Kui mingis rollis olemine pakub piiratud väljendusvõimalusi ja see toob kaasa turvalise keskkonna, milles olla tervikuna, puudumise – rollipartneriga ühes olles ei ole võimalik olla iseendana/ inimesena, sest enese vead lähevad kalliks maksma. Eksimine toob kaasa tagajärjed – karistused, tähelepanu muutuse, nimetamise, tundesõjad, vaikimise, infoga manipuleerimise. Hirm, kogeda enese tagajärge, tähendab pidevat enese salgamist, kontrollimist, meeldida püüdmist, vaigistamist ja ka enese jaoks olulisest infost vaikimist ning enese ära rääkimist – see on viis, kuidas üksinda olukorda lahendada.
Seega on olemas enese peidetud pool – see osa, mis on mingil põhjusel sellest rollisuhtest välja jäetud. Ei ole nii, et ei tahaks teisiti, kuid elu on näidanud, et teisiti ei ole võimalik – on proovitud ja on tahetud, kuid lahendavat lahendust ei ole leitud. On tahetud, et selles kohas ja selle inimesega ühes oleksid lood teisiti – on soov parandada enese keskkonda/ muuta seda, kuidas koheldakse ja millise tähelepanuga vaadatakse. On tahetud, et teine ei nähvaks ega sähviks ega eitaks ega vaikiks ega nimetaks ega mängiks, vaid võtaks ühes olemise kvaliteeti tõsiselt.
Teine teeb ja mina tunnen - ma ei ütle, sest midagi ei muutu. Teine teeb ja mina tunnen – ma ei ütle, sest siis kuuleb vastu ühte koma teist. Teine teeb ja mina tunnen – ma ei ütle, sest teine ähvardab ära minna/ välja visata/ millestki ilma jätta. Teine teeb ja mina tunnen – ma ei ütle, sest teine ei kuula ega mõista mind. Teine teeb ja mina tunnen – ma ei ütle, sest minu sõnad keeratakse ringi. Mina teen – teine reageerib – ma ei ütle, sest ma tunnen ennast vähemana/ kaitsetuna – teise tegu näib olevat õigustatud. Äkki tõesti mina ise ei olegi väärt paremat?
Inimene püüdleb parema enese poole – see tähendab soovi vabaneda piirangutest ja enese piiramisest – omada vaba võimalust elada ja väljenduda eheda iseendana. Kui vales ja valena elamise periood on kestnud ja väljaütlemata infot ning lahendamata tundeid on kuhjunud, siis on vaja konflikti, et lõhkuda olev, vabastada kogunenu ja selginedes, liikuda edasi – teha samm välja sellest kohast, kus on vaikitud kõigest sellest, mis on oluline ja millel on ühendust lõhkuvad tagajärjed.
Pealtnäha on valede ja vaikimistega Meie-t koos hoitud, kuid tegelikkuses on sellesama Meie alustalasid nagu küüneviiliga, kuid vahel ka lausa saagi kasutades, tasahilju ja ka nähtavalt õõnestatud. Pealispinnal näib olevat - mina tahan ja olen – enese sees kaigub hääletult – mina ei taha, sest mina ei saa olla mina.
Vastasseis iseendaga tähendab, et tegemist on olemas oleva info vastuvõtmise ja töötlusega ning enese informeerimisega iseenda poolt - mina tahan/ vajan muutust – ma ei saa seda teostada ( st lahendus ei ole võimalik enesele meelepärasel moel või tulemus ei ole see, mida ja kuidas tahan kogeda) – see tähendab, et ma ei võta vastu otsust, sest kui ma olen selle ära teinud, siis tagasiteed enam ei ole. Kartes enese otsuse tagajärgi - tahan näha võimalust ja põhjust, et ma ei peaks oma otsust vastu võtma – seega vaikin seni, kuni enam ei jaksa või mind haaratakse kaasa – reageerin teise tunnetele enese tunnetega.
Tundeenergiat kasutades alustatakse sõitu tunnetekarusellil – emotsioonid vallanduvad – erinevat infot saadetakse teele ja erineval moel võetakse seda vastu - ei ole selgust ega ole mõistmist, mida ja miks tehakse – lihtsalt elatakse ennast välja. Karusell teeb oma tiire senikaua, kuni inimesed väsivad ja vaibuvad, siis laskutakse samadele kohtadele tagasi. Tundub, et kui kõike oli ja kõike tehti, siis midagi muutus ja kuhugi liiguti edasi, kuid tegelikult sammu, vanast välja, ei tehtud. Mõne aja pärast sõit kordub või siis ei valita seda inimest enam – ta ei mõista – me ei õnnestu koos.
Tunnetekarussellil sõitmine tähendab, et ei tehtud peatust – ei võetud edastatud infot tõsiselt ega vastatud sellele ausalt – ei seatud ühist eesmärki ega mindud selle poole teele. Karusselli - mida kasutatakse nii väljas - teise inimesega ühes, kuid ka enese sees - oli vaja selleks, et kasvatada erinevate tunnete energiat – suunata see kõik üheks jõuks, mis toetaks pikka aega kestnud seisundi lahendamist – aitaks võtta vastu mingi otsuse – jääda või minna/ jätkata või lõpetada – ning annaks soovitud rahu – on teada, mida ja kuidas tehakse.
Tunnetekarussell on kui energia pööris, mis kogub jõudu läbi selle, mida enam sinna tundeid lisatakse – meeletu ja väljapääsuta tegevus on mõeldud ilma autorita tunnete lahendamiseks – kuna ei ole kedagi, kes nendega tööd teeks – pole vastutuse võtjat, kuid iseenesest ära need ei kao, siis on vaja vabaneda energiast, mis on kogunenud inimes(t)e ja Meie sisse – osaliste vahele. Ei otsita teed edasi, vaid ollakse tunnete välja oksendajad, kes otsivad autorita tunnetele prügikaste.
On üsna tavaline, et inimeste sees on tunded, mida nad ei tunnista enese omadeks – need on lood, mis on pooleli – vastutust, neis sündinu eest, ei ole jaotatud/ vastu võetud. Need on need – mina ei ütle – mina ei saa – mina ei pea – otsused. Oodatakse teise kohal olemist, kaasa mõtlemist, ühist tegevust, kuid ennekõike soovitakse tähelepanu oma olukorrale – tunnete loo tunnetesegadusele – sel moel jagatakse enesega seonduvat infot ja oodatakse, et loo kuulja võtaks oma osa eest vastutuse.
Jah, möödunut ei saa ära muuta, kuid ega algselt inimene seda ei soovinudki – ta edastab oma info teisele - tolle tegevuse/ valikute/ otsuste kohta, mis ei olnud head – mida ei olnud hea kogeda. Ta teeb seda eesmärgiga, et enam ei tehtaks – kui teine näeb ja kuuleb, kuidas oli ja kuidas kogeti – siis ta enam ei vali – ta mõistab ja võtab vastutuse – ta hoiab enese, kui rolli, partnerit kui ise ennast – sel moel annab ta teada, et ta soovib ühist Meie-t alles hoida.
Info saab edastatud ja on lootus, et nüüd lugu laheneb. Info saab edastatud ja siis selgub tegelikkus. Võimalikud on erinevad variandid. Üsna tõenäoline on, et kui tunnetekarusell on pikaaegne harjumus, siis aktiveerub agressiivne Ohver – algab lahing rollide pärast. Väited ja näited, kellele ja mille alusel see roll kuulub, lendavad edasi ja tagasi – ühine energia on inimesi vähendav, takistav ja suhet lõhkuv. Vajaminevat toetust ei leidu, kuigi ergutustüdrukud teevad tublisti oma tööd.
See on üsna äraspidine seik, et inimene, kes avab ennast ja ütleb välja iseenda, kohtab Ohvrit, kes näitab ette, et teda tuleb ära päästa – temale tehakse liiga – selle info, mida ja kuidas ta on teinud, nimetab ta süüdistamiseks. Ta ei saa aru, mida teine temalt tahab – tegelikkuses ta ei saa aru, et temas aktiveeruvad tunded, mis on varjus püsinud – kunagise teo tagajärje eest tuli vastutada – otsus, kuidas ja/ või sellega kaasnev, oli ülekohtune/ vähendav/ mõistetamatu.
Võis ka olla, et ta pidid andma vastuse ja kandma vastutust teise inimese tunnete pärast - võtma teise süü enese kanda – teda näidati põhjustajana ja nimetati autoriks – ta oli ja ei olnud süüdi selles, kuidas ja missugusena teine väljendus. See tähendab, et vana lugu ei ole leidnud lahendust - inimene ei ole ennast mõistnud ja enesega toimunut mõtestanud. Seega ta sõdib vastu enese tundeid aktiveerivale olukorrale - suhte selgitamiseks esitatud infole.
Elu tahab elamist – kui siis on rolle jahitud ja neid vahetatud ning väsitud, siis võidakse jõuda mingisuguste otsusteni, kuid ka loobuda edasisest. Sageli lubab inimene, midagi selleks, et vaigistataks tunded – enam ei kestaks olukord, milles võib saada süüdlaseks nimetatud. Ta võib lubada midagi, et saada endale teistsugune rollinimi – Päästja, Hea inimene, Sõber jne – peaasi, et teda vaadataks teistsugusena, kui Süüdlast.
Inimene, kes ei mõista, miks talle info edastati ja mida temalt tegelikult oodatakse – vastutuse võtmist enesega seonduva ja oma osa eest ühises – jääb enda juurde, et tegemist on lahinguga rolli pärast. Ta teeb järelduse, et temal tuleb olla õige selle jaoks, kes võitis lahingu – st sai endale Ohvri rolli. On selge, et siis on järele jäänud – Päästja ja Süüdlase rollid.
Vältimaks kordust ja Süüdlase rolli nimetamist - inimene muudab ennast Päästja rollile vastavaks – ta loob ja näitab ennast teistsugusena, kui see Mina, kes jäi lahingus alla ja, keda seal nimetati Süüdlaseks. See tähendab, et ta teeb muutused pealispinnal – teeb muutused, mis lähevad vastuollu tegeliku temaga – teeb muutused, mis omal moel kaotavad teda justkui ära – ta ei ole vaba oma väljendustes ega olemises – ta kontrollib ennast – mina ei ütle. See tegevus viib selleni, et sõit tunnetekarussellil on tagatud.
Info, mida inimene välja ütleb siis, kui ta enam ei taha, et oleks nii nagu seni on olnud – on enese piiride nähtavaks tegemine – nii inimese Minal, kui ka inimese TundeMinal on oma piirid – tegemist on erinevate Minadega. TundeMina avaldub tunnetena – tundeid kasutatakse enese energia muutmiseks ja ka selleks, et ise ennast enese jaoks valede tunnete käest ära päästa – kõik variandid on lubatud ja kasutusel.
Mina – enese tõe väljaütlemine tähendab, et teatakse – Kes tervikuna ollakse, millisena väljendutakse iseendana – millega nõustutakse ja millega mitte. Ning olulisim - enese ja enesega seonduva eest on võetud vastutus ja arvestatakse tagajärgedega – ollakse valmis maksma hinna, mis enese nähtavaks tegemine maksma läheb. Enese tõe väljaütlemine – selle kohta, milles ja kuidas enam ei muututa - toob nähtavale varjus püsinu keskkonnas, milles on valitud ja nende hulgas, kes on valinud valetada - see ei ole seltskond, kes tervitab tõde - see on seltskond, kes tahab vältida valgust ja tähelepanu endi tegudele ja sammudele.
Tunnetekarussell kordub, kui inimese info, ülestõstetud teema lahendamiseks, ei olnud tõene – ta ei pea oma sõnadest kinni. Kordub ka siis, kui ta ei saanud aru või ei valinud saada aru, miks ja mida temalt oodatakse – teine ei kuulnud vajalikke sõnu, et ta mõistab ja võtab vastutuse. Kordub ka siis, kui enesest taganetakse.
Selline olukord, mis, ilma tegelikku lugu lahendamata, leidis ajutise lahenduse – tähendab kontrolli suurendamist – tuleb üle kontrollida enda/ teise vastavus rollile, varjata ja jätta tähelepanuta/ tõlgendada teiseks see info, mis tähendaks rollidest ilmajäämist/ nende vahetust. Kontrollida tuleb sõnadest kinnipidamist ja seda, et uuesti ei tehtaks. Vabadus puudub, ausus puudub, kindlus ja turvatunne puuduvad – Meie on kui vangla, milles inimesed ei kasva Inimestena – nad loovad ennast kindlatele rollidele vastavatena.
Inimene ei mõista öelda – Minu Tunne ehk mina tunnen - kohas, mil tema Mina väljenduse/ teatavaks tegemise tagajärjed ei ole need, mida ta on oodanud – see hind ei ole see, mida ta on valmis või üldse peaks maksma – tema näeb olukorda nii, et keegi teine peab selle loo korda tegema – ise muutuma/ ise muutma - sest inimene ütles ennast välja selle peale, et too teine oli teinud oma eelmise teo/ otsuse/ valiku.
Tegemist oli järjekorras teise tundega esimese tunde peale – järjekordse solvumisega. Solvumisega sellejaoks, et tegeleda enese, kui rollis olija, läheduseastme muutmisega rollipartneri suhtes – esimene otsus ei olnud veel tehtud, kui tuli teha järgmine otsus – teadmata oli vastus, kui kaugele saab minna, et iseendaga samastatud või üks olulistest põhirollidest jääks alles.
Või, mis veel keerulisem - rollipartner on juba määramatus kauguses ehk teise raamatu lehekülgedel - tema dikteerib suhet - läbirääkimistele ei tule ega ausat ennast välja ei näita - teatud tegevuste/ sõnumitega hoiab suhet elusana, kuid tegelikkuses hoiab ennast "ohutusse" kaugusesse, et Ohvri rolli enesele kindlustada.
Rollisuhe on olemas, kuid selles rollis iseennast, iseendana, luua ei saa. Lahenduseta olukord - näib, et tuleb endale, kui rollile Ei öelda - ei pea ega tule - roll on, kuid seda ei pea kasutama, kui seda ei vali, sest tingimused ei ole vastuvõetavad.
Marianne
31.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar