Siis, kui – öeldakse, et siis, kui ei lähe selles või teises valdkonnas hästi ega sujuvalt, energiad on kinni ja raskused teel, siis lahenda oma Ema ja/ või Isaga seonduvad teemad ära – muidu ei ole ega saa seda või teist – suguvõsa teed ei ole avatud. Mhmh. Tööd, enese sisemistes tallides, jätkub, sest lisaks enese algusele, võib olla enese teekonda takistamas inimene(sed), keda teel on kohatud ja kes samal moel on omal moel jäänud lahendamata.
Kuidas lahendada, et oleks lahendatud - segadust tekitab see, et ei ole ette öeldud ega näidatud, millisele tulemusele tuleb jõuda – kui tundetuks tuleb ennast parandada – millised tunded ja, millises ulatuses, võivad alles jääda, et öelda – enam ei häiri – nüüd on normaalne – nüüd olen möödunust vaba – olen möödunus olnu(d) vabaks andnud ega otsi/ vaja/ taha sealt ja sellest enam midagi.
Alustades teekonda tagasi, et minna edasi, on üsna tõenäoline, et inimene tekitab enese sees tunnetekaruselli – ta vaatleb ja töötleb möödunu infot – ta näib otsivat väljapääsu, kuid ta keeldub astumast häiriva tunde sisse – ta päästab ennast ära – ta näitab tõendeid selles valguses, et temale tehti liiga ja tema ei saa teisiti, kui ta on valinud vanal ajale tagasi vaadata – tema otsused on tehtud õigesti ja pädevad ka olevikus. Pöörelnud karusell, mis imiteeris edasi liikumist, peatub vanas kohas.
Jah, inimene teab, et ta peab justkui andeks andma – siis ta on puhastunud ja õige – kuid, kuidas andestada seda, mida ta ei pea õigeks – enese kannatusi - see ei oleks ju õiglane. Jah, möödunut ei saa enam muuta – tehtu on jäänud minevikku – kuid enese sees on tunnetesegadus seni, kuni ennast vabastavat otsust ei ole tehtud – midagi on veel, mis hoiab kinni ja veab vanale tunnetekarussellile tagasi.
Miks minul ei olnud/ miks mina ei saanud/ miks mina pidin!!! – see on enese poolt kogetud kaotuste vastu protestimine – tähelepanu on suunatud sellisele iseendale, kes jäi ilma sellest, mis pidanuks/ võinuks olemas olla ja, kes pidi kogema seda, mis ja kuidas ei olnud hea. Loomulikult ei ole selline tähelepanu ennast toetav ja iseendana olemist tunnustav – see on iseenda võimeid vähendav ja ohvrina esitlev viis – see ei ole täis kasvanu teekond, vaid Lapse valu ja solvumine.
Selle asemel, et jätkata sõitu karusellil, on võimalus vaadata loole otsa ennast mõistvalt – Millise tundega mina – teemale/ inimesele - reageerin – miks pean vajalikuks reageerida – millises protsessis tunne osaleb – mida tunne aitab vältida/ saavutada – millise tunde, teise tundega, olen varjanud/ varjutanud?
Kunagise Lapse protest söödab vastuseks - Miks teine ei – aga tema ju ka!!! Õige – tema oli ja temaga seonduvalt on, kuid tegemist on minu teemaga, sest mina olen see, keda see närib. Enese valik on mõista enese lugu – just sedasama, mida mina ise olen kirjutanud enese sisse, siis kui kõndisin ja kogesin ega veel mõistnud iseennast. Tundevaatlused ehk konstellatsioonid - Mina, kui Laps ja Ema. Mina, kui Laps ja Isa. Mina, kui Laps ja keegi teine. Mina, kui roll ja keegi teine.
Täis kasvanu mõistmine - see, et Ema andis elu, ei tähenda seda, et ta pidanuks omaenese sammud tegemata jätma. See, et isa andis oma osa selleks, et saaksin sündida, ei tähendanud seda, et meie elud pidanuks ühes kulgema. See, et keegi teine seisis oma kohal ja andis oma osa, esitades parima võimaliku, ei tähenda seda, et me peaksime üksteise eludes osalema. Inimene on vaba valima – loomulikult tuleb tal vastust anda oma tegude tagajärgede eest – keegi ei pääse selle töö eest.
Minu tee on seal, kus mina olen olemas – tehes ennast vajalikuks/ päästes, kedagi ära, millestki/ muutes ennast õigeks/ varjates tegelikku/ valetades olematut – tähendas see seda, et, kaotades enese piirid, olin valinud kõndida teise ees või tema jälgedes või teda eemalt jälgides või varjuna kajades, kuid ei enesena.
Sel moel valinuna olin tahtnud luua/ tagada endale seda, mida minul ei olnud või ei olnud piisavalt või ei olnud sel moel nagu vajasin. Möödunud aja valu tähendas, et mina olin kaotanud vajaliku tähelepanu iseendale - kaotanud minule vajaliku väljenduse ja iseenda kogemise selles konkreetses rollis olevana.
Inimlapsi eksitab uskumus, et just see, mingite kindlate rollide ühendus, on mingi, üldiselt tunnustatud ja kokkulepitud moel, kindlaks määratu saamise jaoks ette nähtud – seal ja selles on olemas teatud moel armastus/ hoidmine/ hoolimine/ vajaduste rahuldamine. Kindlate rollide paar ei tähenda kindlustatud kogemust – eesmärki, mille poole püüelda - vaid tegeliku õppetunniga kaasneda võivaid, kuid ka olemata jääda saavaid, erineva suuruse ja kvaliteediga võimalusi.
Lapse, ennast kaitsev, mõistus tõrgub vastu võtmast tõde – see, et on olemas keegi teine, kes ei vali, ei taha, ei näe vajadust – ei pea seda, mida laps tahab/ vajab, sest see on tolle teise õigus valida enese jaoks sobiv/ vajalik/ õige. Ennast kaitsev laps/ inimene vajab illusiooni – lootust ja lohutust, et ta saab selle, mis ja kuidas on tema jaoks vajalik – see tähendab, et ette nähtud. Lootust aitab hoida see, et ta ju teab, et loomulikult saaks teisiti ja võiks olla paremini, kuid kui teine inimene ei taha või ei oska, siis too valis/ valib teha teisiti - just selle valikuvabaduse suunatud teoks tegemise kogemine kukutabki kuristikku - lootus ei täitunud - jäeti ilma.
Öeldes välja – Ema/ Isa/ Laps/ keegi teine – ei pea – ei vähenda see minu, kui inimese väärtust. Samal moel saan ja võin valida ka mina ise. Mina saan ja olen ise – need sõnad ei ole lausutud jonni ja valuga, vaid mõistmisega – minu teema on minu teekond - valik ja võimalus iseenda pärast ja jaoks.
Küsimuse esitamine ja sellele vastamiseks vaatenurga valimine - Mille jaoks rollipartner olemas on? Olen olemas ja teine on/ oli olemas - selle põhjal olen näinud end teisega ühendatud olevana – järelikult oleme Meie – kuid ma ei saanud see Meie olla siis, kui teine ei valinud kohal olla või ei olnud sobivana. Mina ise või teine ei valinud, mingi info alusel/ otsuse teinuna, ühtset tervikut luua – me ei valinud olla ühise nimel koos tööd tegev meeskond ehk tervik, milles mõlemad osalevad. Olime olemas, kuid ei sellises läheduse astmes olemas.
Selle Lapse, kes vajab enese olemas olemiseks teist, tunded – kurbus/ solvumine/ viha - mina olen, kuid ma ei saa olla see Mina, kellel on olemas enese, kui rollimina, jaoks vajalik tähelepanu – ühendav roll on ju olemas, kuid see ei täida oma ülesannet. See on püüdlemine teise, kui enese poole – teise, kui iseenda terviku vajamine.
Teise samm eemale või vale tähelepanu, kui vale peegelduse, kasutamine või ühte astumise vältimine näib eluohtlikuna – elu ohtu seadvana – teine kaotab minule kuuluva Mina ära - Lapsel on õigus olla koos Emaga/ Isaga Meie. Inimesel on õigus olla teise inimesega koos Meie.
Mina ei saa oma Ema/ Isa/ Kedagi teist vabaks anda – see protest on ennast kaitsev tegevus – see on mõistmatus, kuidas saab sellise lahendusega nõustuda -– kuidas teine võib ära minna ja mujal olla, kuidas teine võib valida ükskõikne olla ja mitte vajada koos olemist, kuidas teine võib haiget teha ja keelduda sellist tegevust lõpetamast/ käitumist muutmast.
Mina olen olemas – kuid, kui mind - Mina, kui roll - ei valita – teadmine toob kaasa ärevuse ja hirmu - mina ei saa, üksinda, enese lugu muuta - see on iseenda ja oma rollide konflikt enese sees – ma ei saa lõhkuda seda, millest olen osa, kuid mis ei ole hea – mina ei saa lõhkuda iseennast - tervikut teisega. See otsus toob kaasa vajaduse kontrollimise järele – inimene ei saa lahti lasta sellest, kes on ohtlik – kes ei arvesta Lapse tunnetega ega hoia Lapsega ühendust töökorras – kuid ilma, kelleta ei ole Last olemas - teine on Lapsega ühes – Ema/ Laps – Isa/ Laps. Tunnetekarussell tõestab, et info ei ole muutunud – kui vajadusi ei täideta - oht iseenda olemas olemisele kestab.
Olen inimene, kes oli laps ja kes on oma vanemate Laps – lapse iga oli, üks, kindla vanusega piiritletud periood ja Lapseks olemine tähendab sugulusseotust. Lapseks olemise aeg ja roll ei tähenda, et mina ise, ilma selle rollita, oleksin kunagi kadumas olnud või oleks minu elu ohus olnud. See on minu õppetund, et tee ei lähe läbi teiste – ma ei ole olemas ega saa nähtavaks läbi teiste – minu teekond kulgeb enese teel kõndides ja see saab nähtvaks siis, kui mina sellel oma sammud teen – iseendale peeglis vastu vaatan ja ise ennast kogen.
Olemas olemise jaoks ei pea ühes olema. Olemas olemine ei seo ega nõua rohkem, kui see on võimalik. Enesele või teisele ette antud - Mina pean/ Sina pead – tuleneb sellest, et olemas on uskumused ja harjumused – sel moel tuleb olla/ sel moel olime. Ei pea – võib sel moel, mil valitakse – kui üldse valitakse.
Vanadesse lugudesse kinnijäämine tähendab, et tegemist on olnud olulise tähelepanu muutuste ja selle kvaliteedi ning suuruse teemadega – kriisi olukordadega, mil tundeid on vajatud enesele appi, et iseenda ja enesele osaks saava tähelepanuga või sellest ilma jäämisega kohaneda – küsimus on olnud selles, kuidas on teised vaadanud ja seda väljendanud, kuidas ollakse ise ennast (justkui läbi teiste silmade) väljast poolt vaadatud ja, kuidas iseenda sees on ennast kogetud ja, kuidas on iseennast vajatud, kinnitatult ja toetatult, näha – konflikt nende erinevate tähelepanuvaatenurkade vahel ongi peamine põhjus, miks suureks kasvamise teekond on olnud käänuline ja kriisid on olnud vajalikud.
Kui selgeks on saanud, et rolliühenduse tõkkamine või olemas olemata jäämine või selle võimaluse otsa saamine ei tähenda iseenda kaotust, vaid elu käänakuid, siis saab anda rollipartnerile vabaduse – lasta temast lahti. Möödunu on mööda läinud ja ta ei pea korvama seda, mida ta ei valinud/ kuidas valis või vabandama selle eest, et ta ei vali ühendust. Tema puudu jäämine ei ole eluliselt ohtlik ja ega tegelikult selles ei olegi küsimus olnud – küsimus on olnud toimunud/ toimuva suhte kvaliteedis - teema on vahetus suhtlemises/ kohtlemises või selja taga, millel on vahetud tagajärjed, toimuvas.
Vabadus, mitte valida rolli partneriga suhtlust, ei anna õigust käituda temaga ebaviisakalt, vähendavalt ja enese tegude eest vastutust võtmata – jättes enese sammud teele maha või nimetades need rollipartneri omadeks.
Enese selgus ja kasvamine – see on mõistmine, et andes teise vabaks, ei tähenda see seda, et ma nõustuksin sellise kohtlemisega, mis ei ole mind austav ja väärtustav – rollipaari seotus ei tähenda, et pean selliselt valiva inimesega ühendust pidama – siis see ei ole koht, kuhu ennast panustada. Suhte elus hoidmise aluseks on selle kvaliteet – valik langeb sellele inimesele, kellega ühes on võimalus parandada koos olemise keskkonda ja kasvada inimesena – ühes olles luuakse, enamana, enamat.
Marianne
18.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar