neljapäev, 27. juuni 2024

Enese ankur III – Ühise mängu ruum

 


Aega, loetuna edasi sellest punktist, mil inimesed mahtusid ühe laua taha istuma ja teine teisele silma vaatama, on möödunud üle kümne aasta. See, mida keegi ei valinud parandada, iseenesest ära ei paranenud. Seda, mida ühiselt alles ei hoitud, seda edasi ei viidud. Olid viimased korrad, mida enam ei korratud. Kunagine aeg sai ümber – selle eest ja seest põgeneti ära või astuti välja.

Oli hetk, milles minule aitas – ma ei tahtnud enam vanal moel olla ega kohtuda sellega, kuidas mind valiti kohelda – minu kodu uksed, mis seni olid avatud, said teatud inimeste ees suletud. Nad olid olnud oodatud, kuid nad ei kasutanud seda võimalust olevat toetavalt, vaid vähendavalt – nad tulid oma tujude ja tunnetega ühes ning laotasid neid laiali või lasid neil aimduda ja salvata.

Nendega koos ei olnud siis hea olla – oleksin neil lasknud olla nii nagu nad valisid ja läinud ise ära, kuid see oli see koht, kust mina ei pidanud ära minema – minul ei olnud mujale minna – see oli ainus koht maailmas, mis oli minu ja minul oli õigus sellele, et selles kohas oli minu jaoks olemas rahu. Seega pidid teatud teised lahkuma.

Ega nemad ja ega mina maailmast ära ei kadunud – mujal oli võimalus kohtuda ja koos olla, kui me oleksime seda soovinud. Meist keegi ei avaldanud soovi. Kui me tavalises päevas ei kohtunud ega kuulmisi vahetanud, siis see ei tähendanud, et kõik ühendav oleks olnud lõpetatud – minu jaoks oli põhi, mis pidi alles jääma, alguse perekonna ja suguvõsaga seonduv – selle kohase olulise info edastamine esimesel võimalusel.

Minu jaoks kukkus maailm kokku siis, kui mulle selgus, et ma ei olnud kusagilt puudu – alguse perekond ei pidanud mind meeles ega oluliseks siis, kui suri mees, kes oli sünnitunnistusel kirjas, kuid ei olnud kunagi minu ega meist kellegi teise elus, peale ema, osalenud. Täiskasvanute valikud ei olnud arvestanud lastega.

Mina olin osa võtnud sellest protsessist, et teda üles otsida, kuid ma ei läinud teda vaatama – ta ei oodanud ega kutsunud – ta oli vana mees, kes, sel hetkel, elas oma viimast aastat vanadekodus. Teised tutvusid tema perekonnaga – mina jäin ka sellest kõrvale. Tema surmast ei teatanud mulle ei minu ema, õde ega vend – alles päevi hiljem valis tädi seda teha. Tema nägi selles olukorras valet.

See oli uskumatult valus kaotus – mul ei olnud olemas seda, mida ma arvasin, et olemas on – vastukäimistest ja erimeelsustest hoolimata sellise tähtsusega info edastatakse esimesel võimalusel. See ei olnud eksitus – see oli nende inimeste vaba valik – nemad ei näinud mind endaga ühes olevana.

Selle ja nii mõnegi samasuguse hetke läbielamata jätmine tähendas, et tunded jäid läbi töötamata. See oli enesekaitse – mina nägin, et olen puudu sealt, kus olid ühes need, kes olid ka minu – vajasin teadmist, et mind oodatakse ja vajatakse ühte – nad ei ole tervik, kui mind ei ole. Minus oli kurbus leevendamas üksindust – olen puudu – mind ei ole ühes.

Ma kartsin, et siis, kui tuleb ema aeg minna, ei leidu neist kedagi, kes sellest minule teada annab – kartsin, et ka see põhi ei pea ja ka see info jäetakse edastamata – see oli täiesti tõenäoline. Ma olin hoitud – selle koha peal olin ma hoitud – õde ei olnud telefoniga kättesaadav ja see sõnum edastati minu tütrele, kes andis selle edasi minule ja minust liikus see järgnevatele. See seik näitas, et ma seisan oma kohal ja mul on suguvõsa toetus – küll lahkunte näol, kuid mul on see olemas, hoolimata sellest, mis ja kuidas sünnib maa peal.

Ka selle, möödunusse jäänud, loo avamise aeg jõudis kätte - mina ei ole puudu sealt, kuhu mind ei ole kutsutud ega ole oodatud – see on valik, mitte eksitus või takistus – seal ja selles, nende inimeste kõrval, ei ole minule kohta antud – nemad on tervik ilma minuta.

Ma ei ole enam laps, kes võetakse kaasa, sest keegi peab tema järele vaatama ega ole ka laps, kelle elus on kindlalt olemas need inimesed, kes teda on valinud ja kellega teda jagatakse – aeg, mil olin laps – minul on ... - on möödas - tänases olen täiskasvanu, kes ise valib, kellega ja kuidas. Laps pidi – täiskavanu mitte – kui see ei sobi iseendaga.

Enese sees ja iseenda maailmas korda ja selgust luues soovisin jõuda rahuni – kvaliteetsema suhtluseni – ilma tunnetesõdateta rahuni inimeste vahel. Teele minnes ma veel ei mõistnud, kuid hiljem sain aru, et tegemist oli protsessiga – olemas oleva info vastu võtmisega ja selle alusel, teadlikult, suhete sisu ja inimeste vahelise maa paika panemine.

See oli töö, mille olin jätnud tegemata ja just selle tõttu tundsin ennast halvasti, sest nägin teisi enesele liiga lähedal olevat – nägin meid ühes ruumis olevatena ja seda, kuidas mind eirati. Just sellepärast olingi ennast tunnetega kõrvetatult kogenud – see, mida nägin, ei läinud kokku tegelikkusega – me ei olnud ühes ega ma saanud parandada enese positsiooni ega tõusta perekonna väärtuste hierarhias. Teisi oli koos rohkem – seega olid nemad perekond, mille sisse ei olnud minul luba.

Tõstsin tormi, kui ütlesin, et mina tahan ja vajan teistmoodi. Pidav vastus kõlas esimestel meetritel – võta meid meid nii nagu me oleme – läbirääkimisi ei sünni - kõik jätkub vanal moel või ei üldse. Vanal moel mina ei valinud, sest see ei olnud vabade inimeste maailm, vaid Agressorite-Ohvrite-Päästjate-Süüdlaste mängus osalejate rollidele sobivaks timmitud keskkond.

Oh, ega nad siis ju halvad ei ole – nad ju tahtsid ja soovisid head. Nad olid valmis seda kinnitama pühade ja sünnipäevade õnnitlustega – heade sõnade ja soovidega – neile nähtavate aktidega sellest, kui head ja väga head nad on.

Ma ei valinud seda valede maailma, sest teod ei kinnitanud sõnu ja kaardile kirjutatud head sõnad erinesid suu kaudu välja öeldutest ja teistele räägitutest ja teistesse kohtadesse kirjutatutest. Toonis ja mõtetes oli vahe sees – äärmusest äärmuseni. Ütlesin neile välja, et meie vaheline suhe ei sisalda sellist lähedust, kui isiklik sünnipäev ja tähtpäevad - nemad jäävad palju kaugemale sellisest lähedusest.

Selle kuu alguses olid minu jaoks enese sisse vaatamise hetked – kaugeks osutunud lähisugulaste sünnipäevad. Kuigi olin enese jaoks otsuse teinud, siis kriipis sees, et kuidas ma ikka ei vali ega saada sõnu teele – tegemist oli emotsionaalne harjumuse hoiatusega - täht ja püha päevadel on võimalik teostada kohal oleku kontrolli – et Kes on need, kes Mind meeles peavad – kas nad täidavad oma kohust ja ilmutavad end.

Need on päevad, mil pööratakse tähelepanu – loetakse üles ja vaadatakse järgi ning jagatakse teistele - kes täidab kohustuse saab +, kes mitte see saab -. Kuidas ma ei tee ega vali – ohtu kuulutav teadmine - kui ei jäta + märki maha, siis saab minu peale vaadata viltu ja mõelda vähendavalt – teis(t)e arvatavad tunded kajasid minus. 

Justkui seisnuksin samas ja näinud pealt, kuidas teine näeb ja näitab teistele, et olen seal samas, kuid keeran ära ega tee välja – olen ebaviisakas ega taha teisele head soovida. Sellise teo tagajärjed võivad olla traagilised – kõik vaatavad halvustavalt ja mind ei valita ühte.

Oot, aga kuhu ühte, kui koos olemine esineb ainult minu elavas ettekujutlusvõimes. Oot, aga, miks peaksin õnnitlema – kas ainult kohusetundest ja möödunu kajast, sest miks ma peaksin valima inimest, kes ei vali mind - seda inimest ei ole minu igapäeva elus olemas ja tema konkreetne ning kindel valik on olla eemal ja mitte kontaktis - tema  ise ei vali suhtlemist ja koos olemist mitte ühelgi päeval.

Mõte – sellel päeval teen ma seda - oli harjumus, millele möödunus järgnes loomulik samm. Mõte tänases ei tähendanud sammu – sõnumi, kui selleks oli soov, sai saata teele mõtetes.


Marianne

27.06.2024.a



Kommentaare ei ole: