Laps, kes on üle elanud trauma – ehmatava kaotuse/ muutuse tema jaoks turvaliseks peetud keskkonnas – vajab seda, mis ja kes on oma. Lapse turvatunne lähtub sellest, mis on see, mida ta omab – mida ta saab enda omaks nimetada ja mis ka päriselt tema jaoks olemas on – ta tohib seda kasutada enesele sobival hetkel ja vajalikul moel/ see kohandub temaga/ see käib temaga kaasas/ see ei kao ära ega muutu. See on miski või keegi, mida või keda ta näeb ja kogeb välises maailmas – ta saab seda reaalselt puudutada ja enesega koos näha – minu = mina.
Mida kvaliteetsem see miski või keegi on, seda vähem on koguseliselt vaja seda, mis on turvaline ja oma. Mida ebakvaliteetsem on see miski või keegi, mida enese turvaliselt hoidmiseks on vaja ja mida vähem seda on või, mida muutlikum see on, seda rohkem vajab laps midagi või kedagi asemele ja juurde, et anda endale teadmine - ta on hoitud ja ta püsib alles.
Lapse turvatunne, kui enese olemas olemise ankur, kaob, kui puudub oma või see, mida on peetud enesele kuuluvaks, võetakse ära, seda muudetakse või see on alles, kuid tema ei saa seda enam kasutada/ sellest osa. Ta võib näha selle olemas olemist, kuid ta ei pääse sellele ligi - Minu Mina ei ole minu oma.
Lapsed, kes veedavad, kasvades, suurema osa ajast keskkondades, kus ei ole seda, mis on oma – kõike tuleb jagada, kõige jaoks on reeglid, kõik kuulub, kellelegi teisele ja seda ei saa kaasa võtta ega enese tahtmise järgi seada ning karistus jätab ilma sellest, mis, kes ja kuidas on oluline – vajavad kindlust – seda, miskit, mis jääb nende jaoks alles ja seda, et vajadusel on võimalik läbi viia muutus – kohandada välist sel moel, et see sobiks lapsele. Kuid sellistes kohtadeks on tavaks, et muutuma peab laps, sest ümbrus on paigas või seal olevad teised ei vali ennast sobitada ega võta üldse kuuldagi, et midagi või kuidagi oleks teistmoodi vaja teha ja olla.
Enese tugevuse nimetamisest ja üle lugemist saab, oma moel, justkui mantra kordamine – minul on ... - minul on kõik see, mis ja kes minul on olemas. See, asjade/ inimeste hulk, annab võimaluse rahustada ennast ja lisada kindluse tunnet – see kõik on minul olemas - järelikult minul on ja mina saan – on olemas see, kes seisab seljataga/ kellele saab toetuda/ kellelt saab hoidmise/ kes annab vajamineva – siis ei pea muretsema ega otsima lahendust – saab olla laps, kes ei pea vastutama eneses/ enesega toimuva pärast – kõik see, mis või kes on oma – tagab vajamineva ja alles hoidva.
Sel moel enese eest vastuse võtnud laps on üle elanud trauma – tema algus ja ühendus ei ole tema omad – tema algus ja ühendus on teda hüljanud/ tema vastu valed olnud – just selle inimese/ nende inimeste teod on olnud need, mis tähendasid turvatunde kaotust – laps oli liiga lähedal sellele, kes tegi haiget. See oli ja jäi väljapääsuta olukorraks – ainus/ ainsad, kes sai/ said olla ja anda olulise ning vajamineva, seda/ neid ei saanud lugeda omaks – sellele/ neile tuli leida lisa ja/ või asendus selles samas kohas, kus nad olid alles.
Selleks, et vintti peale keerata ja elu veel rohkem väljakutseid pakkuvamaks muuta, saab lapse jaoks oluline inimene tõestada, et laps, ise, ei ole enese oma – ta kuulub ja allub oma vanemale/ kasvatajale – too saab määrata ja keelata, otsustada ja ilma jätta, kogema sundida ja ümber nimetada. „Sina oled minu oma! Sina ise ei ole miski! Sina ise ei ole midagi väärt! See kõik, mis ja kuidas Sinul on – see on minu antud ja tehtud – Sinul endal ei ole mitte midagi – Sina ise ei saa mitte midagi – mina võin Sind kõigest ilma jätta!”
Laps võib ja saab avaldada oma tahet, kuid see ei loe, kui sellega ei arvestata. Laps on see, kellel on olemas see, mida teised on talle/ tema jaoks valinud ja temaga ühes on need, kes teda on valinud või kellega teda jagatakse. Laps ei saa keelduda ega ära minna sellest, mis on tema jaoks vale, kui see ongi see koht, kus ja see keegi, kellega koos ta olema/ elama peab.
Täiskasvanu tasand on teadmine, et tema ise on see, kes valib iseendale selle, millega ta nõustub ja mille ta saab endale võimaldada. Lapse tasand on teadmine – olemas on inimesed, kes tema eest hoolitsevad ja, kellega ühes ta peab olema ning on kohad, kus tema peab elama/ käima – minu oma = minu valinud/ minule valitud. Tema peab nõustuma ka sellega ja vastuvõtma ka selle, mis ja kuidas on tema jaoks vale. See on maailm, milles kehtib sõna PEAB – laps peab seda, mida ja kuidas keegi teine peab õigeks.
Loomulikult on selle jaoks olemas selgitus – keegi teine on olulisem, keegi teine tuleb enne teda – tema peab ootama head tuju, järjekorras, võimalust, enese paremaks tunnistamist või seda, et tema ise leiab vajamineva mujalt või saab alles siis, kui ta on suureks kasvanud. See on teadmine, et alles peale midagi või kedagi, kuid mitte siis ja sellel hetkel ning selles kohas, kui/ kuidas/ kuhu tema ise seda vajab – temal tuleb oodata ja/ või leida ise lahendus.
Kellegi teise järele ootamine tähendab, et olukord ei ole leidnud lahendust – enesega/ eneses toimuv on ootele pandud. Lahendamatus tähendab, et vaja on seda teist, kes on Minu Oma - teda on vaja kohe ja õigel moel - laps upub, kuid päästjat ei ole, sest tema päästja päästab kedagi teist või ei olegi ta päästmist väärt.
Marianne
25.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar