Lapseaja kriiside läbimiseks või nendesse kinnijäämise kohapealt on oluline see, milline on lapse positsioon enesega seotud keskkondades ja enese jaoks oluliste inimestega ühes ning ka ise enda jaoks olemas olles – mitmes ta väärtuste hierarhias on/ oli – kes on/ olid ja mitu on/ oli neid, kes tuleb/ tulid enne teda – ja ka see, kas temani üldse järjekord jõudis ja, kui jõudis, kas see, mis talle osaks sai, oli kvaliteetne ja tema vajadustest lähtuv ning kui palju tal selle saamise eest maksta tuli – mil moel ja milliste tunnetega talle vajaminev anti.
Enne mind on keegi teine – see on keegi teine, kes on minust olulisem – see on olnud enese peal kogetud elu tõde, millest sai sügav harjumus – võtsin selle omaks, nõustusin selle, kui normaalusega ja lõpuks sai olema ka nii, et otsisin ise üles need, kes olid minust olulisemad või andsin, kellelegi teisele, enda elus, sellise võimaluse – koha enne mind.
Enne ennast tuli keegi teine – tuli see, kes oli olulisem ja tähtsam, kellel oli raskem ega ta pidanudki ega osanudki ehk ma ei olnud ise väärtki ehk mäletan möödunut valesti – ma ei tohi ju olla tänamatu/ sellel moel teisest mõelda – on olnud olemas väited ja näited, mis tõestasid, et mina ei olnud tähtis ega oluline ja selle tõttu ei olnud minu vajadused olulised ja teine/ teised ei pidanud nendega arvestama.
Selle asemel, et vaadata enese sisse ja otsa kõigele sellele, mis tuli ja kuidas valiti teiste poolt või valisin ise enese arvelt – kui palju ja milles ning millega mina ise olin nõustunud, et ikka ja jälle oli olemas keegi teine, kes oli minust olulisem. Selle asemel, et näha selles muutmist vajavat vaatenurka - mina ise jätkasin sel moel, sest olid olemas teised, kes kinnitasid selle üle – keegi teine tuleb ja peab saama enne mind.
On aeg tunnistada, iseendale, ausalt üles - millal, milles, mida ja mil moel, minu jaoks, vajalikku ei olnud – mis oli see, millest jäin ilma – mis oli see, mis oli võetud minult ära, mille andmine lõpetati, mida ei saanudki kogeda – mida pidin taluma – kelle eest ja kuidas pidin hoolitsema/ vastust andma, kuigi see ei olnud minu teekond – kust ja kelle, enese poolt valeks tunnistatu, juurest ei saanud ära minna - sest olin jäänud ootama, kuna teine oli lubanud vajaminevat ja, midagi paremat, kui senine - ei saanud ära minna, sest olin ise lubanud teise enese jaoks olulise sisse ja enesele liiga lähedale.
See on väga pikk ja ka korduvate nimedega rida teisi, kes olid olnud ja saanud minu arvelt – nemad olid olulisemad/ nendega seonduv oli olulisem – väidete ja näidete järgi olin mina põhjustanud nendega toimuva ja sellepärast pidid nemad saama ja olemas olema enne mind – ka minu enese käest. Uskusin, et olin võlglane, et teiste elu ei olnud neile sobiv ega õige – minu olemas olemine ja teod olid, näidatud ja väidetud, selle põhjuseks.
Kuid mina ise tean täna ja teadsin ka siis, kuidas ja mis oli minu jaoks oluline – mida ja kuidas vajasin mina päriselt – mida ja kuidas mina ise ei saanud enese piiratuse tõttu – minu maailm ei muutunud, teistega ühes olles, paremaks – seda ei muudetud paremaks – see maailm muutus üha halvemaks – seal ja selles jäi, minu jaoks, järjest vähemaks – seal minuga ei arvestatud, sest keegi teine oli ees pool ja neid teisi lisandus ajas juurde.
Kuid minul ei olnud teist kohta, kust midagi saada ega soovida, sest see, kes ise oli valinud endale teekonna, esitles ennast Ohvrina, sest mina, kui tema laps, tegin oma olemas olemisega temale liiga ja võtsin, tema arvelt, vähemaks ega suutnud anda tagasi, et luua tasakaal meie vahelises suhtes.
Ma ei saanud olla, enese jaoks parem, sest minul endal ei olnud. Mina ei saanud olla, enese jaoks parem, sest mina ise ei olnud. Mina pidin ootama, sest minul endal ei olnud võimalusi ega vahendeid. Mina pidin kogema, sest keegi teine valis ja otsustas minu eest. Mina jäin enesele kuuluvast ilma, sest oli olemas keegi teine, kes vajas seda, mis ja kuidas oli minul, endale.
Keegi teine - väga mitmed teised - olid olnud minu loo peategelaseks – mina ise olin jätnud ennast kõrvale. Vaadates seda, mida minul ei olnud - kogedes tundeid, sellepärast, kuidas oli ja mida pidin – nägin, kuidas teise käes oli võim ja jõud. Mina kahanesin selle kõrval - minu väärtus vähenes - see sõltus teisest ja tema eesmärkidest.
Mina ei vaadanud enese teed – mida ja kuidas olin ise olnud ja teinud. Selle asemel olin pahane ja solvunud ega näidanud välja uhkust iseenda pärast ega tunnustanud iseendana olemist, sest olid olemas teised, kes olid minust olulisemad ja, kes ei näidanud seda välja - mina ise kordasin nende vaatenurka.
Olin olnud tähelepanust sõltuvuses – kui keegi teine jagas, nõustus, toetas minu teekonda – siis oli minul selleks luba ja võimalus. Kuid, kui sellist tähelepanu ei osutatud, siis see ei olnud õige olemine, valik ega teekond - teine teadis, mis ja kuidas oli tema jaoks hea ja õige.
See kõik toimus ja kestis läbi erinevate elude - see oli veel läbimata õppetund – minul tuleb elada ise oma elu - väärtustada ise ennast ja valida ise oma tee ning oma inimesed enese kõrvale.
Marianne
26.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar