Andeks andmata iseendale, iseenda poolt tehtut, valib inimene viha ja solvumise enesele appi. Inimene, kes ei ole ise ennast vastu võtnud – ta ei ole nõus sellise iseendaga nagu ta on/ ta ei nõustu sellega, kuidas ja mida tema ise valinud on/ ta ei taha nõustuda enese tegude tagajärgedega – hakkab seda teist inimest, kellega suhteseoses olles tema iseenda jaoks valeks osutus, enese jaoks valeks nimetama – viha ja solvumine on kasutusel, et, ise, ennast teisest eemale hoida ja korduse vältimiseks ennast, möödunut mäletades ja meenutades, ette hoiatada/ ette valmistada – see on lahendus, kuidas kindlaksmääratud rollina väljenduda.
Selline inimene ei näi olevat enese peale kindel – ta ei näi uskuvat enesesse – ta ei näi lootvat enese peale – tema ise oli see, kes ei suutnud/ osanud enese jaoks valet olemist/ kogemust/ tulemust ära hoida. Sellest tulenevalt on tema lahenduseks vältida loo teist poolt ning näha/ näidata tolles valet ja vigu – sel moel on teada, kelle pärast selline olukord aset leidis ja kestab - sel moel püsib vahele jäetud maa. Sellest tulenevalt ta ei naerata ega ole avatud – see on ennast kaitsev taktika, et teine püsiks eemal ega muutuks ise ega muudaks olukorda, lähemale astudes, ohtlikuks.
Selline inimene usub, et järgmine kokku saamine/ koos olemine saaks olema samasugune – siis toimuks möödunu kordus. Ta ei näe ega taha näha uues olevas hetkes võimalust lihtsalt olla ja valida sealse info alusel, kuidas ja mil moel ja, kas üldse osaleda/ reageerida ega ka anda enesele võimalust proovida, kas ta on õppetunni läbinud ja mõistnud ise ennast. Tal ei ole põhjust seda teha, sest vana aja otsus on alles ja ei ole olemas uut infot, mis annaks alust arvata, et seekord läheb teistmoodi – teine on ju endiselt vale.
See väide, et teine oli/ on ja tegi valesti, on inimese lahendus, kuidas – öeldes – Põhjus on teises - mina ise ei saa muuta ega muutuda! - anda endale ja ka teisele teada – Mina ise ei pea midagi tegema! Kuid, kui inimene ei pea – see tähendab, et ta ei võta vastutust enesega toimuva eest ega tegutse enese olukorra parandamise nimel, siis midagi ju ei muutugi.
Miks inimene tahab, et midagi ei muutuks – mille jaoks talle muutust vaja ei ole? Inimene ei suuda ega oska ega nõustu, ise, ennast tervikuks ühendama – seda Mina, kes, seal ja siis, valeks osutus, vähendama ja ülejäänud iseendaga ühte liitma. See tegu viiks tähelepanu haavatud/ haavunud iseenda TundeMinalt ära – seda nagu ei olekski. Kuid see on olemas – iseennast häiriv tunne on olemas – eraldatud tundeenergia on olemas – sellele on ülesanne antud ja see peab seda täitma – tegu on automaatse sisselülitusega seni, kuni inimene ei ole iseendale antud korraldust annulleerinud – see tähendab, et inimene väljendub konkreetse rollina ja ta ei saa, sest tal ei ole luba, olla iseendana.
Enamasti inimene ei vihastu ega solvu füüsilise maailma õppetundide peale – ta mõistab, et iga oskus vajab harjutamist ja aega ning ka selleks sobivat keskkonda/ vahendeid. Ta ei mõista, et sama lugu on ka vaimse maailmaga – ei saa olla õppinud selgeks oskust, mida ei ole omandatud – ei ole harjutatud ega mõistetud selle vajalikkust või nähtud selle olemas olemist/ selles enesele võimete kohast – on elatud ja toimitud hoopis teistsugusel tasandil, kus ja milles on kasutusel/ käsutuses ja vajalikud olnud hoopis teistsugused oskused/ lahendused.
Enese sisse võib ja saab ehitada suurepärase maailma, kuid selle jaoks, et enese väljenduse/ kogemise/ kohanemise oskusi lihvida ja enese jaoks vajalikke, harjutades, omandada, on olulise tähtusega see keskkond, milles kohtutakse teiste elu harjutavate õpilastega ja loomulikult need teised õpilased ka. Koos tööd tehes – olles nii üksteisele, kuid ka iseendile, õpetajateks ja õpilasteks – saavad õppetunnid ja hilisemad eksamid võimalikuks.
Kogemus on elu õppetund ehk infoga kohtumine – nn eksami kohad on teekonnal omandatud informatsiooni kasutamiseks antud võimalused. Inimese vaimset tasandit, kui elukooli klassi numbrit, näitab ära see, millist infot, iseendast ja ümbritsevast väljast, ta on võimeline välja lugema, mil moel ta seda tõlgendab ja kuidas ta seda kasutab. Infoga kohtumise puhtus sõltub sellest, kas ta kogeb maailma läbi tunnete ja nendega seotud vajaduste või ühendub sellega ilma TundeMina poolt loodud või vajalikuks nimetatud kaitseteta/ uskumusteta/ mustriteta/ rollideta.
Inimese jaoks tundub kunagine, päris kooliks nimetatud, koolis käimise aeg kordades lihtsamana – reeglid olid selged, ülesanded olid ette antud ja rollid olid paika pandud – kõik teadsid, mida ja miks nad tegemas olid. Sooritusepinget vähendas teadmine, et ühe tunni, päeva või ka aastahinne ei näidanud kogu pilti ega ka seda, et see jääbki nii ja määrab igavesti midagi lõplikult – peale selle, et see sai paberile mustvalgelt kirja pandud. See oli ainult ühe tunni kontroll, eksami sooritus, õppeaasta kokkuvõte – ainult ühes aines. Juba järgmisel tunnil, veerandil, aastal sai enese parandatud oskusi/ teadmisi väljendada– õppides, juurde ja omandatut kasutama, kõnniti edasi – jäljed ja areng oli selgelt näha.
Väljaspool kooliks nimetatud kooli teeb õpilase elu, kordades, raskemaks see, et ei ole ette teada ega üheselt selge, millise õppetunniga tegu on, mille alusel, kes ja kellele nö hindeid paneb/ pannakse ega ka see, kes on kellele õpilane/ õpetaja. Eksamite kohad ei näi olevat möödunut lõpetavad ega vabadust tagasi andvad - rõhk neile on hoopis teistsugune. Läbimata eksamite tagajärjed ei ole proportsionaalsed – need on ebastandardsed ega ole võrdsed – need väljuvad raamidest ja toovad kaasa suuremaid ning ettearvamatuid muudatusi.
Inimene, kes ei ole, ise, ennast vastu võtnud – distantseerub iseendast - ta ei vaata, vaatle ega esitle ennast ega ole kohal tervikuna ehk inimesena – ta näeb ja esitleb ennast kellenagi – ta on valinud endale rolli(d) - läbi mille ta suhtleb/ suhestub Maailmaga. Ta on valinud olla ja elada rolli(de)s, sest siis on olemas kindlad raamid ja reeglid, ülesanded ja lahendused, karistused ja preemiad – siis on olemas konkreetne tähelepanu, mida ta teab enese osaks saavat.
See on kontrollitud selgus ehk suletud vabadus – see on puhver, kuidas ennast kaitsta – inimene ei tea ega tunne ennast, kui inimest, sest on olemas mingi kindel roll, millega inimene oli ennast või teda oli teiste poolt sellega samastatud, kuid inimene nägi, et ta kaotas selle rolli, kui iseenda ja seejärel kompenseerib ta ennast läbi selle, mis ja kuidas on võimalik – erinevad rollid ja tunded.
Inimesed, kes ei kohtu ega tee koos tööd inimestena, on jäänud kinni rollidemaailma – tahetakse ei taheta, millisel moel valitakse ei valita, kellele antakse ei anta kanda. Tähelepanu ja reeglid kinnitavad rolli – inimene saab olema – tähelepanu ja reeglid võtavad rolli ära – inimene kaotab iseenda. Inimene kaotab iseenda, sest temal on tunne, mida ta ei tea ega mõista ega oska ära ja läbi tunda – see tunne on seotud selle rolliga, mida tal ei ole/ ta ei vali kanda – seega ta ei saa või ei vali ühendada enese erinevaid aegu – ta ei anna endale/ ta ei näe endal olevat võimalust olla tervik.
Rollide nimel koos tööd tegevad inimesed on kui tunnete poolt vigastatute kokkutulek – nende tähelepanu on keskendunud, iseennast ja ühist häirivatele, tunnetele – tunded moonutavad ja muudavad koosolijaid ning suunavad ja võimendavad/ vähendavad nende poolt valitud/ neile jäetud rollide väljendusi. Nad ei ole koos selleks, et tegeleda ühiselt või toetada teist tema teekonnal energia vabastamiseks tundega seotud ülesandest, vaid selleks, et ühiselt või tähelepanu ainult iseendale nõudes olemas olevate ja alles jäävate/ jäetavate tunnete tundmisest pääseda.
Tunded ei näi alluvat rollis olija kontrollile – ta ei ole nende peremees, vaid vahend, kes ei ole võimeline seda tegema, sest see ei ole tema ülesanne – seega ta ei vali neid lahendada, vaid loob ennast tundena – tunne ei ole hetkeline tuulehoog ega mööduv vihmasagar, vaid võimu ja kontrolli väljendus, millegi saavutamiseks/ saamiseks/ eemale hoidmiseks.
Inimene jääb oma tunnetesse kinni, sest ta kogeb ehmatust, kui lõplikust siis, kui ta näeb ja mõistab, et see lavastus, milles ta äsja või kunagi osales, ei kordu mitte kunagi. Kaotusevaluga vaatab ta otsa teadmisele, et enese aeg on piiratud – mina jäin täna ilma – minul enam ei ole - mina enam ei saa – mina kaotasin lõplikult – salvestub mälestus – tundefail, mis näib hoidvat igavikku kadunud lavastuse alles.
Teine sai, seal ja siis, olla – sellel laval sai teine minu rolli endale – läbimängitud rollide suhtes see ja see tõestas, et mina ei olnud see Kes ma uskusin/ vajasin end olevat – teine oli. Piiratus – kindel tunne on ühendatud kindla(te) rolli(de)ga – mil moel ja millise tasandi jaoks/ alusel infot koguti, vaadeldi ja töödeldi – sündis otsus – selle põhjal olin selles rollis – sellest järeldub, et ei olnud teises – enese jaoks paremas/ õigemas/ vajalikus rollis – järelikult mina olen vähem/ olen vale – teine sai olla minu arvelt – olin olnud ju tema rollile partneriks.
Tundesse kinnijäänud inimene näeb täiesti tõsiselt, et tema on samastatud/ samastunud selle rolliga, mida ta ei ole nõus kandma. Inimene ei taha sellist iseennast vaadata ega mäletada – kuid ta ei saa, olemas oleva info alusel, enesele teist rolli anda. See on huvitav nüanss, sest inimene ise valib, mil moel infoga manipuleerida.
Enese, kui rolli, kaotanu tahab esitada apellatsiooni – toimunu kohta kaebuse, et lavastus tuleks ümbervaatamisele – siis antaks talle teine roll – kohal olijad vaataksid teda ja tema ise näeks ennast vastand või mingis muus rollis olijana. Üheselt mõistetud ja tõeseks tunnistavalt peab olemas olema mõlema poolt kinnitatud info, mis nimetab mängijaid kindlatesse rollidesse - selle jaoks peab ka kunagise rolli partner vahetama ära iseenda ehk võtma omaks selle rolli, mida protestija kanda ei taha – seni näeb ta teist valena ehk väära rolli omistajana, sest seni korda tegemata möödunu näitab inimesele, et tema on see, kes on jäänud/ on jäetud vale rolli kandjaks.
Rollimaailma imedesse ja tõdedesse uskuvad inimesed näevad, et just sel moel elus toimitakse ja koos ollakse – küsimus on ainult selles, millises koosluses valitakse mängida ja millise rolli nimel ennast tähelepanuvalgusesse seatakse või sellest eemale hoitakse. Karmaks ja pattudeks nimetatakse kogemus, et nn eksamitel tehtud eksimused maksavad kätte – enese ja teiste poolt tehtud otsuseid ei ole võimalik muuta, kuna inimesed ei mõtesta neid ümber ega mõista/ taha näha nende vastuvõtmise põhjuseid – nemad ise vajasid/ vajavad oma tunnet mingi kindla vajaduse jaoks - iseenda, kui iseendana kogemise jaoks - iseendale vajaliku rolli tagasi saamise jaoks.
Inimest häiriv tunne on seotud tema kindla rolli, kui iseendaga – see tähendab, et selle asemel, et tegeleda enese mõistmisega ehk iseenda energia kindla tunde nimest ja ülesandest vabastamisega, tegeleb inimene endale vajalikest (tunnet nii öelda kaotavatest) rollidest lahtilaskmisest keeldumisega ja vastumeelsetele (tunde olemas olemist näitavate ja seda avavatele) rollidele vastu sõdimisega. Inimene peab säilitama oma õige näo – valima iseenda, kui õige rolli. Inimene peab vältima valet nägu – keelduma iseendast, kui valest rollist/ rolliühendusest. Sel moel hoitakse alles ja eristatuna enesele lubatud ja tunnustatud osad ning enesele keelatud ja põlu all olevad osad.
Jep, elu erineb koolist sellega, et järeleksam ei toimu samas klassiruumis ja tihtilugu ka mitte samade õpilaste/ õpetajatega, vaid leiab aset täiesti ootamatul hetkel ja täiesti uues situatsioonis ning eelnevalt tundmatute osalejatega. Kuid leidub ka nn kordusi, kus kunagised osalised on kokku asetatud/ asetunud ja annavad sellega võimaluse muutuseks.
Klassi kordama jäädakse siis, kui tahetakse, samas koosseisus, säilitada kunagine roll või saada endale, kellelegi teisele kuulunud roll – TundeMinad käivituvad tunnete aktiveerudes, kui tegemist on rollide, kui enesest keeldumise ja enese nimel võitlusega. Loost ollakse läbi ja edasi kõndinud siis, kui on jõutud inimeste tasandile – nähakse ise ennast ja teisi inimestena – ei ole vaja tõestada ega endale vajada ega vastu sõdida ega ennast ära kaotada – koos olemised on erinevate rollide joonised – kohapeal sündivad improvisatsioonid, mis ei kaota ära ega muuda olematuks inimest iseendana.
Erinevate põhirollide olemas olemine ja neis kooslustes avalduvate alamrollide olemise/ avaldumise võimaluse, kui õigena/ valena väljendumine ning kvaliteet ei tähenda, et kaoksid ära inimese teised osad ja alles jääksid ainult need, mida ja kuidas on olnud, selles rollide ühenduses, võimalik kasutada/ selles avalduda/ tähelepanu infoga kinnitatud.
Ega see, kui ja et, keegi teine valib mängida ennast, kui rolli nii nagu ta oleks kaasosaleja rollile partnerina väljendumas, määra toda sellesse rolli – ta ei pea enesele heidetud kinnast või rüüd vastu võtma. Temale suunatud tähelepanu ongi eksam iseendale - tema ise teab, milline ta on ja kellena ning kuidas ta väljendub - enese teadlikus ja selgus on enese alus. Mina olen ... - millisena avaldumine on minule oluline, millisena enese kogemine on iseenda jaoks oluline. Mis on ühes olemise – ühenduse elus hoidmise hind siis, kui mina ei kaota ennast ära.
Inimene võtab tunde(d) kasutusele just siis, kui ta ei ole kohanenud – väliste muutuste ega eneses ja enese poolt tehtud muudatustega toime tulnud. Info kogumine, töötlemine kasutamine on kinnijäänud vajaminevate tunnete tasandile - vanus, millises eas enesele oluline roll, välise tähelepanuga üle kinnitatult ja enese uskumuste alusel, kaotati/ ära võeti.
Enese kasv, inimesena, see on oskus ja mõistmine vaadata ennast suuremas plaanis – see on võimalus, kuidas näha ennast tervikuna toimetavana ja toimivana – enese, kui inimese mõistmine ja aktsepteerimine ning iseenda teekonna vastu võtmine. Kes ma olen, mida ja kuidas mina valin, mida tahan/ mida ja kuidas mitte, millega nõustun/ millega mitte – kuidas kohanen ja muutuste/ muudatustega toime tulen.
Enese mõistmine – miks, millepärast ja mille jaoks olin kunagi oma otsuse teinud – see oli tolle aja valik ja oskus, see ei muuda mind, kui tervikut ega kaota mind iseendana ära – see oli lahendus – enesele antud käitumise/ toime tulemise viis. Kindla rolli väljenduse joonis ehk tehnilised üksikasjad.
Uuel laval ja uute kaaslastega, kuid ka vana aja lugudes, saab määravaks see, mis, millisel moel ja kuidas on olevikus, ilma ennast piiramata ja ennast muutmata, võimalik – igasse rolli ei pea kõike endast avama ega kõigele kõike vastu saama. Roll - see ei ole mina – see on üks koht, milles on, sageli teatud piirides ja kohustuste/ võimaluste alusel, võimalik valida enesele erinevaid ja igal hetkel muudetavaid väljenduse viise.
Olles olemas inimesena, kellel on võimalik olla Ema, Lapse, Õe, Abikaasa, Naabri jne rollides, ei tähenda see seda, et mingi roll kaoks/ kaotataks/ asendataks, kui minu enese või kellegi teise tunne/ uskumused/ sõnad/ teod/ tähelepanu edastavad info käitumise/ kogemise/ tunnete/ otsuste kohta - mina olen see KES ON ... / Sina oled see KES ON ... - Inetu, Paks, Süüdlane, Vale, Ülekohtune, Kaotaja, Väärtusetu, Kurbus, Viha, Solvunu, Ohver, Agressor, Päästja jne.
See info ei muuda mind teise rolli kandjaks - see ei ole mina - see on minu, kui inimese, erinevate valikute paljusus - see miski on üks olemise vorm, osa välimusest, vaatenurk, väljenduse viis, valiku võimalus, katsetus, lahendus, tunne. Enese kogemine ja väljendumine ning iseenda sammude tagajärgedega kohtumine on õppimise teekond - selle kõndimise muudab raskemaks see, kui keegi kohtub enese jaoks vajaliku/ proovida soovitud kindla kogemuse/ tunde kaotusega. Mõistmisega, et selles rollis/ rollisuhtes sellist, tähelepanuga kinnitatud, kogemust/ tunnet kogeda ei saadud/ ei saadagi. Seda nn kaotatut ei pea asendama teisega, jääma leinama või tagasi nõudma/ ootama - see on teadmine - mina ei pühenda ennast sellele, mida ja kuidas ei ole - mina valin elava elu.
Marianne
15.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar