Kui Hinged tulevad tagasi ja saavad taaskord kokku, siis elustub vana etendus – jah, rollinimed on vahetunud, välimus teine ja näib, et sisu ka – kuid peamine on sama – tuleb lahendada ülesanne – jõuda sinna maani, kuhu eelmisel korral ei jõutud.
Kohtudes näib, et kuna ollakse teises ajas ja kohas ning ehk ka teadlikumad, siis saavutatakse loole teine lahendus – see, millest ilma jäädi, mille poole püüeldi, mis kaotati – see saadakse nüüd kätte – just seda õnnestub kogeda.
Eip – nii see ei lähe – tulemus, kui Hinged uut kokkulepet ei tee, saab olema sama – sest mitte selles, et saada muudetud lõpp ja nn vale kogemus jäänuks ära, ei ole olnud küsimus – vaid enese vaatenurgas ja isiklikus valikus on kogu see aeg olnud teema.
Mina vajasin teist – olin olnud olemas teise jaoks ja pärast – valisin teise – olin temale võimalus, saamaks seda, mida ta ilma minuta ei oleks saanud. Andsin vajamineva ja sel hetkel osutusin üleliigseks. Selles elus, siin, ei ole samal moel saanud seda teist ega temaga ühes olla/ kõrval seista.
Ise kannatasin ja kaotasin enese, sest teine oli esikohal – seal ja siis ei olnud valinud enesele elu, vaid lahkumise, sest olin oodanud koos olemist, kuid seda võimalust ei antud – seal ja siis ei olnud valinud enese elu, vaid jäänud teisega ja sellepärast kaotanud oma elu – nüüd ja siin ei olnud valinud enese elu, vaid oodanud koos olemise võimalust, kuid jäänud sellest ilma, sest teine ei valinud mind, vaid seda, mida ainult mina olin valmis ja võimeline looma.
Nüüd on aeg ja on võimalus valida ise ennast – pidada ennast teisest olulisemaks. Teine ei ole päris – teine on kehastunud möödunu. Lasen temast lahti ja astun enese teele – astun sellel teel enese sammud – selles ei ole teist ega see kuulu teisele ega sellel pea konkureerima teisega – see on minu tee, mis on minu enese oma.
Marianne
28.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar