Kord ja kunagi oli hetk, mil ema ütles, et ta kutsub miilitsa ja laseb mind miilitsa lastetuppa viia selle eest, kuidas ma temaga rääkisin ja käitusin. Mina ei teinud muud, kui seisin enese eest – soovisin teistsugust kohtlemist ja suhtumist – kvaliteedi parandamist. Jah, need ei olnud rahulikud ega selgitavad sõnad – need olid ahastavad ja väljapääsu otsiva lapse parim lahendus selles hetkes – mina ei olnud vastutav vanema valikute, täitumata soovide ega temaga toimuva eest.
Ema ei teinud oma ähvardust teoks, kuid ma tean täna ja teadsin ka siis, et tegelikkuses ta soovis seda teha – ta ei jätnud oma tegu katki minu pärast, vaid enesele kaasnevate tagajärgede pärast. See oli ainult üks neist kordadest, kus ma mõistsin, et ema ei valinud mind – see, kuidas ja mida tundsin või kogesin, ei olnud oluline – ta oli minust ammu lahti lasknud – ta hoidis kinni iseendast, oma tunnetest ja oma rollidest – mina ei olnud tema inimene.
Piiratust ja ahastust kogevad need inimesed, kes näevad end lõksus olevatena – valikut muuta ei saa – on need, kes on – neid ei saa välja vahetada ega ära anda. No tegelikkuses ju saab, kui väga tahta, kuid see samm tooks kaasa tagajärjed. Inimene on kinni oma eluetapis, milles tal ei ole valiku võimalusi – tema peab. Ta ei suuda vahetada vaatenurka – kannatused ei ole kingitus. Kannatustes ei ole head – on ainult vead. Oodatakse vabadust – vabaks saamise aega – vähemaks võtvatest kohustustest vabaks saamist, et siis elada oma elu edasi.
Kindlasti oleks ju kergem, kui oleks olnud eile ja oleks olevas teisiti – kui, vaid see teine ei oleks seda, vaid oleks teist – need sõnad ja mõtted on pettekujutelm ja püüd lohutada – tuleb vastu võtta ja lahendada enese osa – võimalusel/ vajadusel anda teisele teada enese info ja tee – tema vastus on valik, mis jääb tema kanda.
Olen võtnud teise valikuid ja väljendusi minu süüd tõestavate karistustena – meelega tehtutena ja osatavatena. Tean, et enese uhkus saab riivatud, kui plõksan katki uskumuse – teine ei mõelnud minule – kui tema tegi ja valis, siis ta mõtles iseendale. Minu ja teise eesmärgid, iseendale, kui inimesele ja oma elu lahendused, on olnud erinevad - me sooritasime neid kaugel teineteisest – me ei lasknud teist enese lähedale, sest teine ei mõistnud ega hoidnud ega arvestanud.
Olen olnud toredate uskumuste looja ja kandja – mina pean jätkama – mina pean alles hoidma – mina pean ootama – mina pean välja teenima. Olin väga tubli kõiges selles, mida uskusin, et mina pean – mina pidin. Tean, et mina ei pea – mina võin ja saan valida ja teisiti otsustada – elu elamine ei pea tulema enese arvelt.
Väga pikka aega olin vajanud muutust – ootasin, et mind mõistetaks – ootasin, et oleks julgust ja jõudu ja selgust, et ennast välja öelda – kogemuste järgi sain aru, et kõiges üksinda ei saa – kuid saab enese sees – ise valin teise vaatenurga – ise hoian rahu enese sees – ise ehitan enese teed.
Olen, tõeliselt püüdes, andunud endast parima. Olin kindel, et, kui midagi oleks olnud teistmoodi, siis oleks tulemus olnud teine. Sel moel andsin enesele toetust siis, kui taaskord põrkusin vastu tõelisust - mina ei saa üksinda parandada ühist - kui teist ei ole – kui tema ei panusta, siis ei ole minu võimuses panna teda seda tegema.
Juba lapsena õppisin selgeks, et mina ei saa enda omaks nimetada seda mänguasja, mis ei ole minu oma. Teine inimene ei ole minu oma - ta ei pea arvestama minuga ega minu olemas olemisega. Selline valimine ei tee temast kurjategijat – inimene valib endale vajamineva ja võimaliku. Mina ei pea valima sama ega nõustuma samaga, kui need valikud ei ole head ega hoidvad – mina valin teise tee ja astun sellel.
Inimesed, kes elavad peale sunnitud keskkonnas ja ühes nendega, keda nad ei valiks enese rollipartneriks – õpivad, ellujäämise nimel, valetama. Nad püüavad jätta varju oma tegelikud mõtted/ vajadused/ hinnangud/ tunded/ soovid ja arvamused – nad elavad kahte elu – üks on näiline pealispind ja teine enese sisemuses.
Nad õpivad, et nemad ei saa, ausa iseendana, keskkonda ega inimesi muuta/ muutuma panna – nad muudavad ise ennast välises – vahetavad/ valivad rolli, mis saab muuta mängu. Selle valiku teinuna nad ei õpi ausad olema, enese valikute eest vastutama ega seda ühist, mida ja kuidas neile vaja ei ole, parandama – selle kvaliteeti tõstma.
Nad tahavad ära selle seest ja eest, mis ja kuidas on teinud haiget, on olnud ja jäänud valeks. Nad ei näita ega ütle päris ennast välja, sest siis oleksid näha nende tegelikud sammud ja eesmärgid. Nad ei räägi tõtt, sest nad ei ole nõus võtma vastutust, enese jaoks, vales maailmas toimunu, toimuva ja selle alles hoidmise eest.
Minu ülesanne on olnud võtta vastu tegelikkus – see varjus püsiv hall kardinal, mis määrab ja paneb paika tegelikud jõujooned ja tegevuskava. Oli aegu, mil ma ei valinud seda teed – ma nägin ja teadsin selle olemas olemisest, kuid ma ei tahtnud lahti lasta inimes(t)est – iseendast, kel on ja Kes on. Valisin uskuda pealispinda ja näilisust – seda, mis andis võimaluse olla ühendatud. Aastad, täis valet, läksid mulle väga palju maksma – maksin iseenda kaotamise ja kaotusega ning loomulikult kogemustega.
Tegemist oli enese pettusega – mul oli võimalus valida – mina jätsin vastutuse teisele – nägin temas põhjust, miks mina ei saa ja minul ei ole. Teise info andis mulle, minu tõlgenduses, ettekujutuse, kuidas on olemas – kuid pealispind ja tegelikkus erinesid – need ei kattunud – minu jaoks oli tegemist valega – ei olnud seda, mida ja kuidas sõnad väitsid – oli see, mida ja kuidas sõnad eitasid ja varjasid.
Tajudes, kahe maailma, erinevust, vajasin kontrolli teise ja enese üle, et mõista, mis ja kuidas on päris – mis püsima jääb. Tugevasti hoidsin kinni sellest, mille olemas olemist näidati/ näideldi. Vaatasin seda punkti ja eitasin kõike muud. Loomulikult oli selle käitumise taga hirm – mis saab siis, kui seda inimest ei ole, kui ta ei vali mind – Kes mina siis olen. Klammerdusin sideme külge.
Minus oli teadmine, et kui mina olen aus Mina, siis mind ei valita. See aus mina, kes räägib ja näitab selle maailma olemas olemisest, millest vaikiti. See aus mina, kes räägib sellest, kuidas ja mida inimeste teod tegid, mille nad valisid ja mis jäi tegemata. See aus mina, kes teadis, et kahte maailma ühendamata sõidetakse kindla katastroofi poole. Kui ma lõpuks valisin ausa iseenda, siis ei valitud mind – tegelikkus sai nähtavaks.
On tõde, et ka minu sees oli teistsugune maailm, kui mina välises. Ka mina ise vaikisin iseendast ja vahel esitlesin ennast Ohvrina või demonstreerisin end Päästjana. Kuid mind on eristanud teistest see, et mina tahtsin olla nende samade inimeste keskel üks ja sama – nemad olid valinud päris ise olemised mujal – nemad ei tahtnud ega ühendanud uut iseennast vana sisse – nad käisid seal ja selles kujunditena/ rollidena/ varjudena.
Mina soovisin, seal ja selles, kasvada täis - kõndida koos möödunust välja ja olevas ühes olevate/ elavatena edasi – nemad valisid vaikida möödunust ja eemalduda sellest nii nagu see oleks seljataha jäetud. Senikaua, kuni inimene ei ole ennast tervikuna vastu võtnud - elavad tema erinevad minad oma erinevat elu edasi.
Enese eest seismisele – enese info andmisele – kellegi teise vastutusest keeldumisele – iseenda valimisele kohatud reaktsioonid ja üle elatud tagajärjed aitasid elus hoida uskumust - kui olen Mina, siis mind ei valita. Jäi teadmine – mind ei valita – mind ei hoita – mind jäetakse. See tõi kaasa klammerdumise/ enese energia lisamise – vajasin kinnitust, et side jääks nähtavalt alles.
Elasin möödunus – minus oli kriis - vanema ja/või kellegi teise vaikus/ eiramine/ sõim/ pilkamine/ löömine/ rollivahetus – olid, minu jaoks, tähendanud meie vahelise sideme katkemist – minu kaotamist/ kadumist. Uskusin – ema oleks olnud teistsugune, kui mina oleksin olnud teistsugune – kuid ma ei teadnud ette, milline oleksin pidanud olema või ei tohtinud olla, et ema ei muutuks teiseks ega kaotaks mind. Mina sain rollina, kui iseendana kaduda seni, kuni minul puudus eneseteadlikkus ja enese selgus.
Tänases tean - tõsi on see, et osad reaktsioonid ja lahendused said alguse minust – minu samm oli olnud enne. Millise oskuse, jõu ja väljendusega ema reageeris – see oli tema – ei mina ega minu vastutus. Kuid mina kogesin ja tõlgendasin tema vastust eneses oleva läbi. Sel moel olen ise loonud endale oma tee ja kogemused sellel.
Olen kogenud häbi enese teekonna pärast. Olen kogenud valu ilma jäämiste tõttu. Olen kogenud hirmu otsuste ja nimetamiste pärast – olen uskunud igavese karistuse olemas olemisse. Olen lasknud teised oma naha alla – võtnud nad endasse ja andnud neile elu – täitnud neid iseendaga, et nad osaleksid minu elus. Mina nägin ennast üksinda siis, kui teised muutsid enda nägusid ja vahetasid oma rolle ega valinud tagasi seda, mil moel oli kunagi olnud – toimivat ja turvalist rolliühendust minuga.
Möödunut ei saa muuta – seda, kus ja kellega koos olla, saab. Minu otsused on lähtunud kahe maailma erinevusest – kas on või ei ole – kui on vale, siis ei ole – kui on õige, siis on. Oli aeg, mil ma nimetasin tõeks vale – nüüd enam mitte. Uskudes tõeks, naeratava pealispinna ja lubavad sõnad, ootasin, teades samas, et tegudes sinnamaani ei jõuta, et inimesed on enamat, kui nad olid. Mina ise nägin ja teadsin, et nad ei saanud olla need, kes nad ei valinud olla, kuid mina ootasin, et nad oleksid valetav lubadus – just sel moel mina ise petsin ennast.
Need olid eksamid – kui nägin pinnavirvendusi, kuulsin lubavaid sõna – siis oli valiku tegemise koht - kas siis usun, kas siis unustan enese – kas tõttan virvatulukeste järgi või kuulan ise ennast ega põika kõrvale enese teelt. Enese otsuste põhjal olin teinud valikuid täiesti mõistetavatel põhjustel – kuid ometi nimetasin need enese ja/ või teiste süüks – mina ei olnud õnnestunud – kaks maailma ei ühinenud. Nimetasin need teise süüks siis, kui ei nõustunud ise ennast kuulama ja proovisin edasi. Nimetasin need enese süüks siis, kui iseennast valinuna – kogedes kaotusi - lõin endale kannatused.
Üleminekuprotsess on see hetk, mil vana enam ei ole ja uut veel ei ole – selles kohas on ahvatlus minna tagasi – minna ja elada mälestuste/ unistuste/ täitumata vajaduste sees - seal on koht, kus oli ja seal on need, kellega ühes oli. Tagasi minemine on tundepimedus ja enese müümine ja kvaliteedis tingimine. Seda sammu sunnib astuma hirm teadmatuse ees – kui enam ei ole, siis, mis on see, mis tuleb ja olema saab ning mida ja kuidas enam ei saa.
Inimesele näib, et enesega samastatud rolli kaotus võib võrduda enese surmaga – see on lõplik tähelepanu kaotus sellele osale iseendast ja kui selle rolli sooritus ei ole olnud paremate killast ega hea mäletada, siis võib jääda painama, et seda ei saa muuta – ise ennast ei saa paremana kogeda ega näidata – kes siis usub ja teab, et ka sellisena ollakse olemas.
Rolli, kui iseenda kaotuse hirmus ei pea olema ega elama ega kõndima koos enese jaoks valega – vale iseendaga. Vale ise olemine on see, kui ei ole võimalust ega julgust olla ise – öelda välja, mis on enese tõde, mida on vaja ja mida saab muuta, et enesel on võimalik kasvada ja vaba olla nii, et ka ühes olijatel oleks parem – mõlema kvaliteet ja võimalused on mõlema edu.
Kui see, mis ja kuidas on vajalik, ei ole võimalik, siis tuleb teha muutus ja see täide viia. See, et kunagi oldi ja elati ja käidi koos, ei tähenda, et tänases peab olema sama – maailm on inimesi täis – valikuvõimalused ei ole kadunud. Tuleb möödunu jätta seljataha ja astuda enese teel edasi. Tantsida saab üksinda, kuid ka paaris – paaris saab tantsida sellega, kes võtab kutse vastu ja nõustub vastutama oma sammude eest ja hoidma, tantsupõrandal poognaid tegevat ja liuglevat, paari koos.
Marianne
07.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar