Sinul vaesekesel ei ole – kõlasid sõnad ja heideti pilgud – sellest järeldasin, et minul pidanuks olemas olema see, millepärast haletseti ja vähemana näidati – kui haletseti, siis järelikult oli neil endil ja teistel see miski olemas - tõdesin, et minul ei ole, kuna teised ju teavad ja näevad, et seda ei ole. Vaatasin pealt, kuidas ja mil moel teistel oli olemas ja nemad said – nägin olemas olevat võimalusi, kuidas on veel võimalik ja, mida mina ise kogeda ei saanud. Haletsesin ise ennast – minul ei ole ja mina ei saa.
Kuna mind haletseti, siis järeldasin, et just mina olin ilma jäänud või jäetud – järelikult oli olemas põhjus, miks minul ei olnud – sellest tulenes täiesti loogiline järeldus - süü pidi peituma minus - kui mina oleksin olnud teistsugune, siis oleks olemas olnud see, mis ja kuidas – teatud kindlal moel - pidi minul, kui Lapsel, olemas olema.
Kui oleks, siis minul oleks – seda, mis ja kuidas oli teistel, kuid mida minul ei olnud - vajasin seda puudujäävat. Laps, kes tahab, et temal oleks ka, leiab lahenduse – temal tuleb ise olla – olla olemas selle eest ja tolle eest – mängida ise teis(t)e inimes(t)e rolli/ rolle. Olla keegi teine, iseenda sees, iseenda jaoks – see on iseenda jagamine – enesest, kui tervikust, osa(de) eraldamine. Enese energia jagamine, et tagada enesele vajaminev – et mina ise, õige Emana/ Isana/ .. / ... , annaksin endale, kui Lapsele, vajamineva.
See samm viis tähelepanu iseendalt, kui tervikult – mina olen Mina – ära. Alguse vahe tegemine - olen Mina ja on teine/ teised – muutus teist asendades - Mina olen teine – mida rohkem oli teisi, keda tuli asendada, kuid ka välja vahetada, seda rohkem sai eneses olema, kedagi teist. See oli enese sisse segaduse loomine ja iseenda ning oma rollidega konflikti minemine – polnud selge, kes sellest kupatusest kõige olulisem, vajalikum ja tegelikum oli.
Enese sees said loodud uskumused ja kogemised, milline see teine peaks olema ja, kuidas teda peaks kogeda saama. Välise maailma teine/ teised ei ühtinud sellega, mis ja kuidas oli enese sees. Kahte maailma ei olnud võimalik üheks luua – väljas pool olev teine käitus, hoolimata temale esitatud „tingimustest”, täiesti vastupidiselt või neid teistmoodi tõlgendavalt ja/ või keeldus lähedasest kontaktist üldse. See kõik kasvatas puudust ja see suurendas veel rohkem vajadust jõuda eesmärgini – mina olen õige alles siis, kui minul on olemas see, mis ja kuidas peab minul olemas olema - kuid ma ei saa seda, sest ma ei ole õige - väljapääsuta olukord.
Püüdlemine vajamineva poole võttis eneselt jõu ära – kui minul ei ole, siis mina ise ei saa kogeda ega enesele anda seda, mis ja kuidas peab Lapsel olema. Vajaka jäämise nägemine tähendas puuduse loomist iseendasse – ei saa olla tervik, sest osa energiat on teise nimeliseks nimetatud ega saa olla täidetud, sest enesest osa on puudu – väline teine ja sisemine teine olid omavahel konfliktis – väline tähelepanu ja sealt saadav ei olnud see, mis ja kuidas oli Minu – minule kuuluv ja vajaminev. See kinnitas üle - mina ei saa, sest minul ei ole – mina ei ole õige.
Minul ei ole ja mina ei ole, sest mina ei ole teine. Mina ei ole ega saa olla teise eest – ka iseenda jaoks ei saa olla. Olen mina – järelikult mina ei saa anda endale seda, kes ma ei ole ega seda, mida minul ei ole – teist ja teise poolt antavat. Kui ma ei saa, siis see tähendab, et ma tean, et mul ei ole seda, mida ja kuidas ma ei saa, kuid vajan, et olla õige/ normaalne Laps.
Selle uskumuse rajal kõndides oli minu tähelepanu suunatud sellele, mida ja kuidas ei saanud olema – tähelepanu suurendas puudujääva kogust veelgi. Olemas olev ei lugenud, sest see ei olnud õige - see tähendas, et olin sulgenud ennast neile, kes olid olemas sellistena nagu nad olid – enese uskumuse/ otsuse tõttu ma ei saanud neilt enesele edastatut – mina ei võtnud seda vastu.
Mina ise olin loonud takistuse – valed vanemad ei olnud valed – nemad olid sellised nagu nad olid – mina olin see, kes vajas ettekujutatult ja ka tegelike vajaduste järgi teistsugusel moel ja midagi rohkem või kuidagi vähem. Olin tahtnud saada, õigel moel vajaliku, selle asemel, et vaadata, mis ja kuidas on olemas ja siis, iseennast ümber nimetamata, ise, endale vajaminev anda – puudus võib kaduda või väheneda, kui ei eelda, et peab olemas olema ja peab saama seda, mida „õige ja normaalne” Laps saab. On olemas võimaluste piires ja, ise, enda eest vastutust võttes.
Vanemate valeks nimetamine/ pidamine tähendas uste sulgemist möödunule, olevikule ja ka tulevikule – see tähendas energia vaba liikumise takistamist, sest vanemad on need, kes annavad edasi selle, mis neile hoida anti ja mida nemad hoidsid ning edasi anda soovisid.
Vanemates, nii nagu igas inimeses, on mitu tasapinda – pealmine ei pruukinud meeldida ega sobida – seal olid tunded ja vajadused ning uskumused ja ellujäämiseks loodud mehhanismid – see oli nende viis, kuidas nemad oma energiat nimetasid ja mille jaoks kasutasid.
Teise looming ei ole mina ega minu vastutus – takistades enese jaoks valet, protesteerides selle vastu ja tahtes/ oodates selle muutumist enese vajaduste/ tõekspidamiste järgi, ei olnud ma avatud ega lubanud energial enesest läbi voolata, sest olin selle nimetanud valeks/ võõraks/ ülekohtuseks/ haiget tegevaks.
Energia, iseenesest, ei ole halb ega vale st puudusi loov ja vastasseise tekitav – see on inimene ise, kes, oma tundevajaduste ja kogeda tahtmistega, loob reaalse illusiooni ja, tundeid kogedes või nende eest põgenedes, peab õigeks või valeks seda, kuidas on või ei ole – inimene nimetab ja näitab energial olevad omadused, mille järgi siis nagu saaks temaga/ temal olema ning kuidas ja milleks on seda võimalik kasutada või mitte.
Vaba ja voolav energia liigub läbi erinevate aegade – möödunusse jäänute ja olevas olevate ja olema saavate – see toob ja viib. Seda ei pea peatama ega nimetama ega selle vastu olema – reageerima – see on nagu vereringe kehas – voolab, sest ollakse elus – voolamine annab võimaluse elada – vaba ja tugev vool toetab head ja tervena elamist.
Marianne
21.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar