Kunagi keegi kusagil otsustas ja selle tulemusel sai olema – oli olemas plaan, kuidas saavutada eesmärk – ei olnud vahet, et olid olemas teised, kes said kogeda selle otsuse tagajärgi – nemad olid vahendid, kuidas ja mil moel otsus teoks tehti. Olemas olev jagati ümber – ühtedelt võeti, et anda teistele – võeti ära neilt, kes olid selles keskkonnas valeks nimetatud, et anda see neile, kes tunnistasid jõudu ja ilmutasid kuulekust – teistele kuulunu oli otsuse teokstegemises osalemise tasu.
Tegemist ei olnud ausa ega võrdse vahetusega – vägivallaga lõhuti olev kord ja argine päev - neid, kellelt vähemaks võeti, koheldi jõu väljendustega – nende uhkus allutati ja nende töö tulemus anastati – neile valiti uued saatused, mis viidi kontrollitult täide. Mängukaardid lapati kokku, need segati ära, kehtestati uued reeglid ja inimestele anti uued rollinimed.
Kaotades selle, mis ja kuidas oli oma, anti inimestele ülesanne – uppuge või ujuge välja. Tegemist oli mitmekihilise mänguga – pealispinnal toimus materiaalse maailma ümberjagamine, kellegi, poliitiliseks nimetatud, kuid tegelikult isiklikes huvides – varjudes toimus veel ühte ja teist, kuid sügavamal, allpool pealmisi hoovusi, oli tegemist võimalusega, kuidas inimesena kasvada. Eesmärk oli teada saada, kellena inimesed ennast näevad ja kellena nad välja ujuvad – kas nad usuvad uusi nimetusi või teavad nad ennast endina – välise maailma ahvatlused ja kaotused ei muuda seda, kuidas inimene on Inimene.
Inimene, kes kogeb allutavat jõudu, elab hetkes – möödunut ei ole ja tuleviku olemas olemine ei ole enam kindel – tuleb kohaneda ja ellu jääda – tuleb teha valikuid ja otsustada ning need võimaluse korral ellu viia. Uus viis tähendas seda, et kordades vähem jäi alles seda, mis ja kuidas oli oma – viimane ja ainus kants oli enese sees – kas see jääb püsima või langeb vaenlase väe ees - kas võidab valgus või jääb peale pimedus – kas inimene, olles kuulekas ja alludes, kaotab iseenda, et kaitsta ennast kaotuste eest või hoiab enese sees saladust iseendast – mälestust sellest Kes ta oli ja Kes temast saama pidi.
Sageli tuli tõdeda, et olles Kübe, keda lennutati aegade tuultes, unustas inimene ära tee, kuidas ennast tagasi saada – tema mälestusest sai valu, sest vahele jäi enesele lubatu kildudel kõnnitud teekond – see valu säilis elusa ja ehedana – hirm, kordust kogeda, oli põhjus, miks inimene ei julgenud ennast valida – iseendaga kokku astuda. Hirm, mille sisse ei olnud astutud, kasvas kordades suuremaks – hoolimata aja kulust ja mööda läinud aastatest – inimene seisis oma hirmu ees endiselt selles samas vanuses, mis oli siis, kui teda elumere lainetesse visati.
Enese kaotanud inimene usub sellesse rollinimesse, mis talle uues mängus anti – ta ühineb mänguga ja rollinimest saab pendel, sest inimene tahab jõuda seda nime kummutava nime kandjaks – ta annab oma energia, et seda saavutada. Tema vaateväli aheneb – ta on see, kellena teda nähakse ja nimetatakse – kuid ta tahab tõestada, et ta ei ole ega pea seda nime kandma – ta proovib ennast ise näha ja teistele näidata, et ta on teistsugune.
Talle esitatakse info, et tema tõde ei ole tõde – teda eksitatakse väidete ja näidetega selleks, et ta ei näeks enese teed – teda hoitakse tegevuses ja see tähendab, et ta ei saa pendli teist poolt kätte või ulatub seda riivama või korraks käes hoidma, kuid ta ei saavuta seda, kui püsivat, sest muidu kaotaks mäng oma mõtte.
Inimene, kes ei taha olla see, kelleks teda nimetati ja, kuna ta ei saa olla see, kes kummutab vale nimega kaasneva ning ta näeb mängumaailma päris maailmana, siis ta valib, seal ja selles, olla Ohver – see on nagu ohtussaareke keset ohtlikku merd.
Ohver on keegi, kes ei mõista, miks toimub just temaga ja mille jaoks temale seda kõike vaja on – ta tahab, et enam ei tehtaks ja tema Maailm saaks korda – ta oleks tagasi see Kes, kes ta kunagi oli. Ohver ei mõista, et seda iseennast ei saa talle keegi tagasi anda ega keelata, sest seda ei ole mitte keegi temalt ära võtnud – tema ise kaotas/ varjutas/ unustas selle olemise ära.
Mängule pühendatud maailmas, mille eesmärk on kasutada inimesi vahenditena, ei tehta otsuseid ega viida neid ellu vaba ja ausa info alusel. See, mida ja mil moel ning kuidas edastatakse/ esitatatakse, on moonutatud – sel on oma eesmärk – kindla tulemuse ette määramine. Jah, tuleb tunnistada, tegemist oli ja on ebaõiglusega – jah, tuleb tunnistada, et tegemist oli ja on ülekohtuga.
Kõike teades ja kõigega arvestades ei oleks pidanud sel moel olema saama – tegelikkus oleks olnud teistsugune. Mängu aktiveerimine tähendas, et tegemist oli enesele võimalikuna näiva kaotusega – see oli ära võetud – inimest oli valitud kiusata – näiliselt kindlaks määratud teekonnalt väärata – anda talle võimalus otsida vastuseid küsimusele - Kes ta on - mida ja kuidas ja kellena ta näeb/ kogeb/ teab?
Enese jaoks valesid kogemusi kaotada sooviv uskumus – kui õiglus oleks olemas olnud, siis ei oleks olema saanud – reaalseid kogemusi järgnenud. Kõlab hävitavalt, et ikkagi oleks – see kõik oli vajalik enese teekonna jaoks, mida muidu ei oleks valitud ja millele muidu ei oleks asutud. See kõik oli vajalik enese jaoks – sellesse kohta jõudmise jaoks – mõistmiseks, et möödunut ei saa muuta – seda ei ole vaja muuta, sest see ei olnud vale. Sellel teel kõndides jõudis inimene oma olevasse – teisi teid ju ei olnud – seega ei olnud teisiti võimalik.
Ennast kaitsev vajadus – toimunu oli vale/ tehtu oli ebaõiglane/ kogemus oli ülekohtune – see on lapse lohutus – see seletab vahetult kogetud situatsiooni, mida ei saa(nud) välises muuta. Inimene ei olnud oma kogemuseks valmis – teda ei olnud ettevalmistatud ega hoiatatud.
Ohvrirolli olemas olemine näitab, et inimene on endiselt Laps, kes vajamas täiskasvanu tuge – see uskumus, et vaja on teist, pöörab pilgu ära sellelt, et tema saab muuta möödunut ainult enese sees – enese vaatenurka toimunule/ toimuvale – enese suhtumist saab muuta - enese otsuse saab ümber hinnata - iseennast saab teistsugusena vaadata ja kogeda.
Ohvrirolli takistab lahti laskmast fataalne teadmine – jalgu alt niitev tõdemus – see teekond oli minule määratud – see oli parim võimalik. Ohver valib näha ja näidata sellist teekonda karistusena – see on uskumus, et ta on valesti teinud ja olnud – valet oleks saanud ära muuta, kuid tema ei teinud seda – vale teekond on kättemaks, millegi kindla eest – kuid, mida on Laps valesti teinud – miks teda karistatakse.
Laps on pisem vanus, väiksem suurus ja vähemad kogemused – kuid see ei muuda seda, et tema on Inimene – laps on võimeline tegema suuremat, vaimselt edasi kasvamist tõestavat, hüpet, kui vanemad inimesed, kes on kinni oma tõekspidamistes ja harjumustes ning, kellel on kindlaks määratud kohustused teiste ees – need ei anna neile võimalust olla sel moel vabad, kui seda saavad olla lapsed.
Marianne
19.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar