) ära, miks mina ise ei saa/ ei taha temaga ühes olla. Vajasin enese eest kaitset – teades, et teine on vale – mina ei jää uskuma/ ootama/ lootma – tean juba ette - et, mida ja kuidas – teine ei vali mind ega jää koos olema.
Naeratus ei olnud lubadus ja seotus tuleviku jaoks, vaid selles hetkes valitud väljendus. Kuid mina ei mõistnud seda nii ja sellepärast kogesin korduvaid hülgamisi – enesele olulise ja lubatud koha/ võimaluse kaotust. Tundsin viha, sest – mina ei saa/ minul ei ole. Tundsin kadedust siis, kui – keegi teine sai või oli saanud võimaluse kogeda ühes olemist/ ühte hoidmist. Naeratus oli ju lubanud, et siis on minul need ja nood asjad olemas. Elu näitas ette, et ei olnud, mis siis, et seda vastupidist infot, mis näidanuks, et ei saa ega saa olema, ei olnud edastatud.
Olin vajanud viha, et tulla toime hülgamise ja enesele kuulunud koha kaotamisega. Olin valinud solvuda, et vaadata üle vahemaa ja suhte sisu. Tegin ettevalmistusi tundekülmuseks, eemale hoidmiseks, teise karistamiseks. Ma ei avanud ennast – ma olin eemal – see oli sõnum teisele – mina ei ole Sinuga, sest Sina ei jää minuga.
Tundsin ennast halvasti – mina ise piirasin ennast. Tundsin ennast halvasti, sest ma ei osanud teisega kohtuda ega koos olla – ma ei mõistnud, millisel moel ja kuhu maani olla avatud. Tundsin ennast häiritult, sest minu sees oli segadus – mina olin olemas – teine oli olemas – meie olime olemas, kuid meie ei olnud Meie. Õppisin end kontrollima – eemale hoidma, mitte siduma, mitte uskuma, piire seadma - kuid ma ei mõistnud peamist – miks mina olin valinud teise väljenduse valeks tõlgendada.
Küsimus oli selles, mida mina ise tegin ja kuidas valisin. Mina olin näinud ühendust, sest olin teisega koos. Nägin, et seisan teise kõrval ja me oleme koos. Nägin sel moel siis, kui ühes olemine oli avanud minus suletuna seisnud koha – selle koha, kuhu oli suletud vajadus läheduse järele – seal oli peidus igatsus omada kohta inimese kõrval, kes on mind minuna vastu võtnud – mind on kohatud maha salatud ja varjatud iseendana.
Inimene valis koos olla, kuid ei sel eesmärgil. Tema võis ka lubada, et jääb ja on. Tema võis anda ka vihjeid, et ta on ja jääb. Tema võis olla, kuid ka hoida eemale. See tõi kaasa selle, et oli pealispind ja olid allhoovused – tegelikkust ei näidatud ega paljastatud – seega mul ei olnud kogu infot, mille alusel oma otsust teadlikult ja kõigega arvestavalt teha.
Mina, nähes loos enamat, panustasin enamana, sest mina tahtsin ühenduse alles hoida. Sel moel olin mina see, kes lõi ühise Maailma ja nägi teist selle sees – tahtsin seda päriselt kogeda. Kuna tegelikult teist ei tulnud ega jäänud, siis proovisin üksinda seda alles hoida – see ei õnnestunud. Kuna teine ei arvestanud minuga ega aidanud Meie-t alles hoida, siis järeldasin, et olin midagi/ kuidagi valesti teinud ja olnud – väärtust minus ei olnud ega seda nähtud.
Teine ei olnud minu Mina – mina olin vale/ tema oli vale. Tegelikult olime täiesti õiged – läbimata õppetunni jaoks. Kunagise kordus – tegelikkuses – väga mite kunagise elu lugude kordused – vajasin teist – läbi teise sain selle, mida endal ei olnud – võimaluse elule – kuid teise kõrvale jäämine oli tähendanud enese, kui mina, kuid ka enese elu kaotust.
Teise kutse ei olnud tähendanud, et ta tahab mind igavesti. Teise soov, täita enese vajadus, ei olnud tähendanud, et ta tahab mind kõiges. Teise poolt teoks tehtud valik ei tähendanud seda, et ta tahab mind alles hoida. Teisel oli tema esiplaanil ja eesmärgiks olnud – mina olin olnud võimalus, vahend – mina ise olin andnud selleks võimaluse.
Mina ei ole teisest sõltuv – mina ei pea koos olema ega kokku hoidma, et ellu jääda – mina ei pea ennast veenma, et, enesele vajaliku jaoks, pean teisega koos olema - mina ei pea suutma ise ennast ega ka teist kontrollida, et kindlaks teha, millal ja milles on teine vaenlane ja millal ja milles mitte – millal ja milles vajan kaitset ja millal ja milles olen vaba iseendana olema.
Mina ei pea jääma kohale, et oodata ära negatiivne tähelepanu, mis annaks tõestuse, et teine tõesti ei taha enam koos olla - teine tõesti teab, mida ja miks ta enese jaoks valib. Teise vajadus ei ole olnud minu vajadus – minu kohale jäämine ja teisega nõustumine ei ole teeninud minu huve. Olin mänginud teise meeskonnas enese oma vastu.
Seljataha jäetud kogemused on olnud teekond selleks, et õppida lahti laskma sellest, mis/ kes ei ole oma - minu elu ei kulge läbi teise. Igas ajas olen enese sees teadnud seda, mis ja miks toimub, kuid hirm, üksi olemise ees ja vajadus olla ühes, on sundinud klammerduma - enesest taganema - selle jaoks, et ise ennast päästa, tuli iseennast müüa.
Mõistan teha vahet iseendal ja enese erinevatel rollidel ning eristada ka teisega seonduv – olin seal ja siis, kui andsin endale toimuvat ära seletava tõe, laps, kes vajas selgust, mil moel ellu jääda ja miks toimub/ valitakse. Tänases ajas ma ei ole enam laps – olen täiskasvanu. Emaga/ isaga seotud rollisuhtes olin ja omal moel jään alati lapseks – küll erinevas vanuses olevaks.
Marianne
12.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar