Tuleb üles tunnistada, et mina ise olen võimeline vastu võtma otsuseid, mida hiljem kahetsen. Samuti tuleb üles tunnistada, et mina ise olen võimeline jätma välja ütlemata oma Ei – olen sel hetkel uskunud, et ei saa seda teha/ ei ole näinud võimalust seda teha – kuid pole ka pidanud vajalikuks seda öelda. Tõeks tuleb tunnistada, et olen võimeline eksima – lisandunud info valguses on selgunud tegelik pilt – mina ei peatunud ega selgitanud ega selginenud ja tegin ise otsuse ära enne, kui kõigega tutvusin ja veel oli võimalus muutuseks.
Kui käes on tulemus, mis ei meeldi – kui käes on see hetk, mil näen enese kaotust, siis olen olnud vihane - olen olnud solvunud. Keeruliseks on osutunud viia solvunud ja vihase enese tahe täide – distantseeruda valest – on tõeliselt võimatu ülesanne hoida eemale sellest, kes on osutunud valeks, kui mina ise olen see, kes põhjustab kriise ja korraldab katastroofe ning võimaldab kaotuste teoks saamise.
Mina ei tohi – minul ei ole õigust eksida – mina ei luba enesele vigu – mina ei tohi valesti teha/ valida – mina ei tohi süüdi/ vastutajaks jääda – selline on kontrollitud käitumine, kui lahendus, kuidas vältida hetke, mil selgub, et mina ise olen toimunus/ toimuvas süüdi ja ei ole mitte kedagi teist, kes loo korda teeks – ei ole seda, kes ütleks, et tema lahendab ja parandab ära – muudab midagi ja kuidagi. See on lohutamatult üksinda seisma jättev teadmine, et ei ole sellist – ei ole kedagi teist.
Elus tuleb igasuguseid asju ette ja leiab aset väga erinevaid olukordi. On üks tüüp lugusid, mis äratab enim tundeid – see on siis, kui üks saab teise arvelt – teadlikult ja tahtlikult on soovitud endale enamat. On üks asi, kui mõlemad teevad ja kogemata või koostöös sünnib – ei ole ette planeeritud ega kavatsetud ega võimalust kasutav – kuid hoopis teine teema on siis, kui teine teeb/ tahab meelega ja tahtega – manipuleerib infoga selle jaoks, et saada enesele parem/ rohkem/ vastutusest vabaks.
Enese kaotust, kui kogetud ülekohut, on suurendanud teadmine, et mina ise ei ole tahtnud saada teise arvelt – on olnud tegutsemine, soov ja ootus, et lugu lõppeb tasakaalus olevana. Sellise loo selguse hetk on kui enese varemetel seismine – see on kahetsus ja ahastus enese sees – mitte kedagi teist ei ole ja kui mina ise ei seisnud enese eest nii nagu too teine seda tegi, kuidas ma siis ootan, et ma oleksin hoitud, kui mina ise ei vali seda teha.
Masendus ja ilma jäämine suurenevad ajas, kui pilk on suunatud faktile - kui mina oleksin siis ja seal EI öelnud – seda/ sellel moel ei oleks saanud olema. Enesele määratud augu sügavust kaevab tõdemine – mina ise ei öelnud EI, sest mina, mingil põhjusel, valisin teise - teise pärast ei öelnud enese tõde välja. Mina ise valisin sel moel teha – mina ise astusin enese kohalt ära. Minu enese pärast kogesin ja jäi minule vähem – tehtut ei saa muuta ega ära antut tagasi – lugu ei ole võimalik viia tasakaalu.
Kui mina ise ei hoia ennast, siis, kes seda teeb? Vaja on teist – teine on minu parem Mina – tema on boonus Mina – tema aitab ja on olemas seal, kus mina ise ei oska ega mõista. Väljavaateid paremale tulemusele toetab see, et teise tegemisi saab kõrvalt ja kõrval olijana vaadata ja hinnata - sel moel ei sega enese tunded otsuseid ega tegemisi. Teisele oskab ja saab öelda ja näidata, kuidas ja mil moel tuleb teha/ valida – teisele saab näidata, kuidas ja mida ei tohi teha – kui ongi saanud olema, siis teine teeb vead korda ja parandab tulemuse ära – sel moel see ei ole lõplik.
Teise samme kõrvalt vaadanuna ja kogenuna on näha need kohad, kus teine oleks saanud vältida jõudmist sinna kohta, kus minu sees elustusid tunded – loo lõpp oleks siis teistsugune olnud. Kui teisele tema tehtud valiku põhjus ette näidata/ alusetuks või ülekohtuseks nimetada, siis on võimalik/ on ootus, et teine mõistab ja tunnistab, et uue info valguses ta oma tegu teoks ei oleks teinud. Tuleb tunnistada, et need on katsed vältida oma tunnet – teise õige samm kustutaks ära põhjuse, miks mind häiriv tunne peaks aktiivne olema.
Illusioonidega võib ja saab ennast petta - õiglust võib ja saab tahta, kuid sagedasem on see, et teine ei võta minu tunde lugu lahendavat ülesannet enda peale või tuleks talle selle eest mingil moel maksta või teine ise valibki seda teha, kuid pärast süüdistaks mind enese ära kasutamises.
Teise poole, oma pretensioonidega, pöördumine nimetatakse süüdistamiseks – süüd osutavaks tegevuseks. Tuleb tunnistada, et teise ja tema tegude, kui põhjustajaks ja põhjusteks nimetamine on katse ennast kaitsta – ennast õigustada – ennast mitte vaadata – ennast teadmatuna/ infot omamatuna esitada – ennast, selliseks sammuks, sunnituna näidata - tõestada, et mina ei saanud teisiti teha ega valida ega otsustada.
Enese mõistmine ütleb, et tegelikult - mina oleksin saanud, kui vaid oleksin valinud hoopis teiste lahenduste hulgast. Enese tunnetega, mis näitavad ära loo lõplikuse, kohtumise vältimiseks on vajadus näidata – et mina pidin sellise valiku tegema – esitatud tõendite alusel teisiti ei saanud. See on võimalus, kuidas tõestada endale, et mina ei vastuta, sest ei olnud teadlik/ mul ei olnud võimalust - mina ise tegin kõik ja/ või enese osa õigesti – mina ise ei teinud ega tahnud teha endale haiget ega liiga.
Vale loo – ennast valeks nimetava/ tõestava loo - peab saama korda teha – enese sees oleva tunde põhjus tuleb elimineerida - tunne tuleb kustuda teise tundega – siis ei pea enese tundega tegelema, sest seda ei sündinud. Vastupunnimine – kasutusel olevad kunagised lahendusemustrid on viis, kuidas ennast tunnetest päästa siis, kui tehtut ei saa enam korda teha – kaotust ei saa korvata – enese osa on endale näha - just see on sundinud otsima teist – näitama teisele tolle tegemata tööd/ viltu astutud samme - siis ei tule seista üksinda ennast valeks nimetavas loos, kus ei ole õigeks nimetavat/ tunnistavat tähelepanu - ise ennast ei saa seal ja selles rehabiliteerida.
Tuleb ausalt üles tunnistada, et see, mida ja kuidas olen nimetanud valeks, ei oleks saanud olema ega toimuda, kui mina ise ei oleks sellele kaasa aidanud. Teine võib ja saab plaanida ning ka oma samme teha, kuid see, et täide sai viidud ja minus on tundesegadus, annab teada, et olen osaline ja/ või ise selleks loa/ võimaluse andnud. Teadmine, et olen sel moel teinud ja võin ka edaspidi teha, on see, miks on olnud olemas tahe - enesele selga keerates/ enesele luba ja toetust andmata jättes – valida ja panustada teisele, kes on parem ja kes muudaks vale tulemuse söödavaks.
Marianne
13.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar